Tšernobõli katastroof 25. aprillil 1986
Inimese meeleorganid pole suutelised tajuma radioaktiivset kiirgust. Ka kaks päeva pärast Tšernobõli (nüüd Tšornobil) aatomielektrijaama avariid ei osanud 100 kilomeetri kaugusel asuva Kiievi elanikud ohtu karta…
Rootsi Forsmarki aatomielektrijaama töölised olid nõutud, kui nad 30. aprillil 1986 tahtsid läbi kontrollpääsla minna reaktorisaali, kuid pärast dosimeetrilist kontrolli ei lastud läbi. Nii reaktor kui ka keskus olid korras, ent kui hakati mõõtma elektrijaama kiirgust väljastpoolt, hakkasid Geigeri loendurid ägedalt praksuma. Selgus, et kõrge radioaktiivsus on pärit kusagilt mujalt. Aatomifüüsikud ja meteoroloogid arvestasid välja, et radioaktiivsus peab olema tulnud kusagilt Kiievi ümbrusest.
* * *
1986. aastal saabus kevad varakult. Juba aprilli lõpus olid aiad õites ning Pripjati elanikud valmistusid maidemonstratsiooniks. Meteoroloogid ennustasid selleks päevaks ilusat ilma. Kuid demonstratsioon jäi ära.
25. aprilli öösel 1986 kell 1.23 ärkasid Pripjati elanikud kohutava müra peale, mis tuli aatomielektrijaamast. Inimesed tormasid tänavatele, nägid neljanda reaktoriploki kohal tulekuma ning mõistsid, et on juhtunud midagi kohutavat.
Esimestena tõttasid kahjutuld kustutama tuletõrjujad. Juba viie minuti pärast jõudis sõjaväestatud tuletõrjegrupp elektrijaama masinasaali katusele, kus möllas tuli. Tuletõrjemeeskondade tööd juhatanud major Leonid Teljatnikov kirjutatud protokollis on öeldud: „Tuli lõõmas mitmes kohas. Me vaatasime neljanda ploki üle. Kesksaalis võis märgata midagi hõõgumas. Seal polnud peale reaktori midagi, mis oleks võinud põleda, ja nii me arvasime, et punane kuma tuleb otse reaktorist. Ma helistasin keskusesse ning kirjeldasin olukorda, millest tuli Kiievit informeerida…”
Näiliselt harilik raport. Tegelikult aga teadsid tuletõrjujad väga hästi, millega neil tuleb riskeerida, sest nad olid juba kaua aega Tšernobõlis töötanud ning olid reaktorist lähtuvast ohust teadlikud. Tuletõrjujate saapad kleepusid kohutavas kuumuses ülessulanud bituumenisse, õhus lendlesid valgelt hõõguvad grafiiditükid. Kuid tulest ohtlikum oli radioaktiivne kiirgus. Kuigi tuletõrjujate šansid sellest põrgust eluga pääseda olid väga väikesed, ei lahkunud nad sündmuskohalt ning püüdsid oma jõududega toime tulla. Nendest tuletõrjujatest surigi hiljem 31 meest kiiritustõppe.
Lõpuks saabusid abijõud Kiievist. Lahtine tuli õnnestus kiiresti kustutada, kuid reaktori sisemus lõõmas edasi, levitades surmavat kiirgust. Suure kiiruga alustati elanikkonna evakueerimist. Maa-ala 30 kilomeetri raadiuses aatomielektrijaama ümber kuulutati keelutsooniks. Selles piirkonnas oli kiirgus kõige tugevam. Juba mõne tunni pärast sõitis Kiievist välja sõidukite kolonn, milles oli 1216 suurt bussi ja 300 veoautot sidevahendite ja remondibrigaadidega. 26. aprilli keskpäevaks jõudis kolonn avariipaika. Evakueeriti 135 000 inimest, kriisipiirkonda saadeti 6000 arsti, sanitari ja medõde.
Reaktori kustutamine on äärmiselt komplitseeritud ettevõtmine, sest selleks ei sobi ei vesi ega kemikaalid, kuna ülikõrge temperatuuri tõttu aurustuksid need silmapilkselt. Kuid antud olukorras oli esmatähtis võimalikult kiiresti radioaktiivse kiirguse kolle kontrolli alla saada. Paraku sedalaadi kogemused puudusid. Lõpuks otsustati reaktorit „pommitada” õhust liivakottidega. See polnud kerge ülesanne. Kiirkorras toodi Afganistanist ära 80 helikopterijuhti. Kindral Nikolai Antoškin andise neile raske ülesande: helikopterid pidid lendama reaktori kohale ning kiiresti alla heitma 200-kiloseid liivakotte. Seda operatsiooni tuli teha kõrge korstna läheduses, mis muutis pilootide ülesande veelgi keerulisemaks. 30 suurt helikopterit alustasid reaktori „pommitamist.” Radioaktviisuse tase reaktori kohal õhus oli 3500 r ehk seitse korda surmavast doosist kõrgem. Esimesel päeval heideti alla 93 liivakotti, järgmisel päeval juba 186.
7. maiks oli reaktorile visatud 4000 tonni liiva, savi, boori, dolomiiti, paekive ning tina. Radioaktiivse kiirguse tase aatomielektrijaama ümbruses langes märgatavalt. See oli esimene edu. Kuid hädaoht jäi püsima, sest reaktori süda – tema aktiivne tsoon – hõõgus endiselt. Helikopterite piloodid ja liivakottide allaheitjad toimetati pärast missiooni kohe Moskvasse VI haiglasse, mis oli ainsa haiglana N. Liidus spetsialiseerunud kiiritushaigete ravile. Kohale saabudes ei saanud noored mehed aru, et nad oleksid haigestunud, nad tundsid ennast hästi ja viskasid nalja. Kuid üsna pea hakkasid nende organismis toimuma hirmsad muutused. Need, kes ei surnud, invaliidistusid ja kaotasid töövõime. Kohutav oli 10 000 kaevuri saatus, kes saadetid kohale Vene Föderatsiooni ja Ukraina erinevatest piirkondadest. Kaevurite brigaadid töötasid nii ööd kui päevad, et rajada 130 meetri pikkust tunnelit, mille kaudu pääseda reaktori alla. Sinna valati betoonplaat, et vältida põhjavee radioaktiivset saastumist. Nii põhjavee kui Pripjati jõe kaitseks ehitati 137 rajatist kogupikkusega üle 29 kilomeetri.
Ametlikel andmetel sai iga kaevur kiiritada 30…60 r. See ei vasta tõele, sest hiljem paljudel kaevuritel ilmnenud haigusnähtude põhjal võib kindlalt väita, et kiirguse tase pidi olema viis korda kõrgem.
13. maiks oli suurim hädaoht möödas. Ees seisis aga äärmiselt töömahukas ettevõtmine reaktori konserveerimiseks. Neljanda ploki katusel oli lubatud töötada täpselt üks minut ja kümme sekundit – minutiline viivitamine oleks tähendanud surma. Töökohale tuli minna joostes ja ettenähtud aja möödudes sealt ka joostes lahkuda. Pripjatis tuli tervel abiliste väel desaktiveerida üle 60 000 maja. Kogu linna territooriumil eemaldati pealmine, radioaktiivselt saastunud pinnasekiht ja kaevati maasse. Maha tuli matta ka rohkem kui 2000 autotäit saastunud esemeid, mis korjati kokku majade rõdudelt.
Kuna reaktori kustutamine osutus võimatuks, otsustati ohukolle sulgeda betoonsarkofaagi. Kuid reaktori läheduses oli kiirgus veel nii kõrge, et tuli kasutada raadio teel juhitavaid seatinavooderdisega traktoreid. Töö ei seisnenud ainult betooni kuhjamises reaktorile. Tegemist oli komplitseeritud rajatisega, mis pidi võimaldama alalist kontrolli kahjustatud reaktori üle, eriti aga regulaarset temperatuuri mõõtmist aktiivses tsoonis.
Radioaktiivse saastumise tagajärgede likvideerimine oli töömahukas ja aeganõudev, kuid üks oli selge: need, kes tõttasid esimestena katastroofipaika, elasid oma viimast suve.
Üle riigipiiride kandunud radioaktiivne saast põhjustas palju pahandust ja oli pika järelmõjuga. Kuigi reaktorist lenduvatest radioaktiivsetest ainetest jõudsid õhuvooludega Lääne-Euroopasse ainult tühine hulk, tuli näiteks Skandinaavias saata hädatapule 40 000 põhjapõtra, Loode-Inglismaal keelati lambakasvatajatel saata turule 30 000 lammast. Saksamaal künti mitmel pool juurvili maasse, lastel keelati õues mängida. Suurt segadust ja liialdatud hirmu põhjustasid ka kiirguseriski erinevad kriteeriumid eri riikides. Näiteks Suurbritannias ja Rootsis peetakse piima kasutamiskõlbmatuks, kui seal leidub 2000 bekrelli jood-131 isotoopi. Poolas on vastav arv 1000, Ungaris 500, Austrias 370 ja Saksamaa LV Hesseni liidumaal kõigest 20.
25.–29. augustil 1986 Viinis toimunud Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) erinõupidamisel, kus arutati Tšernobõli katastroofi põhjusi ja tagajärgi, leiti, et kiirgusohutuse meetmed peavad olema kooskõlastatud.
1986. aasta lõpuks oli betoonsarkofaag valmis. 60 meetri kõrgune ehitis kaeti metallkatusega. Robert Gale, ameerika luuüdi siirdamise spetsialist, kes N. Liidus ravis Tšernobõlis kiiritada saanud tuletõrjujaid, arvas, et reaktori katastroofi tagajärjel võib aastate möödudes surra vähktõppe kuni 75 000 inimest, kusjuures pooled ohvritest saavad olema N. Liidus ning ülejäänud Lääne-Euroopas. USA teadlaste prof. John Gofmani ja prof. Karl Morgani prognoosid olid veelgi süngemad: järgmise 70 aasta jooksul haigestub kiirgusest põhjustatud vähki miljon inimest, kellest umbes pool miljonit haigusesse surevad. Ametlikke prognoose hinnates ütles prof. Gofman, et valitsused vähendavad meelega radioaktiivsusega seotud ohtu, sest nad on huvitatud aatomielektrijaamade ehitamisest. Leidus ka neid, kes püüdsid selgitada, et Tšernobõli aatomielektrijaama avarii oli rumal juhus ning taoliste mõõtmetega katastroofi kordumine on ülimalt ebatõenäoline.
Kuid miks selline katastroof siis ikkagi toimus?
Ööl vastu 26. aprilli korraldati Tšernobõli aatomielektrijaamas eksperiment, mille käigus taheti välja selgitada, kui kaua võib turbogeneraatorseade inertsi mõjul varustada elektrienergiaga ploki pumpasid ja muid seadmeid pärast seda, kui reaktorist enam auru ei tule. Eksperiment korraldati enne kolm aastat laitmatult töötanud ploki seiskamist plaaniliseks remondiks. Arvati, et elektrotehniline eksperiment ei saa kuidagi häirida reaktori enda ohutut talitlust. Tuumaohutusele pöörati vähe tähelepanu, eksperimendiks ei hangitud nõuetekohast luba. Reaktori automaatne seiskamissüsteem oli välja lülitatud, et see ei segaks operaatorite tegevust. Siit saigi tragöödia alguse, sest automaatika oleks reaktori tekkinud olukorras lihtsalt seisanud. Aga operaatorid talitasid vastupidi – neile oli tähtsam (ei tea miks?) teaduslik eksperiment tingimata läbi viia. Reaktori käsitsijuhtimise eeskirjade jäme rikkumine tingis reaktori ülemineku väga väikesele, 200-kilovatisele soojusvõimsusele. Tšernobõli-tüüpi reaktoreid on kategooriliselt keelatud kasutada, kui soojusvõimsus on alla 700 kilovati, sest nende töörežiim muutub siis ebapüsivaks ja ohtlikuks. Nii juhtuski. Käsitsijuhtimisega ei saadud soojuskandja kulu ja jahutustingimusi vajalikul tasemel hoida. See tõi kaasa intensiivse aurutekke ja võimsuse hüppelise kasvu, mis algas 26. aprillil kell 1.23:30.
Päevane vahetus lükkas turvasüsteemide katsetamise edasi, jättes ülesande öövahetusele. Pärast kolme tuumaelektrijaamas töötatud aastat teab Aleksandr Juvtšenko kõiki töörutiine peast. Nagu kõik teised töötajad, võtab ta erarõivad seljast, paneb need kappi, käib kiiresti duši all ja läheb aluspükste väel tsooni, kus tuleb kaitseriietesse rõivastuda.
Tõmmanud selga valge kaitseülikonna, läheb Aleksandr oma töökoha poole – kabinetti, mis paikneb 3. ja 4. energiaploki reaktori vahel.
Siin tabab teda väike üllatus. „Kas neljanda reaktori katsetamine polegi lõpetatud?“ küsib ta valvurilt. Kolleeg raputab pead. Juvtšenko selliste asjade eest küll ei vastuta, aga see asjaolu paneb teda siiski imestama.
Et turvakatsed lõpetada, tuleb vähendada reaktori võimsust. Insenerid ei tea, et võimsuse vähendamine võib muuta reaktori ebastabiilseks.
Kõigest 26-aastane Leonid Toptunov näeb hoolimata vuntsidest välja nagu poisike. Ta on tuumaelektrijaama vaneminsenerina töötanud kolm kuud. Lühikesele töökogemusele vaatamata vastutab plaanitud katsetuse eest just tema.
Ülesanne on üldjoontes lihtne: reaktori võimsust tuleb vähendada 3200 megavatilt 700 megavatile ning seejärel peavad insenerid uurima, kas võimaliku voolukatkestuse korral suudaks üks generaatoritest toota nii palju voolu, et jahutussüsteemi käigus hoida. Kiievis paikneva elektrivõrgu juhtkond on otsustanud lükata katse öö peale, sest pelgab, et katsetamise ajal väheneb elektritarnimine ja see võiks päevasel ajal miljonilinnale probleeme tekitada.
Reaktori võimsust reguleeritakse juhtvarrastega, mis on valmistatud neutroneid absorbeerivast materjalist. Aatomituumade lõhustumise ahelreaktsiooni kiirendatakse või aeglustatakse, tõstes või langetades reaktsiooni põhjustavaid neutroneid neelavaid juhtvardaid.
Noore Toptunovi õlule ongi pandud vastutus langetada juhtvardad reaktorisse ja aeglustada ahelreaktsiooni just nii palju, et katsetamise saaks ära teha. Sellega soovitakse kiiresti ühele poole saada.
Juhtivinsener Anatoli Djatlov on ülesande eel pinges ja jagab alluvatele närviliselt juhtnööre. Ta käsib Toptunovil automaatsüsteemid välja lülitada ja juhtvardad käsitsi langetada. Ülemuse kärsitu pilgu all lasebki too vardad sügavale reaktori südamikku. Siis aga juhtub midagi ootamatut: reaktori võimsus väheneb järsult, arvuti paiskab välja sadu numbreid ja hoiatuslambid hakkavad vilkuma.
„Kuradi idioodid, te ei oska mitte midagi!“ röögatab Djatlov. Juhtvardad on tõenäoliselt liiga sügavale lastud. Reaktori võimsus kahaneb 30 megavatini ehk miinimumini, olles seiskumisele lähedal.
„Suurendage võimsust! Mis te ootate?!“ raevutseb Djatlov.
Kui Toptunov oli juba enne kahelnud oma tegevuse õigsuses, siis nüüd tekivad kõhklused ka 4. energiaploki vahetuseülemal Aleksandr Akimovil.
Tuumareaktsiooni lisaproduktina tekib ksenoon-135 (Xe-135), mis neelab tõhusalt neutroneid, ja seega tuumareaktsioon aeglustub. Reaktsiooni järsk aeglustamine toob endaga kaasa Xe-135 koguse äkilise suurenemise. Inertgaas ksenoon on reaktori jaoks kui mürk ja viib selle ebastabiilsesse olekusse. Ohutusjuhend näeb seetõttu ette, et sellisel juhul tuleb reaktori töö 24 tunniks peatada. Seepärast kõhklevad mehed, kas käsku täita.
„Ma ei suurenda võimsust,“ ütleb Toptunov ja vaatab kindlalt ülemale silma.
„Idioodid! Reaktori võimsus pole nii palju kahanenud. Kui teie kohe võimsust ei suurenda, siis teevad seda teised,” röögatab Djatlov.
Insenerid alluvad vastu tahtmist. Djatlov annab võimsuse taastamiseks Toptunovile käsu välja lülitada turvasüsteemid, et reaktorisüdamikust saaks suuremal arvul juhtvardaid välja tõsta. See tähendab, et välja oli lülitatud ka võimsuse automaatregulaator, mis reaktori ülekuumenemist takistab.
Võimsus kasvab aeglaselt 200 megavatini ja jääb sinna pidama. Reaktor hakkab muutuma ebastabiilseks.
Ilma juhtvarrasteta väljub aatomituumade lõhustumise reaktsioon kontrolli alt. Reaktori stabiliseerimiseks suurendatakse kell 1.22 jahutusvee juurdevoolu. Hiiglasliku kuumuse eraldumise tõttu tekib aga liiga palju veeauru, mis tekitab reaktoris ülerõhu.
„Poisid, teeme selle katse ära,“ ütleb Djatlov julgustavalt. Reaktor paistab olevat rahunenud ja insenerid lülitavad sisse täiendavad veepumbad, mille abil reaktori võimsust püsivana hoida. Ootamatult väljastab aga arvuti andmed, mille järgi tuleks Toptunovil reaktor otsekohe peatada.
Toptunov ei suuda seda uskuda. „Arvutid eksivad vahel,” mõtleb ta. Ta tegutseb ülema julgustusel edasi. Mõni sekund hiljem on aga selge, et reaktor on mingil põhjusel tõepoolest kontrolli alt väljunud. Nüüd on aga juba liiga hilja midagi ette võtta. Juhtvardaid reaktorisüdamikku enam langetada ei saa, sest suur kuumus on sisestusmehhanismi rivist välja viinud. Kontrollimatul ahelreaktsioonil on nüüd vaba voli.
Kümne sekundi pärast käskis ploki vahetusülem reaktori seisata, aga juba oli hilja. Töötsoonis olevaid ahelreaktsiooni aeglustama määratud vardaid ei jätkunud. Ülejäänuid ei saadud reaktori ülaosast nii kiiresti alla lasta. Selle tagajärjel suurenes soojusvõimsus ekspertide hilisema arvestuse kohaselt nelja sekundi jooksul normiga võrreldes sada korda. Kütusevardad purunesid, auru tulvas kiiresti juurde ja kell 1.23 järgnes võimas plahvatus.
Paari-kolme sekundi pärast kärgatas teine plahvatus, mis rebib reaktorilt 2000-tonnise kaitsekaane ja osa energiaploki katusest. Plahvatus paiskab mitme kilomeetri kõrgusele õhku üle 50 tonni radioaktiivset ainet. ja tulised reaktori tükid paiskuvad purustatud hoonest välja. Seniajani pole selge, millist osa võis selles plahvatuses etendada vee aatomite lõhustumisel moodustunud vesinik. Reaktori purunemine võimaldas õhu juurdepääsu, mille tagajärjel süttis grafiit…
Seega ei olnud avarii põhjus objektiivne, vaid subjektiivne, see juhtus rumalate inimeste süü läbi. Lihtsamini öeldes oli operaatoritel liiga suur usk sellesse, et aatomireaktor kannatab välja ekspluatatsioonieeskirjade mis tahes eiramise.
Insener Aleksandr Juvtšenko vaatab pärast pauku oma 3. ja 4. energiaploki vahel asuvas kabinetis šokeeritult ringi. Plahvatusi Tšomobõlis ju ometi ei toimu. Ehk kukkus ehitusplatsil seisnud kraana ümber?
Kaugemale ta oma mõttega ei jõua, sest kohe järgneb veel üks ja palju tugevam plahvatus. Juvtšenkole heidetakse nagu kaltsunukk põrandale vastu uksepiita. Püsti tõustes näeb ta, et terve sein on kokku kukkunud ja õhk ruumis on tihkelt tolmu täis. Juvtšenko komberdab koridori, hüüdes: „Kas sõda hakkas?“
Tagasi kabinetis, üritab ta kontrollruumi helistada, kuid ei saa vastust. Seejärel jookseb ta koridori, kus põrkub kokku mehega pumbaruumist. Mehe näol ja kätel on lahtised haavad.
„Kutsu abi! Kiiresti! Mitu meest on tõsiselt haavatud!“ karjub mees ja jookseb edasi.
Inseneride suud ja silmad on tolmu täis. Telliskivid, betoonitükid, klaasikillud ja kuuma auru vilin täidavad ruumi.
„Mis juhtus?“ hüüab insener Akimov. „Me tegime kõik õigesti! Sabotaaž?“
Sel hetkel avaneb uks ja üks mees tormab sisse: „Turbiinihall põleb!“
Akimov ja Djatlov jooksevad koridori ning vaatavad turbiinihalli poole. Neile avaneb sõjatsooniga sarnanev vaatepilt: mitme korruse kõrgused leegid, hõõguvpunased reaktorist pärinevad grafiidiplokid, tihe suits ja purunenud rootorite õli. Akimov jookseb tagasi ning helistab tuletõrjesse: „Turbiinihallis on tulekahju ja katus põleb! Kiirustage!“
Tuletõrjujad on juba teel.
4. energiaploki jäänuste kiirgusvõimsus on kuni 20 000 röntgenit tunnis. Selline kiiritusdoos tapab mõne minutiga.
Tuumaelektrijaamal on ka oma tuletõrje, mille esimene auto on juba teel 4. energiaploki poole. Autos istuvad tol ööl valves olnud tuletõrjujad Leonid Teljatnikov ja Vladimir Pravik. Mõlemad ärkasid selle peale, et teine plahvatus purustas tuletõrjehoone aknad. Välja on kutsutud ka kõik piirkonna tuletõrjujad.
Prõpjatist, oma noore lapseootel naise Ljudmila juurest lahkub ka noor tuletõrjuja Vassili Ignatenko.
4. energiaploki juures ootab Vassilit ja teisi tuletõrjujaid hirmuäratav vaatepilt: katus on leekides ja hoone kohal kõrgub omapärane pilv.
Hoone seinale kinnitatud metallredeleid pidi ronivad tuletõrjujad katusele, kavatsedes peatada leekide leviku 3. energiaplokki. Jõest pumbatud veega kustutavad nad põlevat katust, mida kuumus nende jalge all sulatab. Niipea kui neil õnnestub mõni osa kustutada, löövad leegid lõkkele teises kohas. Neid ohte tuletõrjujad tunnevad, aga kaitseks kiirguse eest ei ole neil mingit varustust.
Poole tunni pärast tunnevad tuletõrjujad nõrkust ja ebamäärast šokolaadimaitset suus. Nii mõnigi neist pole enam võimeline püsti seisma. Nad aidatakse alla maa peale, kus nad pikali heidavad ja oksendavad.
Kui Leonid ja Vladimir arsti juurde jõuavad ning arst dosimeetrit Leonidi kohal liigutab, näitab nool aparaadi skaalast välja. Leonid arvab, et tema kahjustused ei ole siiski nii tõsised. Tal lihtsalt pea valutab ja enesetunne on kehv. Ta käib pesemas ja heidab pärast seda magamisruumi pikali.
Hommik Prõpjatis on üle pika aja päikesepaisteline. Vähesed on avariist kuulnud, ent kiirgus on väga ulatuslik.
Kooliõuel kostab laulu ja laste naeru. Lapsed on kogunenud, et valmistuda 1. mai töörahvapüha pidustusteks. Õhk on selge, päike paistab ja paljud päevitavad. Nende seas ka noor elektrik Mihhail Metelev,
kes on mitmekorruselise maja katusel päevitusteki laiali laotanud. „Tulge üles! Täna ei peagi randa minema! Olen siin ainult 10 minutit pikutanud ja olen juba täiesti pruun!“ hüüab ta vaimustunult naabritele.
Öövalvesse läinud Aleksandr Juvtšenko abikaasa Nataša magas öösel halvasti. Tema ja Aleksandri poeg Kirill oli vahetpidamata nutnud. Kell seitse hommikul, kui Nataša on äsja voodist tõusnud, helistab uksekella naabruses elav jaoskonnaõde. „Tšornobõlis oli õnnetus. Saša on haiglas,“ ütleb ta.
Endast väljas Nataša sõidab kohe haiglasse, kuid personal ei luba tal mehe juurde minna. Ta võib mehele läbi klaasi lehvitada, kuid nad ei saa rääkida. Natašal pole seetõttu aimugi, mis on juhtunud. Ka tuletõrjuja Vassili naine Ljudmila on kohal. Ta hoiab ühe arsti käest kinni ja palub: „Ma soovin ainult oma meest näha! Ma palun teid!“ Lõpuks lubatakse tal 20 minutiks palatisse minna.
Vaatepilt paneb teda veelgi enam hirmu tundma. Haiglavoodis lebava Vassili nägu on paistes ja ta ei saa silmi täielikult avada. „See on mürgisest gaasist,“ selgitavad arstid. „Ta peab jooma piima, palju piima.“
Prõpjatis levib ebakindlus. Õhus on tunda midagi enamat kui kevade hõngu. Inimeste käed ja näod muutuvad päikese käes kiiresti pruuniks, piisab üksnes tänaval kõndimisest… Need inimesed ei teadnud, et tegemist ei olnud päevituse, vaid beetakiiritusega.
©Peter Hagen
Katastroofist telegrammistiilis
Veebruar 1986: Ukraina NSV energeetikaminister Vitali Skljarov ütleb intervjuus, et Tšernobõli jaama tuumakatastroofi tõenäosus on üks 10 000 aasta jooksul.
27. märts 1986: Ljubov Kovalevska (eeldatavasti üks jaama juhtivtöötajaid) avaldab ajakirjas „Literaturna Ukraina” artikli, milles kirjutab, et tuumajaama ehituskvaliteet on allapoole arvestust ning vargused ja bürokraatia teinud jaamast tiksuva kellapommi. „Me maksame tehtud vigade eest veel aastakümneid,” kirjutab ta.
25. aprill 1986
01.00: Algavad katastroofini viinud katse ettevalmistused. Katse eesmärk on välja selgitada, kas pärast võimalikku voolukatkestust saab inertsist edasi keerlevast auruturbiinist välja pigistada nii palju elektrivõimsust, et toita tuumareaktori vesijahutuspumpasid. Pumpade töös hoidmise jaoks on ka kolm hädaabi diiselgeneraatorit, ent nende sisse lülitamisest täisvõimsuseni jõudmiseks kulub umbes minut, mis on liiga pikk aeg.
Ohutuks katseks on vaja reaktori võimsust vähendada 30% ehk umbes 700 MW-ni. Kell 01 hakkavadki operaatorid seda tasapisi tegema. Kolm varasemat katset on näidanud, et turbiini inertsist ei saada siiski piisavalt voolu, kuid otsustatud on proovida ka neljandat korda.
13.05: Reaktori võimsust on kahandatud poole võrra, üks turbiin lülitatakse välja, sest reaktor ei tooda enam piisavalt auru.
14.00: Kiievi peadispetšer ei anna luba reaktori võimsuse edasiseks vähendamiseks, sest ülekoormuse tõttu on üks teine elektrijaam rivist välja läinud ja õhtuse tarbimise jaoks on vaja piisavalt võimsust. Otsustatakse, et katse tehakse öise vahetuse ajal, kui energiatarvidus on väiksem.
Neljas reaktor jääb 50% võimsusega veel üheksaks tunniks tööle. Reaktoris kuhjub seetõttu isotoop ksenoon-135, mis on n-ö reaktorimürk ehk väga efektiivne neutronite neelaja, aeglustades sedasi ahelreaktsiooni kulgu.
Kui Xe-135 aatom neelab neutroni, muutub see stabiilseks Xe-136-ks, mis nii efektiivselt neutroneid ei neela. Reaktori normaalsel võimsusel on neutronite voog sedavõrd suur, et ahelreaktsiooni käigus tekkinud Xe-135 „põleb” ära ja muutub Xe-136-ks. Ent poolel võimsusel on neutroneid liiga vähe ja Xe-135 hulk hakkab kuhjuma.
26. aprill 1986
00.00: Insener Aleksander Akimov võtab Valeri Tregubilt üle vahetuse vanema rolli. Päevaseks katseks pikalt valmistunud töötajad lähevad koju ja katse jääb vähekogenud öise vahetuse teha.
00.05: Saavutatakse katse jaoks vajalik võimsus 700 MW.
00.28: Reaktori võimsus kahaneb ootamatult, väheste kogemustega insener Leonid Toptunov läheb sellest pabinasse ja teeb jämeda vea: sisestab juhtvardad liiga sügavale reaktorisse. Võimsuse vähenemise põhjus on ksenoon-135 kuhjumine, mistõttu reaktori ahelreaktsioon aeglustub. Toptunov aga ilmselt ei tea seda.
Juhtvarrastega kontrollitakse reaktori võimsust, neid reaktoris ülespoole liigutades selle võimsus suureneb ja allapoole liigutades kahaneb. Kuna Toptunov lükkas vardad reaktorisse, kahaneb selle võimsus peaaegu seiskumiseni ehk ainult 30 MW-ni, mis on 5% katse alustamiseks vajalikust võimsusest.
Akimov ja Toptunov tahavad katse katkestada, kuid Anatoli Djatlov, peainseneri asetäitja, ei luba seda teha. Selleks et reaktori võimsus uuesti soovitud tasemele saada, lülitatakse välja automaatne vardaregulaator ja hakatakse võimsust suurendama käsitsijuhtimisega. Osa kontrollvardaid tõmmatakse reaktorist välja.
01.03: Reaktori võimsus stabiliseerub umbes 200 MW juures. Reaktori ksenoonimürgituse tõttu see ei tõuse enam, aga personal ei tea sellest midagi. Katse otsustatakse teha selle võimsusega.
01.19: Reaktor töötab umbes 7%-lise võimsusega, ent RBMK-tüüpi reaktor nagu Tšernobõli oma pole loodud nii väikse võimsusega funktsioneerima. See muutub üha ebastabiilsemaks. Reaktori tuum kuumeneb ohtliku tasemeni. Katse tegijaile tundub kõik siiski kontrolli all olevat.
01.23.04: Turbiini ringi ajav aur lülitatakse välja ja turbiini pöörlemine hakkab tasapisi aeglustuma.
Väheste kogemustega insener läheb pabinasse ja teeb jämeda vea: sisestab juhtvardad liiga sügavale reaktorisse.
Diiselgeneraatorid pannakse tööle, neli veepumpa töötavad turbiini inertsist. See jääb üha aeglasemaks, mistõttu jõuab ka vesi jahutussüsteemi üha aeglasemalt. Seetõttu tekib reaktori südamikus rohkelt auru. Aur on aga märksa kehvem neutronite neelaja kui vesi, mistõttu tekib positiivne tagasiside ja reaktori võimsus suureneb järsult. Positiivne tagasiside on olukord, kus muutus kutsub esile veelgi suurema muutuse, nii nagu kõlari ette sattunud mikrofon paneb kõlarid n-ö vilistama.
01.23.40: Märgatakse, et reaktori temperatuur ja rõhk muutuvad kriitiliseks, hoiatusalarmid hakkavad hüüdma. Käivitatakse peamine avariipäästesüsteem, mis peaks kõik vardad reaktorisse lükkama ja nii selle võimsust vähendama. Disainivea tõttu liiguvad need aga vajalikust palju aeglasemalt ja kiirendavad ahelreaktsiooni veelgi. Reaktoris lõhkenud torude ja purunenud kütusevarraste tõttu jäävad vardad seitsme meetri asemel kahe ja poole meetri peale kinni. Reaktor müriseb. Akimov on segaduses – kontrollpaneel näitab, et vesi ei liigu enam ja pumbad ei tööta.
01.23.44: Reaktori võimsus kasvab 120 korda, kogu radioaktiivne kütus laguneb, üleliigne aur ei leia teed turbiini ja selle survel puruneb torustik. Tulemus on plahvatus, mis tõstab reaktori kütuseelementide kohalt paigast 2000-tonnise kaane, ja radioaktiivne saaste hakkab keskkonda lekkima. Reaktorisse satub õhk, grafiit süttib. Kütusetorude metall reageerib veega, selle tulemusena tekib vesinik ja see plahvatab samuti. Elekter kaob, põlema jääb ainult hädaabivalgustus.
01.26.03: Antakse tulekahjualarm.
01.28: Jaama tuletõrjujad eesotsas Volodõmõr Pravikiga hakkavad minema kustutustöödele. Paljud Pripjati elanikud kogunevad pärast plahvatust linnalähedasele raudteesillale, millelt on hea vaade tuumajaamale. Reaktorist välja paiskuva põleva grafiidi leegid on pealtvaatajate sõnul imeilusad, kõigis vikerkaarevärvides. Tuul kannab nende poole surmava annuse radioaktiivset kiirgust ja varsti kõik nad surevad.
01.35: Kohalikud tuletõrjujad kustutavad turbiinihalli katusel tuld, kohale jõuavad ka Pripjati tuletõrjujad. Kellelgi neist pole vajalikku erivarustust.
01.56: Major Teljatnikov võtab üle kustutustööde juhtimise.
02.00: Djatlov käsib Akimovil reaktorisse vett juhtida ja läheb ise koos kiirguse monitoorija Gorbatšenkoga õue olukorda üle vaatama. Ehkki radioaktiivset kütust ja grafiiditükke vedeleb kõikjal, usub ta, et reaktor on endiselt ühes tükis.
02.15: Siseministeeriumi Pripjati osakonnas algab kriisikoosolek, linna viivad teed otsustatakse blokeerida. Saabuma hakkavad tuhanded miilitsad.
02.30: Elektrijaama juht Brjuhhanov saabub jaama. Akimov teatab talle, et juhtunud on tõsine õnnetus, aga reaktor on siiski töökorras, tuld kustutatakse ja hädaabiveepumpa valmistatakse ette, et reaktorit jahutada. Keegi ei aima, kui kõrge on kiirgustase.
03.00: Brjuhhanov saadab käsuliine pidi teate Moskvasse poliitbüroosse. Kell neli saadetakse sealt vastu käsk reaktorisse vett saatma hakata.
04.00: Saabuvad järgmised tuletõrjemeeskonnad Tšernobõlist, Polesskojest ja Kiievist.
04.30: Kontrollruumi saabub jaama peainsener Fomin, kes teeb oma asetäitjale Sitnikovile ülesandeks ronida C-korpuse katusele ja heita pilk neljandale plokile. Sitnikov kuuletub ja saab katusel kiirgusdoosi, mis ta hiljem tapab. Kell 10 hommikul on ta tagasi ja teatab, et reaktor on hävitatud. Jaama juhid ei usu teda ja jätkavad reaktorisse vee suunamist, ent see ei jõua sinna ja voolab lihtsalt läbi purunenud torude, kandes radioaktiivset prügi laiali.
06.00: Tugevalt kiiritada saanud Akimovil on paha olla ja teda asendab Vladimir Babõšev. Akimov ja Toptunov jäävad siiski jaama. Mõlemad usuvad, et vesi ei jõua reaktorisse toruummistuse pärast, ja lähevad asja uurima, kahlates põlvini vee ja tuumakütuse segus.
06.35: Kohal on 37 tuletõrjekomandot ja 186 tuletõrjujat. Kustutatud on kõik leegid peale selle, mis põleb neljanda ploki reaktoris.
08.00: Algab uus töövahetus, 286 meest jätkavad tööd jaama viienda ja kuuenda reaktoriploki ehitusel, nagu midagi poleks juhtunud.
27. aprill
00.00: Saabuvad bussid, millega hakatakse evakueerima Pripjati elanikke.
01.13: Esimese ja teise ploki reaktorite töö peatatakse 24 tundi pärast plahvatust.
07.00: Kindral Pikalov seab veoautole kiirgustaseme mõõtmiseks vajaliku aparatuuri ja põrutab autoga läbi suletud jaamaväravate. Ta mõõdab taset ja jõuab järeldusele, et reaktoris põleb grafiit ning põlemisel eraldub tohutu kogus kiirgust ja kuumust.
10.00: Koptereilt heidetakse esimest korda liiva, boori ja tina. 27. aprilli ja 1. mai vahel tehakse 1800 lendu, millelt heidetakse alla üle 5000 tonni liiva, tina, savi ja boori, mis peaksid neutroneid absorbeerima. Hiljem selgub, et alla heidetust ei jõudnud miski reaktori tuumani.
14.00: Alustatakse Pripjati evakueerimist.
28. aprill
09.30: Üks insener läheb hommikul Rootsis Forsmarki tuumaelektrijaama tööle ja rutiinse kontrolli käigus avastatakse, et ta kingatallad on radioaktiivsed. Õhtul teatab üks Taani tuumalabor mõõtmistele tuginedes, et ilmselt on üks reaktor täielikult hävinenud ja radioaktiivne kiirgus vabalt valla.
21.02: Telesaates „Vremja” teatatakse, et Tšernobõli tuumajaamas on toimunud avarii. „Vremja” käsitleb Tšernobõli õnnetust saate kuuenda (!) teemana, mainides, et kaks inimest said surma ja osa reaktorist hävis. Samal päeval saadab üks USA satelliit Washingtoni fotosid, millelt on näha, et reaktorilt on katus pealt lennanud ja helendav mass suitseb edasi. Maailm on šokis, Poolas hakatakse jooditablette jagama.
1. mai: Tuul muudab suunda ja hakkab Kiievi poole puhuma. Toimuvad maiparaadid, justkui veenmaks maailma, et kõik on korras. Saksamaal Wiesbadenis pannakse laste mänguväljakud kiiritusohu tõttu kinni.
2. mai: Üle 1200 kraadi juures hõõguvad grafiit, tuumakütus ja muud materjalid hakkavad läbi reaktori põranda vajuma ning moodustavad koos sulanud betooniga poolradioaktiivse laavataolise aine kooriumi. Kardetakse, et kui see reaktori all olevasse veereservuaari satub, tekib uus võimas plahvatus ja atmosfääri paiskub veel rohkem radioaktiivset ainet. Otsustatakse, et reservuaar on vaja tühjaks lasta. Kolm inseneri, Ananenko, Bezpalov ja Baranov, kes teavad, kus on vajalikud kraanid, lähevad vabatahtlikena neid lahti keerama. Nad jõuavad õnnelikult tagasi, ent surevad kõik hiljem kiiritustõppe.
6. mai: Reaktorialust maapinda hakatakse vedela lämmastikuga külmutama, et vältida uut plahvatust.
7. mai: „Pravdas” ilmub juhtunust esimene põhjalik ülevaade. Kiievi raadio soovitab nüüd, 11 päeva hiljem, püsida pigem toas ja mitte süüa lehtköögivilju.
9. mai: Üks esimesi sündmuspaigale jõudnud tuletõrjujaid leitnant Volodõmõr Pravik sureb ägedasse kiiritushaigusse. Järgmisel päeval sureb Aleksandr Akimov, kes sai surmavalt kiiritada, kui üritas taastada veevoolu reaktorisse.
22. mai: NSV Liidu tervishoiuministeerium lükkab ümber rahvasuus levinud arvamuse, nagu oleks viinast ja punasest veinist ravimitena kiiritushaiguse vastu kasu.
3. juuli: Jaama direktor Viktor Brjuhhanov mõistetakse „tõsise õnnetuseni viinud tööalaste puuduste ja eksimuste” eest kümneks aastaks vangi. Kuna temagi sai tõsiselt kiiritada, lastakse ta 1991. aastal kehva tervise tõttu vanglast välja.
20. august: Rahvusvahelise aatomienergia agentuurini jõuab juhtunust täispikk venekeelne raport.
14. detsember: Neljanda reaktori kohale valmib 300 000 tonnist betoonist ja 6000 tonnist metallkonstruktsioonidest ehitatud „sarkofaag”.
21. aprill 1987: Kolmas reaktor käivitatakse taas. Viienda ja kuuenda ehitamine peatatakse ja kaks aastat hiljem otsustatakse nendega mitte jätkata. Kolmas reaktor lõpetab töö detsembris 2000.
Veebruar 2011: 25 aastat pärast katastroofi algavad Tšernobõli ja Pripjati piirkonda turismireisid.
2017: Eeldatavasti valmib uus turvaline betoonist kattehall.
Tšernobõli tuumareaktori tööpõhimõte
Jaama „köetakse” kütusevarrastega, mis sisaldavad uraani isotoopi U-235. Isotoobid on keemilise elemendi aatomite tüübid, mis erinevad üksnes massiarvu poolest. Kui see uraani aatomi tuum neelab neutroni, muutub ta uraani isotoobiks U-236, mis on ebastabiilne ning laguneb hetkeliselt kaheks kildtuumaks ja kolmeks kiireks neutroniks. Selles protsessis vabaneb hulgaliselt soojusenergiat. Erinevus kivisöega on miljoneid kordi.
Reaktsioonis vabanenud soojusenergia juhitakse reaktorisse paigutatud veetorustiku kaudu aurueraldajasse. Aur omakorda paneb käima turbiini, mis ajab ringi elektrigeneraatorit. Teisisõnu: tuumaenergiat on vaja selleks, et ajada suurtes kogustes vett keema.
Selleks et kiired neutronid suudaksid järgmisi U-235 tuumasid lõhustada ja käivituks ahelreaktsioon või jätkuks juba käivitunud ahelreaktsioon, on vaja neid aeglustada, sest aeglased neutronid neelduvad aatomituumades märksa suurema tõenäosusega. Tšernobõli reaktoris kasutati neutronite aeglustamiseks ehk moderaatoriks grafiiti.
Kui aeglustatud neutronite hulk suureneb, suureneb ka lõhustuvate tuumade hulk. Seega suureneb ka eralduv soojushulk ja seeläbi tõuseb temperatuur. Selleks et reaktor üle ei kuumeneks, tuleb õigel ajal aeglaste neutronite hulka vähendada. Selleks kasutatakse kontrollvardaid, mis viiakse reaktorisse ja millega kontrollitakse selle temperatuuri. Need on tehtud neutroneid neelavast boorist või kaadmiumist. Vardaid üles tõstes reaktori võimsus suureneb, alla viies kahaneb. Tšernobõli reaktoris oli 1661 kanalit kütusevarraste ja 211 kanalit juhtvarraste jaoks.
Tšernobõli tuumajaama katastroofi on tagantjärele käsitletud kui Nõukogude impeeriumi hinge vaakumise viimase vaatuse eesriide avanemist.
13 kuud võimul olnud Mihhail Gorbatšovi avalikustamiste ja ümberkorralduste suure hooga alanud kampaania sai tugeva tagasilöögi ning Nõukogude majandus ränga hoobi.
Katastroofi toimumise päeval, laupäeval, 26. aprillil ei tulnud Nõukogude inimestele toimunu kohta mingit teadet. Infovaegus oli ka Nõukogude Liidul silma peal hoidval lääne ajakirjandusel ja lääne kompetentsetel organisatsioonidel. Päikeseline nädalavahetus on meelde jäänud muretuna. Inimesed tegid oma maalappidel ja suvilates kevadtöid. Keegi ei osanud karta, et üle nende peade liigub radioaktiivne pilv.
Esimene info tuli Rootsist
Nõukogude inforuumis levis esimene informatsioon alles 36 tundi hiljem, sedagi Pripjati kohaliku raadiojaama edastatuna. Teatati, et alustatakse linnast elanike evakueerimist.
Katastroofi üritati Gorbatšovi ja poliitbüroo eest varjata. Veel sama päeva õhtul polevat olnud selge, mis täpselt on toimunud.
Gorbatšov on hiljem selgitanud, et tema sai toimunust teada telefoni teel 26. aprilli varahommikul kell viis. Impeeriumi esimesele mehele aeti Ukrainast puru silma ja öeldi, et Tšernobõli tuumaelektrijaama neljandas plokis on juhtunud õnnetus, puhkenud on tulekahju, aga reaktor olevat terve. Selle jutuga üritas Gorbatšov meedia vaikimist õigustada. Edasist vaikimist seletas ta sellega, et kardeti tekitada rahva hulgas paanikat.
Rahvusvahelisele üldsusele tuli esimene teade katastroofist 28. aprillil rootslastelt. Forsmarki tuumajaamas, Tšernobõlist üle 1000 km kaugusel, mõõdeti töötajate riietuselt ootamatult kõrge radiatsioonitase. Asja hakati uurima. Läänemaadest polnud tulnud ühtegi reaktoriõnnetuse teadet. Pilk pöörati NSV Liidu poole. Tuule suundi uurides sai selgeks, kuhu koer on maetud.
Ka Soomes avastati samal päeval kaitseväe mõõtekeskuses radiatsioonitaseme tõus. Rootslastelt saadi teada nende mõõtmistulemused. Soomlased lugesid kell 16 raadios ette Soome infoagentuuri STT esimese radiatsioonitõusuga seotud teate ja kordasid seda õhtustes teleuudistes. Soomlased soovitasid igatahes kariloomi mitte välja lasta. Nõukogude massiteave ei rääkinud midagi tuumakatastroofi ohtlikkusest inimeste tervisele.
Nähes, et salata pole enam võimalik, andis Kreml korralduse edastada ka Nõukogude inimestele esimene teade. See toimus alles esmaspäeval, 28. aprillil Kesktelevisiooni õhtuses uudistesaates „Vremja”. Kell 21.02 loeti seal ette 20 sekundi jagu TASS-i infot, et Tšernobõli tuumajaamas on toimunud „õnnetu juhtum” ja üks reaktor on saanud vigastada. Teatati, et asja uurimiseks on moodustatud valitsuskomisjon. See oligi kõik.
Umbes samal ajal edastas esimese laiemale rahvusvahelisele üldsusele kohale jõudnud katastroofiuudise Austraalia ABC teleprogramm. Tõeline rahvusvaheline paanika algas aga päev hiljem, 29. aprillil, kui NBC uudisteprogrammis andsid korrespondendid Garrick Utley ja Robert Hager teada, mis on sisuliselt juhtunud.
Kreml aga jätkas oma rahvale hämamist ja salgamist. Nõukogude massiteave ei rääkinud midagi tuumakatastroofi ohtlikkusest inimeste tervisele, ehkki rahvusvahelised telekanalid demonstreerisid juba Skandinaavia, Kesk- ja Ida-Euroopa poole saastepilve edasi viivate õhuvoolude kaarte. Ukrainas ja Valgevenes – kõige rohkem saastunud piirkonnas – korraldati aga suure aplombiga 1. mail rahvapidustusi. Ikka selleks et paanikat ära hoida. Gorbatšov isiklikult andis Ukraina kompartei esimesele sekretärile Vladimir Štšerbitskile korralduse minna demonstratsioonile ja soovitas sinna kaasa võtta ka lapselapsed.
Tšernobõl. Milline on see paik 36 aastat pärast tragöödiat?
„Saagu aatomist tööline, mitte sõdur!” soovivad viltused ja roostes sildijäänused ühe Pripjati kortermaja katusel isalikult. Tuletavad tuumateadlastele meelde nende töö moraalset poolt. Kolmkümmend aastat tagasi muutus see üleskutse veelgi aktuaalsemaks, omandas uue tähenduse.
1986. aasta 26. aprilli öösel kell 1.23 kerkis hiiglasliku Lenini-nimelise Tšernobõli tuumaelektrijaama kohale vikerkaarevärviline kuma, mille traagilisi tagajärgi me hästi teame. Sel laupäevaööl ei saanud Tšernobõli aatomist mitte sõdur, vaid verejanuline mõrtsukas, mis võttis elu ja muutis saatust kümnetel tuhandetel inimestel. Kuidas see ikkagi juhtus? Millist elu elatakse ohutsoonis nüüd, 30 aastat pärast katastroofi? Ja kas elatakse?
Märtsi algus. Kolmapäeva hommik. Õhk on hallist vihmast ja läppunud linnatolmust raske. Lund enam pole, kuid puud on alles raagus – kogu ümbrus oleks justkui maailmalõpujärgsest meeleolust läbi imbunud. Sõidame eraldatud tsooni poole mööda vana paigatud Kiievi-Tšernobõli teed. Mõlemale poole teed jäävad viltuvajunud madalad majad, aknaraamid siniseks võõbatud. Arvatakse, et see aitab kurjade vaimude vastu.
Kell 10.33. Me – ajakirjanik, fotograaf ja kohalik giid Maksim – jõuame isoleeritud tsooni esimese kontrollpunktini. Seda on parem mitte pildistada, „et mitte halvendada oma suhteid töötajatega”. Registreerimine, passikontroll, allkirjad ohutsoonis kehtivatele käitumisreeglitele… ning politsei tõstab käsitsi tõkkepuu, mis eraldab ohutsooni ülejäänud maailmast.
NB! Loe ka:
Maailma võimsaima vesinikupommi katseplahvatus Novaja Zemljal 1961
Kui ohtlik on inimesele radioaktiivne kiirgus?
Kiirgav stepp
Aatomivaimustus (2 galeriid)
