Vene piirivalvuri veretöö Letipeal 1976. aastal

Ööl vastu 8. augustit 1976 leidis Kunda lähedal Letipea rannas aset metsik veretöö. Rannas tähistati gaasitööliste kokkutulekut. Ootamatult ilmusid laagripaika kaks Kalašnikovi automaatidega relvastatud piirivalvurit. Üks Letipea piirivalvuritest oli saanud kodunt rahakaardi. Siis ostetud kioskist viina, siis käidi lisa otsimas autokauplusest ja kohalikest majadest. Juba päeval olid sõdurid kolmepäevasest joomisest purupurjus ja kippusid ähvardama, kuigi üritus oli julgeolekus registreeritud ja piirivalvel teada.

1976. aasta 6. august oli reedene päev. Õhtul saabus busside ja autodega gaasitöötajaid üle Eesti NSV. Juhtumit puudutavas uurimistoimikus väidetakse, et ühtekokku 344 inimest – peale töötajate endi ka nende lähedased. Oli muidugi kohustuslik programm. Võisteldi näiteks laagri kujundamises ja sportmängudes.
Esikohal oli siiski pidutsemine, nali ja naps. Laagriliste jaoks oli varuks 820 pudelit viina, 160 pudelit konjakit ja likööri, 776 pudelit veini ja 1740 pudelit õlut. Viimati mainitu sai otsa juba esimesel õhtul. Laupäev lõppes tantsupeoga. Kaks soldatit täitsid oma patrullülesannet vaheldumisi piduliste kallal tülinorimisega. Vahepeal magasid purjus piirivalvurid kartulivagudes, automaadid kõrval. Millegipärast ei olnud soldatitele vahetust tulnud.
7. augustil kella 22 paiku tulid peopaika noored piirivalvurid Povõšev ja Bagižev. Nii on neid toimikus nimetatud, eesnimesid pole märgitud. Kohalike teada kõnelesid mõlemad vene keelt ja olid umbes 18–19-aastased. Välimuse järgi paistis, et Kaukaasiast.
Ürituse korraldajatel oli purjus ja relvastatud piirikaitsjatega pidevalt tegemist, neid püüti rahustada ja tagasi hoida. Vabariikliku gaasitöötajate suvepäevade korraldaja Anatoli Varkki talutas kodumaa kaitsjad korduvalt minema, aga sai lõpuks selle eest automaadikabaga. Öösel kostis rannateelt laske. Purjus sõduritelt oli püütud automaate ära võtta. Kuigi kokkutuleku korraldajad püüdsid relvakandjaid rahustada, ei andnud see mingit tulemust.
Öösel, kui osa rahvast juba telkides magas ja mõni veel lõkkevalgel tantsis, lõhestas pimedust relvatärin. Sõnavahetuse käigus haaras üks piirivalvur äkki Kalašnikovi. Platsi teepoolselt servalt sadasid tantsijate ja telkide pihta valanguseeriad, kuulid joonistasid ööpimeduses punaseid trajektoore. Puhkenud paanikas ja segaduses tulistas piirivalvur veel lõkkeplatsi ümbruses asuvate telkide avadest sisse. Teine piirivalvur, väidetavalt „tõmmu mees”, üritas oma kaaslast takistada, kuid tule avanud piirivalvur laskis ka tema maha. Kõige rohkem olid pihta saanud rakverlaste telgid, kuid kuulidest ei jäänud puutumata ükski. Möödarääkimine ja kähmlus kulmineerus sellega, et kella 1.30 paiku öösel rebis üks laagriline Povõševil automaadi käest ja viskas võssa. Seepeale avas Bagižev tule ja kõmmutas täiesti valimatult. Osa rahvast magas juba telkides, osa oli veel laagriplatsil. Ta tulistas madalalt ja telkidest umbes nelja meetri kauguselt. Haavata sai 18 inimest. Povõšev üritas metsistunud kolleegi takistada, ent sai vastutasuks surmava tabamuse. Kokku tegi Bagižev umbes 80 lasku. Lõpuks, saades aru, mida ta oli korda saatnud, tulistas piirivalvur endale näkku. Tema suri kohe, Povõšev hiljem haiglas.
Mõrvapaigale jäi peale kahe soldati maha kuus Eesti inimest – lisaks juba kohapeal kuulihaavadest surnud A. Paasile Rakvere kooliõpilane Tõnis Nurk, ohvrid Paidest, Pärnust, Tartust, Saaremaalt. Verd voolas sel ööl palju (Tapa kiirabiauto juhi ütlust mööda polnud ta auto kunagi olnud nii verine, nagu tol ööl). Hukkus kuus inimest. Haavatasaanuid oli paarikümne ümber. Paljudel tuli jäsemed amputeerida, sest tulistatud oli raskeid haavu tekitavate lõhkekuulidega. Ilmselt oli selline laskemoon Nõukogude Liidu piirivalve „normaalvarustus“. Temperamentsete meeste joomast vihapurset seostavad kohalikud sellegagi, et nad olid kahe tüdruku pärast äksi täis. Neiud olid kuuldavasti pärit Narvast ja tema näinud päevasel ajal oma silmaga, kuidas nad koos mainitud piirivalvuritega ranna lähedal napsi võtsid. Tüdrukud viisid salaja peoplatsilt alkoholi piirivalvuritele. Õhtuks end tõutäkkudeks joonud, läksid piirivalvurid laagripaika oma nõudma. Sellele leiab viite ka ametlikust toimikust, kuhu on esmase tüli kohta kirjutatud: „Ühise joomingu käigus tekkis kostitajate ja piirivalvurite vahel konflikt ilmselt tütarlaste pinnal.”
Mõni tund hiljem saabusid Leningradist lennukiga kohale piirivalve kõrged sõjaväelased, kes laagriala kiiresti isoleerisid ja lasksid kõrvaldada kõik asitõendid ja jäljed veretööst (piirivalve allus KGB-le). Sõnum vene piirivalvuri veretööst levis salatsemisele vaatamata kiiresti üle kogu Nõukogude Liidu. Juba järgmise päeva õhtul teatas juhtumist „Ameerika Hääl”, päev hiljem aga mitmed väliseestlaste ajalehed. Edaspidi patrullisid piirivalvurid ilma Kalašnikovi automaatide ja lahingupadruniteta.
Kui palju siis ikkagi tegelikult hukkunuid oli? „Eesti ajalugu. Kronoloogia“ (2015) andmetel hukkus 6 noorukit ja haavatuid oli 18.
Analoogiline veretöö olevat varem toimunud ka Saaremaal, kui õnnetult armunud (vene?) piirivalvur laskis maha oma armastatu, tema ema ja õed.

Tunnuspildil: Mälestuskivi sündmuspaigas.