11. osa

49 minutit lugemist

Mina: „Kuidas nii?”

Zenzi: „Kuna ta arvas, et kui ta nüüd teab, kuidas seda asja nimetatakse ning kui ta enam õppida ei taha, siis laseb end õpetajal nii tihti keppida, kui see vaid tahab.”

Mina: „Noh ja sina?”

Zenzi: „Mina mõtlesin, et võin seda minagi kasutada.”

Mina: „Ja kuidas siis sinuga lugu jäi?”

Zenzi: „Noh, mul olid juba sellel ajal rinnad, ehkki küll väga väikesed…”

Mina: „Ja neid näitasid sa talle.”

Zenzi: „Jah… kui ta mind tunnis jälle aidata tahtis ning käevarre alt kinni võttis, ütlesin ma talle: „Ma kardan kõdi…” Siis võttis ta mul rinna ümbert kinni…”

Mina: „Noh, see pidi talle ju teada olema, mis see on.”

Zenzi: „Seda ma usun. Ta vaatas mulle kohe otsa… ma naersin, ja ta ütles mulle: „Sa pead peale tunde jääma…”„

Mina: „Seda ma mõtlesin kohe…”

Zenzi: „Kui kõik olid läinud, jäin ma pimedasse riietusruumi. Siis tuli õpetaja minu juurde ning katsus aeglaselt mu mõlemat rinda ja küsis minult: „Võimled sa meelsasti?” – „Jah, härra õpetaja,” ütlesin ning surusin ta mõlemad käed enda vastu.”

Mina: „Siis ta juba teadis, mis toimub…”

Zenzi: „Jah. Ta ajas kohe oma käed mu riiete alla, sai mu teokarbi pihku ja küsis: „Kellele see siin kuulub?”„

Mina: „Ja mida sa vastasid?”

Zenzi: „Lasin paista end rumalana ja vastasin seepärast: „Ma ei tea…”„

Mina: „Siis hakkas ta ise pihta?”

Zenzi: „Seepeale võttis ta mu käe ning surus selle püksiaugust sisse… ja ma tundsin peos ta sirgunud väikest pliiatsit. Siis küsis ta minult: „Mis see on?”„

Mina: „Tore harjutus. Said sa sellega hakkama?”

Zenzi: „Jah, sest ütlesin: „See on härra õpetaja riist.” Ta küsis edasi: „Milleks see on ette nähtud?”„

Mina: „Braavo! See on rautamiseks. Ütlesid sa talle seda?”

Zenzi: „Loomulikult, kusemiseks ja keppimiseks, ütlesin talle ja ta sai sellega päris narriks tehtud.”

Mina: „Seda ma usun. See oli hoopis midagi muud, kui selle rumala hanega.”

Zenzi: „„Noh,” leidis ta, „tahad sa tugevalt rautatud saada, siis lase keppida… tahad sa…?” – „Oh jaa, juba tahan,” vastasin, „aga ma ei vaja tugevaid raudasid.” – „Mida siis?” küsis ta täiesti üllatunult… „Raha,” vastasin selle peale. Ta jäi täiesti tummaks. – „Pean ma sulle raha andma?” – „Jah.” Naersin talle näkku. – „Mille eest siis?” küsis ta ning laskis mind lahti. Hoidsin oma seelikut ikka veel üleval ja nagu temast paistis, näitasin ma talle kõike. Seepärast ütlesin upsakalt: „Mille eest? Noh, selle eest, et härra õpetajal enda keppimist keelanud pole.”

Mina: „See oli talle kergenduseks?”

Zenzi: „Jah… ta alustaski kohe tormakalt. Proovis, kas saab mulle eest sisse, kuid see ei õnnestunud.”

Mina: „Olid sa pärast seda tihti võimlemissaalis?”

Zenzi: „Seda küll… võtsin tal suhu ning ta maksis mulle kõigest viiskümmend kroitserit.”

Mina: „Aga kuidas sa hakkasid linnas käima?”

Zenzi: „Rudolfi abiga.”

Mina: „Teab ta sul kõike.”

Zenzi: „Jah, ta ütles, et meil pole linnas mingit äri ning viiski mind nendesse paikadesse.”

Mina: „Mina olen ka nüüd selles äris sees.”

Zenzi: „Jah… ta on alati rääkinud… plika… see võib palju teenida, kui ta nutikas on…”

Mina: „See võiks mulle sobida.”

Zenzi: „Näed sa, nii see juba lähebki.”

Mina: „Noh, vist lähebki.”

Zenzi: „Palju sa siis teenisid?”

Mina: „Kaks kuldnat majaväravas, viis kuldnat vanamehelt… kümme kuldnat nüüd, viis kuldnat fotograafilt… kaks kuldnat pean vanaeidele andma, jääb kakskümmend kuldnat. Noh, isa teeb suured silmad, kui ma nii palju raha koju viin.”

Zenzi: „See sulle ei meeldi, kuid sa oled ikka rumal küll…”

Mina: „Kuidas nii?”

Zenzi: „Ega sa taha ometi kõike ära anda?”

Mina: „Ei.”

Zenzi: „Jumal hoidku. Võibolla ei teeni sa homme mitte kui midagi… mida sa siis teed?”

Mina: „Siis ütlen lihtsalt, et ma ei teeninud midagi.”

Zenzi: „Ah nii? Ja lased ennast ehk veel läbi sõimata… Oh ei, vaata, kuidas mina teen. Mina annan üks kord kolm kuldnat, teine kord viis, siis jälle kuus ning Rudolf rõõmustab, kui ma iga päev midagi toon ning pealegi võivad nad muidu kõik korraga maha juua.”

Mina: „Jah… jah… siin on sul õigus.”

Zenzi: „Ja siis võib sul endalgi raha vaja minna. Kui sul on, siis ei pea sa küsima, kui tahad endale midagi osta.”

Mina: „Siis märkab seda isa ning saab kohe aru, et ma olen midagi kõrvale pannud.”

Zenzi: „Oh sa lapsuke… kui ta midagi märkab, ütled sa, et said selle mõnelt härralt kingituseks… alati kingituseks… nii on kõige parem. Muidugi pead sa isa vastu armas olema… alati armas olema, siis laseb ta sul kõike teha.”

Mina: „Ah nii! seepärast sa siis alati Rudolfit meelitad?”

Zenzi: „Loomulikult. Seepärast, et ma Rudolfile meelehärmi ei valmista, võin teha, mida tahan.”

Panime endid riidesse ning otsustasime, ehkki oli alles vaevu hämaraks minemas, et läheme koju. Olles mõlemad piisavalt palju teeninud, olime kindlad sõbralikus vastuvõtus ega tahtnud enam ühtegi härrat otsida. Sõitsime vedruvankriga eeslinna.

Andsin isale viis kuldnat. Ta ei kostnud midagi, kuid võttis raha vastu. Zenzi pidi Rudolfile rääkima, kuidas ma olin hakkama saanud. Ta kiitis mind. Siis algas üldine jooming ning selle öö magasin ma isaga.

Nii lõppes mu litsielu esimene päev. Nüüd olin ma müüdav, asi igale mehele. Nüüd läksin ma iga päev pärastlõunatundidel koos Zenziga või üksinda linna. Ja raha, mida ma teenisin, andsin ma otsejoones isale, kes enam ei mõtelnudki endale tööd otsida, vaid eelistas minu kulul elada ning mu teenitud raha maha juua. Oma vendasid ei näinud ma enam. Franz elas õpipoisina eemal, linna teises otsas asuvas Simmerlingis. Lorenz, kes juba alguses meie äri kohe läbi nägi ega ka Rudolfit silmaotsaski ei talunud, kadus silmapiirilt. Raha eest, mida ma endale hoidsin, ostsin siit–sealt riideid ja minki. Kuid Rudolf ei lubanud ei minul ega Zenzil häid riideid linna minnes selga panna. Ta arvas, et kui me üleslöödult mehi jahime, satume politsei tähelepanu alla. Samuti jääme ilma nendest meestest, kes meile järele jooksid ja meid vaid mööndustega litsideks pidasid ning erutusid meie äri saladuslikkusest. Nüüd tean ma kõike, olles olnud oma ameti kõikvõimalikes olukordades, kuidas meestelt, kellele ma end andnud olen, võimalikult palju raha kätte saada.

Ka prantsuse haiguse eest olin ma hoiatatud ning sellest teadlik, nagu seda tuntakse. Iga mehe juures, kellele ma end andsin, viisin ma läbi põhjaliku uurimise, ja tänagi olen ma selle üle rõõmus. Ja kuigi ma kõiki haigusi ei suutnud vältida, olin ma ometi süüfilise eest kaitstud. Õigupoolest ime läbi kaitstud, kui ma mõtlen nendele olukordadele, milles ma lõpuks olen olnud – neis poleks suutnud mind aidata kogu mu ettevaatlikkus ja millistes oleksin võinud sadu kordi nakatuda.

Nende asjade eest olen Rudolfile palju tänu võlgu. Ta õpetas mind, kuidas mehi kohelda, et nad mulle vägivaldselt ei läheneks. Ta oli see, kes andis nõu, et kui minna kellegagi hotelli või eramusse, tuleb raha ette nõuda. Tema oli see, kes hoiatas kasarmutesse minemast, või kui, siis ainult ohvitseri juurde.

Ma ei saa kõike, mis neil aastatel, kui ma litsiametit pidasin ja läbi elasin, üles kirjutada. Mu lapsepõlvemälestused, olles nii vaheldusrikkad ja muutlikud, on ometi minusse sügavasti talletunud, ja nendest ma kirjutasin. Lõpuks on need lapsepõlvemälestused palju rohkem soolised kui lapselikud. Aga need jäävad igal juhul sügavamalt ja pikemaajaliselt meie mällu, kui kõik see, mida me hiljem kogeme. Kui mõelda, et aastas on 365 päeva ja kui nüüd umbeski arvestada, et sul on päevas kolm meest, teeb see aastas üksteist tuhat meest ja kolme aastakümnega kolmkümmend kolm tuhat meest. See on terve armee. Ja kas võib anda nõu või soovitada, et neist kolmekümne kolmest tuhandest riistast, mida ma aja jooksul olen kogenud, iga üksiku kohta arvestust peaksin. Ja ei ole ka vajalik, et mina seda teeksin. Ei minu enda pärast, kes nendel lehtedel oma elu peajooni kirja paneb ega ka nende tarvis, kes neid ülestähendusi pärast mu surma lehitsevad. Sest kogusummas on armastus mõttetu. Naine on sarnane vanale vilepillile, millel ainult paar auku ning millel saab ainult paari tooni mängida. Kõik mehed teevad ühte ja sedasama. Nad lamavad peal, meie all. Nad tõukavad, meid tõugatakse. See ongi kogu vahe.

II osa

Sissejuhatuseks

Päevik, milles Josefine Mutzenbacher jutustab oma lapsepõlvest ning esimestest töönädalatest lõbutüdrukuna, ilmus trükist juba mäletamatu hulk aastaid tagasi. Kogu oma elu kestel keeldus Josefine Mutzenbacher avalikustamast aga edaspidiseid ülestähendusi oma elamustest.

Alles nüüd õnnestus publiku jaoks kätte saada tema pärandi hulka kuuluv päevaraamat, mis on esimesest päevikust sisuliselt palju rikkalikum. Asjahuviline lugeja saab kätte võltsimatu ning inimliku dokumendi koos võimalusega Josefine Mutzenbacheri armulugudega põhjalikuks tutvumiseks. Josefine Mutzenbacheri nõbu, elukutselt tantsijanna, avastas selle kinnipitseeritud päeviku teise osa, uurides mainitud „peputädist” järelejäänud pabereid. Tädi ise suri igati lugupeetud kodanikuna. Tõsi küll, koltunud lehti sisaldavale paberipatakale oli kirjutatud „Põletada pärast minu surma”, kuid leidja oli selleks liiga uudishimulik noor neiu, et kadunukese soovi pikemalt mõtlemata täita. Ning olles Josefine elamuste kirjeldusega juba tutvunud, tundus käsikiri liialt põnevana, et seda lihtsalt niisama tuleroaks anda.

Avaldamiseks õnnestus väljailmunud uut päevikut üksnes suure vaevaga kätte saada ja sedagi ainult üheks trükiks, kuigi tegemist on esimese päeviku vahetu järjega. Kõigepealt tuli hajutada käsikirja avastaja rohkeid kõhklusi, enne kui ta avaldamiseks loa andis.

* * *

Mulle on alati lõbu pakkunud pidada midagi päevikutaolist. Üsna mõnus on neid lugusid hiljem uuesti lugeda ning nii mõndagi meenutada. Inimene märkab, kuidas ta muutub vanemaks ja targemaks – kõigiga seda muidugi ei juhtu, et nad targemaks saaksid. Sageli ajab lihtsalt naerma, kui meenuvad koomilised üksikasjad. Juhtub ka, et loed aegadest, millal sul kehvasti läks, siis võid rõõmustada, et need ajad on ammugi möödanikku vajunud. Pealegi võid aina veenduda, et kõnekäänd „Inimene õpib oma vigadest!” peab paika. Nõnda siis olen aeg-ajalt maha istunud, et kõikvõimalikku isiklikust elukäigust kirja panna ja nüüd, kui olen juba vana – tõepoolest juba vana – sirvin meeleldi seda elulugu. Need leheküljed tuleks aga pärast minu surma põletada. Kirjutasin need ainult isiklikuks naudinguks ning mitte võõraste, isegi mitte sugulaste jaoks. Olen elanud nagu minu loomus seda nõuab ja ilma kellelegi kahju tekitamata. Ma pole kunagi olnud „Bisgurrn” ehk „seksikas nõiamoor” nagu Wieni kõnepruugis öeldakse. Minuga on lihtne suhelda. Kahjuks tuleb minu elukutse puhul küll sageli ette tülitsemist, tagarääkimist ja kõikvõimalikku segadust, aga mina pole pikka viha pidanud ja enamasti olen suutnud kenasti hakkama saada. Mehed on mind nautinud, heldelt tasunud ja sageli olen keppi teinud lausa tasuta, kuna mulle see tegevus lihtsalt meeldib, on alati meeldinud. Paaril korral olin omadega küll nõnda kaugel, et hakkasin põhja vajuma ehk „läbi põlema” nagu Wienis öeldakse, aga sain veel õigel ajal pidama. Kõike seda võib lugeda mu päevaraamatust, aga see pole nii mõeldud, et võõraid inimesi tiiraseks ajada, jumala pärast mitte. Kui keegi ihaldab naudingut, peab ta ise nussimisega vaeva nägema. Mina olen oma nussimised nussinud ja kindlasti tegin ma seda hästi. Kepitegemise jutukesed pole minusuguste jaoks tõesti tarvilikud. Lugeda kunagistest nikulugudest, see meenutab mulle kangesti ülessoojendatud toitu. Nõnda siis meeldiks mulle enam, kui minu päevik hävitatakse, sest kellelgi ei tohiks sellega midagi pistmist olla.

Jõudsin juba jutustada, kuidas meie majaomanik ja tema kallim mind „ette valmistasid” ja tänavale meestejahile saatsid. Neilt saime kasulikke õppetunde ning rikkalikke kogemusi. Iga päevaga kogesin midagi uut, lisaks sain rohkesti kogemusi sõbrannadelt. Olen alati meeleldi lõbutüdruk olnud, ükspuha kui naljakalt või imelikult taoline väide ka kõlab. Arvatavasti on parem seda ausalt tunnistada, kui näidelda püha neitsit või palveõde. Meiesugusest ägedamalt ja salaja hooraja mängib pühakut või palveõde, meie aga peame selle tööga leiba teenima. Kergete kilda see amet tõepoolest ei kuulu ja mõnikord peab ennast kõvasti kokku võtma, et mehele mitte tunda anda, kui jube vastik ta on. Peaaegu igaühel on erisoove ning pisiasju, mida ta rõhutab, ja kui seda algusest peale tunnetad, siis enamasti maksab mees ka priskelt. Mitte üksnes jalgade vahel, vaid ka sõrmedes ja keeleotsas ja tegelikult kõikjal peab olema õige arusaamine, mis järjekordsele mehemürakale võiks meeldida. Ja kui juba oled ennast taolise töö jaoks sisse seadnud, siis ei saa ennast ainult isikliku naudingu jaoks paika panna. Mees on naise peal, puurib ja urgitseb oma riistaga ning kui ta tiirasusest hingeldades on omadega valmis saanud, siis võib mõnikord koguni ägetsema hakata. Mina olen ikka üritanud mõne südamliku mehe kätte saada, isegi kui tegemist vaid ajutise seiklusega. Olles sunnitud teenindama mõnda tõesti viletsat ja okseleajavat kuju, püüdsin juba samal õhtul voodisse ronida mõne tugeva ja toreda poisiga, et hingelist tasakaalu tagasi saada.

Olin noor ja ilus ning kaugeltki mitte suu peale kukkunud. Tegin kõikvõimalikke nalju ja taoline suhtumine meeldib paljudele. Kui mõned tahtsid teada üksikasju, kust ma pärit olen, kes on mu vanemad ja nõnda edasi, siis põiklesin alati kõrvale. Taolisi lollakaid lugusid nagu litsidel tavaks välja mõelda, pole mina vaevaks võtnud välja pakkuda.

Oma isa abistasin niikaua, kui see võimalik oli. Kui hakkasin rohkem raha teenima, healõhnalist seepi ja lõhnaõlisid ning kui isa küsis, kust see kraam pärit on, et olin vahekorras ühe ärikaga, kes peab just niisugust poodi. Ja loomulikult, ei minult rohkem kui kaks kuldnat päevas. Varem oli juhtunud, et meil jätkunud lendavad suhu ning sattus üha sagedamini joomahoogudesse. Minult saadud lõi ta kõrtsides läbi, otsis tööd, kuid seda leidmata käis üha enam alla. Joomakohtades hakati isa üle järjest enam irvitama ja mindki ei jäetud asjast kõrvale. Olevat nagu kena, kui tütrel on leivateenimiseks see, mis just on ja kui ta sel viisil isakese eest hoolitseb. Isa oli enamasti ikka purjus ja korra läks ta nii ägedaks, et põrutas õllekannuga lagipähe ühele tüübile, kes järjekordselt minu kohta midagi ütles. Järgnes suur kaklus. Isa saabus koju veriselt ja räpaselt, vihast punetavate silmadega ning korraldas ka minule kena skandaali. Oma isa vastu polnud mul siiski midagi ja ma pidanud tiris.

Tookord sai mul siiski kõrini, paar päeva hiljem kolisin välja ja üürisin endale tillukese toa Alsegrundis. Seal tegutsesin üksi ning sain teenitud rahaga päris hästi hakkama. Igavestest vaidlustest ja tülitsemistest mulle juba jätkus. Isakene küll paar korda üritas, kuid õnneks ei saanud mind kätte. Kaks kirja tuli postiga ja ta läkitas ühe poisinolgi minu juurde koos kirjaga, et võiksin ikka tagasi tulla. Sellega ma ei nõustunud, ent sageli saatsin talle mõned kuldnad, sest ei saanud teda nälga jätta. Kuulsin mitmelt poolt, tuttavatelt ning varasematelt klientidelt, et vanamees aeleb ringi kõikvõimalikes kõrtsides ja sõimab mind. Kuigi keegi temast ei hoolinud, oli mul ikkagi piinlik.

Meie seltskonda kuulus tol ajal kuus hooraplikat, kõik noored ja ilusad, kes meelsasti raha teenisid, aga ka muidu kõikvõimalikke lollusi tegid nagu ikka puberteedieas. Õhtute ja ööde kaupa istusime kõrtsis või siis väikestes ja odavates kohvikutes. Lobisesime, tõmbasime mehi hoovi ja abistasime üksteist alati, kui kellelgi juhtus kehvasti minema. Olime noored, verivärsked ja lustakad ning müüsime ennast odavalt. Juba ühe-kahe kuldna eest läksime mõnega voodisse, sest kaks tillukest, kuid puhast võõrastemaja seisid läheduses. Suviti veetsime aega võõrastemaja juures oleandriheki taga, mille noor kelner alati meie taga teenistusvalmilt koomale lükkas. „Häbiaiaks” nimetati Viinis seda eefeu- ja oleandripõõsastikku ning meie põhitöökohta kutsuti „õuedaamide saalikeseks”. Seal vedelesime tõepoolest lõbusalt juteldes tundide kaupa veinikannukese või õlleklaasi juures. Mõnikord torkasid mööduvad mehed käe läbi põõsaste, et mõnda meist kõdistada või siis viipasid kutsuvalt. Või siis kiikasid üle „Häbiaia” lihtsalt sisse ja vestlesid meiega, enamasti mõnusalt. Kord küsis üks: „Palun väga, kas siin asub heategevusorganisatsioon „Cäcilienverein” Taolistel puhkudel sai ikka naerda ja tüdruk, keda taheti, võttis oma käekoti, öeldes: „Lapsukesed, ma pean nüüd jälle laulatusele minema!” Ja siis kadus ta mõneks ajaks koos näljase mehega. Me lehvitasime takkajärele ning hõikasime kõikvõimalikke vaimukusi; armukade või muidu kade polnud meist keegi. Tõesti – me olime abivalmid, noored ja heatujulised, nautisime oma värskust ning põhiliselt jätsime kõik armsa jumala hooleks. Mõnikord hakkasime juba keskhommiku paiku mehi otsima, pidime aga siis vaiksete kõrvaltänavatega piirduma, et politsei meid kirja ei paneks. Nii mõnegi nobedalt teenitud kuldna kulutasime siis kiiresti kusagil kohvikus või kondiitri juures. Sageli kutsus keegi meist kõik teised väikeseks peoks külla. Ja kui üks meist mõne mehega kaasa läks, siis oli ta enamasti vähem kui poole tunni pärast tagasi.

Me kandsime vaid õhukest kombineed või alussärki kirjude ning heledavärviliste kleitide all. Paljalt saime ju kähku, nii nagu enamasti mõni töölt tulev mees oma ihaldatud eesmärgini jõuda tahtis. Eks nad lootsid oma väikest lõbu leida enne isikliku vanamoori juurde jõudmist ja sageli ei koonerdanud nad ka rahaga. Tihti sai mõni meist kaasa ka sigarette ja siis tegime üheskoos suitsu. Mulle suits ei istunud, aga mõne sõõmu tõmbasin ikka. Selles mõttes olin alati hoolikas, sest suitsetamine ning joomine ja uimase peaga ringikõlkumine pikkade ööde jooksul ruineerivad inimest enam kui näiteks nussimine või enese puuderdamine.

Leidus meie kambas üks Steffi-nimeline, too oskas mehi paremini järgi ahvida kui ükski näitlejanna. Samal viisil suutis ta jäljendada kõrtsiperemeest, kes krimpsutas nägu juhtudel, kui mõni meist rahata oli ning järjekordse arve võlgu jäi. Ta suutis mängida mürgist majaprouat ja teha loomahäälte hulgast koerakisa selliselt, mis kõrtsiperemehe peni lausa hulluks ajas. Kõige paremini tuli tal välja mitmesuguste meeste järeleahvimine, kuidas nad suguühte ajal oigavad, ohkavad, norsatavad jne. Kui mõni meist just mõnest hotellitoast tagasi jõudis, küsis Stephanie otsekohe, kuidas järjekordne kunde oli ning ahvis täpselt järele, nõnda et asjaosaline plika naeru pärast kõveras oli, kuulates neid ohkeid või purjuspäi lausutud sõnu. Kõik klappis täpselt.

Steffil tarvitses meest ainult korraks silmitseda ja juba ta teadis, mida tollelt voodis võis oodata. Tema ise aga juhust ei kasutanud, kuigi, olles tõmmu ja temperamentne tüdruk, võinuks ta iga kell saada meist rohkem. Seda ta oskas. Mõnikord õige hilja, kui me kõik olime juba küllalt teeninud, läksime käe alt kinni hoides kõrvaltänavale patseerima, kuuekesi rivis ega lasknud ühtki meest vabalt mööduda. Lõikasime neil tee ära, surusime nad kuhugi nurka ja tegime kõikvõimalikke lollusi, ajades neid oma naljadega tiiraseks. Neid londist sikutades ja kõdistades pakkusime end järgemööda, nagu oleksime neid hirmsasti tahtnud. Nikuhimulised nagu mehed ikka, jäid nad seda kõike uskuma ning pettusid koledal kombel, kui me nad seejärel lihtsalt sinnapaika jätsime.

Enamasti alustas Stephanie mehega vestlust, meie aga piirasime ta sisse. Steffi pööritas armunult silmi, õhkas ja näugus kui kiisuke… „Ilus poiss, kas kiirustad juba kodu poole? Meie oleme kuningliku ooperi baleriinid ja otsime paremat töökohta!”

Ning seepeale sõnas mõni teine: „Vaata ise, ilusad oleme kõik ja vaata veel, et meil on kõik asjad olemas….”

Ning igaüks meist „vaatas” ka ise kenasti järele ja võttis õigest kohast kinni ning nii järjest edasi, kuni kõik kuus läbi said. Tavaliselt oli siis ikka juba parajalt hämar ja me näitasime meeleldi meie noori tisse ning ilusasti kikkis roosasid nibusid. Kui juhtusime olema õiges meeleolus ning ühtki korravalvurit ei olnud läheduses, siis tohtis meesterahvas ka altpoolt vaadata, mis muutis nad üsna segaseks, nähes meie noori ja priskeid, pruune ja musti karvaseid asju, kui kleidiserva kergitasime. Ühel meist, nimelt Finil, olid täiesti heledaid häbemekarvad ja terava keelega Steffi tavatses öelda: „Fini juures pead topelt maksma, sest see on ikka haruldus!”

Kui isased inimesed meid siis katsuda kavatsesid, väänlesime ennast välja ja vingerdasime kaugemale ning Stephanie vabandas: „Jah, siin on ikka süütutega tegemist ja meie häbeneme õigustatult!”

Ükskord läks üks mees nii hoogu, et peaaegu oleks püksiauk surve all rebenenud ja siis ütles Steffi: „Oh Jeesus, nüüd pean ma sõbrannad koju saatma, muidu hakkab mamma nendega kurjustama!” Või siis nii: „Heakene küll, härra doktor! Me peame nüüd tantsutundi minema.”

Seejärel panime ikka putket naeru ja kriiskamise saatel ning jätsime mehe lolli näoga seisma koos tema viimase võimaluseni kõvaks aetud londiga. Mõni saatis takkajärele sõimusõnu. Ega me taolistel puhkudel võlgu jäänud, näitasime keelt või Steffi näitas koguni perset. Paljud mehed kadusid seejärel kuhugi kangialusesse, et mõni plika pikali tõmmata, sest nii kõvaks aetud nokuga ei saanud ometi koju magama kerida. Steffi lippas siis mõnikord tagasi, küsides: „Härra doktor, kas tohib?”, haaras mehel munnist ja pärast paari liigutust pauk juba läkski lahti. Stefil õnnestus ka kõige pehmema londiga mõne silmapilgu kestel valmis saada. Seejärel tormas ta meie juurde tagasi, raputas jahtunud sperma ühe käeliigutusega peost maha ning kuulutas: „No nii, jälle üks lapsuke jäi saamata!” Ega mehel ka millegi üle kaevata olnud. Stephanie tegi sel viisil meeleldi rõõmu.

Olid lõbusad ajad. Raha jätkus meil küllalt, käitusime lustakalt ning väljakutsuvalt. Üks meist, nimelt Poldi, oskas koguni luuletada ning seadis kokku lõbusaid ja mõnikord õige roppe salmikesi. Nii tegi ta meist igaühe jaoks paar värsirida, mida lugesime meestele, kes meie nimesid küsisid. Näiteks umbes nii:
„Ma ise olen julge kiisu, kui lakud mind, siis paugu minult riisud! Või siis nii: „Mina olen Stephanie, kes nussib aina nii!”

Minu päralt oli selline värsike: „Mina olen Josefiin, kellel ilus auk on siin!”

Nende salmikestega saime palju nalja ning Leopoldine mõtles välja üha uusi. Meid kõnetavad mehed muutusid värsiridade mõjul veel tiirasemaks ja neil läks kõvaks juba enne hotellituppa jõudmist.

Kord sain kummalise kogemuse osaliseks. Kenal suvisel keskhommikul – juhtus olema pühapäev läksin kaunis kleidikeses üksi kõndima. Teel Hernalseri peatänavat mööda Neuwaldeggi suunas olin juba üsna kaugele jõudnud, kui üks mees mulle ligi tikkus. Ei olnud ta enam eriti noor, aga siiski üsna värske ja tal olid kuidagi eriti sinised ning külma vaatega silmad. Tahtsin ta algul sinnapaika jätta, kuna soovisin pühapäevast rahu saada. Tema aga kinnitas, et ei tahagi midagi erilist ega mulle kuidagi halba teha. Nõnda siis kõndisime „Schwarzenbergi Meierei” kõrtsi kerget hommikusööki nautima. Samas hakkas ta mind ikkagi katsuma, tehes seda õrnalt nagu isikliku pruudiga. Meile vastu tulijad märkisid muiates: „Need kaks enam kaua ei viivita!” Peatusimegi ühel metsalagendikul, kus mees küsis: „Kas tahad minuga tõsiselt käima hakata?”

Vastasin naerdes: „Sobiks küll, aga olete veidi hiljaks jäänud!”

Mees kortsutas kulme ning sõnas: „Ma tahan seda. Kõnni siin ringi, nopi maast lillekesi. sulle ära. Sa peaksid natuke vastu hakkama, aga karjuda ei tohi! Kas said aru?”

Mulle tundus taoline komöödia kuidagi lollakas ning vastik, aga ta käis oma jutuga aina peale ning maksis isegi viis kuldnat juba ette. Ei tahtnud talle tema lõbu siis enam keelata. Tema hiilis ühe puu varju, mina aga jalutasin ringi nagu oleksin üksi, tundes seejuures ka veidi hirmu. Järsku kargas ta ligi ja võttis mul puusadest nii kõvasti kinni, et mul isegi ribid raksusid. Arvasin, et kohe langen ma minestusse. Lisaks kõigele nägin väga lähedalt tema äkki moondunud nägu, metsikute, kuid iseviisil tardunud silmadega, sülge tilkus ta poolavatud suust ning ta pomises mingeid halvasti arusaadavaid sõnu. Mõistsin küll, et kõik oli tõesti komöödia ja mees maksis selle eest, et üht tüdrukut näiliselt vägistada. Paraku oli ta nii ehmatavalt julm, et lõin talle mõlema rusikaga täiest jõust näkku ning tundsin kohutavat hirmu. Näis, nagu poleks see talle põrmugi mõjunud. Ta surus hambad minu vasakusse tissi ja kui karjuda proovisin, vajutas ta mu suu nii kõvasti kinni, nagu tahaks hambad kurku suruda. Jõud oli tal metsik ja ta käitus kui hullumeelne. Vasaku käega pressis ta mu ristluudele nõnda, et mul silmade eest mustaks läks, viskas mind selili ja vajus mulle seal rohu sees raskelt ja tugevalt peale. Nüüd üritasin ennast juba tõsiselt kaitsta. Mees aga oli metsik, rebestas mu seelikupitsi ja kaks nööpi lendasid pluusi eest ära. Seejärel kemplesime võib-olla veel kolm minutit. Tal õnnestus juba mu üsani jõuda, kuid ma pigistasin reied kokku ja tagusin talle kogu jõust näkku. Siis haaras ta taas mu kätest ja pressis oma põlve mu jalgade vahele. See kõik oli väga valus. Minu peal ähkides ja higistades jõudis ta lõpuks eesmärgini, kuigi ma pidin peaaegu lämbuma. Tükk aega torkis ta minu sees ringi ega saanud pauku lahti, kuna olin teda munadesse löönud. Nussimine tegi talle nüüd valu, nii et ta oigas ja vingerdas, kuni lõpuks paar tilka mulle sisse pritsis. Mehe hääl kõlas metsikult ja labaselt, kui ta ühtaegu kahjurõõmsalt mulle näkku sisistas: „Sina räpane lehm… sina litsike… sina närakas. Nüüd said kätte…. see tuleb ringitõmbamisest… Su emake imestab, kui su kõht kodus paisuma hakkab… Passi peale, muidu jääb lapsuke ilma isata… ahh… ahh… ahh… köh-köhh!”

Seejärel rullus ta minu kõhult maha ning jäi lebama nagu surnu. Ehmusin koledasti ning raputasin teda. Õnneks polnud ühtegi juhuslikku pealtnägijat.

Meie mõlema rõivad olid nüüd kortsus ja täis rohuplekke. Taas toibudes andis mees mulle kümme kuldnat ning lahkus teadmata suunas.

Olin täis raevu ja tundsin end kehvasti. Tunne läks paremaks, kui võtsin ühe käraka napsi. Suundusin Viini metsa sügavusse ning äsjane hirm ja vastikus taandusid. Õhtul istusin Dornbachis väikeses veinikeldris ja hakkasin mõtlema, et too okseleajav tüüp oli mulle siiski andnud ühtekokku 15 kuldnat ja selliseid mehi pole just palju. Saadud raha eest ostsin endale ilusa pitsilise servaga päikesevarju, lasksin vormida ühe kauni kübara ja sain paari kullavärvi kingakesi nagu neid tol ajal kanti. Nõnda siis nägin välja nagu suhkrukompvek ja käisin paar korda Prateri lõbustuspargis kõndimas, kus sai sõlmida vajalikke tutvusi.

Kavatsesin nüüd peenemalt käituda, ei läinud enam igaühega, vaid ainult mõne selliga, kes mulle tõepoolest kuidagimoodi meeldis. Mind kõnetada võisid muidugi kõik, aga ainult vaiksetel kõrvalteedel, ja kui mehe nägu ei meeldinud, siis ütlesin järgmisel nurgal, et mu peigmees ootab mind ning jätsin võimaliku kavaleri lihtsalt sinnapaika. Just sel ajal sai ka alguse mu esimene tõsine armulugu.

Aleksander Fehringer oli ta nimi, üks suurte rahadega meistrimees. Ehtne ja tugeva iseloomuga Viini inimene. Head käitumist polnud temalt just õppida, küll aga jätkus tal palju naljasoont ja raha ning sõnaosavuses oli teda võimatu üle trumbata. Jonnakas oli ta veel pealekauba, aga ma oskasin temaga ümber käia ning me saime suurepäraselt hakkama. Tookord olin lõbumajast üsna kaugele kõndinud ega soovinudki eriti mõne tüübiga kaasa minna. Väsinud olin ka ja otsisin juba voorimeest. Äkki ilmuski üks väike ja kena kummiratastega sõiduk. Nii troska kui ka seda vedav hobune lausa särasid puhtusest.

„Kena neiu, kas teeme väikese sõidu?” Kutsar kergitas naerdes oma kitsaservalist kaabut. Ühe naisterahva jaoks päris mõnus kohtlemisviis. loomulikult taipasin otsekohe, et tegemist pole mingi laenatud käruga, sest tõld oli ilus, punast värvi, lai ja ilusate ümarate vormidega. Kõik mõjus väga nooblilt ning sõiduriist paistis olevat õige mehe käes, kes oskab hoolitseda selle eest. Mees tundus igati mõistlik koos oma punetavasse näkku kuuluva ja juba hallineva habemega. Ja tema, see Aleks, kannatas kõvasti kärakat. Isegi tema lühike ja lai, kuid kunagi armas nina oli punane. Kas oli põhjuseks siis vein või veel midagi… Mängisin siiski veidi lolli, öeldes peenelt, aga ühtaegu väljakutsuvalt: „Tahan sõita Prateri suure kuradiratta juurde!”

Kohe ronis mees pukilt maha, haaras mul lihtsalt ümbert kinni ja olingi tema kõrval kutsaripukis. Mu põlvede ümber laotas ta ilusa tekikese, laksutas piitsa ning hobune laskis kerget traavi. Üritasin veel veidi peenutseda: „Palju see Prateri sõit teil ka maksab?”

Mees muheles: „Niipalju, kui kallis preili teistelegi annaks!”

Lausa vabatahtlikult puhkesin naerma, sest sõidutaja kõnepruuk tundus mulle täpselt sobivat. Loomulikult polnud talle enam saladuseks, mil viisil ma leiba teenisin. Teadsime juba mõlemad, kellega on tegemist, aga võinuks muidugi minna ka teisiti. Hetkel, kui kedagi läheduses polnud, pistis ta käe ootamatult pleedi alla ja kippus mind katsuma. Lükkasin ta käe ära ning virutasin mehele kõva kõrvakiilu, nii et isegi hobusel hakkasid kõrvad liikuma. Mees tegi seepeale suured silmad ja ütles hobusele: „Eks ole, nõnda kõvasti ei jaksaks sinagi jalaga anda!”

Naersime siis mõlemad ja leppisime ära. Mees hakkas igasugust juttu rääkima.

Kui ta Prateri peateel „Teise kohvimaja” juures hobuse tugeva „pruutamisega” peatas, teadsin temast juba nii mõndagi. Sel Aleksander Fehringenil oli Erchenfeldi linnajaos oma ettevõte „Selcherei” koos kaheteistkümne töölise ja õpipoisiga. Mees ise oli 52 aastat vana ja juba neli aastat lesk. Naine olevat tal üsna tige ja riiakas olnud – nõnda, et abikaasat ta eriti taga ei leinanud, uut abikaasat aga samuti ei tahtnud, öeldes oma Viini murrakus umbes nii: „Ega Aleks nii loll ole, et veelkord lõksu langeb!”

Ilmselt olin siiski õige mehe peale sattunud, sest taolise firmaomaniku kõrval pole veel ükski naine nälga surnud. Aleks jutustas mulle kelmikate silmapilgutuste saatel, et leskmehe seisus pole talle põrmugi koormav ning keppimist pole ta unustanud. Võtab ikka, kui mõni parajasti ette juhtub. Küsisin seepeale, kas peaksin nüüd punastama ja ta laskis kuuldavale müriseva naeru. Me veetsime aega mõnusas kõrtsinurgas tillukese laua taga. Märkasin hobuse jaoks kaasa võtta leivatüki. Loom nosis oma pehmete mokkadega mu peopesalt ja ma silitasin ta läikivat selga ja mõnusat ninaotsa. Fehringerile omakorda näis meeldivat, et ma armastan loomi. Nõnda ta sõnas: „Kes armastab igasuguseid elukaid, see oskab armastada ka inimesi!”

Tegin näo, nagu tahaksin talle uuesti vastu kõrvu anda, aga tema ütles vaid: „Oh, Jeesus!”

Kõrtsis püüdis ta pidevalt minu põlve seal laua all endale jalgade vahele saada. Nõudsin juba kindlalt, et tahan ikka Prateri kuradiratta juurde sõita. Tundsin täpselt, kui kaugele asi kipub minema. Mees aga viis mind koju ja kui ta mind pukilt alla tõstis, katsusin nagu juhuslikult mehe püksiauku, mille taga oli midagi kõva ja ümmargust nagu gaasilamp. Naljaviluks hoidsin ennast veel veidi tagasi, kui käru edasi veeres, et mind vajalikul tänavanurgal maha lasta. Aleks oli tiirane tõupull ja palus nagu tilluke poisike: „Kallis, ainult tassike kohvi koos sinuga!”

Lubas olla „pai poiss” nagu kloostrimunk. Aleksi kodumaja ümbrus oli täiesti vaikne, sest pühapäeva pärastlõunal polnud siin kedagi. Kui ta ukse avas, tegin, nagu tahaksin minema putkata, aga ta haaras oma raudkõvade käppadega mul puusadest ja kõhe olingi korteris sees, uks lukus ja juba hakkas ta mulle taha panema. Kusagil poolpimeduses vajus ta raskelt mulle peale, pressis ennast mu jalgade vahele ning hakkas mu aluspüksikesi maha kiskuma, tirides need lõpuks räbalateks, ise sealjuures vandudes. Näis nagu oleks ta kuidagi oskamatu ja väga kannatamatu, samas tuli tema püksiaugust nähtavale samuti väga kannatamatu munn. Sellist nagu Aleksil, olen elus harva näha saanud – hiigelsuur, punakaspruun, kõver nagu keerusai ja uskumatult jäme. Ei jõudnudki veel mõelda, kuidas niisugust trumminuia endale sisse torgata, sest Aleks oli nõnda ärevil, et juba väljavõtmise juures hakkas tal kergelt pritsima. Lükkasin välgukiirusel oma kõige kallima asja esile. Aleks lükkas nüüd osavalt oma hiigelriista sisse ja nõnda sain vähemalt osa tema laadungist endasse. Jätkus mulle hingerahustuseks, aga ma tõstsin käed näo ette ja tegin, nagu oleks mul hirmsasti häbi. Aleks laskis oma türal siis virn juures puhata, ja kuigi ta oli just-just paugu lahti saanud, ei läinud tal ikka veel päris pehmeks. Mees pidi tõesti raudne olema. Ta haaras mul tagantpoolt tissidest kinni ja lausa kihutas mind mööda tuba ringi, pressides oma kuuma riista mulle tagumikku, kuni jõudsime mingi seinal rippuva pühakupildini ja tagasi sängi. Ja seal, laias abieluvoodis, sain minagi oma paugu lahti. Ta heitis mind üsna julmalt pikali, viskas mu jalakesed üha nõksuga üle oma õlgade ja torkas mulle oma hiigelriista prao vahele, nii et korraks karjatasin. Esimese korraga ta nagu sisse päriselt ei pääsenudki, nüüd aga sain tunda kõike. Aleksi priske õllekõht võinuks küll olla takistuseks, aga tema riista pikkus ja ilus kõverus tegid asjaajamise mõlema jaoks mugavaks. Võimsate torgete vaheajal sain kuulda umbes järgmist: „Sellist nagu sina… Olen kaua otsinud… Oh, kurat, jälle läks kohe kõvaks… Sinust peab minu noorik saama… Oh, Issand, ma murran veel su vaagnaluud… Fehringeri juures sa nälga ei jää… Teeme sulle korteri valmis… Aga nüüd… Sinu tiheda pissu sees läheb mul kohe… Nnüüd!… Hahahahah!”

Seejärel vajus ta mulle raskelt peale ja minu vitupragu mulksus ja loksus, nii täis pritsis ta mind. Paar minutit hiljem vedelesime kõvasti hingeldades kõrvuti. Pärast väikest pausi küsis ta: „Kas hakkame siis käima? Mina, see härra Fehringer, pean veel järele mõtlema!”

Mina seepeale: „Aleks, sa vajutad mind ju peaaegu sodiks!”

„Issake, küll oleks kahju, kui nii kena tagumik kaduma läheks!” Kiiresti tõusis ta nüüd püsti ja ma sain aega kortsunud riiete hädapäraseks korrastamiseks. Minu pitsist püksikestest ja siidpluusist olid ainult räbalad järele jäänud. Aleks tuhnis veidi kõikvõimalikes sahtlites ning leidis üsna uue ja ilusa sametpluusi, mis polnud küll enam eriti moodne ja lõhnas veidi kampriõli järele.

Ega ta eriti viisakalt kunagi viitsinud käituda, aga kõlbulik oli küllalt, et temaga voodisse minna. Pealegi oli ta rahaliselt minusugusest palju jõukam. Aleks kippus mind aina tissidest haarama. Muudkui tõmbas pluusi lahti ja võttis pihku, mis seal peidus oli. Sealjuures mõmises ta veidi ärritatult: „Peaksid endale suuremad tissid kasvatama, et särk paras oleks!” Minu pissu lüpsis ta ikka nii täis, nagu oleksin mingi kõrvits. Seejärel leppisime tavaliselt kokku mõne järgmise päeva suhtes, mil pidin oma karvase asjakese Aleksile välja pakkuma. Ikka jõudsin vaevalt eestuppa, kui juba pidin oma prao Aleksile välja käia. Ise olin veel eelnenud nikkumistest väsinud ja higine. Nii et vaevalt sain ukselingi käest lasta, kui juba haaras ta mul tagumikust. Samas oligi mu pepukene jälle paljas ja tema elevandilont mul tagant sees. Vänderdasin elu eest ja hõõrusin omalt poolt, sest pikkamisi hakkas see toiming mulle üha enam meeldima.

Aleks tegi nii kõvasti, et vahel lausa lendasin ühest äärest teise ja rappumisest logises toauks. Kui paugu lahti sai, siis jättis oma jämeda makaroni veel sisse. Tahtsin seda välja tõmmata, kuid mees pressis tihedalt ligi ja minut hiljem läks tal jälle kõvaks. Selle hiilgenumbri järel aga viimane nali – Aleksi hiigelmunn vajus ise välja ja antud päevaks sai pidu siiski läbi. Olen selline naisetüüp, kes nii mõndagi taluda suudab, aga tol korral olin omadega nii läbi, et võtsin kojusõiduks voorimehe. Minu jalgevahe kipitas kõhutavalt ja ma pidin reied kokku pressima, kuna sealt pidevalt tilkus midagi. Kutsarile arvet tasudes leidsin rahakoti vahelt kaks kümnekuldnalist rahapaberit. Veeretasin ennast voodisse üsna lootusrikkalt ja magasin nagu surnu.

Nüüd algas minu jaoks üldse lõbus ajajärk. Aleks osutus sõnapidajaks meheks ning tasus oma naudingu eest korralikult. Juba nädal hiljem oli mul kena tilluke korter Lerchenfeldi linnajaos: üks sinise ja kullakarva mööbliga salong pluss roosa- ning valgetooniline magamistuba, kus seisis lai voodi. Kuigi voodi püsis peeniketel jalgadel, võinuks ta taluda koguni nelja inimese raskust ja pidigi nii mõndagi väl­ja ka n na la ma, sest Aleks oli tõeline metsmees. Ja veel oli mul väike valgusküllane köök, lisaks samuti väike teenijatuba. Võinuksin nüüd ise tegevat perenaist mängida, aga Aleks keelas mul selle ära, öeldes nii: „Käredaid käsi nagu liivapaber ei kannata minu muun välja!”

Nõnda palkas ta kusagilt eeslinnast tööle ühe noore plika. Toda hüüti Liineks ja ta oli võrdlemisi jultunud ning varaküps 17-aastane tüdruk. Rumal ta polnud ning tööd oskas teha, õgis aga palju ja varastas kõikvõimalikku söögikraami. Tegin näo, nagu ei märkaks ma midagi, kuna üritasin temasse südamlikult suhtuda. Plika polnud kodus vist kunagi korralikult süüa saanud ja lisaks meenutasin ka oma viletsat lapsepõlve. Üksnes tüdruku tumedate rõngastega silmad ei meeldinud mulle põrmugi, jättes mulje, et küllap tal meestega juba kogemusi on. Aleks vedas mind kõikjale, kuhu tol ajal Viinis minna tasus, ega koonerdanud rahaga. Ikka parimad ja peenemad kleidid ja kübarad ja kingakesed ja prantsuse lõhnaõlid. Tundsin ennast tõelise printsessina.

Mees tuli igal õhtul pärast kella kuut ning tavaliselt umbes kaheksani keppisime palju, lõbutsesime niisama või tegime muid lollusi. Siis sättisin ennast korda ja me läksime kuhugi õhtust sööma, teatrisse või varieteesse – kõikjale, kuhu mu hing igatses. Sageli veetsime aega „Ronacheri” kõrtsis või „Reinzi” tsirkuses.

Mõnikord tuli Aleks koguni ööseks minu poole. Tõesti mõnus ajaviide, kuigi minu jaoks sageli ka pingutav. Hellitasin Aleksandri ära ja mulle ikka tugevalt peale vajudes sai ta niipalju nussi, millest muidu oleks jätkunud kuuele mehele. Sealjuures olid tal oma kindlad häälitsused, mille puhul pidin tal näiteks käega lahti lööma. Tema juuresolekul tohtisin kanda ainult kerget öösärki, sukki ja toatuhvleid.

Kui ta välisukse taha jõudis, pidin juba särgisaba kergitama ning Aleks, kes sageli juba enne sisseastumist püksiaugu lahti tegi, torkas mulle nagu tervituseks oma londi kohe sisse. Selle tervituse sooritas ta enamasti juba eestoas ning püstijalu. Vasaku käega hoidis ta mind tagumikust või puusadest ja tema tohutu munn kihutas minu üsas kurelt edasi-tagasi. Kogu masinavärk töötas pea täielikus vaikuses. Liinel oli rangelt keelatud oma nägu näidata, kui Aleks minu juures viibis. Nii istus ta noil puhkudel korralikult köögis, kuigi mulle tundus, et mõnikord käis ta siiski ukse taga pealt kuulamas. Tõenäoliselt rahuldas ta ennast siis lihtsalt sõrmega, sest oli kuulda õhkimist ja minul on taoliste asjade peale teravat kõrva.

Alex jutustas mulle sel ajal lustakaid lugusid kõikvõimalikest seiklustest nii oma sõpradega kui ka töö juures. Siis tahtis ta kas süüa umbes kolme mehe eest või hakkas mind jälle puurima. Kogu minu pool veedetud aja jättis ta oma riista välja ripakile, vaid üsna harva oli see tal pehme ja püksiauk kinni. Ükspuha, kas hoidis ta kohvitassi käes või jutustas mõnd naljalugu või ahvis järele mõne sõbra esinemist eelnenud õhtul raskejõustikuseltsis – ikka seisis see tal püsti nagu küünal ning oli raudkõva. Türapea ulatus lausa alumise vestinööbini ning läikis purpurpunaselt.

Kõige enam meeldis talle, kui talle sööki suhu topiti. Just nõnda, et istusin tema süles – lont muidugi kogu aeg sees – ja pistsin talle suhu saiakesi, torditükke või vorstilõike. Tema sel ajal katsus mu tisse, mis hea toidu mõjul olid muutumas üha priskemaks. Mees mälus ja matsutas ning laskis rahulikult paugu lahti, sest pidin talle mitte üksnes toitu sisse toppima, vaid ühtaegu ka üles-alla hüplema nagu mõne hobuse seljas. Nii saime mõlemad mitu orgasmi. Mind erutas see kõik nõnda, et kord pillasin käest kohvitassi.

Ning veel midagi meeldis Aleksandrile. Ta toppis mulle ka pepuauku, kuigi varem mulle taoline tegevus eriti ei meeldinud. Tema aga oskas seda suurepäraselt ning veidi vaseliini oli ikka varuks. Ta lükkas mind veidi upakile, tõmbas pepupooled laiali ja tungis sisse, nii et esialgu oigasin valust, siis aga juba mõnutundest. Aleks nimetas mu päraauku „härrastemaja ukseks”. Oli lausa imeline tunne, kui tema tihedad ja käredad kärvad vastu mu tagumikku hõõrusid. Oma riista õlitas ta eelnevalt korralikult sisse, lisades mõnikord kübekese võid. Mina jälle loputasin ennast eelnevalt kölniveega. Ega ta käed paigal püsinud. Sissepumpamisele lisaks kõditas, muljus ja pressis ta mu reisi, peamiselt aga kõhtu ja tisse, ja toppis kõik sõrmed järjekorras mu prao vahele.

Tema sõrmed aga olid nii jämedad nagu keskmise mehe munn. Meeleldi mõõtis ta, kui suureks on ta minu viltu juba suutnud venitada, aga minu asi pidas edukalt vastu. Lisaks kõigele surus ta mulle mingi kurgi või vorstijupi eest sisse, ühtaegu ise mulle tagant sisse pressides. See tundus üsna mõnus – nagu oleks mulle korraga kaks türa sisse pandud, mõlemad suured, paksud ja kõverad. Vorsti oskas ta niiviisi liigutada, et sai oma paugu kätte samal hetkel kui mina. Aga minu vituga ei juhtunud miskit erilist.

Olen alati sellega uhkustanud, et minu väärtuslik asi on kõigele vastu pidanud ning ikka tihedaks jäänud. Ka pärast kõige ägedamat kepitegemist tõmbus see auguke peagi taas koomale ning oli valmis uuteks rumalusteks. Kõik minu mänglemised erutasid aga üha enam minu toatüdrukut Liinet ja kord keskööl koju jõudes kuulsin tema toakesest omapärast rütmilist kriuksumist. Taipasin kohe, et Liine juures on keegi isane.

Hiilisin vaikselt läbi köögi ning piilusin poolavatud ukse vahelt sisse. Üks priske ja tõmmu – ameti poolest võis ta olla teesillutaja või midagi sellist – oli Liine poolviltu üle raudvoodi pikali pannud, seisis pooleldi kummargil voodijalutsi juures ning liigutas oma riista nii kõvasti edasi-tagasi, et raudvoodi jalad lausa paindusid. Liine oli kramplikult haaranud madratsist, oigas ja ähkis ning silmi pööritades toppis endale lõpuks suhu vaigistamiseks ühe tekituti. Tundus, et ta on tiirasusest hullumas. Järsku aga ta nagu hüppas üles ja ütles: „Oi, oi! Mis juhtub, kui armuline proua sellest teada saab? Ta ise on ka paras lits!“

Poiss naeris ja nussis edasi, Liine aga tõmbas ennast nõnda kerasse, et põlved peaaegu vastu otsaesist puutusid. Mainitud sõnavahetus ärritas mind siiski. Kui ma vaikselt läbi köögi oma tuppa läksin, olid nood mõlemad keppimisega nii õhinas, et ei kuulnud ega näinud midagi. Järgmisel hommikul, kui Liine mulle kohvi tõi, ütlesin talle aga kõik südamelt ära ning virutasin talle kaks kõva kõrvakiilu. Ta läks näost punaseks, sai vist asjast aru ja parandas oma käitumist.

Edaspidi käis ta oma tänavasillutajaga kusagil mujal nussimas, sest küsis õhtuti sageli, kas tohib veel välja minna ja oli seejuures üsna erutatud. Ega temagi olnud tuimast puust tehtud, nõnda et ilmutasin arusaamist ja lubasin ikka. Juba üksnes Aleksi pärast ei soovinud ma näha veel kedagi võõrast meest oma korteris ning ühe hoora olemasolust siin pidi jätkuma. Muidugi ei saanud ma kuidagi lubada ennast nurka suruda.

Mõnikord külastasin Aleksit ka tema töö juures, kus ta agaralt tegutses ja kõigel silma peal hoidis. Tema abilised ja õpipoisid tegid minu ees ikka tuhat kummardust ning kõnetasid mind „austatud prouana“.

Kord jõudsin kohale, kui kõik parajasti söögilauas istusid. Aleks aga istus üksi oma võlvialuses ja tegi mingit raamatupidamist. Ta tervitas mind õrnalt ja peagi hakkas tema valge lihunikupõll kenasti ettepoole kerkima. Hakkasin parajasti tema juurde leti taha kippuma, kui ta äkki ehmunult hüüatas: „Kurat võtku! Just nüüd tuleb see proua Brauneder!“

Kükitasin kähku leti alla ja tõmbasin mingi rätiku üle pea. Siit sain näha ka toda proua Braunederit, kelle priske kõht peaaegu leti peale lösakile vajus, kõrgemale ma ei ulatunudki vaatama. Proual polnud minu kohalviibimisest muidugi aimugi. Võtsin saiakesi leti all Aleksi londi pihku, hõõrusin näpuga türapea tagust kõdikohta ja tundsin ennast mõnusalt, kui see vorst pikkamisi üha suuremaks ja kõvemaks läks. Siis kahmasin selle suhu ja hakkasin aeglaselt imema. Ülalpool rahuldas Aleks samal ajal proua ostusoove.

„Tere jumalaime, proua Brauneder! Mida prouad soovivad? Ah, et pool kilo seda prantsuse moodi vorsti?… Kohe saab… Silmapilk!“ Aleks lõikas vorsti, mina aga lutsisin ta munni üha tugevamini.

„Kas on ka värske vorst?“

„Kallis proua! Minul on ainult värske kraam. Veidi külmutuskastis ehk hoitud. Peaks ikka kõlbama!“ Ühtaegu kerkis Aleksi riist leti all ilusasti püsti ning manipuleeris minu musisuukeses.

„Kas ühes tükis või seibideks lõigata, armas proua?“

„Ah, andke pealegi ühes tükis!“

Ka minul oli parajasti terve vorst suus ning ma limpsisin ja matsutasin nõnda valjusti, et minu olemasolu seal leti all oleks kindlasti avastatud, kui Aleks poleks parasjagu häälekalt nuga teritanud. Seda tegi ta osavalt ega näidanud välja, kuivõrd minu tegevus teda kaasa kiskus. See tundus väga põnev.

„Heakene küll, armas proua Brauneder! Hüva isu teile ja küllap külastate meid varsti jälle!“

Just „hüva isu“ sõnade juures pritsis Aleks mulle niisuguse laadungi suhu, et mul silmad peaaegu pahupidi pöördusid. Hing kippus kinni jääma ja ma kuulsin veel üksnes uksekellukese kõlinat. Siis tõstis Aleks mind leti alt välja, andis musi ja paitas mu selga. „Noh, eks nägid ise! Nüüd taipad ka sina, tilluke pepu, midagi lihunikutööst. Oota vaid, varsti sõidame koos mõne semuga veinipeole, korralikule kõrtsiõhtule. Seal saad näha nii mõndagi!“

Nagu alati, osutus Aleks sõnapidajaks meheks ning õhtu tema lemmiklokaalis kujunes väga mõnusaks. Kõrtsi nimetati ta kena perenaise nime järgi „Zur feschen Hauer-Resl“ (eesti keeles siis umbes „Kena lõbu-Reeda kõrts“ – Tõlkija vahemärkus), kellest ka nii mõndagi räägiti. Kutsusin kaasa oma sõbranna Stephanie ja me mõlemad saime palju nalja nagu noored plikad väljasõidul Prateri lõbustusparki. Resl polnud ise ka just külm nagu kala, pigistas pisikeste patustamiste puhul mõistagi silma kinni, lisaks sai tema juures head veini ja Aleks koos sõpradega tegid meile kõvasti välja.

Sõbranna Steffi ja mina ei kavatsenud sel korral just mehi võrgutada, aga tundus siiski kena nooblite härrasmeeste seltskonnas viibida. Järgmisel laupäeval tuli Steffi mulle koju järele juba kella viie paiku. Olime mõlemad peaaegu ühtmoodi riietatud, kui välja läksime. Tõmmu Stephanie kandis sinistes toonides kübarat, loori ja pluusi, minu rõivad olid roosad. Nägime mõlemad välja nagu isuäratavad kompvekid. Olime kokku leppinud sel veiniõhtul õdedena käituda, puha sinistes ning roosades toonides, pitspluusides ja pooleldi läbipaistvates püksikestes, juhuks kui mõni meie härradest peaks huvi ilmutama. Sellest asjast olime meiegi huvitunud, nagu poleks meil mingeid varasemaid kogemusi.

Kui ma koos Steffiga sisenesin Aleksi korterisse, sosistas sõbranna: „Mul on jalgevahe lausa paistes! Loodetavasti saame palju nalja…“

Ka minul nagu kiheles seeliku all, kuigi eelmisel päeval oli Aleks mind korralikult läbi tõmmanud.

Aleksi juures olid ta parimad kambajõmmid, kõik heas tujus ja ettevõtlikud. Nagu Aleks neid tutvustas, oli tegemist jõukate harrastega – Anton Lechner, Karl Birnecker ja Karl Wambacher – isandad parimates aastates ja igati asjalikud. Järgnes väike silmaripsutamine ja suur käesuudlemine. Mehed kõditasid meie käsi oma kikkis habemetega ja olid algusest peale tiirased nagu tõupullid. Nii sosistas vähemalt Aleks mulle kõrva.

Ühtaegu kuulsin, kuidas Lechner oma naabrile kõrva sosistas: „Aleksil on ikka hea maitse, kaks naist tiris kohale, mõlemad kenad kui suhkrukompud! Nendega läheks nagu lepase reega!“ Steffi ja mina käitusime peenelt, aega oli meil veel küllalt. Kui ülejäänud seltskond oli juba trepist alla roninud ning ennast troskasse istuma seadis, jäin mina Aleksiga veel veidi kahekesi. Ta ütles, et ukse lukustamine võtab natuke aega, aga küll ma tema vigureid juba tundsin. Sain vaevalt ukselingist kinni, kui ta rabas mind tissidest ja niimoodi küljega minu poole seistes pressis oma vända mulle pihku. Hakkasin seda hõõruma, et tal kähku lahti läheks ja teised meid liiga kaua ootama ei peaks…

„Jäta järele, Aleks, muidu teed mu riided veel plekiliseks! Ole nüüd ometi mõistlik, ega sa ilma jää. Mida teised meist nii mõtlevad?“ Aga mees pressis oma vägeva kõhuga nii tugevalt, et ta riist nagu iseenesest mu peos edasi-tagasi tantsis, ise ähkides: „Ainult üks tilluke harjutus… et sa ära ei unustaks… kuni oleme seal… Resli juures!“ Siis põrutasid ta paugu lahti. Suure kiiruga olin kõvasti nuhkinud ja nüüd pritsis Aleks mulle terve peotäie. Sel ajal, kui Aleks sulges oma püksiaugu ja ukseluku, pistsin ma sõrmed kähku suhu ja lakkusin puhtaks.

„Hästi tehtud!“ kommenteeris Aleks. „Midagi ei tohi kaduma minna!“

Kui me käsikäes tänavale astusime, olid Biraecker ja Wambacher juba koos Steffiga nooblis üüritroskas istet võtnud. Sel hetkel, kui mina koos Aleksiga Lechneri juurde teise kummiratastega sõidukisse ronisin, hüüdis Wambacher: „Sinu süli on ikka pidanud vastu raskele katsumusele!“

Naerupursete ning õrritavate väljendite saatel hakkasime liikuma. Võisime uhked olla, sest meie sõiduriistad lausa läikisid lakkvärvist; hobuste kõrvatagused olid kaunistatud maikellukestekimpudega; isegi piitsaotsi ilustasid lillekesed. Tundus, nagu sõidaksime kuhugi lillenäitusele. Aleks oleks parema meelega vist juba keskhommikul sõitma hakanud, et teel Alt-Ottakringi ennast täies luksuses näidata, aga nii varasel ajal oli vähe rahvast liikvel.

Troskas oli meil siiski veidi kitsavõitu. Nõnda seadis Steffi ennast kaksiratsi, ühtaegu nii Wambacheri kui Birneckeri põlvedele istuma. Minu pepu parem pool toetus Aleksi, vasak aga Lechneri põlvele. Mõlema mehe prisked kõhud mõjusid pehme polstrina, sain ennast õige mõnusalt tahapoole lõdvaks lasta. Kord tegi troska järsu nõksaku, mis meid istmetelt üles kergitas. Tuge otsides haarasin tahtmatult kusagilt tagantpoolt, just mu kavaleride pükstest. Pihku jäid kaks raudset käepidet, mis näisid aimavat eelseisva õhtuga kaasnevaid rõõme.

„Peperl, ära seda katki murra, sul läheb veel tarvis!“ – Lechneri selle laheda nalja üle naeris isegi kutsar, kuigi jäi endiselt sirgelt oma puki otsa istuma, tehes näo, et ei näe ega kuule midagi. Kindlasti oli talle soliidne jootraha juba varem peo peale laotud. Vaiksematel tänavatel katsusid mõlemad härrad mu tagumikku ja kõditasid läbi seeliku, et kindlaks teha mu sukapaelte asukohta, nagu nad väitsid. Steffiga juhtus teises troskas ilmselt samalaadne lugu, sest aegajalt kuulsin teda vaikselt kiljatamas.

Hetkeks põrkasid Aleksi ja Lechneri jämedad sõrmed mu tagumikul kokku ja Aleks sõnas: „Ega mina armukade ei ole!“

Lechnervastas löögivalmilt: „Korista siis oma käpad ära!“

 (Järgneb)