„Võlujoogid“, mis muutsid maailma
Piiramatu loomevõime, jumalik kirgastumine. Kunstirahvas on läbi aegade oma loomevõimet ohtlike kokteilidega turgutanud…
Kas punases veinis võiks pisut kokaiini olla? Või näpuotsatäis LSD-d puuviljamahlas? Läbi aegade on luuletajad, kirjanikud, filosoofid, paavstid ja kuningad endal kummaliste ja ohtlike kokteilidega pildi taskusse joonud. Nii mõnigi pühamees või isemõtleja on väitnud, et naps on saatanast. Kunstirahvas on aga alati teadnud, et saatanal on pakkuda otsatu hulk uimastavaid ja peibutavaid jooke, millega ristiinimesi õigelt teelt ära pöörata. Juba vanal ajal tunti mikstuure, mis peletasid väsimuse, andsid inspiratsiooni ja tekitasid värvikirevaid nägemusi. „Kõik närvid on erksad vürtsikast veinist,“ kirjutas romantik E. T. A. Hoffmann oma päevikus. Tema saatanlik punš koosnes tõenäoliselt Sürakuusa veinist ja mooniekstraktist. Selle joogi mõju kirjeldab ta oma romaanis „Saatana eliksiir“: „Nagu hõõguv laava oleks voolanud läbi mu soonte, täites mu ihu kirjeldamatu heaolutundega – ma jõin veel ja minus ärkas uus suurepärane elu!“ Kuid sellised „elueliksiirid“ on siiski nagu kaheteraga mõõgad. Sellest, mida Hoffmann ise koges, kandis ta üle oma raamatu kangelasele Medardusele: psühhoosid, surmahirm ja kohtumised kujuteldavate teisikutega. Kuid Hoffmanni negatiivsed kogemused ei hirmutanud kedagi. Võimalus kogeda kirjeldamatut vaimustust, kirgastust või seksuaalset ekstaasi, oli paljudele kunstnikele, muusikutele ja luuletajatele minevikus suureks ahvatluseks, ja on seda ka tänapäeval.
Narkootiline vein Vin Mariani
Eriti armastatud oli korsika keemiku Angelo Mariani vein Vin Mariani, mille ta tõi esimest korda turule 1863. aastal. Kurikuulus vein sisaldas kokaiinilehtede leotist. Paavst Leo XIII oli sellest taevalikust joogist nii suures vaimustuses, et õnnistas märjukest ja annetas Marianile kuldmedali. Vene tsaarinna Aleksandra Fjodorovna ja Inglismaa kuninganna Victoria tellisid seda veini endale kastide kaupa! Tuhanded arstid soovitasid oma patsientidele turgutavat Marianit, mis sisaldas 10 alkoholi mahuprotsenti ja kokaiini koguni 8,5%! Alexandre Dumas, Èmile Zola, Jules Verne ja teised kirjanikud lasid Mariani veini toimel oma fantaasial lennata, luues suurepäraseid kirjandusteoseid. Norra näitekirjanik Henrik Ibsen kirjutas Mariani veini juues nagu muuseas oma näidendi „Hedda Ganler“. Hõõgpirni leiutajal Thomas Alva Edisonil tuli aga nii mõnigi hea idee kokakokteili juues. Oma jälje saatana eliksiiride ajalukku on jätnud ka John Stith Pemberton, kes tegutses USA-s Columbuse linnas Georgia osariigis. Tema sai maha joogiga, mille nimeks oli Pemberton’s French Wine Coca. See jook kõrvaldas peavalu, väsimuse ja veel paljud muud vaevused nagu nõiaväel. Pemberton ise kasutas seda jooki selleks, et vabaneda oma morfiumisõltuvusest. Nii püüdis ta kuradi abil saatanast jagu saada! USA karskusliikumise aktivistid suhtusid uude moejooki suure põlgusega. Mitte selle kokaiinisisalduse pärast, vaid seetõttu, et tegemist oli veiniga. Ja nii ilmuski varsti turule tolle paha joogi alkoholivaba variant, mis sai nimeks Coca-Cola. Alles 1903. aastal, 15 aastat pärast Pembertoni surma kõrvaldati Coca-Colast ohtlikud lisandid. Tänapäeval meenutab ainult joogi nimi seda, et see sisaldas kunagi kokaiini.
Absint – roheline haldjas
Legendihõnguline jook on ka kuulus absint, kange mõrkjas sügavroheline või pruunikas koirohu- ja aniisilisandiga alkohoolne jook, mis 19. sajandi lõppkümnenditest kuni Esimese maailmasõjani omandas eriti Prantsusmaal Pariisis erakordse populaarsuse. Absint oli samuti levinud Pariisi kunstnike ja kirjanike hulgas, kes kuritarvitamise ja romantiliste müütide loomisega selle kurikuulsaks tegid. Absint ongi tuntud tänu neile kunstnike ja kirjanike loodud müütidele, mis kujutavad seda psühhoaktiivsena ja hallutsinatsioone tekitavana.
Absindi kui alkoholijoogi retsepti on tõenäoliselt välja mõelnud 18. sajandi lõpul Šveitsis praktiseerinud prantsuse arst Pierre Ordinaire. Algne retsept sisaldas 14 ürti, sh koirohtu, aniisi apteegitilli, koriandrit, iisopit, majoraani ja münti, ning viinamarjapiiritust. Absinti hakkas esimesena tööstuslikult tootma ettevõtja Henri-Louis Pernod (1776–1851) ja tema äripartnerid 1798. aastal. 1805 alustas tööd nende esimene absinditehas Maison Pernod Fils.
Absindi kui väga kange (45–80 alkoholi mahuprotsenti) ning kergelt hallutsinogeense toimega tujooni sisaldava joogi turustamine keelustati kõigepealt Šveitsis (1906), seejärel paljudes teistes Euroopa riikides ning lõpuks ka Prantsusmaal (1915).
Uuemal ajal tehtud katsete ja uurimustega on näidatud, et absintismi põhjuseks nimetatud tujoon (mis sisaldub koirohuõlis) ei jõua korralikult toodetud absinti kuigi suurtes kogustes, seda isegi mitte 20. sajandi algusest pärit pudelites. Sellepärast eemaldasid keelu absindi tootmiselt ja müümiselt 1980. aastatel paljud Euroopa Liidu liikmesriigid, ning hiljem ka enamik teisi riike, kes selle keelanud olid. 1990. aastatel hakkas absint jälle populaarsust koguma. Ameerika Ühendriikides legaliseeriti absint alles 2007. aastal. Enamikus Euroopa riikides on praegu absindi tootmine, turustamine ja tarbimine seadusega lubatud tingimusel, et järgitakse 1988. aasta eurodirektiiviga kehtestatud tujoonisisalduse piirmäära. Kui Van Goghi aegadel sisaldas üks liiter absinti umbes 80 milligrammi tujooni, siis tänapäeval on lubatud piirmääraks kõige rohkem 10 milligrammi.
„Roheline haldjas“ – sellise pildi maalis Albert Maignan 1909. aastal, olles ka ise agar absindi pruukija. Nagu öeldud, oli absint 19. sajandi lõpukümnendil ja 20. sajandi alguses armastatuimaks kunstirahva loomeenergiat turgutavaks joogiks. Võiks öelda ka nii: 19. sajandi impressionism ja kirjandus sündis absindiaurudes…
Absindi kui salapärase, ohtliku ja boheemlasliku kultusjoogi kuvand võimendus belle époque’i suurkujude Vincent van Goghi, Eduard Manet’. Edgar Deagas’, Henri de Toulouse-Lautreci, Arthur Rimbaud’, Paul Verlaine’i, Oscar Wilde’i ja teiste värvikate eluseikade ja loomingu kaudu. Eelkõige Pariisi kunstnikud ja kirjanikud olid need, kes kuritarvitamise ja romantiliste müütide loomisega absindi kurikuulsaks tegid, luues müüte, mis kujutavad seda jooki psühhoaktiivsena ja hallutsinatsioone tekitavana. Kunstnik Honoré Daumier on pannud sellise killu: „Õlut mitte kunagi – vaja on absinti, et ennast taas mehena tunda.“
Kuidas kolmeastmeline deliiriumi viiv süsteem funktsioneerib, kirjeldab Oscar Wilde: „Esimene staadium on nagu normaalne joomine, teises kogetakse kohutavaid nägemusi. Ja kui ei suudeta järele jätta, saabub kolmas staadium, milles nähakse asju, mida näha tahetakse – imelisi ja erilisi nägemusi.“
Vincent van Gogh lõikas absindiuimas endal kõrva ära ja andis selle ühele prostituudile hoiule. Mõni päev hiljem, 27. juulil 1890 tulistas ta ennast ning suri kaks päeva hiljem. Selleks et absindisõltuvusest vabaneda, olevat ta isegi tärpentini joonud. Tema kolleeg, kunstnik Henri Toulouse-Lautrec armastas aga veelgi kangemat kraami: ta jõi vermutit konjakiga. Kahjuks mitte kuigi kaua. Väikest kasvu lõbumajade lemmik suri pärast tulemusteta jäänud võõrtuskuuri kõigest 36-aastaselt. Luuletajat Charles Baudelaire’ võiks aga pidada kõigi punkarite vaarisaks – nimelt värvis ta „rohelise haldja“ auks oma juuksed roheliseks.
Võlujook laudanum
Baudelaire leidis oma „kunstnikuparadiisi“ ka veel ühes teises võlujoogis. Selleks oli Laudanum, mis pärit alkeemiku, kuulsa arsti Paracelsuse (1493–1541) „nõiaköögist“. Laudanum oli tervelt 400 aastat „in“, nagu tänapäeval öeldakse. Laudanum – veini ja oopiumi segu – oli rohi pea kõigi tõbede vastu. Ta tuimestas valu ja oli pealegi tunduvalt odavam kui džinn või viski. Laduanumit kiitsid nii lordid kui leedid. Töölistele ja vaestele andis see aga võimaluse põgeneda tegelikkusest. Laudanumit kasutasid ka ämmaemandad ja emad nutvate laste vaigistamiseks.
Kuni 20. sajandi alguseni polnud ei meedikutel ega seaduseandjatel õrna aimugi kõikvõimalike narkootilise toimega jookide kahjulikkusest ja mingeid piiranguid nende turustamisele ei tehtud. Firma Bayer müüs veel 1906. aastal USA-sse heroiini sisaldavat köharohtu. Tolleaegsed apteegid pakkusid umbes 50 000 opiaate sisaldavat ravimit!
Kui elu ei ole ilus, siis tuleb ta ilusaks juua!
Kui rääkida sellest, kuidas maailma ilusamaks, erutavamaks ja kirevamaks juua, siis näitavad maailma kõik rahvad üles erakordset leidlikkust. Näiteks Indias juuakse lõdvestumiseks bhang lassi, mida vürtsitatakse kanepitaimede lehtede ja õitega. Aafrikas kasutavad mehed n-ö kohalikku Viagrat, mis koosneb värskest loomaverest ja peenestatud yohimbe puu koorest. „Kes selle joogi välja kannatab, see ei karda enam midagi,“ räägivad massaid ise.
Jook pidavat potentsi suurendama lausa fantastiliselt. Kõrvalmõjudeks on aga hirmutavad nägemused ja epilepsiasarnased krambid. Üsna pentsikud olid ka mõnede siberi rahvaste tavad. Nimelt joodi mõnel pool Siberis šamaanide uriini, kui lahke kostitaja on eelnevalt kärbseseeni söönud. Eelkõige šamaan kui ka tema uriini joojad nautisid värvikirevaid meelepetteid (šamaan muidugi kõige rohkem). Seda, et mürkseened võimaldavad heita pilku teispoolsusesse, uskusid juba vanad germaanlased ja maiad. Uurijad oletavad, et hinduistlikes käsikirjades mainitud taevajook soma sisaldas samuti teatud kärbseseent.
20. sajandil püüdsid mitmed literaadid ära proovida vanade heade retseptide järgi valmistatud eliksiire, et jumalatele sel viisil proosit öelda. Näiteks Aldous Huxley proovis 1950. aastate alguses vees lahustatud meskaliini. Lophophoro Williamsi kaktusest saadud psühhootomimeetilise toimega ainet kasutasid Mehhiko indiaanlased oma kultustseremooniatel. Huxley hoiatas aga juba 1931. aastal ühes oma essees: „Kõik teadaolevad droogid on petlikud ja kahjulikud. Taevas, kuhu nad oma ohvrid lasevad, muutub üsna kiiresti haiguste ja moraalse allakäigu põrguks. Kõigepealt hävitavad droogid hinge ja siis mõne aasta jooksul ka ihu.“
Poeedid William S. Burroughs ja Allen Ginsberg eksperimenteerisid Lõuna-Ameerikas Yagega – „vaimude joogiga“, mida valmistatakse teatud džungliliaanidest ja põõsastest. Juba pärast esimest sõõmu kohtus Ginsberg „suure olendiga“: „See tuli minu poole nagu suur niiske vagiina.“ Pärast teist sõõmu tundis ta ennast nagu enne koolnukangestust või maona, kes oksendab välja universumit. Kartusest hulluda, loobus ta edasistest eksperimentidest.
Viimasel ajal on Lääne noorte hulgas tulnud moodi uus jook – inglitrompetitee, mida võib valmistada koduaias kasvavatest taimedest. Lõuna-Ameerikast pärit inglitrompet (Brugmansia aurea) on väga mürgine taim, mis sisaldab skopolamiini ja teisi mürgiseid alkaloide, mis põhjustavad kauakestvaid meelepetteid või koguni hingamise seiskumise. Nii suri Zürichis 20-aastane noormees pärast surmatee joomist. 18-aastane Halle noormees lõikas aga pärast paari tassi tee joomist endal ära peenise ja keele.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Milline narkootikum on kõige ohtlikum?
LSD, hašiš, meskaliin…
