3. osa

43 minutit lugemist

Härra Ekhardt röhitses sel hetkel nagu siga, kui ta riist, mis oli ennist mu süljest libedaks muutunud, mu pärakusse sisse tungis. Üha sügavamale ja sügavamale puuris ta minus. Mulle näis, et palju sügavamale, kui see oli õnnestunud härra Horakil. Tundsin end olevat nii täidetud, et ma ei soovinud muud, kui ainult tunda ta sõrmi mu tussi silitamas. Ma võtsin ta sõrmedest kinni, kuid härra Ekhardt oli tiirasusest nii metsik, et oleks mu pissu veriseks rebestanud. Tõmbasin tagumiku kokku ning härra Ekhardt ägas valjult naudingust. Kuna mulle tegi rõõmu teda nõnda ägamas kuulda, tõmbasin nüüd oma tuharaid pide­valt kokku.

Selle tagajärjel vallutas ta seeme mind varem, kui see mulle meeldinud oleks.

Ta toetus täiesti jõuetuna vastu seina, kuna mina end uuesti püsti ajasin. Kuid ma olin tundest, et hoian ta riista endas, sedavõrd täidetud, et rappusin üleni iharusest. Ja mahl, mida härra Ekhardt oli minusse lasknud ning mis nüüd nööri­na mu tagumikust välja valgus, tekitas minus himu.

Ma ei lasknud end temast lahti ning asusin kuivaks pühkimise ettekäändel uuesti ta riista kallale. Kui ma selle eesnahka edasi-tagasi lükkasin, ütles ta mulle tuhmilt: „Jäta, lase olla.”

Aga minul ei olnud küllalt. Mulle tuli pidevalt meelde Schani, ta ema ja õed, ja ma küsisin: „Ütelge mulle, kas te olete ka kunagi alasti keppinud?”

Kuni selle ajani ei olnud ma härra Ekhardtiga kunagi nii sundimatult ja otsekoheselt rääkinud.

Ta kostis: „Aga sa oled ju minuga ise korra voodis olnud.”

Vastasin selle peale: „Jah, aga täiesti paljalt, ilma särgita?…”

Ta küsis: „Oled sa seda juba teinud?”

„Ei,” vastasin, „aga ma tahaksin seda kunagi teha. Kas teie olete seda teinud?”

Ta naeratas: „Muidugi. Ma olen ju abielus olnud.”

„Kas teie naine on sumud?”

„Ei, ta ei ole sumud.”

„Kus ta siis on?”

„Noh, litsiks läks.”

Mulle tuli meelde, et härra Horak oli mindki nii nimetanud ja ma küsisin: „Kas mina olen ka teie meelest lits?”

„Oh ei.” Ta naeris kõvasti selle küsimuse üle. „Sina oled minu armas väike Pepikene.”

Seejuures surus ta end minu vastu ja ma kasutasin või­malust, et mängida ta munniga.

Nii väikesele plikale, kui sina, ei ole ma varem veel taha keeranud,” ütles ta. „Meeldib sulle siis keppimine nii väga?…”

Kummardusin vastuse asemel alla ja võtsin ta rõõmunuia endale omalt suhu. Lakkusin keeleotsaga selle pead, liikusin mööda vart allapoole, suudlesin ta mune ning lasksin ta kar­vadel kõditada oma nägu. Aga ta riist jäi lõdvaks. Lutsisin ja lutsisin, kuid ta ütles vaid vahetevahel: „Oh, kui hea!”

Siis tõmbas ta oma riista mu suust välja ning lasi mu oma jalge vahele tulla. Ta tõstis mu seeliku üles ning hõõrus jõuetut nokut käega vastu mu tussi. See kõditas mind, nagu oleks tegemist jämeda keelega.

„Kas on hea?” küsis ta.

„Jah; aga miks teil ei seisa?” küsisin ma vastu. „Ma tahaksin, et see teil uuesti seisaks…”

„Kui su ema teaks, mida sa siin praegu teed…” ütles ta äkki.

Ma naeratasin: „Ema tahab ka, et isal sagedamini seisaks…”

Ta muutus tähelepanelikumaks: „Kust sa seda tead?”

Jutustasin talle sel ajal, kui ta nuudel mu pilus ringi liikus, öistest stseenidest, mida olin salaja pealt piilunud. Ta kuulas seda pingestatult: „Ah soo… ah et ta ütles, et leiab keppimiseks kellegi teise?…”

Äkki seisis ta riist samamoodi kui varemgi. Ta tõstis mu üles, nii et sain tema peale istuda, hoidis mind kätega pisut kõrgemal ja surus nüüd oma türateraviku mulle sisse — nii sügavale kui sai. Kummardusin ette ja taha ning mul tuli üksteise järel. Ütlesin seda ka talle: „Mul tuleb… nüüd… jälle… mitte nii sügavale, nii on valus… nüüd… nii… nii… ja mul tuleb jälle…”

Ta küsis vahepeal: „Miks su ema ei taha lasta end minul keppida?”

Nihutasin end ta võlli otsas siia-sinna ning ütlesin: „Ma ei tea…”

Ta jätkas: „Ma ütlen su emale, et ta peaks seda tegema… jah?”

„Minugipärast,” vastasin, „…mul tuleb jälle… oh… oh… nussimine on hea… mõnus… see on…”

Ta keppis mind imeliselt, kuid mõtles samas ainult sellest, mida olin talle rääkinud, ning mina omakorda jälle ainult Schani emale ja õdedele.

„Mis sa arvad, kas ta annab mulle nussi?” küsis ta hingel­dades.

„Võib-olla… ma ei tea… „ Ja kuna ta oli hakanud ägedamalt tõukama, palusin teda: „Mitte nii sügavale… „

„Su emale läheks mu türa tervenisti sisse… ah?”

„Loomulikult…”

„Meeldiks see sulle, kui ma teda nikuksin?”

Tahtmisest talle meeldida ütlesin „jah”, ning samal hetkel pritsis ta minusse. Tõmbusin tast eemale, aga ta ei olnud veel omadega valmis ja sai kurjaks: „Püsi paigal, sa nipsakas plika… mul just hakkas tõsiselt tulema… poole pealt ei tohi eemale…”

Ülejäänu hõõrusin ma välja ning erutusin uuesti sellest, kui kõrgele ta pritsis, ja lõppu ei tahtnud sel tulla.

Vahepeal oli läinud pimedaks. Heitsin voodisse ja härra Ekhardt köögis tegi sama. Hetke pärast lippasin tema juurde, tõmbasin särgi seljast ja heitsin paljalt tema kõrvale.

Esmalt ei tahtnud ta, kuid silitas siiski mind üle keha ja suu­dles mu rinnanibusid. See meeldis mulle väga. Siis libistas ta niisutatud sõrmega üle rinna ja kõhu kuni alla teokarbini ning ma läksin himurusest täiesti endast välja.

Kartsin, et keegi võib enne koju tulla, kui me selle mängu lõpuni jõuame mängida ja palusin teda: „Kuulge, härra Ekhardt, kiirustage, enne, kui keegi tuleb!”

„Kuhu ma kiirustama pean?” küsis ta.

„Keppima…” sosistasin talle.

„Kas sa kuuled!” Ta tõusis voodis istukile, hoidis mind risti oma põlvedel ja otsis pimeduses mu nägu. „Ei noh… kolm korda olen sulle juba pannud ja sa tahad jälle…”

„Paljalt…” ütlesin ma häbelikult.

„Näita korraks oma tuss siia,” ütles ta, „see on ju tänasest õhtust päris ära trööbatud…”

„Oh, see ei ole tänasest,” tahtsin ma end välja vabandada.

„Ah nii? Mis ajast siis?” Ta oli oma sõrme mu pilusse libis­tanud ja see tekitas minus erutust. „Nii? Mis ajast saadik siis? Kellega sa kepid? Noh? Mulle näib, et sa teed seda liiga palju! Ütle mulle, kellega?”

Ta songis minus oma sõrmega ringi, olin kui arust ära. Sellele vaatamata mõtlesin oma vastuse üle järele ning otsus­tasin reeta härra Horaki. See oli samuti täiskasvanu.

„Nii – kes sind niimoodi siis nussis?” küsis ta, sügavalt üle minu kummargil, uudishimust kähisev, oma sõrmega mu vitukeses aerutades. „Kes? Sa pead seda mulle praegu ütlema!”

„Horak…” vastasin ma.

Ta tahtis kõike teada saada: „See õllekaupmees alt?”

„Jah.”

„Mis ajast saadik?”

„Juba pikka aega.”

„Varem, kui mina sind keppima hakkasin?”

„Ei, hiljem…”

„Kus siis? Kus ta sind kätte sai?…”

„Keldris…”

„Aga… kuidas ta su nii ära nühkis?…”

„Noh, tal on pikk riist…”

„Kui pikk? Kas pikem, kui mul?”

„Jah, palju pikem, aga mitte nii paks.”

„Ja palju ta sind korraga keppis?…”

Valetasin: „Viis korda tegi ikka ära…”

Ekhardt oli täiesti üles erutatud: „Tule,” hingeldas ta äkki, „tule, nussin sind veel korra.”

Ma libisesin ta alla, ta keeras end ettepoole, võttis särgi sel­jast ning heitis paljalt mu väikese keha peale. Aga midagi ei juhtunud. Ta riist oli täiesti lõtv ega tahtnud seista.

„Neetud,” sosistas ta, „ja ma tõesti tahan praegu…”

„Mina samuti,” vastasin ning ajasin end tema vastu. Kuid see ei aidanud midagi.

„Tead, mida,” pakkus ta, „võta ta uuesti suhu, siis seisab ta kohe…”

Üritasin ikka veel käega alt aidata ning lõtvunud riista endale sisse toppida. Kuid ta kordas: „Võta uuesti suhu… Horaki oma lutsisid sa ju ka, mis?”

„Jah…” vastasin ma.

Ekhardt libistas end mööda mind ülespoole ning kui ma mõistsin, mida ta tahtis, libistasin end voodis allapoole, kuni ta, ikka mu peal lamades ulatas oma riista mu huultele. Nii tegin ma uuesti oma suu vituks, eriti niisuguses asendis. Siis lükkas Ekhardt oma nuudli mulle huulte vahele. Ta kõht langes mu näole, nii et ma sain vaevu hingata. Siiski töötasin ma nagu suutsin, kuna hirm, et keegi koju tuleb, piinas mind. Ta oli matnud oma pea padja sisse, oigas vaikselt ja tõstis oma tagu­mikku, justkui kepiks. Lamasin ta all, imesin, lakkusin ja tegin keelemängu riistale, mis mu suus edasi-tagasi liikus. See kestis tükk aega. Läksin higiseks ja mu huuled hakkasid valutama. Lõpuks ometi tundsin, kuidas oda kerkis. Tundsin, kuidas see muutus ümmarguseks, jäigaks ja suureks. Varsti ei läinud ta mul enam tervenisti suhu, lõpuks tundsin, kuidas see pulseerima hakkas.

Nagu sisalik libistasin ma end Ekhardti all kõrgemale, kuni soe vars mu jalge vahele jäi. Seal võtsin ma sellest kinni ja surusin endale nii sügavale sisse, kui see läks. Ülejäänud varrest – seda oli suurem osa, hoidsin ma kätega pehmelt kinni ja rõõ­mustasin selle siia-sinna käimise üle.

Ekhardt keppis mind tõelise raevuga. „Seda ei oleks ma uskunud,” puhkis ta, „seda ei oleks ma uskunud, et me veel ühe korraga maha saame.”

„Lükake kõvemini,” palusin ma, „lükake kõvemini…”

„No oota,” sosistas ta, „kohe koinin sind nii, et sa kuuled, kuidas inglid laulavad… oota ainult…”

Ta pani käed mu rindadele ja mängis niiskete sõrmeotstega mu rinnanibudel, nii et mul õnnis värin kuni taldadeni läbi käis.

Tõukasin oma tussi ta riistale vastu, andsin kätega natuke järele ja tundsin, kuidas ta veel sügavamale sisse tungis.

„Oota,” ütles ta nüüd, „sa lita, sa tühine litsinärakas, sa hoorapurikas, sa tiirane ringiaeleja, oota sa, lirva, ma näitan sulle…”

Ning ta surus oma suu mulle kõrva ja hakkas seda lakku­ma. Sel hetkel tundsin, et ma hakkan kohe röökima. Mulle näis, et mind kepitaks justkui kuue türaga – tussis, suus, mõle­mas kõrvas ning kummagi rinnanibu peal. Hoidsin suure vae­vaga valjud karjatused tagasi, kuid rääkima ma pidin: „Jessas, härra Ekhardt… appi, kui hea… kui mõnus… ma lasen teil ennast alati keppida… alati ainult teil… taevake, mul tuleb… täiesti sügaval sees… nii…” Ma lasin veel jupikese endale sügavamale tulla, see oli valus, kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu.

„Oota ainult,” sosistas Ekhardt mulle keelega mängimise vahepeal kõrva, „oota sa… ma näitan sulle nussi… enam sa mul keldrisse ei kipu… õllekaupmehega vaatide peale nussima… vaata sa mul… kepin sind nüüd nii, nagu ma keppisin oma naist… nii… nii… ja kui sa lapse saad… ei ole see minu asi… tõuka, tõuka vastu… tõuka mulle vastu… Mis? Tunned tubaka-juurikat… Mis?…”

Ma olin nii otsas, et rääkisin lakkamatult ja vastasin talle:

„Ei, härra Ekhardt… ei… ma ei lähe enam keldrisse… ma ei lase enam… Horakil ennast keppida… ei… kellelgi enam… ainult teil… Aloisil ka enam mitte… Franzil enam mitte… ega ühelgi soldatil enam mitte… ainult teil…”

„Nii palju riistu on sul sees käinud?…”

„jah,” vastasin ma, „nii palju riistu… ja veel palju rohkem… veel trobikonna poiste omad…”

Ta keppis mind tormiliselt edasi. „Siis ei pea ma arvama, et sa võiksid mind reeta.”

„Ei, härra Ekhardt,” lalisesin ma ekstaasis. „Teid mitte! Aga te peate mind iga päev nõnda keppima… ah, kui hea… nii hea on riist tussis… ah, mul tuleb jälle… mul tuleb… tõugake edasi, palun teid… veel tugevamini…”

„Kui midagi juhtub,” rääkis Ekhardt, „siis ütled, et see oli Horak… Mõistad?…”

„Jah, aga te peate mind iga päev keppima… iga päev…”

„Annan oma sõna,” hüüdis ta, „olgu, mis on, aga küll ma sulle veel teiba täiesti sisse pistan…”

Ja siis märatses ta endises taktis edasi. Mu käed põlesid, mu vitt põles, mu kõrvus kohises, ma ei jaksanud hingata. Ekhardt nussis edasi nagu masin. See kestis enam kui tunni. Ma ei liig­utanud end enam. Kohati söandasin küsida: „Ega varsti valmis pole?”

„Ei,” ähkis ta vastuseks.

Ta võll märatses edasi. Minus oli kõik lõppenud. Viimastel kordadel, kui mul tuli, olin tundnud pigem valu kui naudingut. See tõmbles minus põgusalt ja oli kui äkiline kramp, mis minust varvasteni läbi käis. Siis aga tundsin vaid lülitust oma pooleldi haavaliseks hõõrutud nahal.

„Ikka veel mitte?…”

„Varsti.”

Mõne viivu pärast: „Härra Ekhardt, olge nii hea, mulle teeb see juba haiget.”

„Kohe, mu hiireke… tuleb sul ehk veel korra?”

„Ei, mul ei tule üldse enam… Olge nii hea, härra Ekhardt, pritsige… pritsige…”

Ta tegi ühe ägeda tõuke ja ma uskusin, et ta rebestab mu tussi lõhki. Ja siis ta pritsis.

See kihutas mu prakku sisse ja sealt jälle sorinaga välja. Jäi mulje, nagu oleks Ekhardt kusnud. Terve voodi oli märg. Seejuures lamas ta ise täiesti vaikselt – justkui raske puunott — mu peal ja röhitses.

Kui ta valmis oli, ajasin end ta alt välja, olles ise väsimusest poolsurnud. Ta haaras minust ja pomises: „Vaata nüüd, et sa end siit koristad, kuradi neetud hooraplika…”

Ma ei vastanud talle, vaid astusin paljalt, nagu ma olin, tuppa, tõmbasin särgi selga ning heitsin voodisse. Mu teokarp tulitas nii seest kui servadest pööraselt. Arvasin, et olen üleni haavu täis, süütasin tule ning vaatasin seda kohta käsipeegliga. Haavu mul siiski ei olnud ja verine polnud ma ka, aga ma kohkusin sellest, kui punane mu tuss oli, kui laialt see lahti käis ja kui valus ta oli. Heitsin pikali ja puhusin tule ära. Paari minu­ti pärast tulid meie omad. Tegin, nagu magaks, unustasin oma nälja sellal, kui teised õhtust sõid ning hiljem uinusin päriselt.

Järgmisel hommikul oli härra Ekhardt haige. Ta lamas köögis voodis, pani endale külma niiske räti otsmikule ja veel kuhugi, nagu ma oletasin. Mina tundsin end igati hästi, ainult tuss tulitas veel natuke. Ekhardt ei teinud mind märkama, ka mina vältisin temaga rääkimist. Tegelikult ta magaski peaaegu terve päeva. Kui ma õhtul temast möödusin, sosistas ta mulle:

„Kõik sinu süü!”

Vihastasin äkki ning jooksin ema juurde tuppa. Mulle ei andnud see rahu ja ma pidin küsima: „Mis sel härra Ekhardtil viga on?”

„Ma ei tea,” vastas ema ükskõikselt, „paistab haige olevat.”

Mõne minuti pärast läks ema kööki ja ma kuulsin teda küsi­vat: „Mis teil, härra Ekhardt, õieti viga on?”

Kohkusin hirmsasti, sest ma ei arvanud muud, kui seda, et ta ütleb: „See on Pepi süü…”

Ta sosistas midagi, millest ma aru ei saanud, kuid mille peale ema ütles: „Jätke nüüd, minge ikka!”

Hiilisin vaikselt ukse juurde, et paremini kuulda. Pidin, maksku mis maksab, kuulma, mis seal toimub.

Ekhardt sosistas oma bassiga ning emagi rääkis juba tasasel häälel: „Aga mis te siis teete nõnda?”

Ta vastas sosinal: „Plika erutas mind täiesti üles, ma ütlen teile, läksin päris lolliks…”

Olin hinnust rohkem surnud kui elus.

Ema ütles: „See peab küll päris libu olema!”

Ekhardt ajas vastu: „Ei, ei ta on päris laps alles, kes ei tea isegi, mis ta teeb, no vahest ehk sama vana kui teie plika…”

Nüüd hingasin ma kergendatult.

Aga ema lõi käsi kokku: „Ja teie söandate nõnda last häbis­tada…”

Ekhardt naeris: „Ah, mis seal häbistada! Häbistada! Kui ta mul ise tilli püksiaugust välja võtab, kui ta ise selle suhu paneb ja lakub, kus siis mina teda häbistan.”

Mu ema oli jahmunud: „Ei noh, kui hukas on lapsed… on näha, et ei jõuta piisavalt nende järele passida.”

Siis tasandus ta hääl sosinaks ja ma sain ainult Ekhardti vastusest aru, mis ta küsida võis. Härra Ekhardt muutus elava­maks ja rääkis: „Oh ei, kus ta siis täitsa sisse minna sai… Ainult nii palju, ainult selline väike jupike… andke oma käsi siia, ma näitan…”

„Ei, ei, tänan väga… mis te õige mõtlete?!”

„Noh, sellest poleks ju midagi,” arvas härra Ekhardt. Ema katkestas teda: „Kui palju te ütlesite?” „Kuus korda,” valetas härra Ekhardt ja mulle tegi see nalja, et mina seda teadsin, aga emal polnud sellest aimugi. „Kuus korda pidin rautama,” jätkas ta, „ei saanud kuidagi teisiti.”

„Ärge ajage…” ütles ema vahele. „Kuus korda ei ole üldse võimalik… Mis te valetate siin…”

„Sulatõsi,” kinnitas Ekhardt. „Näete ju, et ma ennast liigutadagi ei saa. Kuus korda jah!”

„Oo ei!” ei uskunud ema teda. „Seda ei suuda ükski mees…”

„Kuulge, proua Mutzenbacher,” ütles Ekhardt naerdes, „kas teie mees pole kunagi kuut korda teinud?”

Ema kihistas naerda: „Mis, ei…jah, noh, mis siis?…”

Sel silmapilgul tuli keegi. Vestlus lõppes ning ma tundsin end kõigist hirmudest vabanenuna.

Ka järgmistel päevadel oli härra Ekhardt veel haige, nagu ta ütles. Tegelikult ei lamanud ta küll enam voodis, vaid käis alus­pükste väel ning tuhvlites, vana hommikumantel üll, mööda maja ringi. Ta istus ema juures köögis ning ma märkasin tihti, et nad räägivad ikka veel sellest asjast.

Kolmandal või neljandal päeval olin ma juba kell kümme koolist vaba ning tulin ennelõunal koju. Köök oli tühi, tuppa viiv valge pitskardinaga kaetud klaasuks aga suletud. Märkasin kohe, et ema oli härra Ekhardtiga toas, aga et nad mind sealt ei kuuleks, istusin vaikselt ning kuulasin pealt nende vestlust, sest arvasin, et nad räägivad jälle minust.

Kuulsin kuidas ema ütles: „ Pole te miskit kuuld, see on üks valejutt puha…”

Ekhardt vastas: „Tuletage’nd meelde, küll ta ikke õige on… Kuulsin päris selgesti, kuidas te ütlesite, et teil pole veel tulnud ja kuidas te oma mehelt teist korda nõudsite.” Ema naeris: „Jah, sellelt teist korda… siin peaks rõõmus olema, kui ta ühegi kokku saab.”

„Noh, näete nüüd,” arvas härra Ekhardt innukalt, „ta saab siis varem valmis kui teie, sest tal on palju nõrkust sees…” Ema vastas sapiselt: „Ega teisedki mehed palju paremad ole.”

„Oh, siin te eksite kõvasti,” vaidles Ekhardt talle vastu, „mina saan nii kaua tagasi hoitud kui tahan, aga kui te tahate kolmel korral tulla, siis pole mul ka midagi selle vastu.”

Ema naeris: „Rääkida võib igaüks. Ma ei usu seda… Te hooplete ainult…”

„Mis hooplen…? Mis hooplen… Teeme ühe ära… siis näete…”

Ema raputas pead: „Ei, teate ju küll, et ma ei tee seda.”

Ekhardt haaras ta puusadest: „No tulge siia, ma olen praegu sellises meeleolus, et teeks paar sahmakat…”

Ta maadles emaga, kes tõrkus vastu: „Laske mind lahti, härra Ekhardt, ma hakkan karjuma…”

Ekhardt lasi ta lahti, kuid jäi end tihedalt ta vastu hoides paigale ning sosistas: „Olge  ikka, proua Mutzenbacher, teeme ühe puraka ära, te meeldite mulle juba pikka aega.”

Ema astus mehest eemale ja raputas ägedalt pead: „Jätke mind rahule, ma olen korralik naine!”

Mu ema oli sihvakas, aga tugeva kehaehitusega naine ja võis toona olla kolmekümne kuue või kaheksa aastane. Ta nägu oli veel värske ning tal olid ilusad blondid juuksed.

„Kuulge,” ütles härra Ekhardt, „teist pole märgatagi, et teil on kolm last olnud…”

Mu ema vaikis ja Ekhardt jätkas: „See tähendab, seda ei märka teie näost… mujalt võib ilmselt juba…”

„Kusagilt pole midagi märgata,” hüüdis ema innukalt, „olen üleni selline, nagu ma olin tüdrukust peast.”

Nüüd mängis Ekhardt uskumatut: „Minge ikke… tisside juures peaks seda siiski juba näha olema.”

Ema oli täiesti solvunud: „Midagi pole märgata. Mu rind on just täpselt selline nagu varem.”

Ekhardt kargas ema juurde ning tahtis rindasid katsuda. „Seda pean ma ise nägema!” hüüdis ta.

Aga ema tõukas ca eemale: „Jätke rahule. Ärge uskuge, kui te uskuda ei taha.”

Siiski jõudis Ekhardt ühest rinnast kinni haarata. Nägin, kuidas ta seda silitas ja peos mudis. Ja ta oli rõõmu pärast endast väljas: „Ei või olla! Ei, ei või olla!” hüüdis ta paaril kor­ral. „See on kui neitsil… Kuulete, midagi sellist pole ma varem elus näinud.”

Ema kaitses end veel natuke, aga siis enam mitte ja naer­atas uhkelt: „Noh, näete,” ütles ta, „nüüd usute mind.”

‘Tõesti, nüüd ma usun,” vastas härra Ekhardt ja võttis teise rinna pihku, ilma et emal midagi selle vastu oleks olnud.

„Teate,” jätkas ta, mängides mõlema rinnaga nii, et nende nibud tulid jämedakoelisest puuvillapluusist esile. ‘Teate, te olete lihtsalt rumal, et lepite vaid ühe korraga oma mehelt. Siin teeksid teised mehetööd, ainuüksi nende tisside pärast…”

„Ma olen korralik naine,” ütles ema, kuid püsis endiselt rahulikult paigal ning lubas Ekhardtil oma rindadega mängida.

„Korralik ja korralik,” tänitas Ekhardt, „kui teie mehest asja pole, ei loe korralikkus midagi. Siis teil ei ole enam mingeid kohustusi. Loodus ei salli tühja kohta…” Nende sõnadega nööpis ta pluusi lahti ja võttis paljad rinnad särgist välja. Need paistsid hästi valgetena Ekhardti pruunidel kätel. „Jätke, lõpetage ära,” sosistas ema ning üritas end lahti kiskuda. Ekhardt kummardus järsult ning suudles teda vasakule rin­nanibule. Nägin, kuidas ema tervest kehast värisema hakkas.

„Lõpetage…! Jätke järele!” sosistas ta tungivalt. Aga siis andis järele: „Keegi võib tulla…” Nad seisid möödunud ööst veel üles tegemata topeltvoodi ees. Ekhardt lükkas ema järsu liigutusega risti voodile ning heitis ise kohe tema jalge vahele.

Ema vehkis jalgadega ning Ekhardtil oli palju tegemist tema pikalihoidmisega.

„Ei, ei…” sosistas ta, „ma ei taha… ma ei taha… ma olen kor­ralik naine…”

„Ah mis,” kärkis Ekhardt ta peale. „Küllap olete varemgi teise riista mekkida saanud…”

„Ei, ei iial… mitte kunagi… minge ära… või ma hakkan kar­juma…”

Ekhardt otsis riistale sissepääsu. „Ärge rääkige mulle siin muinasjutte, kes kord…” ähkis ta. Nägin kõrvalt, kuidas ta mu ema rindasid silitas ja neid mudis.

„Kui nüüd keegi tuleb…” palus ema teda. „Keegi ei tule,” rahustas Ekhardt teda ning alustas tihedate keppimisliigutustega. Ema lamas rahulikult ega liigutanud end. Ta kordas vaid alatasa: „Ma palun teid, ärge tehke seda… ma palun teid… mitte…” Järsku ta naeratas: „Te ei saa ju üldse sisse…” Ekhardt tõukas. Ja äkki kuulsin ema sosistavat:

„Oodake… ei… ei…” Kostis lühike oie, siis pikem. Ekhardt oli oma riista korralikult sisse saanud.

Silmapilguga oli kõik muutunud. Ema värises kogu kehast, lükkas jalad laialt harali. Ekhardt võttis neist kinni ja asetas need käsivartele. „Nii,” sosistas ta, „nõndamoodi, daamike.”

Ma teadsin tema rütmilisi tõukeid ja nägin, millise ülevoolava naudinguga ta keppis. Kaalutlesin – kas ma peaksin jääma paigale ja edasi pealt vaatama või hoopis keldrisse mine­ma härra Horakit otsima. Aga ma kartsin, et nad võivad mind kuulda, kui ma end liigutan, ning ma sundisin end paigale jääma.

Ema hakkas Ekhardti tõugetele vastama: „Ah,” hüüatas Ekhardt, „sa saad küll… sa saad… ah… nii soe, kitsas tuss… ja nii ilusad tissid… ah, sa tõukad veel mõnusasti vastu… ah… ega mul ei tule veel… ma jään siis ikke sisse…”

Ema hingas üha raskemalt ja kiiremini, siis ei pidanud ta lõpuks enam vastu: „Maarja ja Joosep… sa teed mulle haiget… niisugune riist, nii suur… ja nii paks… ah… hästi… hästi… ah… see on hoopis midagi muud kui tavaliselt… kõvasti, kõvasti… tunnen seda tissideni välja… kepi mind… kepi mind hästi… mul tuleb kohe.”

„Ara rutta,” ütles Ekhardt, samal ajal keppides nagu rehep­eksumasin. „Ära rutta… ma ei pritsi, oota ainult.”

„Oh, küll on hea… seda ma ei teadnudki, et võib lasta end nii rahulikult keppida,” sosistas ema. „Mu mees oleks olnud nüüd juba ammu valmis… ah… nii on see hea… nii kõvasti sisse… kõvasti… ah… see on suurepärane… nii pikalt ei ole mu mees iial teinud.”

„Kas nüüd oleks väljatõmbamine ebameeldiv?” küsis Ekhardt ja tõmbas oma riista veidi tagasi.

Mu ema karjatas valjult, klammerdudes Ekhardtisse, ja kui mees riista uuesti sisse lükkas, karjatas ta veel kord: „Oh… jumal… mul tuleb… mul tuleb… jumala nimel… ainult nüüd mitte välja… ainult nüüd mitte… palun… palun, palun…”

Ekhardt liigutas end vaid veidi edasi-tagasi. „Mis, nüüd tohin ma sind keppida, eks ole? Nüüd tohin, jah? On nii, jah? Aga alguses ei tahtnud sa mind sugugi peale lasta…”

„Nussi ainult… Oh, jumal, oleksin ma teadnud, kui hea see on, kui hea riist see on ja kuidas võib see möllata… oh… oh… nüüd… nüüd…”

Ema poolt tuli nuttu, niuksumist, ägamist ning ta ahmis õhku. Ekhardt aga keppis edasi. Mu ema ütles: „Mul tuli juba…”

„Pole viga,” katkestas teda Ekhardt, „hoolitsen, et saaksid veel korra!” Ja tõukas raugematu jõuga edasi.

„Veel! Mul tuleb tõesti veel korra… Ooh! Seda pole mul oma mehega kunagi olnud… ooh… ma suren… ma suren… ma tunnen su riista kuni suuni välja… palun sind… võta tissid… mängi mu rindadega, palun, mängi mu tissidega… nii… ja kepi mind muudkui edasi…”

Ekhardt pingutas üha enam. „Nüüd tohin ma su tissidega mängida?” küsis ta sosistades. „Nüüd ei ütle sa, et oled korralik naine, mis…? Enam pole rumalus, kui türa sees on…?”

Ema vastas õnnelikult, „jäta oma riist tussi… jäta ainult… ah, mul tuleb jälle… kolmandat korda… ah, mida… korralik naine… mida… mul tuleb… korralik naine… kepi mind… kepi mind… ja kui ka keegi tuleb, pole mul sellest midagi…”

Ekhardt märatses ta peal edasi, rebis ta rindasid, tõstis ta jalad kõrgele üles ja siis kuulsin mulle tuttavat korisemist: „Nüüd… nüüd pritsin…”

„Pritsi, pritsi!” Vaimustusega võttis mu ema vastu ta seemne. „Ooh… nüüd… nüüd tunnen seda… nüüd… kuidas ta pritsib… täiesti soojalt tuleb see mulle sisse… ooh, kui tugevasti see tõmbleb… ooh, see on alles riist… aah, tissid, võta need… nii, mul tuleb samuti… ma saan kindlasti lapse… see pritsib nii palju… pole midagi… ja kuidas ta veel tõukab… kui mu mees pritsib, ei liiguta ca riist kunagi… ja sa kepid sealjuures veel nii hästi… nii… nii… mu mees pritsib vaid paar korda ja siis on kõik otsas… oh… oh… oh…”

Nad lamasid mõlemad täiesti vaikselt teineteise kõrval. See oli lõppenud. Siis ajas härra Ekhardt end püsti ja mu ema tõu­sis samuti. Ta juuksed olid vallandunud, ta rinnad olid paljad ning seelik ikka veel üles keeratud. Ta hoidis käsi näo ees, kuid piilus harali sõrmede vahelt Ekhardti ja naeratas.

Ekhardt haaras tal kätest ning tõmbas need näo eest ära.

„Mul on häbi,” ütles ema

„Pole midagi,” kostis Ekhardt, „nüüd on kõik ühel pool.”

„Mu hea riist!” ütles ema, hoides Ekhardti riista peos ning silmitses seda uudishimulikult. „Ei, nii ilus türa… tunnen, nagu hoiaksin seda ikka veel enda sees.” Siis kummardus ta allapoole ning võttis ühtäkki Ekhardti täiesti punase ja paksu nuudli suhu. See seisis jälle nii kindlalt, nagu ennist.

„Tule, kepime!” Ekhardt tõmbas oma oda ema suust välja ning tahtis teda uuesti voodile lükata.

„Ei… „ hüüatas ema üllatunult. „Veel üks kord?… Suudad sa tõesti veel üks kord?”

„Muidugi… „, ütles ta. „Loomulikult… veel viis korda… kui keegi ei tule…”

„Kui vaid keegi ei tuleks,” hüüdis ema, „ma ei tea, olen peast täiesti segi… ma ei pea vastu…”

„Juhuks, kui keegi peaks tulema, „ arvas Ekhardt, „oleks parem, kui me pikali ei heida… istume sinna.” Ta istus tugitooli ja ta mustadest pükstest ulatus pikalt välja punetav tõlvik.

Ettevaatlikult istus ema sellesse sadulasse ja ma nägin, kuidas ta käsi liikus alla ning kuidas ta end tihvti külge kinni­tas. Kohe hakkas ta tormakalt üles-alla hüppama: „Oh jumal, jumal, nii on see veel parem… Oh jumal, jumal… see piik torkab nii mulle otse südamesse…”

Ekhardt mõmises vastu: „Näed nüüd, kui sa ei oleks alati uhke olnud, oleksime võinud juba pikka aega keppida…”

Ema hüüdis: „Võta mu tissidest kinni, et tunneksin sind igal pool… hoia… ah jumal… Olen olnud viisteist aastat abielus… ja kordagi pole ma nõnda keppinud… ei… et üks mees nõnda teeb… ah jumal, jumal küll… kuidas see võimalik on.”

Ta rinnad õõtsusid üles-alla selle tantsu juures. Nüüd haaras Ekhardt nendest ning hoidis neid tugevasti peos. Ning andis kord ühele, kord teisele rinnanibule kuuldavaid matsuvaid suudlusi.

„Mul tuleb… mul tuleb vahetpidamata… mul tuleb iga hetk, ah, sa hea mees… sa oskad seda, mis…? Mul tuleb juba jälle… ja muudkui…”

See ei kestnud kaua ja Ekhardt alustas uuesti oma röhit­semisega. Siis märkasin, kuidas ta oma viimaste tõugetega ema nii kõrgele üles tõstis, et ta käed, mis tugevasti rindadest kinni hoidnud olid, ei küündinud enam nendeni. Kuid ema ei tundnud seda. Ta oli täiesti oimetu ning lasi purskaval mahlal endasse tungida. Ma märkasin, kuidas ta keha sealjuures tõm­bles ning, suutmata leida sõnu, vaid midagi vaikselt ümises. Siis lebas ta hetke Ekhardti kätel kui surnu.

Lõpuks tõusid mõlemad püsti ning ema põlvitas Ekhardti ette, võttis ta võlli suhu ja hakkas seda himukalt imema.

Ekhardt ütles: „Noh, nüüd hakkame sagedamini koos olema…?”

Ema pidas vahet ja vastas: „Ma olen hommikupoolikut! üksi, sa tead ju küll…”

Ekhardt raputas pead: „Ma pean homme uuesti ärisse minema…”

Ema leidis kohe väljapääsu: „Siis tulen ma öösiti, kui mu mees kõrtsis on, sinu juurde…”

„Aga lapsed…?”

„Mida?” kostis ema. „Lapsed magavad…”

Ekhardt mõtles nähtavasti minule ja ütles skeptiliselt: „Ei see ole nii kindel ühti, et lapsed magavad… „

„Kuid nad ei kuule kunagi midagi… „ kinnitas ema.

Uuesti pidi Ekhardt minule mõtlema: „Ah nii? Olgu siis pealegi.”

Kogu selle aja oli ema ta vänta endal suus hoidnud ning ainult rääkimiseks selle sealt välja võtnud.

Nüüd ütles Ekhardt: „Teeme kiiresti veel ühe sutsaka… enne kui keegi tuleb… „

Ema kargas püsti: „Ei, mida… mis… aga kiiresti… ainult üks kord lasen sul veel… aga ainult väga kiiresti… „

Ta heitis end voodile selili ja tõstis seeliku üles.

„Ei,” ütles Ekhardt, „pööra end ringi!” Ta sättis ema nõnda, et see voodi ees seistes ja peaga tekile toetudes oma tagumiku kõrgele üles upitas. Siis surus Ekhardt oma nuia talle tagant sisse. Ema lasi kuuldavale ainult sügava oige ja sosistas kohe: „Mul tuleb… juba tuleb… nüüd… palun sind, pritsi sinagi… pritsi…”

Ekhardt sosistas talle: „Nüüd pritsin, kahju… et ma su tisse… pihku ei saanud… nii… nüüd ma pritsin… ah… aah…”

Ekhardt tõmbas oma riista välja, pühkis ta kuivaks ning nööpis püksid kinni. Siis istus ta tugitooli ning pühkis otsmikult higi.

Ema võttis pesulaualt kausi, asetas selle põrandale, kükitas selle kohale ja hakkas tussi pesema. Kui ta oli sellega valmis saanud, läks ta Ekhardti juurde. Ema rinnad rippusid ikka pal­jalt. Ta ulatas kord ühe, kord teise nibu Ekhardtile suhu. „Võta veel üks kord,” nõudis ema ning Ekhardt võttis teineteise järel mõlemad rinnanibud suhu ja suudles neid. Siis nööpis ema plu­usi kinni.

„Võibolla tulen veel täna köögist läbi,” ütles ta. „Tore, see teeks mulle rõõmu,” leidis Ekhardt Äkki hakkas ema rääkima minust, ilma, et ta seda ise oleks teadnud: „Noh, ja kuidas on siis selle väikse plikaga, kellega sa kuus tihi tegid?”

„Mis temaga siis peaks olema?” küsis Ekhardt vastu. „Võibolla tahad sa teda ka praegu keppida?” „Teda?” Ekhardt naeris: „Kas sa oled armukade?” „Jah,” ütles ema innukalt, „ma tahan, et sa ainult mind kepiksid… ainult mind, mind üksi… „

„Aga sa ise lased end ju ka teistel keppida?”

Ema oli üllatunud: „Mina? Kellel siis?”

„Noh, oma mehel ju… või ei lase?”

„Oh, tal… teda ma enam enda peale ronida ei lase… „

„Nii see nüüd küll ei lähe, ta tahab ikka sinuga väikse nikukese teha…”

„Noh,” ütles ema tõrkuvalt, „ta teeb seda kahe-kolme nädala tagant korra ja see ei tohiks sind häirida… Ta pistab oma tiltsu natuke sisse, teeb paar liigutust ja ongi valmis… „

„Nõndaks,” ütles Ekhardt, „ja kui mina oma plikat kah paari-kolme nädala tagant korra nikun ja talle päris sisse ei lükka, oleme tasa… „

„Palun sind,” hoiatas ema; „vaata ette, ta on ainult kahek­sane. Kui sind tabatakse, on Maakohtusse minek…”

Ekhardt naeris: „Ei mind tabata. Ja ega sellepärast sina millegist ilma jää, kui ma seda tirtsu korra koogutan…”

„Hakka juba minema,” oli ema tõre, „varsti on keskpäev käes ja keegi võib tulla!”

Nad lähenesid teineteisele veel korraks, Ekhardt võttis ema mõlemad rinnad pihku ja ema surus käe ta püksiaugule. Siis tuli Ekhardt toast välja.

Kui ta mind märkas, kohkus ta esmalt hirmsasti.

Naeratasin talle riukalikult, ja mõneks sekundiks oli ta nii jahmunud, et ei suutnud sõnagi rääkida. Siis tuli ta mulle lähe­male ning sosistas: „Nägid sa midagi?” Naersin edasi, ilma et oleksin talle vastanud.

Ta surus oma käe mu seeliku alla ning samal ajal mu tussi­ga mängides ütles: „Sa ju ei ütle kellelegi midagi… eks ole… ?”

Noogutasin ainult. Siis tõmbus ta eemale, sest kartis, et ema võiks toast välja tulla.

Sealtpeale hakkasin märkama, et ema läks õhtuti, kui isa kõrtsis oli, Ekhardti juurde kööki. Kuulsin neid mõlemaid seal tükk aega ähkivat. Ka ennelõunatel kohtasin neid siin-seal koos. Ennast ei lasknud ma härra Ekhardtil enam keppida. Miks, seda ei teadnud ma õigupoolest isegi, kuid see hakkas mulle vastu. Kord oli ta ilmselt selle eesmärgiga enne lõunat koju tulnud. Ta leidis mu üksinda eest ning haaras minust kinni. Kuna tõrjusin teda eemale, heitis ta mu põrandale pikali ja asus mulle peale. Kuid ma surusin oma põlved kokku ja tõukasin ta eemale. Mees laskis mu äkki lahti, heitis mulle iseäraliku pilgu ega puutunud mind sellest ajast kordagi.

Järgmisel aastal lasin end korra Aloisil keppida, siis jälle härra Horakil, keda ma usinasti keldrist otsimas käisin. Ka Schani ilmus korra nähtavale ja ütles kohe sisse astudes, et emal ja vanemal õel olevat pahad päevad, nii et ta öösel vaid Wettile oli taha keeranud. Ja järgmisel ööl ei olevat tal vaja kedagi keppida.

Kasutasime võimalust ja tegime köögis püsti seistes kiiruga ühe tihi. Sellest ei ole mulle jäänud mingeid mälestusi peale selle, et Schani ütles, et mul hakkavat juba tõelised rinnad tule­ma. Tegelikult olidki mul juba pooliku õuna kujulised tissid, mis päris kenasti eendusid. Riiete alt ei paistnud nad veel kui­givõrd välja, aga kui ma paar päeva hiljem härra Horaki käe endale särgi alla surusin, erutus ta sedavõrd, et ta lohv jälle kohe tõusis, kuigi ta oli mind juba kaks korda nussinud. Mu rindadega mängides suutis ta seda veel ka kolmandal korral.

See selgitas mulle suurepäraselt minu uut võlu. Ka mu vend Franz keppis mind sel aastal paar korda. Ta ei suutnud lakata mõtlemast proua Reinthalerile, kuid ei suutnud teda ka kätte saada.

Ühel ennelõunal nägin ma juhuslikult proua Reinthalerit ülal pööningul liikumas. Hüüdsin kohe õuest Franzi, kuid ta ei julgenud üles minna. Rääkisin talle, kuidas proua Reinthaler laseb end härra Horakil keppida ning et ta on kindlasti valmis ka teda ette võtma. Maalisin vennale pildi proua Reinthaleri ilusatest rindadest, kuid ikkagi ei usaldanud Franz minna. Ta palus, et mina, jultunud nagu ma olin, teda saadaksin. Kohtasime proua Reinthalerit pööningul, kus ta oma pesu nöörilt maha võttis.

„Suudlen kätt, proua Reinthaler,” ütlesin ma otsustavalt.

„Jumal, tervist, mida teie siin teete?” küsis ta.

„Me tulime teie juurde…”

„Nii, ja mis te minust siis tahate?”

„Võib-olla saame teid natuke aidata,” ütlesin ma.

„Tänan teid.” Ta pani linase rätiku kokku. Libistasin end talle lähemale ning haarasin tal äkki rinnast.

Mängisin sellega, kiigutasin seda üles-alla. Franz seisis ega saanud silmi lahti proua Reinthaleri rindadelt, aga ei lausunud ka sõnagi.

Proua Reinthaler surus mind tugevasti enda vastu ja küsis:

„Mis sa nüüd teed?”

„See on nii ilus,” leidsin mina.

Ta läks näost tulipunaseks, heitis pilgu Franzile ja naeratas. Franzki punastas, naeratas kohtlaselt, kuid ei julgenud ikka veel lähemale tulla.

Ajasin oma käed proua Reinthaleri pluusi alla ning võtsin palja tissi välja. Ta laskis sellel sündida ning ütles Franzi poole vaadates: „Mida sina siis teed?”

Sosistasin talle: „Franz tahaks nii kangesti…”

Tundsin, kuidas ta rinnanibud hetkega tursusid. Sellest hoolimata küsis ta: „Mida ta siis tahaks?…”

„Noh, teate ju isegi…”sosistasin talle.

Ta naeris ning laskis mul rinna täielikult paljastada. See tuli punase pluusi alt nähtavale, suur ja valge.

„Mina võin peale passida, et keegi ei tule,” ütlesin ma ja hüppasin proua Reinthalerist eemale. Tõukasin Franzi, nii et ta vastu proua Reinthaleri rinda lendas.

Sättisin end pööningu eesruumis valvesse samal viisil, nagu olin varem valvanud keldris, et keegi proua Reinthalerit ei eksi­taks, kui härra Horak teda nussib. Nüüd passisin siin pööningul, kui ta mu venda teenindas.

See oli mu elu esimene kupeldamine, kui ma nüüd õigesti mäletan, …kui mitte arvestada, et ma härra Ekhardtile oma ema olin kupeldanud, rääkides talle öödest, mis emale rahul­dust ei toonud. See oli kindla peale nii, sest alles minu jutust oli Ekhardt saanud mõtte mu ema jalgevahet künda.

Franz seisis sama kohtlase näoga seal, kuhu ma ta lükanud olin – proua Reinthaleri palja rinna vastas. Ta surus Franzi enda vastu ning küsis: „Mida sa, pisike, siis tahad?”

Franz ei vastanud, kuid ei saanud ka vastamata jätta. Siis andis proua Reinthaler oma rinnanibud talle nagu imikule suhu ja Franz lakkus neid magusaid marju, mis läksid seda suuremaks ja suuremaks, mida rohkem ja rohkem poiss neid maitses. Franzi huulte ja keele liigutustest hakkas naine tervest kehast värisema. See värin läbistas kogu ta keha ja tal polnud vaja enam midagi küsida.

Ma ei mõelnud enam kauem valvata ja läksin osaliseks mängu, mis oli alles alanud. Proua Reinthaler heitis end suurele pesukorvile, tõstis seeliku üles ning paljastas mustade karvade­ga kaetud sügaviku. Kartsin, et vend kaob peadpidi sinna sisse. Siis aga tõmbas ta poisi enda juurde, võttis ühe ropsuga ta väikese riista peidikust välja ning pistis selle endale sisse.

Franz hakkas tiksuma nagu taskukell, nii täpselt ja laitmat­ult, ja proua Reinthaler hakkas naerma: „Ah, kuidas kõditab… nii hästi kõditab…” Ta naeris ja naeris ning lamas täiesti liiku­matult. „Kui hästi ta seda teeb…” ütles ta mulle. „Kas ta teeb seda sageli?”

„Jah,” ütlesin mina.

„Ja ta teeb seda alati niisuguse kiiruga?…”

„Jah,” seletasin talle, „Franz kepib alati nii kiiresti…”

Siis laskusin ma põlvili, võtsin proua Reinthaleri pea ja tegin, nagu Eckhardt mulle oli teinud – lakkusin ja kõditasin ta kõrva.

Ta häälitses himurusest.

„Ära kepi mind, poiss, nii kiiresti,” palus ta Franzi. „Ma tahan ka tõugata… oota… nii… näed sa… nii läheb paremini…”

Ta reguleeris Franzi liigutuste takti ja tegi oma paljutreeninud tagumikuga vastutõukeid, nii et pesukorv ragises.

„Ah… mul tuleb… ah, see on hea… ah, ma lihtsalt ei suuda… kui sa veel mu kõrva lakud… mul tuleb kohe uuesti… ei… lapsed… ah, mis lapsed te olete… ah, sina, poiss,” ütles ta ähkimise vahele, „miks sa tisse suhu ei võta?…”

Franz võttis täidlase tissi, lakkus selle nibu, justnagu taht­nuks sealt juua.

Proua Reinthaler karjatas: „Aga… ära unusta keppimist… ära unusta… mul tuleb kohe… kepi! Nii… kõvemini, kiiremini… jah… hea… nii on hea… sunnik, nüüd ta laseb rinna lahti… miks sa lased rinna lahti?”

Franz ei olnud ikka veel ära õppinud mõlemat üheaegselt tegema. Lasksin seepärast proua Reinthaleri kõrva lahti ja läksin vennale appi sellega, et võtsin rinna enda hoole alla. Võtsin ka teise rinna paljaks ning küürutades üle proua Reinthaleri pea, suudlesin kord üht, kord teist rinda. Tundsin seejuures, kuidas ta kuum hingeõhk mu jalgevahesse tungis, sest nii, nagu ma olin, asetses mu tuss just ta näo kohal. Ta oli mu seeliku tagasi käärinud ning lükkas oma käe mu pilusse ja masseeris seda õiget punkti nii oivaliselt, et mul hakkas väga hea… Mul oli tunne, nagu oleks mind ennast kepitud.

Üsna üheaegselt tuli kõigil meil kolmel. Proua Reinthaler ägas tiiraselt: „Ah mu armsad lapsukesed… ooh, kui mõnus see on… aah, Franzuke… tunnen, kuidas sa pritsid… ja sina Peperl… sinagi oled märjaks läinud… oaah…”

Siis lamasime hetke kõik kolmekesi hunnikus ning nägime välja üpriski suure riiete ja pesu kimbu moodi.

Kui Proua Reinthaler ennast üles ajas, lükkas ta minu ja Franzu kõrvale. Ta kohendas riideid, oli väga punane ning häbenes äkki. „Einoh… midagi taolist… neid lapsi…” pomises ta ning läks kiiresti pööningult minema.

Jäime Franziga kahekesi ning tegime pesukorvis endale mõnusat äraolemist. Võtsin ta tilli suhu, et see uuesti tõuseks. Kui see juba piisavalt seisis, nõudsin ma; „Kepi mind!”

„Ei,” keeldus Franz, „proua Reinthaler võib tulla…”

„Sellest pole midagi,” veensin teda, „sellest ei ole midagi, ta teab ju, et me teineteisega kepime.”

„Aga mina ei taha,” põikles ta edasi.

„Miks mitte?”

„Sest… sest… sul ei ole tisse, seletas ta.

„Mida!?!” Tõmbasin oma särgiku seljast ja näitasin oma kahte väikest õuna.

Ta hakkas mu väikeste rindadega mängima ja ma vajusin proua Reinthaleri pesukorvi pikali. Franz asus minu peale ning ma sättisin ta ruttu paika, nii et ta riist juureni sisse läks. Ta keppis suurepäraselt ja see meeldis mulle. Saime varsti valmis, tõusime püsti, sättisime pesu korvis selliselt korda, nagu see varem oli olnud, ja tulime ülevalt alla.

Franz varitses nüüd pidevalt proua Reinthalerit, veelgi kär­situmalt kui varem. Aga kui ta teda kohtama juhtus, võttis proua Reinthaler Franzi enda juurde kaasa ning õpetas, kuidas tussi ja tisside eest üheaegselt hoolt kanda. Ning varsti tegigi Franz rõõmustavaid edusamme. Sageli tuli proua ise meie kor­terisse ja küsis: „Kas sa ei saaks vürtspoest petrooleumi tuua?” Või: „Franzuke, kas sa ei saaks mulle ruttu õlut tuua?” Ja kui ta jälle sellise jutuga tuli, teadsin ma juba ette, mis siis toimuma hakkab, kui Franz toodud asjadega proua Reinthaleri korterisse kaob.

Sellised oli asjalood, kuni mu ema järsku suri. Olin just kolmeteistkümne aastane ning oma arengutee keskpaigas. Selle, et mu rinnad kiiresti kasvasid või et mu väike padi jalgade vahel lokkidega kattus, kirjutan ma täna paljuski oma suguelu (mille eest ma varakult hoolitsema hakkasin) ja tervet mu keha läbistavate erutuste arvele. Olin kogu selle aja kuni ema sur­mani end jätkuvalt keppida lasknud ja selleks ajaks olin umbes paari tosinat meest magatanud.

Siin kirjeldatutest esmalt mu vend Franz, siis Ferdi, siis Robert, siis härra Horak, kes mind selle aja sees ehk korda viiskümmend õllekeldris keppis, siis Alois, keda ma olin kuul­nud Klementine rüpes mõned korrad „lõbu lõpeb” ütlemas. Siis härra Ekhardt, siis Schani, keda ma küll vaid üks kord maitsta sain. Uks kord soldatiga, üks kord poisiga, kes mind selleks vahetult pärast soldatit sundis. Lisaks nendele tulevad paljud teised poisid, keda ma keldrisse olin vedanud, või kes kusagil trepikojas, plangutaguses või lihtsalt vastu seina nõjatudes mu tussi olid hõõrunud. Veel paar meest, kellega ma oma lonkimistel Fürstenfeldis kokku puutusin ja kes pikemalt rääkimata olid üritanud end mulle sisse puurida, kuid enamasti vaid kõhu peale pritsisid. Mõned nendest olen jõudnud unustada.

Mälestus on jäänud mulle vaid ühest joobnud lukksepast, kes mind päise päeva ajal aasal keppis ja mind seejuures kägis­tada tahtis. Tal läks aga kohe lahti, kui ta riist mu nahka puudutas.

Siis veel üks vana mees, kes meie juures elas ja mulle paari siniseid sukapaelu kinkis. Ta lukustas end minuga ühes väike­ses kõrtsis käimlasse. Ta kükitas, nagu tahtnuks asjale hakata, võttis mu oma põlvede vahele, lükkas mind ettepoole ning surus oma poolpehme nuudli mu kannikate vahele. Nii et neid mehi oli oma hea paar tosinat.

Siis suri järsku meie ema, olnud enne seda vaid paar päeva haige. Mis tal viga oli, ma ei tea. Mäletan vaid, et kohe järgmise päeva hommikul viidi ta ära surnukuuri.

Meie, lapsed, nutsime palju, sest olime teda väga armas­tanud. Ta oli alati meie vastu hea olnud ning vaid haruharva oli ta meid löönud; seevastu isa, kes oli alati väga karm, kartsime rohkem, kui oleksime tahtnud. Mu vend Lorenz ütles: „See on Jumala karistus teie pattude eest, Franzi ja sinu omade eest…” Olin ta sõnadest väga ehmatanud ning uskusin neid.

Seepärast lõpetasin peale ema surina igasuguse sellise läbikäimise meeste ja poistega. Lubasin endale, et ei lase ennast enam kunagi keppida, ja härra Ekhardti pilk muutus väljakan­natamatuks. Temagi elas juhtunut tugevasti läbi ning lahkus meilt kaheksa päeva pärast ema surma. Hingasin kergendatult, kui ta lahkunud oli. Franz, kellega ma nüüd sagedamini kui varem kahekesi koju jäin, haaras ta mul korra rindadest, kuid ma andsin talle kõrvakiilu ning ta jättis mind rahule. See surmajuhtum vormis mu noores elus terve perioodi. Oleksin võin­ud ehk veel paraneda, kuid läks teisiti.

(Järgneb)