Vene piirivalvuri veretöö Letipeal 1976. aastal
Ööl vastu 8. augustit 1976 leidis Kunda lähedal Letipea rannas aset metsik veretöö. Rannas tähistati gaasitööliste kokkutulekut. Ootamatult ilmusid laagripaika kaks Kalašnikovi automaatidega relvastatud piirivalvurit. Üks Letipea piirivalvuritest oli saanud kodunt rahakaardi. Siis ostetud kioskist viina, käidud lisa otsimas autokauplusest ja kohalikest majadest. Juba päeval olid sõdurid kolmepäevasest joomisest purupurjus ja kippusid ähvardama, kuigi üritus oli julgeolekus registreeritud ja piirivalvel teada. Kaks soldatit täitsid oma patrullülesannet vaheldumisi piduliste kallal tülinorimisega. Vahepeal magasid purjus piirivalvurid kartulivagudes, automaadid kõrval. Millegipärast ei olnud soldatitele vahetust tulnud. Ürituse korraldajatel oli purjus ja relvastatud piirikaitsjatega pidevalt tegemist, neid püüti rahustada ja tagasi hoida. Vabariikliku gaasitöötajate suvepäevade korraldaja Anatoli Varkki talutas kodumaa kaitsjad korduvalt minema, aga sai lõpuks selle eest automaadikabaga. Öösel kostis rannateelt laske. Purjus sõduritelt oli püütud automaate ära võtta.
Kuigi kokkutuleku korraldajad püüdsid relvakandjaid rahustada, ei andnud see mingit tulemust. Öösel, kui osa rahvast juba telkides magas ja mõni veel lõkkevalgel tantsis, lõhestas pimedust relvatärin. Sõnavahetuse käigus haaras üks piirivalvur (kuulu järgi lätlane) äkki Kalašnikovi. Platsi teepoolselt servalt sadasid tantsijate ja telkide pihta valanguseeriad, kuulid joonistasid ööpimeduses punaseid trajektoore. Puhkenud paanikas ja segaduses tulistas piirivalvur veel lõkkeplatsi ümbruses asuvate telkide avadest sisse. Teine piirivalvur, väidetavalt „tõmmu mees”, üritas oma kaaslast takistada, kuid tule avanud piirivalvur laskis ka tema maha. Lõpuks, saades aru, mida ta oli korda saatnud, tulistas piirivalvur ennast näkku. Kõige rohkem olid pihta saanud rakverlaste telgid, kuid kuulidest ei jäänud puutumata ükski. Mõrvapaigale jäi peale kahe soldati maha kuus Eesti inimest – lisaks juba kohapeal kuulihaavadest surnud A. Paasile Rakvere kooliõpilane Tõnis Nurk, ohvrid Paidest, Pärnust, Tartust, Saaremaalt. Verd voolas sel ööl palju (Tapa kiirabiauto juhi ütlust mööda polnud ta auto kunagi olnud nii verine, nagu tol ööl). Pihtasaanud noortest suri kaheksa kohapeal, kolm surid hiljem Kunda haiglas. Haavatsaanuid oli paarikümne ümber. Paljudel tuli jäsemed amputeerida, sest tulistatud oli raskeid haavu tekitavate lõhkekuulidega. Ilmselt oli selline laskemoon Nõukogude Liidu piirivalve „normaalvarustus“.
Mõni tund hiljem saabusid Leningradist lennukiga kohale piirivalve kõrged sõjaväelased, kes laagriala kiiresti isoleerisid ja lasksid kõrvaldada kõik asitõendid ja jäljed veretööst (piirivalve allus KGB-le). Sõnum vene piirivalvuri veretööst levis salatsemisele vaatamata kiiresti üle kogu Nõukogude Liidu. Juba järgmise päeva õhtul teatas juhtumist „Ameerika Hääl”, päev hiljem aga mitmed väliseestlaste ajalehed. Edaspidi patrullisid piirivalvurid ilma Kalašnikovi automaatide ja lahingupadruniteta. Enesetapu olevat teinud ka vastutust kartnud kordoniülem.
Kui palju siis ikkagi tegelikult hukkunuid oli? „Eesti ajalugu. Kronoloogia“ (2015) andmetel hukkus 6 noorukit ja haavatuid oli 18. „XX sajandi kroonika“ (2006) andmetel sai surma 11 noorukit. Teistel andmetel hukkus 11 ja 4 suri hiljem kuulihaavade tagajärjel.
Analoogiline veretöö olevat varem toimunud ka Saaremaal, kui õnnetult armunud (vene?) piirivalvur laskis maha oma armastatu, tema ema ja õed.
Tunnuspildil: Mälestuskivi sündmuspaigas.
