6. osa

26 minutit lugemist

Ikka vaatasime veel teineteist ja ma hakkasin seda tasa, päris tasa hõõruma ning vaimuliku liigutustele, mida keegi ei tohtinud märgata, omalt poolt vastama. Ta muutus näost kahvatuks ning lükkas oma käe ettevaatlikult mu seeliku alla, nii osavalt, et keegi klassis seda liigutust ei märganud.

Lükkasin oma jalad natuke rohkem harali, lükkasin ka kõhu ette, et talle sinna juurdepääsu teha.

Ta leidis kohe õige koha üles ning sõrmitses mind nii õrnalt, et mul külma ja kuuma lained vaheldumisi üle selja käisid.

Seisime silmitsi.

Samas luges ta oma vaga diktaati ikka edasi ja edasi.

Lõpuks laskis ta mind lahti ning saatis tagasi pinki. Siis kutsus ta minu asemele sinna Ferdingeri.

Astusin kateedrist alla, kuid pidasin teraselt silma peal minult varastatud kohal. Nägin, kuidas Ferdinger end ise ta jalgade vahele sättis, ja kuna ta samuti kogenematu oli, märkasin kohe, et ta hakkas vaimuliku riistaga mängima ning viimane tema teokarbiga.

Ent kohe kutsus vaimulikuhärra mind uuesti enda juurde tagasi.

„Võta oma vihik ühes…“

Ja kui ma juba tema juures olin, ütles ta: „Sa võid ka siin kirjutada.“

Pöörasin end ringi ja jäin vaimulikuhärra suhtes seljaga, kummardudes ise kirjutuspuldi kohale. Tead­sin, et nüüd juhtub hoopis midagi muud kui enne.

Tegelikult juhtuski: kui ma seal nii seisin, istus vaimulikuhärra mu selja taga. Ta tõstis aeglaselt mu seeliku üles. Tahtsin teda sealjuures aidata ning nihutasin oma tagumikku tema poole.

Üha edasi surudes otsis ta oma kõvaksläinud riistaga mu avaust.

Ka siinjuures tahtsin ma teda aidata ning tehes täiesti märkamatuid hööritusi, surusin, nii palju kui võisin, talle vastu.

Kui ta oli saanud oma riista pea mulle sisse, tõmbas ta mind kätega allapoole, andes mõista, et ma pean sellele sisse istuma.

Sain olukorrast nii aru, et vaimulikuhärra ise ei saa, ilma et ta end reedaks, mingeid tõukeid teha.

Kükitades kord madalamale, kord end jälle rohkem sirgu ajades korraldasin ma vaimulikuhärra eest ise ta riistale tõukamistöö.

Ta kummardus ettepoole, justkui tahtnuks vaadata mu kirjatööd, asetades sealjuures oma käe vaikselt lauale.

Ka sellest sain ma aru, ja üha sügavamalt laua kohale kummardudes surusin ma oma rinna talle pihku, mida ta läbi mu õhukese pluusi hästi mudida võis. Ta pressis seda tasa ja silitas õrnalt üles kerkinud nibusid.

Selline olukord, paljude laste juuresolek ning teadmine, et vaimulikuhärra, kes mind keppis, oli olnud pikka aega kardetud vaimulik, oligi põhjuseks, et mu himurus ja erutus üha kasvasid. Lisaks ka see, et ma ei tohtinud end liigutada, et oli võimatu piiksatadagi, sest vastasel korral oleks kõik ilmsiks tulnud.

Hõõrusin ta riista oma tupes siia-sinna, nii hästi kui ma vähegi suutsin. Ja kui mul nüüd tuli, ei tahtnud ma sugugi enam nii aeglaste liigutuste juurde jääda, vaid muutusin ettevaatlikult natuke kiiremaks ja julgemaks. See tegi mulle haiget, sest ta riist oli väga paks ning ma olin kogu oma ettevaatlikkuse juures ikkagi nii nihverdanud, et see peaaegu pooleldi mul sees oli.

Ent vaimulikuhärra tegi kiiretele liigutustele lõpu, sundides oma vaba käega mind rahulikult istuma. Lasin ta riistal nii sügavale kui üldse võimalik sisse tungida ning loomulikult tõmbasin ma oma tussi selle ümber nii kindlalt kui võimalik kokku.

Tahtsin, et ta mahl tuleks nii sügavale mu sisse, kui vähegi võimalik. Ja siis valgus äkki soe vedelik mu tussi, nii et mul tuli edasi. Muidugi ei saanud ma ühestki ta sõnast aru ega kirjutanud ka midagi üles.

Kui ta sellega oli lõpetanud, libistas ta oma riista ise välja. Siis tundsin, kuidas vaimulikuhärra mu kleiti kohendas ning kuulsin teda ütlevat: „Sa võid oma kohale minna.“

Kohe lõppes ka tund.

Kui me koolist ära läksime, tulid Ferdinger ja Melanie minu juurde.

Täna keppis vaimulikuhärra sind…“ ütles ta. „Nägite te siis midagi?“ küsisin neilt. „Ei, aga see tähendab…“ naeris Ferdinger. Ja Melanie lausus: „Seda me juba tunneme…“

„Mind ei ole ta kunagi keppinud…“ ütles Ferdinger, „olen seda tal ainult pihku võtnud.”

Ta oli kuivetu ja inetu plika. Ainult kaks väikest teravat rinda, oli tast näha, kuna need ta riiete alt häbematult esile tungisid, ja ta lai tagumik.

„Mind nussib ta juba möödunud aastast saadik,” lisas Melanie.

Nüüd on ilmselt jõudnud järjekord minuni.

Kord jättis vaimulikuhärra mind ka peale tunde kooli.

Vaevalt olid tüdrukud klassitoast lahkunud, kui ta mind poodiumile kutsus. Sõnagi lausumata andis ta oma riista mulle pihku ja ma pingutasin end, et teda rahuldada, nüüd, mil ma ei pidanud oma liigutusi enam vaos hoidma.

Pärast seda, kui ta oli lasknud oma tääki mul nii kaua puhastada, kuni ta uskus, et see puhtusest läigib, ning pärast seda, kui ta oli oma sõrmed mulle tuppe surunud, et see uuesti ei tolmuks, laskis ta enda otsas ratsutada.

See oli väga hea, kuidas ta seda tegi. Ühe käega, mis oli mu selja peal, pressis ta mind enda vastu, teisega aga mudis mu rinda, sealjuures suudles ta mind pehmelt ja tundlikult suule, nii et ma olin sellest üleni liigutatud.

Ja kuna nüüd ei pidanud ta kellegi eest midagi varjama, sain ma tunda ta tõukeid, mis mind otse oimetuks tegid. Viie minuti pärast oli kõik lõppenud. Ta lasi oma purskkaevul pritsida ja mina oma lüüsid valla. Pärast seda võisin minna koju.

Ent selle vaimulikuhärraga juhtus midagi sellist, mis mulle mälestusteski sageli haiget teeb, sest olin temaga meelsasti.

Ühes madalamas klassis oli meil üks väike silmatorkavalt ilus tüdruk. Ta oli ühe ehitustöölise tütar ning umbes kahekesa aastat vana. Oma vanuse kohta küll väikest kasvu, kuid väga lai ning õitsva inglinäoga. Punased põsed ja heledad lokid. Aga ta oli ligikaudu sama lai kui pikk, haruldaselt lihav ning endast märku andvate tissidega.

Selle tüdruku oli hea vaimulikuhärra ette võtnud. Oli lasknud tal kateedris tääki puhastada, kellatila keerutada, õpetanud sparglit puhastama, ning oli väikese, karvadeta ja lihava linnupea parima meestemahlaga täitnud. Väike pidas seda kõike meeldivaks lastemänguks, ühesõnaga, ta jutustas sellest kõigest oma emale, see omakorda tõstis kisa ning jutustas sellest õudusest oma mehele, kes, ilma et ta selletagi pappe ei sallinud, andis asja omakorda politseile.

Alustati juurdlust. Mu vaene vaimulikuhärra vangistati ning koolis korraldati varsti kõhe peale seda küsitlus teiste ohvrite leidmiseks.

Lapsed andsid üksteist vastastikku üles ning ühel päeval sai ka minu isa kutse koos minuga komissariaati ilmuda.

Kui me kohale jõudsime, oli seal ees juba suur hulk lapsi koos emade ning isadega. Täiskasvanud ei häbenenud meid ning kurtsid üksteisele oma kannatust.

Mu isa sai alles siin teada, mis on juhtunud. Ta oli täiesti vait ning küsis mult ainult, kas on see tõsi.

Ma ei vastanud talle, häbenesin.

Võis näha suure hulga vaimulike nägusid. Seal olid ka päris väikesed lapsed esimesest klassist, kes küsitlusel vastasid, et vaimulikuhärra oli neile oma tillu suhu andnud ning oli seejärel pritsinud. Nördimus oli suur.

Melanie oli seal koos oma isaga, kes aga seda lugu rahulikult võttis, ning karjus oma tütrele ainult „Pea lõuad!”, kui see midagi jutustada tahtis. Inimesed vaatasid neid pealt ning arvasid, et Melanie juures pole see ka mingi ime, sest ta ei ole ju ka enam mingi laps, vaid täiskasvanu. Lõpuks kutsuti meid komissari juurde. Seal oli peale tema veel üks härra, arst, nagu paistis. Komissar oli noor kena mees, kel oli raskusi, et naeru tagasi hoida. Mina aga värisesin hirmust.

Ta küsis: „Kas vaimulik tegi midagi…?”

„Ei”, vastasin ma, „ta ei teinud midagi… „

„Ma mõtlen, kas ta ei puudutanud sind… sa tead juba kuidas?”

„Jah…”

„Kust ta sind puudutas… ?”

„Siit… „ Ma näitasin häbelikult oma keskkohale. ”Ja mida ta veel tegi…?”

„Mitte midagi…“

„Ega ta sulle midagi pihku ei andnud…?”

„Jah…”

„Ah nii… mida siis?”

Ma vaikisin.

„Noh, ma tean juba”, ütles komissar. „Ja kas ta selle asja… pani ta selle veel kuhugi…?”

Ta pidas silmas mu tussi.

„Jah…“

„Päris sisse…?”

„Ei, mitte päris…”

„Siis ainult natuke…?”

„Jah… poole…” Komissar hakkas naerma, ka arst naeris. Mu isa vaatas mulle otsa ning vaikis.

„Kust ta sind veel puudutas…?”

„Siit…” Näitasin oma rindade peale.

„Noh.” Komissar vaatas kõhklevalt mu rindadele. „Ma ei tea”, ütles ta arstile, „ma ei tea, härra doktor, kas tal selleks põhjust oli.”

Arst tuli mu juurde, näpistas mind asjalikult rindadest, pöördus ümber ning ütles: „Oh jaa, küllaldaselt… täiesti piisavalt.”

Mu isa vaatas imestunult mu rindasid.

„Noh, ülle mulle nüüd”, jätkas komissar küsimist, „kas sa end et kaitsnud?”

„Kuidas, palun…?”

„Ma pean silmas, kas sa ta kätt ära ei lükanud?”

„Ei.”

„Miks sa siis tegelikult ta… ta asjast kinni võtsid?”

„Seepärast, et vaimulikuhärra tahtis…“

„Nii… nii… aga ta ei sundinud sind selleks…?”

Ebakindlalt vastasin: „Ei… „ Märkasin aga, et see küsimus oli mulle ohtlik.

„Aga miks sa lasid siis kõike seda endaga teha…?”

„Noh, seepärast et vaimulikuhärra tahtis…”

„Jah, miks sa ei ütelnud palun, härra vaimulik, ma ei taha seda…?”

„Sest ma ei julgenud…“

„Niisiis aukartusest ja hirmust vaimulikuhärra ees?”

„Jah,” hüüdsin ma kergendatult, „hirmust…”

Kuid komissar ei andnud järele: „Ütle mulle, ega sa talle selleks mingit põhjust ei andnud… sa ei ütelnud talle: „Ma tahaksin seda teha… „ või ega sa talle nii ei paistnud… nii…?” Komissar manas endale ette armunu silmad.

Pidin kogu oma hirmus naerma puhkema, kuid vastasin: „Ei.”

„Ja nüüd…” läks komissar edasi, „nüüd ülle mulle ühte asja, aga sulaselget tõtt, saad sa aru! Sulaselget tõtt… kas see, mida vaimulikuhärra sulle tegi, oli meeldiv…?”

Vaikisin täis hirmu.

„Ma mõtlen,” kordas ta, „kas sa mängisid meelsasti selle asjaga?”

„Oh ei!” kinnitasin ma innukalt.

„Või – aga ma tahan tõtt teada… „ rääkis ta edasi, „või see, kui ta selle asja sisse peitnud oli, sulle meeldiv või tegi see sulle haiget…?”

„See tegi mulle mõnikord haiget, aga mitte alati,” andsin ma järele.

„Niisiis, mõnikord oli see sulle ka meeldiv… ?” uuris ta järsemal toonil.

„Jah,” purskasin ma välja, „mõnikord…“ aga lisasin kogeldes, „aga ainult… harva…”

Komissar naeris, mu isa aga vaatas mind imestunult ja vihaselt.

„Läheme edasi, väike,” jätkas komissar, „see oli sulle meeldiv ja sa tegid seda meelsasti… kuidas?”

„Ei”, ajasin ma vastu hirmust isa ees, „ma ei teinud seda meelsasti…”

„Jah, aga sa ütlesid alles ise, et see oli sulle meeldiv?”

„Ma ei saa midagi selle vastu…” karjatasin, „kui see siia-sinna…”

Ta katkestas mind: „Olgu pealegi, olgu pealegi… Sa ei teinud seda meelsasti ja see oli sulle vastu su oma tahtmist meeldiv…?”

„Jah”, noogutasin ma.

„Palun, härra doktor”, pöördus komissar arsti poolt, „soovite te asja konstateerida…”

Ma ei teadnud, mis peab nüüd järgnema, kui arst mind kõrgele toolile istuma käsutas. Ta tõmbas mu seeliku üles, tõmbas sõrmedega mu tussi laiali. Tundsin, kuidas midagi kõva sinna sisse liikus ning jälle välja tuli.

„See asi on kindel,” ütles ta, „lapsel on temaga suguühe olnud.”

Segaduses ning kohmetult tulin ma toolilt alla.

„Ütle nüüd mulle”, küsis komissar, „kas sa tead, kas vaimulikuhärra ka teiste tüdrukutega samuti tegi?”

„Neid on seal eestoas palju…” vastasin.

Ta naeris uuesti: „Seda ma tean, sa pead mulle ütlema ainult, kas sa ise midagi oled kuulnud või näinud…”

„Jah”, vastasin ma. „Melanie Fofer ja Ferdiger, nemad ütlesid mulle seda ise.”

„Ja tegi ta nendega samuti nagu sinuga…?”

„Ei”, ütlesin ma elavalt, „Ferdingeri ta ei keppinud.”

Komissar küsis: „Kuulsid sa seda sõna vaimulikuhärra suust?”

Olin segaduses: „Ei, mitte temalt…”

„Kellelt siis?” tahtis ta teada.

„Ah, lihtsalt niisama… koolist… teistelt…”

„Hoferilt või Ferdingerilt…”

„Ei…”

„Kellelt siis?”

„Ma ei tea enam…”

„Niisiis, sa ütlesid, et Ferdingeri ta ei keppinud…?”

„Ei… temaga ta ainult mängis…”

„Aga Hofer…”

„Jah… teda keppis ta sageli…”

„Oled sa seda pealt näinud?”

„Jah, üks kord ma nägin seda…”

„Aga teistel kordadel…?”

„Ei, Hofer jutustas mulle…”

„Härra Mutzenbachcr”, ütles kommisaar mu isale karmil toonil, „mul on kahju, et te nii kurba jutuajamist peate kuulama. On kahetsusväärne, et üks eksinud ja südametunnistuseta preester on teie tütrelt süütuse võtnud, aga trööstige end sellega, et väike on veel noor, keegi ei saa sellest teada ning range kõlbelise kasvatusega võite te loodetavasti kurje tagajärgi vältida.”

Me läksime koju. Olin sel hetkel veendunud, et vaimulikuhärra oli mult süütuse võtnud. Talle mõisteti karm karistus ning eriti raskendavaks oli seejuures see, et ta oli Melanie ja minu võrgutanud. Kui ma järele mõtlen, et meil ei olnud ju enam midagi rikkuda ja kindlasti ka mitte paljudel teistel tüdrukutel, kellele ta oma riista mängida andis, ei olnud esimene mees olnud, on mul temast südamest kahju.

See lugu vaimulikuhärraga oli terve mu edasise elu suhtes otsustav, nagu ma seda sündmuste edasises kulgemises näitan. Vaatamata nendele lapsepõlvelugudele oleks minust võinud saada korralik naine, nagu see läks Melanie’ga, kes täna istub oma lastekarjaga oma isa võõrastemajas. Või mõne teise toonase kaaslasega, keda varajased liialdused ei kahjustanud.

Nad tõmbusid, kui neitsilikkuse tunne neis kasvas, ja eriti kui hirm lapsesaamise ees tekkis, suguelust tagasi. Muutusid kasinaiks, ning lasid siis ühel tõsisel armastatul, kel polnud aimugi, kui palju riistasid oli selle köha pealt läbi käinud, ausalt süütuse võtta, abiellusid ega saanud, ehkki nad siinseal kiusatusele ei suuda, justkui mu emagi, vastu seista, neist hoora nagu minust.

Ainult need sündmused, millest ma nüüd jutustada tahan, tegid minust litsi, vaid need on olnud põhjused, et ma läksin seda teed pidi, mida kutsutakse „pahede teeks”. Ma ei kahetse seda, et olen sellel teel käinud. Seda ma ütlesin juba kord ja kordan veel. Mul on ülimalt kahju selle põhjustest, kuid mitte tagajärgedest.

Aga muidu, ka siin pean ma tõele au andma, kordan kindlakstehtut, on tuhandetel ja tuhandetel tüdrukutel alamatest kihtidest, aga ka – nagu ma täna tean – parimatest ühiskonnakihtidest lapsepõlves suguelu, mida nad elavad selle üle ise pikemalt mõtlemata. Nad elavad oma poistest ja tüdrukutest mängukaaslastega läbi kõikvõimalikku liiderlikkust ning muutuvad hiljem kombekaiks, kasinaiks ning sündsaiks tüdrukuteks, prouadeks ja emadeks, kes oma lapsepõlveeksimusi peaaegu üldse ei mäleta.

Mu vennad läksid õppima. Lorenz, vanem vend samasse ärisse, kus töötas mu isa. Franz raamatuköitjaks. Nägin neid vaid pühapäevapärastlõunatel. Lorenz ei rääkinud minuga peaaegu üldse enam. Franz jutustas, et tal oli meistri juures üks noor teenijatüdruk, kes laseb tal ennast keppida ning kelle juures la öösiti magada võib.

Meie juures oli üks vaikne mees öömajalisena, kes lahkus hommikuti varakult ning saabus tagasi hilja õhtul. Mina magasin toas diivanil. Ema voodi oma seisis tühjana isa oma kõrval.

Ühel päeval, pärast seda kui me komissari juures olime olnud, ütles isa mulle: „Ma tahan sulle õigupoolest naha peale anda, sest sa oled hatt…”

See oli ka kõik, mida ma temalt juhtunu kohta kuulsin. Ma kohkusin ja ütlesin: „Aga ma ei saa sinna midagi parata…”

„Noh jaa”, pomises ta, „eks see ole tõsi, selline siga.”

Ja siis ütles ta: „Mis juhtunud, see juhtunud… „ja mõne hetke pärast uuesti: „Nüüd pean ma sul silma peal, saad aru? Sa ei lähe kuhugi ilma loata… ja… „ Ta takerdus ja ütles siis ägedalt: „Ja tänasest magad sa siin…“ Ta osutas ema voodile.

Ma olin üllatunud, kuid ta lisas: „Siin on alati need öömajalised… ei või teada… tahan sul silma peal hoida.”

Nii magasin ma sellest õhtust alates voodis, mis oli isa voodi kõrval.

Kui ta kõrtsist koju tuli, oli ehk juba üksteist, ja ma ei passinud üleval.

Alles siis, kui ta mitmeid kordi oli sosistanud: „Oled sa siin… ?” Kuuled sa… oled sa siin?” ärkasin ning vastasin unesegaselt: „Jah, isa… „

„Kus sa oled?”

„Siin, isa, ma olen siin… „ ütlesin unest uimasena.

Ta kompas mu järele: „Ah, jaa… siin sa oled…”

Ta käsi liikus mu kaelalt alla rindade poole. Löök käis minust läbi, kui ta mu tissi puutus, ta võttis selle pihku ja mudis. Ma lamasin täiesti vaikselt.

„Nõnda siis… nõnda…” sosistas ta takerdudes, „kas nõnda katsus ta sind, vaimulikuhärra…?”

„Jah isa…” sosistasin ma.

„Seda ka?” Ta võttis mu teise rinna.

„Selline kaabakas”, rääkis ta edasi, „niisugune raibe… see oleks võinud temata juhtuda…” Aga samas mängis ta mu rinnanibuga.

„Kuidas ta seda tegi…?” küsis ta minult.

„Nii nagu isa…” vastasin ma vaikselt.

Ta lükkas oma käe mu särgi alla ning jõudis tussini, sobras sõrmedega karvades ja sosistas: „Plika…”

Olin kangestunud õudusest ning erutusest.

„Jah, isa… siin samuti…”

„Oma riistaga ehk koguni…”

Imestasin selle küsimuse üle. Oli siis isa kõik unustanud? Või küsis ta mult seda tagamõttega?

Ta kordas: „Ütle… kas ta oli oma riistaga siin?”

„Jah… isa…”

„Siin sees?” Ta üritas mu häbememokkasid avada ning sõrme sinna sisse lükata. Ma lükkasin ta käe eemale. „Aga isa…” ütlesin ma.

„Ma tahan seda teada…” sisistas ta mulle.

„Aga isa”, palusin ma, „mida te teete, isa…?”

Ta sõrm oli tupes.

„Isa, isa… kuulake”, sosistasin ma talle, „te teate juba … ta oli sees… ja… kuulake.”

„Kas ta keppis sind?” Sõrm puuris üha sügavamale.

„Jah”, vastasin ma kiiresti, „ta keppis mind… ma ei saa sinna midagi parata.”

„See on sinu õnn…” pomises isa, laskis mind lahti, pööras end ringi ja jäi magama.

Paar ööd oli mul ta kõrval voodis rahulik; ta ei võtnud minust kinni ja ma unustasin täiesti, mis oli juhtunud, ja kui ma selle peale ka mõtlesin, kujutasin selle raevu arvele, mida mu isa vaimulikuhärra vastu tunda võis. Laupäeval olime kõrtsis ja kui me kojujõudnuna voodisse pikali heitsime, haaras isa minust jälle kinni.

„Sina”, ütles ta, otsides mu tisse. „Sina…”

„Jah, isa…”

„Sina, kui tihti… kui tihti vaimulikuhärra sind keppis?”

„Ma ei tea enam, isa…”

„Noh, kui sageli…?”

„Aga kui ma ei tea seda enam…”

„Sina! ma tahan seda teada.” Ta oli mu rinna pihku võtnud ning mudis seda, nii et ma karjusin.

„Aga, isa…”

„Kui sageli…?”

„Võib-olla kümme korda…”

„Nii? Koguni kümme korda…?”

Ta mängis mu rinnanibudega. Need ajasid end üles.

„Kümme korda?” küsis ta. „Ühtejärge?”

Pidin naerma puhkema. „Ei… iga kord ikka üks kord…”

„Niisiis kümme korda…?”

Ta sõrmitses mu rinnanibusid, nii et need ikka enam ja enam kõrgemale tõusid. Mul oli tunne segatud uudishimust, naudingust, himurusest ning arglikkusest. Arglikkus mattis mind enda alla ja ma võtsin tal käest ning lükkasin selle endast kaugemale.

„Jätke, kuulake, isa, mida te teete?”

„Mitte midagi, mitte midagi…” pomises ta ning tõmbas end eemale.

Jälle tuli paar rahulikku päeva, magasin enamasti juba, kui isa koju tuli. Seda, et ta mult midagi saada tahtis, ei tulnud mul pähe. Uskusin ainult, et ta ei suuda vaimulikuhärra suhtes kuidagi rahuneda.

Ühel õhtul alustas ta uuesti. Olime heitnud voodisse ühel ajal ning, otsides mind käega voodis, küsis: „Mida sa täna terve päeva tegid?”

„Mitte midagi, isa…” vastasin ma.

Ta käed olid juba särgikaeluse juures. Hoidsin käsi rindade ees.

„Olid sa koolis?”

Ta proovis mu käsi eemale lükata, et jõuda rindadeni.

„Kas teil on uus vaimulikuhärra?”

„Jah, isa…”

„Noh… kas see näpib sind samuti…?” Ta oli mu rinna kätte saanud ning mängis sellega.

„Ei, isa.”

„Aga härra õpetaja?”

„Meil on üks naisõpetaja, isa.”

„Ah nii? Ja vaimulikuhärra ei tee midagi?”

Üritasin ta kätt eemale lükata. „Ei… ta ei tee midagi.”

Ta lasi mu rinna lahti ning liikus jalge vahele, nii kiiresti, et ma ei jõudnud seda takistada. Nõnda oli ta mu soe teokarp tervikuna ta peo all.

„Palun teid, isa… isa…” hingasin juba raskelt, sest ta oli mu himuruse sõrmitsedes äratanud, „palun, isa… mitte…”

„Tead sa…” sosistas ta, „tead sa… kui ehk uus vaimulikuhärra… sinuga nii mängima hakkab… Ta alustas pöörast mängu mu kõdistil, „või kui ta seda proovib teha” ning samas üritas ta mulle oma sõrme sisse lükata, „siis ära lase sel sündida…”

„Ei, isa… ei… aga minge eemale…” Surusin jalad kokku, tegin tagumikuga järsu liigutuse ja olin vaba.

„Jah… jah”, ütles ta, „sul on õigus…”

Ikka ei aimanud ma midagi. Aga mul oli vaid iseenda pärast hirm. Need puudutused erutasid mind üles. Soov olla kepitud, tema mudimistele vastuseismine, himurus ta riista järele kõhutasid mind. Mõtlesin, et ta lööb mind poolsurnuks, kui ma endale järele annan ja midagigi märgata lasen. Uskusin, et ta katsub mind järele.

Aga paar ööd hiljem ärkasin ma üles. Olin sügavalt maganud ning ärkasin ta puudutustest. Ta lamas vahetult mu kõrval ja oli mu rinnad paljastanud ning mängis nende nibudega. Ta mängis nii vaikselt, nii õrnalt, et need mõlemad olid kõrgele üles kerkinud. Tegin nagu magaksin ja ennekuulmatu uudishimu täitis mind. Mida ta minuga ette võtab. Nüüd aimasin, mida ta tahab. Häbenesin väga ning pealegi ei olnud ma päris kindel, kas see ei ole mitte uus eksam. Lamasin täiesti vaikselt.

Ta võttis mu vasaku rinna ja hakkas mu vaarikaid suudlema ja lakkuma.

Tahtmatult käis mu kehast vabin läbi. Aga ma hingasin sügavalt ning tegin nii, justkui ma tugevasti magaksin. Ta lakkus uuesti, imes, pressis mu mõlemaid tisse. Kui minust vabin jälle läbi käis, jäi ta kuulatama. Uskusin, et ta tahtis näha, kas ma olen ärkvel või ma magan. Järsku tõstis ta teki ning tõmbas mu särgi üles. Mu süda hakkas hirmust ning himurusest valjult kloppima, sest ma uskusin ikka selle omamoodi kontrolli olevat. See oli määramatu, ebamäärane kujutlus, mis valitses mu meelelise erutuse kõrval.

Ettevaatlikult, tasa tõstis ta, istudes voodis mu kõrval, mu jalad üksteisest eemale. Lasin sellel tahtmatult sündida. Aga kui ta käega üle tussi libistas, pidin ma sellega tõmblema, ja äkki kuulatas ta jälle. Ma teesklesin, nagu ei teaks millestki midagi, tasast norskamist.

Ta tuli mu jalgade vahele, toetudes kätele, lamas ta mu peal ilma et oleks mind millegi muu kui riistaotsaga puudutanud. Ma ei suutnud vastu seista himurusele ning tegin üles-alla liigutusi, sellal kui ta oma riista õrnalt vastu tussi lükkas. Samas teesklesin ma edasi norskamist.

Ta hoidis oma riista vaid mu teokarbi avause vastas, hõõrus sellega tasa siia-sinna ning erutas mind kohutavalt üles. Ootasin, lootsin, et ta lükkab selle lõpuks sisse. Olin pooleldi arust ära. Siis lasi ta end tühjaks. Mu karvad ja kõht olid soojast uputusest üleujutatud ning kõhe tõmbus ta minust, et ma ei ärkaks, vaikselt ja ettevaatlikult eemale.

Nüüd teadsin ma päris selgelt, millised olid isa kavatsused minu suhtes. Ja pean tunnistama, et samavõrd valus, kui mulle mõte sellest täna on, sama vähe läks see mulle toona korda. Mulle tundus see meeldiv olevat. Paistsin endale täiskasvanuna. Mul oli ähmane kujutlus sellest, et ma ei pea siit maalt alates enam oma isa kartma, jah, nagu oleks mulle kõik lubatud.

Järgmisel ööl ma ei maganud, vaid ainult teesklesin seda. Isa jälgis, kas ma olen juba uinunud. Kui ma hakkasin sügavalt hingama, tuli ta mu kõrvale. Sel korral tõstis ta kohe teki üles ning surus end minu vastu ja kattis meid ühise tekiga. Esmalt lamas ta, tugevasti end vastu mind surudes, vaikselt. Rohkem küll vastu mu reit, sest lamasin selili. Ta lükkas tasa mu särki ülespoole, ja ma tundsin vastu oma reit, kuidas ta riist end sirgu ajas. Ta tõstis mu särki üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni see kägardatult mul kaela ümbritses. Siis alustas ta jälle mängu mu rindadega, suudles ja imes rinnanibusid, mis mu iha eriti suurendas. Mõtlesin, et ta jälle ainult kõige välisega piirdub ning et ma endale midagi sisse ei saa. Sellele vaatamata ei julgenud ma oma magamisasendist loobuda. Ta käsi libises allapoole. Jälle lükkas ta mu jalad harali. See läks tal kergelt, sest olin nad juba ise tahtmatult teineteisest eemale lükanud. Kui ta nüüd mind sõrmega puudutas, ei pidanud ma enam vastu ning hakkasin tagumikuga veidi tantsima. Olin seda juba eelmisel ööl kogenud, et vaatamata nendele liigutustele, uskus mind magavat.

Ta erutus mu liigutustest sedavõrd, et ta mulle kohe sisse tuli. Vaevu tundsin, kuidas ta peremees oma kuuma peaga sissepääsu otsib, kui ma, himurusele täiesti allutatuna, hakkasin vastuliigutusi tegema ning püüdsin oma vilumusega ta riista sisse saada. Oli teda erutus mõtlemisvõimetuks teinud või tahtis ta lihtsalt uskuda, et mu uni nii sügav on, hakkas ta tugevamini tõukama kui eelmisel ööl. Oda ja tupp püüdlesid teineteisega kokku saamist, ja korraga oli ta mul nii sügaval kui võimalik sees.

Sellele tähelepanu pööramata, karjatasin: „Ah…”

Ta lamas vaikselt, riist tugevasti minusse surutult. Kuid ma tundsin nüüd, et ma ei tarvitse enam karta ja hakkasin temaga rääkima, nagu oleksin ärkvel.

„Isa… mida te teete…?” Tehes sealjuures paar tasast tõuget ta kohkus, kuid ei tahtnud siiski mind lahti lasta.

„Isa… sosistasin ma, „Jumala pärast… mida te teete.., minge eemale… isa … minge eemale… mida te teete?” Ja sellal, kui nii rääkisin, muutusid mu tõuked tugevamateks.

„Ma ei tee midagi…” sosistas ta, „midagi… ma… ma… magasin.”

„Ah nii, isa… mida me nüüd teeme?”

„Ma ei teadnud, et see sina oled…”

Kuulasin teda ning vastasin: „Jah, see olen mina… see olen mina, isa… mina…” Ja iga „see olen mina” ütlemisega pidin ma, olles erutatud ta riistast, tegema tugeva tõuke.

„Isa…” jätkasin, sest ta vaikis. „Isa… te kepite mind, jah…” Ning võtsin tal ümbert kinni.

Ta lamas mu peal, pressis mu rindasid, ilma et oleks mulle vastanud, ja hakkas korrapäraseid ja sundimatuid liigutusi tegema. Hoidsin temast tugevasti ümbert kinni ja sosistasin talle kõrva: „See on patt… isa… ma kardan… aah… isa… aah, tugevamini. .. tugevamini… aah… nii on hea… aga ma kardan…”

„Pole midagi”, vastas isa, „keegi ei tea sellest… ja keegi ei saa teada sellest…”

„Ei…” ütlesin, „ei… ma ei räägi sellest mitte kui midagi…”

Ta tõukas kiiremini. „Nii peab olema… sa oled tubli… tubli…”

Küsisin nipsakalt: „Isa… on see hea?”

„Jah… jah… jah…” ja ta otsis oma suuga mu rinda.

„Kui isa tahab…” sosistasin ma, „lasen ma teil alati mind keppida…”

„Ole rahulik… jah… ma tahan…!”

„Isa, mul tuleb… tugevamini… aaah…!”

Mul oli õnnis tunne, sest olin seda oodanud ning nüüd paistis kõik paigas olevat.

„Isa, kas ka teil tuleb…?”

„Jah, nüüd… nüüd… plika… nüüd… ah, see on hea…”

Meil tuli üheaegselt ning uinusime kaelakuti.

Järgmisel päeval oli isa väga häbelik nagu ei kunagi varem. Ta rääkis minuga vaid väga vaiksel toonil ning vaatas mind eemaloleva pilguga. Tahtsin, et ta oleks teistsugune ning ootasin õhtut.

Kui me voodis lamasime, ronisin ma ta juurde.

„Isa…” sosistasin ma, „kas te olete kuri…?” Võtsin ta käe ning asetasin selle oma paljale rinnale.

„Ei…” vastas ta, „ma pole kuri…”

„Sest et te ei rääkinud täna minuga üldse…”

„Ah… ma mõtlesin ainult järele…” ütles ta.

„Mille üle siis…?”

„Noh, ma mõtlesin…” alustas ta, silitada samal ajal mu rindasid, mis ta kohal rippusid, „ma leian, et kui see närune vaimulik tohtis seda teha, siis on nii kui nii kõik üks…”

Libistasin end teki alla, haarasin ta riistast, mis end otsekohe kõvaks ajas, justkui üleskargav soldat häire puhul.

„Isa… kui te jälle tahate… lasen ma end…”

„Jumala nimel,” ähkis ta vastu.

Ja nüüd lasin ta riistal sisse tulla istudes kaksiratsi ta peal, Ta hoidis mu rindadest kinni, ning nii tegime selle asja mõne minutiga ära.

(Järgneb)