Wolfgang Amadeus Mozart ja jumalik perse!
Wolfgang Amadeus Mozart on kõige enam mängitav helilooja. Kahtlemata oli ta väga andekas muusik. Arvukad biograafid kujutavad Mozartit geeniusena, kes lõi helitöid lausa mängleva kergusega.
Kaasaegset kõrgtehnoloogiat rakendades uuriti 1990. aastate alguses Mozarti noodipabereid. Analüüside tulemused lõid igal juhul tugeva mõra Mozarti legendi. Selgus, et komponist ei loonud muusikat sugugi n-ö ühe hingetõmbega. Analüüsid näitasid, et paljud Mozarti tööd jäid lõpetamata kujul aastateks seisma.
Mida me teame Mozartist kui inimesest? Kui usaldusväärsed on üldse kõik senised biograafiad? Nüüdseks päevavalgele tulnud seigad Mozarti elust ja eriti tema noodipaberite analüüside tulemused annavad heliloojast pildi, mis ei lähe kuidagi kokku meie ettekujutusega geeniusest.
1991. aastal elas kogu maailm Mozarti tähe all. Geniaalse helilooja teoseid kanti ette kõigis suuremates kontserdisaalides. Maestro tõsine pilk vaatas vastu mitte ainult reklaamplakatitelt, vaid ka särkidelt, mängukaartidelt, sokkidelt, kompvekikarpidelt, alustassidelt ja postmarkidelt. Kui Mozart ise oleks võinud sellele melule kaasa elada, nautida austajate vaimustust, siis oleks ta tõenäoliselt loopinud oma raha vasakule ja paremale, nii nagu ta seda ka oma elupäevil tegi. Kuid mingil hetkel oleks ta tõmbunud sellest saginast kuhugi rahulikku maanurka tagasi, soovides vaid, et avalikkus perset lakuks – nii nagu ta oma märkmetes ja kirjades väljendada armastas.
„Stopp!” ütleb siinkohal lugeja. See ei kõlba küll kuhugi, et suurest heliloojast nõnda räägitakse. Kuid ärgem unustagem, et Mozart oli väga vastuoluline ja see kajastub nii tema enda kui ka ta kaasaegsete märkmetes.
* Inetuvõitu Mozart oli edev nagu paabulind. Itaalia helilooja Muzio Clementi pidas Mozartit tema elegantse väljanägemise pärast keiserlikuks kammerhärraks. Teisalt ei vaevunud Mozart ennast rüütliks tituleerima, kuigi paavsti annetatud „Kuldkannuse orden” talle selleks täieliku õiguse andis.
Wolfgang Amadeus Mozart.
* Mozart otsis kontakte teiste heliloojatega ja samal ajal kaotas kergemeelselt nende sõpruse sellega, et mängis klaveril mälu järgi nende helitöid, andes seega üsna ühemõtteliselt mõista, kes on parem helilooja ja kes mängib paremini klaverit. Sel kombel atesteeris ta itaalia helilooja Giovanni Giuseppe Cambini tema enda juuresolekul, öeldes, et tolle helitööd olid „üsna ilusad”.
* Mozart püüdis saada endale iga hinna eest kindlat ja tulusat töökohta, kuid ütles ära Versaille’ õukonna organisti kohast, tühistas lepingu Salzburgis ja keeldus 400 kuldna eest aastas andmast klaveritunde Habsburgi printsessile.
Lühidalt öeldes: see Mozart, keda me tunneme arvukate biograafide raamatute põhjal, pole päris tema ise. Ilustatud biograafia ei anna meile täit ettekujutust sellest, milline oli kuulus helilooja inimesena. Ühest küljest oli tegemist geniaalse muusikuga, teisest küljest aga mühakaga, kelle märkmed ja erakirjad kubisesid roppustest.
Nii kirjutas Mozart 25. mail 1780 oma vanema õe Maria Anna päevikusse: „…um halb acht uhr zum Hagenauer die Pferde scheissen zu sehen.” (Kuna maestro mõtteavaldused on formuleeritud grammatiliselt valesti, ei riski käesoleva loo autor neid eesti keelde tõlkima hakata, toon välja vaid ebatsensuursed sõnad: scheissen tähendab pasandama).
19. augustil 1780 kirjutas ta oma päevikusse järgmised read: „Nachmittag die katherl bey uns. und auch der Herr Fuchsshwanz, den ich hernach brav im arsch geleckt habe; o köstlicher arsch!” (Arsch lecken – perset lakkuma).
16. detsembril 1780 kirjutas Mozart oma isale Salzburgi peapiiskopi kohta: „…so würde ich bevor ich diesmal abgereist bin, an dem letzten Decret den Hintern geputzt haben.”
Selliseid näiteid võiks tuua veelgi, kuid piisab nendestki. Sõnad Arsch (perse) ja Scheisse (pask) olid tavalised geeniuse märkmetes ja kirjades, mida biograafid hiljem tugevasti lihvisid. Algust sellise tsensuuriga tegi juba Mozarti abikaasa Constanze, kes muutis ebatsensuursed kohad loetamatuks. Mozarti kirjastajad aga redigeerisid mõningaid tema kaanone. Saksa muusikakirjastaja Gottfried Cristoph Härtel (1764–1827) muutis Mozarti teksti „Leck mir den Arsch fein recht schön sauber” (Laku mu perse kenasti puhtaks). Härteli redaktsioonis kõlas see koht kaanonis nii: „Nichts labt mich mehr…” (Miski ei kosuta mine enam).
Ei tohi unustada, et selline iidol nagu Mozart on suur eeskuju ja sellepärast peab tema elulugu olema kristallpuhas. Pole siis mingi ime, et kõik geniaalse muusiku biograafid tema elulugu lihvisid ja kaunistasid. Tõsi, aeg-ajalt püüti Mozarti negatiivseid omadusi kuidagi põhjendada või kirjeldati neid sugulaste suu läbi. Hartmut Gagelman avaldas oma raamatus „Mozart hat nie gelebt” (Mozart ei ole kunagi elanud) helilooja õe Maria Anna kirja, mille too oli omal ajal saatnud Mozarti esimesele biograafile Friedrich Schlichtergrollile. Kirjas on muu hulgas öeldud: „Väljaspool muusikat oli ta laps ja jäi lapseks ning see oli tema olemuse peamiseks varjuküljeks.”
Kas jäi Mozart kogu oma elu lapseks? Võimalik. Võib-olla püüdis aga perekond teda lapsikuna kujutada? Esimesed biograafid nagu Friedrich Schlichtergroll, Franz Xaver Niemetschek, Georg Nikolaus von Nissen (abiellus hiljem Mozarti lesega) ja abielupaar Novello lõid aluse hilisematele biograafiatele. Esimesed autorid said kõige olulisemaid andmeid Mozarti kirjadest ja tema sugulastelt. Viimased aga rääkisid seda, mida pidasid vajalikuks teatavaks teha. Võiks öelda nii: Mozarti portree loodi sugulaste pilgu läbi. Sugulaste hinnangud ei pruukinud aga objektiivsed olla. Mozarti kasimatu suupruukimine sobib igal juhul kokku tema lapsiku olemusega.
Kõiki need, kes püüdsid tagantjärele noore Mozarti käitumist ilustada, jätsid kahe silma vahele asjaolu, et tollal oli selline valimatu kõnepruuk üsna tavaline ja see polnud levinud mitte ainult kodanlikes ringkondades. Nii sai omamoodi kuulsaks prantsuse kuninga Louis XIV nõbu Liselotte von der Pfalz, kelle kirjad kubisesid ühemõttelistest väljendustest.
Kui uskuda kaasaegsete kirju ja märkmeid, siis oli Mozarti jaoks tähtis ainult muusika. Ta ei vaevanud ilmselt mitte kunagi oma pead sellega, millise mulje ta oma käitumisega teistele jätab.
Mozart komponeeris kõikjal – piljardisaalis, keeglit mängides või isegi süües. Mitte mingisugused kõrvalised tegurid ei suutnud teda tema töös häirida. Ka ei parandanud ta kunagi oma helitöid. See polnud vajalik. Äärmisel juhul muutis ta aariaid vastavalt ühe või teise laulja vajadustele. Selliste paranduste tegemiseks kulus tal vaid mõni tund.
Kuid milline oli Mozart inimesena? Kirjades ta oma emotsioone ei avaldanud, kui vaid ehk viha Salzburgi vastu. See näitas, et ka geenius Mozart polnud vaba madalast inimlikust vihapuhangust. Ta vihkas oma sünnilinna nagu katku. Parema meelega oleks ta Viinis surnud, kui Salzburgis elanud ja töötanud. Salzburg oli noore Mozarti meelest vagatsejate linn.
Ei Mozart ega tema õde Maria Anna polnud kunagi koolis käinud. Kogu õpetuse said nad oma isalt. Kuid arvukate reiside tõttu oli Mozarti silmaring tunduvalt laiem kui tema kaaslinlastel.
Tööandjad võimaldasid Mozartile sageli kontsertreise, ainult et noor muusik ei tulnud kunagi õigel ajal tagasi. Sageli pikendas ta omavoliliselt puhkust kahe-kolme kuu võrra. Mida ütleks selle kohta üks šeff tänapäeval?
Kuid ka tollal põhjustas selline suurejooneline ebatäpsus palju pahandust. Mozarti viha Salzburgi vastu oli seotud eelkõige peapiiskop Colloredoga, keda ta nimetas „inimeste vaenlaseks, ülbeks ja ennasttäis papiks”. Piiskop omakorda põlgas Mozartit.
Ülbe jumalasulane Colloredo suhtus Mozartisse nagu köögipersonali kuuluvasse isikusse, kelle heliteosed pidid olema valitseja söögiaegade saatemuusikaks. Mozarti auahne isa tegi palju selleks, et kasvatada oma poega muusikuks, kuid tema suurim viga seisnes selles, et ta ei valmistanud poega ette iseseisvaks eluks. Isast sõltumatuks muutus Mozart alles 22-aastaselt.
1777. aasta septembris lahkus Mozart vihatud sünnilinnast ja siirdus Viini. Kõrgemas seltskonnas liikudes hakkas Mozart üha sagedamini mängima ülemeelikut last. Väga võimalik, et sel viisil avaldas ta oma põlgust peenutsevate aadlike ja suurkodanlaste vastu. Üks Mozarti kaasaegsetest kirjeldas üht taolist ülesastumist järgmiselt: „Kirjanik Karoline Pichler, kes oli pikka aega Viini kirjandusliku elu keskpunktis, mängis sel õhtul klaverit. Mozart istus tema kõrvale ja hakkas nii fantastiliselt varieerima, et kõik hoidsid hinge kinni. Äkki oli aga Mozartil sellest kõigest villand ja ta hakkas narri kombel (nagu ta seda sageli tegi) üle laudade ja toolide hüppama. Näugus nagu kass ja kasvatas tiritamme.”
Kas taoline tola mängimine aja jooksul ka tellimustele mõju avaldas ja õpilaste arvu vähendas? Seda me ei tea, ükski ajalooline dokument sellele küsimusele vastust ei anna. Vaenulikult võttis aristokraatlik publik vastu ooperi „Figaro pulm”. Rikkad kodanlased olid nördinud, et ooperis teeb mingi teener krahvi lolliks. Fakt on see, et Mozart oli väga konfliktne inimene ja vaenlasi tal juba jätkus. Kuid kas Mozart oli sellepärast vaene?
Salzburgis elades teenis Mozart linna õukonnakapelli kontsertmeistrina umbes 400 kuldnat aastas (ümberarvestatuna võrduks üks kulden umbes 22 euroga).
Oma õpilastelt sai Mozart iga kuu 27 kuldnat. Kontserdid tõid aastas sisse 1000 kuldnat. Ooperi „Don Giovanni” honorar oli 450 kuldnat ja „Cosi fan tutte” tõi sisse 900 kuldnat. Alates 1787. aastast sai „Kompositeur” Mozart Viini kuningakojalt palka 800 kuldnat aastas. Vähemalt mingil ajal teenis Mozart kümme korda rohkem kui ta isa.
Leopold Mozart elas kaheksatoalises majas, toitis perekonda ega jätnud surres maha võlgu. Sellal kui isa elas kokkuhoidlikult, pillas tema poeg raha nagu jaksas. Mingil ajal pidas Mozart isegi ratsahobust ja sõi hõbenõudest. Mozart riietus siidi ja sametisse ning mängis raha peale. Nii kulutas ta rohkem kui teenis. Selleks et finantseerida oma naise Constanze’i kulukaid ravikuure, tuli laenu teha. On säilinud Mozarti rahakerjamiskirjad oma soosijale paruness Waldstättenile, tuttavatele ja sõpradele.
Kui Mozart 35-aastasena suri, jäi temast maha ainult 60 kuldnat sularahas ja 2918 kuldnat võlgu. Võibolla olid päranduseks jäetud võlad üheks põhjuseks, miks lesk Constanze ühtäkki ärilist aktiivsust ilmutama hakkas. Mozarti eluajal oli tema 626 helitööst avaldatud (müüdud ja esitatud) ainult 70. Pärast helilooja surma organiseeris lesk kontserte, viis oma mehe heliloomingu rahva hulka ja andis biograafidele vajalikke materjale. Nii markantsena kui see ka ei kõla, kuid Mozarti kohta kehtis sama, mis paljude maalikunstnike kohta: kadunud kunstnik laseb end alati paremini turustada, sest ta ei loo enam midagi.
Mozarti eluga on seotud palju vastamata küsimusi. Salapärased on ka tema surmaga seotud asjaolud. Kas ta tõesti mürgitati elavhõbedaga? Kas seda tegi tema õpilane Franz Xaver Süssmayr, kes saatis Mozarti naist tolle sagedastel ravikuuridel. Mozart manitses oma kirjades naist korduvalt kombekusele.
Või oli mürgitajaks kohtuametnik Franz Hofdemel, kelle naine võttis Mozartilt klaveritunde. Kuulduste järgi ootas naine Mozartilt last.
6. detsembril 1791 haavas Hofdemel noaga raskelt oma naist ning sooritas seejärel enesetapu. Või oli mürgitajaks Viini õuekomponist ja Mozarti konkurent Antonio Salieri. Surivoodil ta igatahes tunnistas, et just tema mürgitas Mozarti.
Ajavahemikul 21.–25. jaanuarini 1824, kui Salieri lamas surivoodil, mainis seda ülestunnistust oma märkmetes kolmel korral ka Ludwig Beethoven.
Salieri ülestunnistusse tuleb aga suhtuda ettevaatlikult, sest ta polnud siis enam täie mõistuse juures. Igal juhul seisis Constanze hea selle eest, et kuuldus Salieri tunnistusest leviks. Omalt poolt rääkis ta aga igal võimalikul juhul Salieri Mozarti-vastastest intriigidest.
Võib-olla mürgitasid vabamüürlaste looži „Zur neugekrönten Hoffnung” liikmed Mozarti selle eest, et ta oma ooperis „Võluflööt” nende saladused reetis? Teatavasti oli Mozart selle looži liige. Constanze aga levitas kuuldust, nagu oleks süüfilist põdev Mozart surnud elavhõbeda üledoseerimise tagajärjel.
Ametlikul surmatunnistusel on öeldud, et Mozart suri „ägeda friisi palaviku” (kaasaegses keeles: reumaatiline palavik) tagajärjel. Võimalik, et palavikust kurnatud Mozarti surma põhjustas aadrilaskmine. Ta võis surra ka südametegevuse või neerutalitluse puudulikkuse tagajärjel. Nii arvavad Mozarti haiguse sümptoome uurinud tänapäeva arstid. Olgu märgitud, et lapsena põdes Mozart väga raskel kujul rõugeid.
Mozart suri 5. detsembril 1791. Tema surma tegelik põhjus jääb igavesti saladuseks.
Mozartil oli ainult üks lähedalseisev sõber – helilooja Joseph Haydn. Temalt on pärit ka kuulus ütlus Mozarti kui muusiku kohta: „Kui Mozart poleks ka midagi muud peale oma viiulikontserdi ja reekviemi kirjutanud, oleks ta siiski ainuüksi nende helitöödega oma nime surematuks muutnud.”
Kahjuks ei aita Haydn meid kuidagi Mozarti inimliku olemuse mõistmisel. Ja nii võiks loo lõpetuseks öelda, et Mozart-geenius surus tagaplaanile Mozart-inimese.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Mis Mozarti tegelikult tappis?
Wolfgang Goethe – joodik, poeet ja salapede
