„Titanicu” viimased tunnid

Kesköö 15. aprill 1912. Titanicu raadioruhvis häiris vaikust ainult morsevõtme toksimine. Radist Phillips saatis hädasignaale ja kirjutas üles saabuvaid vastuseid, tema kolleeg Bride aga jooksis silla ja raadioruhvi vahet…

Titanicu esimese hädasignaali püüdsid kinni Prantsuse aurik La Provence, Kanada laev Mount Temple ja Race’i neeme raadiojaam. Ent levihäirete tõttu saadi koordinaatidest valesti aru.
Esialgu olid saabuvad raadiogrammid julgustavad. Esimesena vastas Põhja-Saksa Lloydi aurik Frankfurt, kes kell 0.18 teatas lühidalt „OK… standby”, kuid ei andnud oma koordinaate. Minut hiljem kinnitasid hädasignaali saamist Canadian Pacificu McTemple, Allan Line’i Virginia ja Vene kaubaaurik Birma.

Titanicust 58 miili kaugusel viibiva Cunardi auriku Carpathia raadioruhvis oli valves 21-aastane radist Harold Cottam. Üleväsimusest kurnatud Cottam oleks juba pool tundi tagasi magama läinud, kuid ta poleks pidanud ootama kinnitust, et reisiaurikule Parisian saadetud raadiogramm on vastu võetud. Ta viitis aega sellega, et kuulas Race’i neeme raadiojaama, kus oli saadud ridamisi teateid Titanicult. Kell 0.20, kui ta oli leidnud Titanicu sageduse ning tabanud rahuliku hetke, küsis ta Phillipsilt, kas ta teab, et talle üritatakse teateid saata. Vastuseks oli Titanicu radisti hädasignaal. Erutatud Cottam küsis kindluse mõttes: „Kas ma pean sellest kaptenile teatama? Kas te vajate abi?”
„Jaa, me vajume kiiresti,” vastati Titanicult. Cottam jooksis sillale, kuid kapten Arthur Henry Rostron oli juba oma kajutisse magama läinud. Alguses oli kapten pahane, et radist ta äratas, kuid siis, tajudes tohutut tragöödiat, mis avaldus napis raadiogrammis, haaras teda õud. Rostron riietus kähku ning mobiliseeris kogu laeva meeskonna merehädaliste vastuvõtuks. Auru tõstes ja kiirust järsult suurendades tõttas Carphatia hädasolijatele appi.
Eeter oli täis signaale. Väljapoole Titanicu saatja leviulatust jäävad laevad said uudisest teada laevadelt, mis olid hädasignaali vastu võtnud. Race’i neeme raadiojaam andis teate edasi mandrile. New Yorgis asuva Wanamakeri kaubamaja katusel asuva antenniga püüdis Titanicu hädasignaali kinni ka noor raadioamatöör David Sarnoff ja andis selle edasi teistele amatööridele. Kogu maailm jälgis pingsalt sündmuste käiku.
Kell 0.34 päris Phillips 150 miili kaugusel asuvalt Frankfurtilt: „Kas te tulete meile appi?”
Frankfurt: „Mis teiega lahti on?”
Phillips: „Ütle oma kaptenile edasi, et ta meile otsekohe appi tuleks, me põrkasime jäämäega kokku.”
Raadioruhvi astus kapten Smith, et teada saada, kas on lootust abile. Just oli endast teatanud sõsarlaev Olympic, kuid kahjuks asus ta 500 miili kaugusel. Seepärast hoidis Phillips kontakti lähemal asuvate laevadega, paludes neid tungivalt appi tulla.
„Mida te seal edasi annate?” küsis Smith.
„CQD-signaali,” vastas Phillips endassesüüvinult.
Bride’il tuli hea mõte. CQD oli senini olnud ametlik hädasignaal, kuid hiljuti oli rahvusvaheline konventsioon võtnud vastu SOS-signaali, sest see oli lihtne, arusaadav ja selle edasisaatmisega tuli toime ka iga amatöör. Seepärast tegi Bride ettepaneku: „Saada SOS. See on uus hädasignaal, võib-olla ei tule sul enam kunagi võimalust seda saata.”
Naerdes teise võllanalja peale, asus Phillips tööle. Kell näitas 0.45. Titanic oli esimene laev, mis Atlandi ookeanil SOS-hädasignaali kasutas.
Kuid mitte ükski teine laev ei olnud nii lähedal, kui too salapärane alus, mille tuled näisid helendavat kõigest kümne miili kaugusel. Neljas ohvitser Boxhall nägi läbi binokli aurikut. Kui ta üritas signaallambiga tundmatuga ühendust võtta, jäi talle mulje, et laev vastab. Paraku ei osanud ta sõnumit lahti mõtestada ning oletas lõpuks, et tegemist võis olla vaid kauguses vilkuva topitulega.

Paaditekil hakkasid madrused tegema ettevalmistusi päästepaatide vettelaskmiseks. Kõik paadid kokku mahutasid 1178 inimest, kuid Titanicu pardal viibis 2207 inimest. Seda arvude lahknevust ei teadnud ükski reisija, küll aga mõned meeskonnaliikmed. Kuid ka nemad ei muretsenud üleliia, sest Titanic oli ju uppumatu, seda teadis igaüks.
Inimesed seisid rahulikult paaditekil. Kuigi hirmu veel ei tuntud, oldi segaduses. Keegi polnud inimestele selgitanud, mida nad peaksid sellises olukorras tegema. Mitte ühelgi reisijal polnud juhendit, kus oleks olnud märgitud, millise paadi juurde tuleb kellelgi minna. Meeskonnal oli küll selline nimekiri olemas, kuid keegi ei vaevunud seda järgima.
Mehed eemaldasid paatidelt katted, võtsid lahti kinnitused ja asetasid paatidesse plekkpurke kuivikutega. Lõpuks hakkasid taavetid kiuksuma ning üks paat teise järel lasti mere kohale rippu. Kõik see võttis aega. Teine ohvitser Charles H. Lightoller kamandas Titanicu vööripoolses osas. Ta oli mees, kes armastas kiiret tegutsemist ja otsustavust. Esimene ohvitser (meie mõistes esimene tüürimees) Henry T. Wilde oli aga pigem kõhkleja tüüpi. Kui teine ohvitser Lightoller palus luba hiivata paadid üle parda, ütles Wilde: „Ei, oodake!” Lightoller läks sillale ja sai loa kaptenilt endalt. Nüüd küsis Lightoller, kas ta võib lubada reisijatel asuda päästepaatidesse. Wilde keeldus taas. Jälle jooksis Lightoller sillale, jälle noogutas kapten Smith, lausudes: „Jaa, naised ja lapsed kõigepealt ning paadid vette lasta.”
Paremas poordis oli meestel rohkem õnne. Kui kohti jäi üle, lubas esimene ohvitser Murdoch ka mehi paati. Tal oli raskusi paadi nr. 7 täitmisega. Lõpuks hüppas paati filmitäht Dorothy Gibson, talle järgnes tema ema Pauline. Nüüd keelitasid mõlemad daamid paati tulema ka oma õhtuseid bridžipartnereid William T. Sloperit ja Frederick K. Sewardit. Mõlemad mehed hüppasid pikemalt mõtlemata paati. Kui teised reisijad veel kõhklesid, ronisid paati nr. 7 prantsuse lendur Pierre Maréchal, skulptor Paul R. Chevré ja kaks proovireisijat. Lõpuks oli 65 inimest mahutavas paadis 32 inimest. Kell 0.45 lasti Titanicult vette esimene päästepaat – nr. 7.

Paadi vettelaskmist valgustas ere sähvatus. Sillalt lastud rakett lõhkes kõrguses kumeda plahvatusega ja valge sädemevihm langes taevast alla. Viies ohvitser Harold Lowe meenutas hiljem, kuidas talle jäi sinakasvalges valguses silma Ismay surmani ehmunud nägu.
Kaugel eemal seisis Californiani sillal junga James Gibson. Kummaline idast tulnud laev oli juba tervelt tund aega ühe koha peal ja Gibson vaatles teda suure huviga. Läbi binokli olid näha isegi säravad tuled laeva ahtris. Mingil hetkel jäi Gibsonile mulje, et laev püüab signaallambiga kontakti võtta. Madrus püüdis vastata, kuid loobus peagi, sest oletas, et tegemist võis olla tundmatu laeva vilkuvate mastituledega.
Teine ohvitser Herbert Stone jälgis samuti võõrast aurikut suure huviga. Kell 0.45 võpatas ta, nähes äkki taevasse kerkivat valget raketti. „Kummaline,” mõtles ta, „et laev laseb öösel rakette taevasse.”

* * *

Titanicu ahtris sammus edasi-tagasi ikka veel vahti pidav tüürimees (quartermaster) George Thomas Rowe. Sellest ajast peale, kui jäämägi oli laevast möödunud, polnud ta näinud ühtegi hingelist ega kuulnud midagi. Äkki märkas ta oma imestuseks, et tüürpoordis triivis merel päästepaat. Ta helistas sillale ja küsis, kas nemad seal teavad, et merel on paat. Kellegi imestunud hääl küsis, kes ta selline on. Rowe raporteeris ja nüüd oldi sillal sunnitud tunnistama, et nad olid ta hoopis ära unustanud. Rowe’l paluti otsekohe sillale tulla ja rakette kaasa võtta. Rowe läks kiiresti tekil asuva kasti juurde, võttis sealt välja plekktoosi 12 raketiga ning kiirustas sillale. Ta oli viimane meeskonnaliige pardal, kes sai teada, mis on juhtunud. (Pääses paati C.)
Nii mõnelegi meeskonnaliikmele polnud enam vaja selgitada, et Titanicu tund on löönud. Umbes kell 0.45 tahtis madrus John T. Poigndestre minna oma kummisaapaid tooma. Ta läks paaditekilt oma E-tekil asuvasse kajutisse. Sel hetkel, kui ta hakkas saapaid jalga tõmbama, purunes puust vahesein, mis lahutas tema kajutit kolmanda klassi ruumidest tüürpoordis, ning vesi tungis sisse. Vööni vees, õnnestus madrusel suure vaevaga ukseni pääseda. (Pääses paati nr 12.)

Ka söögisaali stjuuard Frederick D. Ray tahtis minna oma E-tekil asuvasse kajutisse, et tuua endale soe mantel. Tagasiteel märkas ta, et kütjad ja kolmanda klassi reisijad olid kadunud, mööda koridori voolas vesi ja see tõusis pidevalt. (Pääses paati nr 13.)
Abistjuuard Joseph T. Wheat tahtis minna korraks oma kajutisse, et tuua ära mõned väärtasjad. Tema kajut asus F-tekil, otse Türgi sauna kõrval. Siin oli veel kõik kuiv. Kui aga Wheat veel mõne meetri edasi läks, et trepist alla laskuda, märkas ta midagi kummalist: E-tekilt voolas mööda treppi alla kitsas veenire. Kui ta trepist üles läks ja E-tekile jõudis, nägi ta, et vesi tuli tüürpoordist. Wheat (pääses paati nr 11) sai aru, mis oli juhtunud: vööris oli vesi tõusnud F-tekini, sest sinnamaani olid tema teed piki laeva blokeerinud veetihedad vaheseinad. Jõudnud E-tekini, voolas vesi järgmisse sektsiooni, kuna seal polnud enam takistamas ei veetihedaid vaheseinu ega uksi.
Teine ohvitser Lightoller andis korralduse paat nr. 4 vettelaskmiseks valmis panna. See paat olekski esimesena vette lastud, kui kell 0.30 poleks kapten andnud Lightollerile korralduse lasta paat nr. 4 paaditekilt A-teki kõrgusele, kust naistel ja lastel oleks olnud paati minek mugavam, pealegi oli see tekk veepinnale lähemal ning oht, et paat võiks allalaskmisel ümber minna, väiksem. Samal ajal oleks paaditekk tühjenenud palju raskemate ülesannete jaoks, mis alles ees seisid. Kui paaditekil viibivad esimese klassi reisijad kuulsid, et paatiminek toimub tekk allpool, läksid nad nurisemata alla. Reisija Hugh Woolner tuletas kaptenile meelde, et jalutusteki klaasaknad on suletud. Nüüd taipas Smith, et ta oli ajanud Titanicu segamini Olympicuga, kus A-tekk oli lahtine, ning ta käskis reisijatel paaditekile tagasi tulla. Kui reisijad tagasi üles jõudsid, oli paat juba lastud A-teki kõrgusele. Lightoller leidis, et nüüd oleks palju targem aknad avada, kui hakata paati uuesti üles tõstma. Reisijad saadeti taas A-tekile ja ühele madrusele anti korraldus minna aknaid avama. Siiski möödus veel terve tund, enne kui paat nr. 4 vette lasti.
Tüürpoordis kulgesid ettevalmistused paatide vettelaskmiseks nobedamini, kuid Ismay jaoks ikkagi liiga aeglaselt. Ta jooksis edasi-tagasi ning kiirustas mehi tagant.

„Me ei tohi aega kaotada!” vannutas ta kolmandat ohvitseri Herbert Pitmani, kes korraldas parajasti paadi nr. 5 vettelaskmist. Pitman ei teinud temast väljagi. Ta ei tundnud Ismayd nägupidi ning ta ei saanud aru, mida see tuhvlites isand temast tahab. Ismay käis talle peale, et paati lubataks ainult naised ja lapsed. Nüüd viskas Pitmanil üle. „Ma ootan oma ülemuse käske,” ütles ta järsult. Äkki ta taipas, kes see võõras võiks olla. Ta läks kapten Smithi juurde ja küsis, kas ta peaks tegema, mida nõudlik isand käsib.
Smith vastas lühidalt: „Tehke seda!”
Pitman pöördus paadi nr. 5 juurde tagasi ja hüüdis: „Kõigepealt daamid!” Kui enam ei leidunud naisi, kes oleks söandanud paati minna, lubati sinna ka abielupaare, seejärel üksikuid mehi. (Tüürpoordis peeti sellest reeglist lõpuni kinni: naised kõigepealt ja kui kohti jätkus, siis võisid paati minna ka mehed.) Murdoch leidis, et enam pole mõtet kauem oodata ja lubas Pitmanil asuda paati nr. 5, milles oli 41 inimest. Murdoch surus Pitmani kätt, naeratas ja ütles: „Nägemiseni, õnn kaasa!”
Titanicu ohvitserid ei tahtnud maksimaalselt koormatud paate tekilt vette lasta, kartes, et need ei pea täiskoormusele vastu. Seepärast otsustati, et paadisolijad sõuavad poordiluukide juurde ja võtavad seal täiendavalt inimesi peale. Kuid mehed, kes pidid luuke avama, olid kes teab kuhu kadunud ja nii jäid luugid suletuks.
Kui paati nr. 5 vette lasti, kaotas Ismay enesevalitsemise. „Vette lasta! Vette lasta!” karjus ta, hoides ühe käega taavetist kinni ja tehes teisega ringikujulisi liigutusi.
„Neetud, minge eest ära!” röögatas viies ohvitser Lowe. „Kas ma pean kiirustama ja nad kõik ära uputama või?”
Ismay jäi vakka ja läks sõnagi lausumata paadi nr. 3 juurde. Vanad kogenud meeskonnaliikmed ahmisid õhku, nende jaoks oli Lowe’ vihapurse kõige dramaatilisem, mis sel ööl võis juhtuda. Ei või olla, et ohvitser tohib karistamatult laevakompanii presidendi peale karjuda. Selle eest ta New Yorgis alles saab! Pea igaüks uskus, et nad jõuavad veel New Yorki, halvimal juhul mõne teise laevaga.
Lightoller läks paadi nr. 6 juurde. Üks jalg paaditekil, teine paadis, kutsus ta naisi ja lapsi paati. Kutsele ei vastatud kuigi entusiastlikult. Kellel võis olla tahtmist lahkuda heledasti valgustatud laevalt, et minna aerupaadis pimedale merele? Isegi John Astor viskas ohvitseri häbematu ettepaneku üle nalja, öeldes: „Siin tunneme ennast kindlamalt kui väikeses paadis.”
Päästepaat nr. 6 oli juba poolel teel alla, kui keegi naine hõikas paadist: „Meil on paadis ainult üks meremees.”
„Kas teie hulgas meremehi on?” pöördus Lightoller tekil seisvate meeste poole.
„Mina võiksin minna,” kostis hääl meeste hulgast.
„Kas olete meremees?”
„Purjesportlane.”
„Kui te niipalju meremees olete, et suudate tali mööda alla laskuda, siis minge.” Ning Kanada kuningliku jahtklubi viitsekommodoor major Arthur G. Peuchen laskis end paaditali otsa rippu ja laskus seda mööda päästepaati. Siis lasti paat nr. 6, milles oli ainult 28 inimest, veepinnast umbes 20 m kõrgusel asuvalt paaditekilt vette. Peuchen ja kolmanda klassi reisija Philip Zenni olid ainukesed meesreisijad selles paadis.

Paadijuhtideks olid määratud kaks meeskonnaliiget, vahimadrus Frederick Fleet, kes oli esimesena märganud saatuslikku jäämäge, ja saatuslikul hetkel laeva juhtinud roolimadrus Robert Hitchens. Paadis nr. 6 sai alguse legend uppumatust Molly (Margaret Tobin) Brownist. Ta oli kahtlemata energiline ja pragmaatiline naine, kes leidis, et tema ülesandeks on haarata aerud ja leida olukorrast mingisugunegi väljapääs. Kui paati hakati vette laskma, märkas Brown, et paadis nappis mehi ning hõikas, et paati pandaks ka mõni vilunud aerutaja. Major Arthur Peuchen pakkus ennast. Veel enne, kui paat vette lasti, andis kapten Smith roolimees Hitchensile nõu sõuda salapärase laeva juurde, mille tuled olid kauguses näha. Aga kui paat ujus juba lainetel, keeldus Hitchens aerutamast ning jättis selle tegevuse Fleetile ja Peuchenile. Ka teistes paatides oli probleeme meeskonnaliikmetega, kes ei osanud sõuda, sest neil lihtsalt puudus vajalik väljaõpe. Meeskonna koordineerimata tegevust näitas seegi, et nii mõnigi paat lasti vette ilma igasuguse vajaliku varustuseta, vee ja kuivtoiduta.
Fleet ja Peuchen üritasid paati liikuma saada, kuid neil ei jätkunud selleks jõudu. Margaret Brown võttis päästevesti seljast ja hakkas aerutama. Tema söakus innustas teisigi naisi, nad haarasid aerud ja juhtisid paadi merele.
Päästepaati nr. 3 asus 38 inimest, nende hulgas 13 meeskonnaliiget, kaugelt rohkem, kui sõudmiseks vajalik oli. Kuna läheduses ei olnud enam naisi ega lapsi, lubas Murdoch ka meestel paati asuda. Kümme meest tegigi seda, kuid teised, nende hulgas ka esimese klassi reisijad Charles M. Hays, Howard Case, Thornton Davidson ja Washington Roebling II, aitasid galantselt daamid paati ja astusid seejärel kõrvale. Kõik neli nimetatud meest uppusid koos Titanicuga. Esimese klassi reisija Henry S. Harper ronis oma naisele Myrale paati järele koos hiina mopsi Sun Yat Seniga ja teenri Hamad Hassadiga, kelle ta mingi tuju ajel Kairost kaasa oli toonud.
Kui missis Ella Holmes White astus päästepaati nr. 8, ütles üks tema sõber naljatades: „Kui sa tagasi tuled, on sul passi vaja. Homme ei lasta sind enam ilma passita pardale!” Kui missis Constance Willard keeldus paati minemast, kehitas ohvitser tülpinult õlgu ja ütles madrusele: „Ärge raisake aega, kui ta ei taha, siis jäägu siia.”

Päästepaadi nr. 8. juures leidis aset selle öö üks dramaatilisemaid stseene. Isidor ja Ida Strauss vaatasid, kuidas naisi paati aidati. Kui Idat paati kutsuti, keeldus ta põhjendusega, et ta ei taha mehest lahku minna. Ida ütles: „Me oleme kogu elu koos elanud ja koos ka sureme.” Märkusele, et keegi ei keela nii vanal härral nagu mister Strauss paati minna, vastas Isidor väärikalt: „Ei, ma ei taha mingeid eelistusi.” Eakas abielupaar jäi pardale, jättes hüvasti Ida pisaraid valava teenijanna Ellen Birdiga. Ida andis talle veel paati kaasa oma suure salli. Päästepaat nr. 8, pardal 39 inimest, lasti vette kella 1.10 paiku. Kogu aeg mängis laevaorkester.
Thomas Andrews käis ühe paadi juurest teise juurde ning kiirustas naisi paatidesse asuma. „Mu daamid, te peate otsekohe paati minema, me ei tohi enam sekunditki kaotada. Teil pole aega paati valida. Palun mitte viivitada, minge paati!”
Andrews lihtsalt pidi olema resoluutne, sest mitte kunagi polnud naised käitunud nii ettearvamatult kui nüüd. Üks tüdruk, kes pidi asuma päästepaati nr. 1, hüüdis äkki: „Ma unustasin Jacki foto. Ma pean selle ära tooma.” Paadisolijate protesti saatel jooksis ta minema, tuli varsti tagasi, pilt näpus ning hüppas paati. Sealsamas seisis söör Cosmo Edmund Duff-Gordon oma naise Lucille Wallace’i ja selle sekretäri missis Laura Mable Francatelliga. Söör Gordon küsis Murdochilt, kas nad võivad paati minna.
„Minge,” vastas Murdoch. Lähemale astusid ameeriklased Charles E. H. Stengel ja Abraham L. Salomon – ka neil lubati paati ronida. Ümberringi ei paistnud enam kedagi olevat. Kõik lähikonnas paiknenud paadid olid vette lastud ja inimesed laeva ahtrisse läinud.
Lisaks viiele nimetatud inimesele paigutas Murdoch paati veel kuus meeskonnaliiget ja määras paadijuhiks vahimadruse George Symonsi, öeldes: „Hoidke laevast kaugemale ja kui me kutsume, tulge tagasi.” Seejärel viipas ta madrustele taavetite juures ja päästepaat nr. 1 – mahutavusega 40 inimest – laskus vette, 14 inimest pardal.
Õlitaja Walter Hurst vaatas eemalduvale paadile järele ja ütles kibestunult: „Kui nad juba paate vette lasevad, siis võiksid nad neisse ka inimesi panna.”

Laeva muusikud olid otsustanud inimeste julgustamiseks mängida. Hartley juhtimisel mängisid nad alguses esimese klassi suures saalis, kui aga kõlas hüüe „Paatidesse!”, võtsid nad koha sisse esimese klassi trepikoja sissepääsu lähedal ning andsid endast parima. Nad polnud esinemiseks sobivas riietuses – kes kandis sinist univormi, kes valget pintsakut –, kuid nende muusika oli fantastiline.
Peaaegu tühjas suitsetamissalongis A-tekil istusid neli meest rahulikult ümber laua. Archibald Butt, Clarence Moore, Francis Millet ja Arthur Ryerson olid otsustanud põgeneda paaditekil valitseva segaduse ja lärmi eest rahulikku ja vaiksesse salongi.
Stjuardess Annie Robinson seisis postiruumi kõrval ja jälgis, kuidas vesi F-tekil tõusis. Mõni aeg hiljem kohtas ta koridoris tisler John Hutchinsoni, kellel oli käes kokkukeritud köis. Mees oli täiesti endast väljas. Veel hiljem kohtas Robinson A-tekil Thomas Andrewsi, kes tervitas teda nagu range isa: „Ma soovitaksin teil tungivalt päästevest selga panna.!”
„Jaa,” vastas stjuardess, „aga minu arust on ülimalt tobe sellist asja selga tõmmata.”
„Ärge selle pärast muretsege. Tõmmake vest selga, käige sellega ringi, näidake ennast reisijatele.”
„Kuid see näeb ju tobe välja!” (Robinson pääses paati nr 11.)
„Mis sellest! Tõmmake selga, kui teile elu armas on!”
Andrews oli hea inimesetundja, ta oli šarmantne ja dünaamiline mees, kes aitas kõikjal, kus suutis. Inimesed kuuletusid talle. Ta oskas igaühega ümber käia. Mr. ja mrs. Dickile, kellega ta oli tutvunud dineel, selgitas ta: „Laeva põhi on katki rebitud, kuid ta ei upu, kui tagumised vaheseinad vastu peavad.” Stjuardess Mary Sloanile ütles ta: „Asi on üsna tõsine, aga jätke see enda teada, muidu puhkeb paanika.” Esimese klassi reisijale John B. Thayerile (eluga pääsenud John Thayeri isa), keda ta sügavalt usaldas, tunnistas ta, et laeval ei ole elada enam kauem kui üks tund.

* * *

Teised laevad ei paistnud taipavat, mis Titanicuga sünnib. Olympic telegrafeeris kell 1.25: „Kas te liigute lõunasse meile vastu?” – „Me evakueerime naisi ja lapsi,” vastas radist Phillips kannatlikult. Frankfurt küsis: „Mis teil seal lahti on?” Phillips peaaegu nuttis viha pärast, kui vastu toksis: „Kuula, tola, ja ära sega töötamast!”
Aeg-ajalt vaatas raadioruhvi uksest sisse kapten Smith. Korra tuli ta teatama, et kuna elektrivool jääb järjest nõrgemaks, siis ei pea laev enam kaua vastu. Mõni aeg hiljem ütles ta, et vesi on masinaruumi jõudnud. Kell 1.45 saatis saatis Phillips eetrisse teate: „Tulge nii kiiresti kui saate, katlaruumid on kolleteni vee all.”

Radist Bride’il oli vahepeal läinud korda kolleeg Phillipsile mantel selga aidata. Mingil moel oli ta oma kaaslasele isegi päästevöö ümber pannud. Talle saapaid jalga saada oli aga palju keerulisem. Phillips küsis, kas paate veel ikka on, vastasel juhul pole saapaid tarviski. Ühe korra andis ta aparaadi üle Bride’ile ja läks vaatama, mis väljas sünnib.
„See kõik on väga kummaline,” ütles ta tagasi tulles ja vangutas pead. Kummaline oli see kõik tõepoolest. Vesi oli üle ujutanud ülemise teki vööripoolse osa, aurupahin oli lakanud, enam ei lennanud üles närvesöövaid rakette. Kuid teki kalle oli muutunud järsumaks. Laev oli võikalt pakpoordi kaldu.
Kell oli 1.45. Päästepaat nr. 2 valmistus otsi lahti andma. Stjuuard James Johnson, kelle taskud pungitasid apelsinidest, hõikas paaditekile, et talle ulatataks nuga, millega köis läbi lõigata. Üks madrus viskas talle noa sõnadega „Vaata, et sa selle mulle Southamptonis tagasi annad”. Tõenäoliselt oli ta Titanicul ka viimane inimene, kes polnud ikka veel kaotanud lootust Southamptonisse jõuda. Esimesel tüürimehel William Murdochil niisuguseid illusioone enam polnud. „Hardy,” ütles ta enda kõrval seisvale teise klassi ülemstjuuardile ohates, „ma arvan, et meie laevale on tulnud lõpp.”
Inimesi polnud enam vaja veenda paati asuma ja laevalt lahkuma. Kolmanda klassi reisija Daniel Buckley, kellel oli korda läinud paadisillale jõuda, võttis ette meeleheitliku sammu, hüppas koos mitme teise mehega paati nr 13 ning puges nuttes reisijatesumma. Enamik meestest tõmmati tekile tagasi. Daniel rabas kusagilt naistesalli, pani selle endale pähe ja pääses. (Hiljem ütles ta, et missis Astor oli teda hädast välja aidanud.)
Sellega intsidendid ei lõppenud. Veel üks meestesumm ründas paati. Madrus Joseph Scarrott (pääses paati nr 14) lõi nad tüüripinniga veheldes tagasi. Lowe tõmbas välja püstoli ja karjus: „Kui keegi veel üritab, saab kuuli keresse!”
Ka Murdochil oli tegemist, et tõrjuda tagasi mehi, kes paremas poordis paati üritasid pääseda. „Tagasi, tagasi!” karjus ta. „Kõigepealt naised ja lapsed!”
Veelgi rohkem tegemist oli kokkupandava puldanpaadiga laeva vööriosas. Selle juurde oli trüginud suur summ mehi, kes kõik paati tahtsid pääseda. Kahel neist läks see korda. Paukusid püstolid. „Välja, välja!” karjus Murdoch. Korrarikkujatel haarati käsist ja jalust ning nad tõugati jõuga paadist välja.

17-aastane John (Jack) B. Thayer (pääses paati B) seisis koos Milton Longiga paaditeki paremas pardas. Mõlemad hoidsid silma peal tühjal taavetil, mis taeva taustal selgelt välja joonistus. Selle kalle näitas, kui kiiresti laev vajub.
Nad jälgisid vaikides, kuidas kamp mehi meeskonnakajutite katusel sinna kinnitatud kahte puldanpaati vabastada püüdsid. Thayer meenutas kõiki neid ilusaid päevi, mis tal elus olid olnud ja mõtles, kui palju ilusat elu talle veel tuua oleks võinud, kuid nüüd jääb kõik tulemata. Ta mõtles isale ja emale, õdedele ja vennale. Talle näis, nagu oleks ta kusagil kaugel-kaugel ja vaataks sealt pealt, mis Titanicu tekil sünnib. Tal oli iseendast lõpmatult kahju. Milton oli Massachusettsist Springfieldist pärit noormees, kellega John oli söögilauas tutvunud. Pärast kokkupõrget oli üksinda reisiv Milton liitunud perekond Thayeriga, kuid A-tekil valitsenud segaduses olid noormehed Johni perekonna silmist kaotanud. Nüüd arutlesid nad selle üle, mida edasi teha, ning oletasid, et Johni perekonna ülejäänud liikmed on juba kindlas kohas. Nad otsustasid mitte minna paati C, sest suures segaduses jäi mulje, et paat läheb kohe ümber. Pikkamööda aga olukord normaliseerus ja ka paat C sai allalaskmiseks valmis. Wilde küsis valju häälega, kes paadivanemaks läheb. Kapten Smith vaatas ikka veel signaallambiga manipuleeriva roolimadruse Rowe poole ja saatis paadivanemaks tema. Rowe hüppas paati ja hakkas valmistuma laskumiseks. Paadi kõrval seisis kompanii president Bruce Ismay. Ta oli nüüd palju rahulikum kui ennist tekil, kui Lowe oli tema peale häält tõstnud. Teda oleks võinud isegi meeskonnaliikmeks pidada. Ismay mängis tihti meeskonnaliikme rolli, kuid see polnud tema ainuke roll. Mõnikord eelistas ta esineda reisijana. Reisi vältel oli ta neid rolle korduvalt vahetanud. Kui Titanic Queenstownis vahepeatuse tegi, mängis Ismay kaptenit, instrueerides vanemmehaanikut, millist kiirust Titanic ühel või teisel lõigul peab arendama ja viies Titanicu planeeritud saabumise New Yorki teisipäeva õhtult üle kolmapäeva hommikule, ilma et oleks kapten Smithiga selles küsimuses konsulteerinud. Titanicu merel viibides etendas Ismay enamasti reisijat, nautis Prantsuse kööki, mängis bridži. Tol pühapäeval oli ta juba nagu meeskonnaliige tutvunud teistelt laevadelt saabunud informatsiooniga jääolude kohta. Hiljem kelkis ta oma teadmistega daamide ees. Ismayle meeldis aeg-ajalt inimestele oma positsiooni meelde tuletada. Õhtu saabudes pani Ismay selga laitmatu smokingi ja suundus restorani nagu tavaline esimese klassi reisija. Pärast kokkupõrget jäämäega hakkas Ismay taas meeskonnaliikmeks, käis kaptenisillal informatsiooni hankimas, õiendas paatide vettelaskmise juures. Kell 1.12, hetk enne seda, kui paat C laskuma hakkas, vahetas Ismay taas rolli, kargas ootamatult paati, mis kiiresti-kiiresti alla laskus, pardal 42 inimest, nende hulgas Bruce Ismay, võta või jäta, kõige tavalisem reisija.
Enamik meesreisijaid pidas end üleval aga hoopis teisiti. Kes istus vaikselt kusagil nurgas ja luges, kes seisis reelingu ääres ja saatis pilguga lahkujaid. Keegi pistis paati ronivale naisterahvale pihku märkmikulehe – sõnumi omastele. Kümmekond reisijat töötas koos meeskonnaga, olles abiks viimaste paatide ärasaatmisel. Mehed leemendasid higist. Teine tüürimees Lightoller oli visanud mantli seljast ja töötas pidžaama ja kampsuni väel. Heitnud pilgu trepišahti, nägi ta, et vesi on tõusnud juba C-tekini (altpoolt lugedes 5. ehk peatekk, selle kohal B ja A tekk). Lambid põlesid ikka veel. Orkester mängis tempot aeglustamata ragtime’i. Oli jäänud veel kaks viimast paati.
Suures segaduses näis Lightoller unustanud olevat paadi nr. 4, mis oli täis kõrgema seltskonna leedisid. Vahepeal olid esimese klassi daamid läbi A-teki purustatud akende paati roninud. Alguses ei tahetud 13-aastast John Ryersoni lasta paati tema ema juurde, kuid pärast isa vahelesegamist lubati poiss lõpuks ema juurde.

Kolonel John Jacob Astor aitas naisi ja lapsi paati nr 4, nende hulgas ka oma õnnistatud seisundis oleva abikaasa Madeleine’i. Kuna paadis oli veel vähemalt kolmandik kohtadest vaba, küsis Astor, kas ta tohiks oma naisega kaasa minna. Lightoller jäi aga reegli „Naised ja lapsed kõigepealt” juurde. Astor kinnitas abikaasale, et järgneb talle mõne teise paadiga, ehkki ta sai aru, et tal pole eluga pääsemiseks enam mingit šanssi. Ta lehvitas Madeleine’le viimast korda ja süütas sigareti. Seejärel läks ta kajutisse ja laskis välja oma lemmiku äärdeil-terjeri. Madeleine Astor ütles hiljem, et tema viimane mälestus Titanicust oli mööda kaldus tekki jooksev Kitty.
Kell 1.55 lasti paat nr. 4 alla. Veepinnani oli jäänud kõigest viis meetrit. Missis Ryerson nägi oma suureks kohkumuseks, kui sügavale oli laev vajunud. Ta nägi, kuidas vesi voolas sisse C-teki suurtest kandilistest illuminaatoritest ja tõusis luksuskajutite stiilset mööblit enda alla mattes ikka kõrgemale ja kõrgemale. Siis tõstis ta pilgu jalutustekile.
John B. Thayer (samanimelise noormehe isa), Arthur Ryerson ja George Widener seisid ikka veel reelingu ääres ning näisid olevat rahu ise. Benjamin Guggenheim pöördus ühe päästepaati mineja poole: „Kui minuga peaks midagi juhtuma, siis öelge palun minu naisele edasi: ma tegin kõik, et oma kohust täita.”
Jäänud oli üksainus paat, kokkupandav puldanpaat D. Paadis oli 47 kohta, kuid pardal oli veel umbes 1600 inimest. Lightoller käskis meeskonnaliikmetel kätest kinni võtta, paat sisse piirata ja lasta peale ainult naisi. Laeva tuled vaid hõõgusid veel punakalt. Kusagilt all laevaruumist kostis puruneva portselani klirinat. Üle madruste peade ulatati kaks beebit ja toimetati paati. Laste isa ühines taas ootajatega. Ta ütles, enda nimeks olevat Hoffman (ta olevat tahtnud Ühendriikides elavaid sugulasi külastada), kuid alles hiljem selgus, et tema õige nimi oli Edmond R. Navratil ja ta oli lapsed salaja kaasa võtnud, et neid mitte oma lahutatud naisele jätta.
Kell 2.05 lasti alla paat D, viimane Titanicu päästepaat.

Kui kõik paadid olid vette lastud, jäi Titancul kummaliselt vaikseks. Ärevusel ja sekeldusel oli lõpp. Sajad laevale jäänud inimesed seisid tummalt ülemistel tekkidel, hoidudes instinktiivselt laeva keskosa poole ja reelingust võimalikult kaugemale.
Kolonel Gracie tundis, kuidas tal kurgus pitsitab ja hing kinni kipub jääma.
Raadioruhvis polnud kellelgi aega enda vastu haletsust või veel midagi muud tunda. Phillips töötas palavikuliselt telegraafiaparaadi juures edasi, kuigi elektripinget polnud enam ollagi. Bride seisis tema kõrval ja jälgis, kuidas inimesed ohvitseride kajutites ja võimlemissaalis päästevestide otsinguil ringi tuulavad.
Kell 2.05 astus kapten Smith viimast korda raadioruhvi: „Teie kohus on täidetud, rohkem ei saa te enam midagi teha. Olete vabad. Päästke end, kui suudate.” Phillips tõstis pilgu, vaatas kaptenile otsa ja kummardus taas aparaadi kohale. Kapten kordas: „Hoolitsege nüüd enda eest. Ma lasen teid vabaks.”
Phillips jätkas tööd. Bride hakkas dokumente kokku korjama. Kapten läks tagasi paaditekile, astus kord ühe, kord teise meeskonnaliikme juurde, seisatas, vaatas otsa. Ühtedele ütles ta: „Mis parata, mehed, nii see kord juba läks. Nüüd ei jää muud üle, kui igaühel iseenda eest seista.” – „Noh, poisid, päästke end, kes saab,“ ütles ta teise grupi juures seisatades. „Nõndaks, sõbrad, tehke kõik, mis teie võimuses naiste ja laste heaks ning hoolitsege siis iseenda eest,” lausus ta kolmandatele. Meestele, kes ikka veel puldanpaatide juures rassisid, ütles kapten: „Te olete oma kohuse täitnud. Nüüd päästke iseendid, kes kuidas saab.” Pärast seda läks kapten ära sillale.

Mõned meeskonnaliikmetest kasutasid otsemaid kapteni luba ja hüppasid üle parda. Pagar Walter Belford katsus hüpata laevast nii kaugele kui vähegi võimalik ja kukkus istuli vette. Hiljem jäi tal alati hing kinni ja värin käis läbi keha, kui ta mõtles sellele, kui põrgulikult külm oli olnud vesi tol ööl (kummalisel kombel pole teda ei pääsenute ega isegi meeskonna nimekirjas – ilmselt on tegemist legendiga). Õlitaja Frederick Scott, kes alles mõni minut tagasi katlaruumist nr. 4 üles oli saanud, üritas ennast merre libistada mööda trossi, mis taaveti otsast alla rippus, kuid vääratas ja kukkus kõhuli vette. Scotti korjas veest üles päästepaat nr. 4, mis polnud veel Titanicust eemalduda jõudnud.
Siis aga surusid mehed aerudele, et pääseda lamamistoolidest ja igasugusest muust kolast, mis Titanicult rahena alla sadama hakkas. Stjuuard Andrew Cunningham hüppas nii kaugele kui suutis ja ka tema jõudis paati nr. 4. Suurem osa meeskonnast pidas esialgu paremaks veel laevale jääda.
Lightoller märkas meeste seas tisler Hemmingit, kes tema teada juba ammugi oleks pidanud paadi nr. 6 juhina laevalt lahkunud olema.
„Miks sa siin oled, Hemming?” küsis Lightoller.
„Ah, söör, aega on küll!”
Kaks noort stjuuardit seisid reelingule nõjatudes ja vaidlesid selle üle, kui kaua laev veel vee peal püsib. Nende tärgeldatud veste võis üha nõrgenevas valguses selgesti eristada. Niisama häirimatult seisid paaditekil paar-kolm koridoriteenijat ja näisid mõnu tundvat sellest, et lõpuks ometi sai rahulikult suitsu tõmmata.
Paraadtrepi vööripoolses otsas, esimese ja teise korstna vahel, oli aset võtnud orkester. Pillimehed olid päästevestid selga tõmmanud ja lasid ragtime’il mürtsuda, nii kuidas instrumendid võtsid.
Niisama rahulikena näisid ka mõned reisijad, kuigi ka reisijate hulgas leidus neid, kes vette hüppasid.
Frederick M. Hoyt, kes nägi kokkupandavas päästepaadis D oma naist Jane’i, hüppas üle parda ja ujus sinnapoole, kuhu ta arvas paadi jõudvat. Ta ei eksinud. Mõne minuti pärast kuuldus aerulööke ja Hoyt tõmmati paati. Üdini märg, istus ta kogu ülejäänud osa ööst aerudel ja sõudis nagu meeletu, et mitte surnuks külmuda.
Ülejäänud reisijad kas seisid niisama ja ootasid või kõndisid tekil edasi-tagasi. New Yorgi ja Philadelphia koorekihi esindajad – raudteemagnaat John Thayer, George ja Harry Widenerid ja Duane Williams – hoidusid endiselt omaette. Neist pisut eemal moodustasid eraldi grupi väiksema suurusjärgu tähed Clinch Smith, kolonel Archibald Gracie (paat B) ja teised. John Jacob Astor hoidus kogu aeg omaette. Abielupaar Strausid olid istet võtnud tekitoolidel.
John Thayer ja Milton Long pidasid aru, kas hüpata vette või mitte hüpata. Taavet, mille nad endale mõõdupuuks olid valinud, näitas, et Titanic on hakanud järjest kiiremini vajuma. Thayer oli selle poolt, et otsekohe mõnd trossi või köit pidi vette laskuda ja eemal umbes kolmesaja meetri kaugusel mustendavate paatideni ujuda. Thayer oli hea ujuja. Long aga, kelle ujumisoskus jättis soovida, keelitas kaaslast seda mitte tegema.
Osal kolmanda klassi reisijaist oli õnnestunud lõpuks paaditekile jõuda. Teised komberdasid pikkamisi kerkiva ahtri poole. Seni kolmanda klassi käsutuses olnud ahtritekk oli muutunud nüüd kõikide reisijate meelispaigaks.
26-aastane norralane Olaus J. Abelseth oli üks nendest kolmanda klassi meesreisijatest, kellel õnnestus jõuda paaditekile. Ta oli kogu kokkupõrkejärgse aja veetnud oma nõo ja õe seltskonnas. Nii nemad kui ka paljud teised kolmanda klassi reisijad olid kogu selle aja ekselnud laeva lõpututes koridorides, ilma et ükski meeskonnaliige oleks neile öelnud, mida nad peaksid tegema või kuhu minema.
Alles kella poole kahe paiku avas üks ohvitser esimese klassi ruumidesse viiva võreukse ja käsutas: „Kõik naised paaditekile!” Kell 2 lubati sinna ka mehi. Enamik pidas aga paremaks paigale jääda, sest oli selge, et ahter on viimane, mis vee alla vajub. Kui Abelseth koos nõo ja õega läks üles lootuses, et neid seal paat ootab, võis näha viimast paati parasjagu laevast kaugenemas.
Nad seisid esimese klassi tekil ning tundsid ärevust. Abelseth vaatas, kuidas mehed üritasid ikka veel paati D korda saada. Äkki hüüdis abilisi otsiv ohvitser: „Kas siin on madruseid? Andke endast märku!” Abelseth tahtis ennast välja pakkuda. Kuid nõbu ja õde anusid, et nad jääksid kokku.
Seda nad ka tegid, nad olid nõutud, jahmunud, segaduses. Nende enesetunne läks veelgi halvemaks, kui nad kuulsid kõrvalt Strauside kõnelust.
„Palun,” ütles vanahärra oma abikaasale, „päästa ennast. Mine paati.”
„Ei, ma jään sinuga,” ütles Ida ja pööras pilgu kõrvale.
Laeva sisemuses toimus tumm draama mahajäetud ruumides. Ā la carte restorani kristalllühtrid rippusid tavatu nurga all, kuid põlesid ikka veel, heites nõrka valgust kollakaspruunidele pähklipuust paneelidele ja roosale vaibale. Osa roosade siidkuplitega laualampidest oli ümber kukkunud. Louis XIV stiilis salong oma tohutu kaminaga oli vaikne ja inimtühi. Mahajäetuna seisis ka imposantne talveaed.
Päris uskumatu, et alles neli tundi tagasi jõid siin elegantsetes tualettides daamid ja smokingites härrad oma pärastlõunakohvi ja kuulasid muusikat.
Suitsetamissalong ei olnud päris inimtühi. Kui üks stjuuarditest kell 2.10 sinna pilgu heitis, leidis ta imestuseks eest Thomas Andrewsi. Päästevesti hooletult kaardilaua rohelisele kalevile visanud, käed risti rinnal, seisis Andrews ja vaatas tühjusesse. Tema ülevoolavast reipusest ja energiast polnud jälgegi järel. Pärast hetkelist vaikust julges stjuuard küsida: „Mister Andrews, kas te ei tahagi proovida ennast päästa?”
Mees, kes oli ehitanud Titanicu, ei reageerinud, justkui poleks ta küsimust kuulnudki.
Väljas tekkidel näisid inimesed ikka veel midagi ootavat. Mõned palvetasid, mõned seisid niisama ja mõtlesid oma mõtteid. Põhjusi mõtlemiseks oli. Kapten Smith võis mõtelda päeva jooksul saabunud jäähoiatustele. Viimases neist olid ära näidatud jäämägede täpsed koordinaadid. Ta võis mõelda ka õhutemperatuurile, mis kell 19 oli olnud 6 °C, kell 22 aga –1,1 °C, või veetemperatuurile, mis kella 22.30-ks oli langenud pool pügalat alla nulli. Radist Jack Phillips võis mõelda kuuendale jäähoiatusele, mis saabus kell 23 Californianilt ja millele ta tähelepanu ei pööranud ning sillale edasi ei andnud. George Clifford Bostonist võis tunda nukrat rahulolu selle üle, et oli enne reisile asumist kindlustanud oma elu veel täiendavalt 50 000 dollari eest. Sellistel hetkedel võivad meelde tulla ja piinama hakata igasugused pisiasjad. Edith Evansile meenus ennustaja, kes oli hoiatanud teda vee eest. William Steadile tuli meelde hiljutine unenägu, kuidas ülemise korruse akendest kasse alla loobiti. Esimene ohvitser Wilde mõtles sellele, kuidas ta üldse Titanicule sattus. Tema laev oli Olympic. Viimasel hetkel oli kompanii ta Titanicule üle viinud. Ainult üheks reisiks, toeks kaptenile Titanicu esimesel ülemerereisil.
Phillips raadioruhvis tegi kõik mis oskas, sundimaks sideaparatuuri edasi töötama. Kell 2.10 saatis ta veel kaks abipalvet. Titanicu viimase katkendliku raadiogrammi püüdis kinni 170 miili kaugusel asuv Virginia. Viimast korda läks Bride ruumist välja tekile, et vaadata, kuidas olukord on. Kui ta tagasi tuli, istus Phillips endiselt töösse süvenenult aparaadi taga. Äkki sisenes ruumi üks kütja ning hakkas Phillipsi päästevesti endale selga tõmbama. Bride ja Phillips tormasid mehele kallale ja kolkisid teda, kuni ta kokku vajus. Hetke pärast kuulsid mehed vee sulinat. Vesi oli jõudnud sillani. „Kõik, aeg on läbi, läki!” hõikas Phillips ja sööstis raadioruhvist välja paaditekile. Phillips pööras ahtri poole, Bride suundus vööri ja ühines seal meestega, kes ikka veel rassisid kahe puldanpaadi kallal, mida nad kuidagi vabastada ei suutnud. Selgus, et puldanpaatide asukohtade valik Titanicul oli ebaõnnestunud. Juba paatide C ja D vettelaskmisega oli olnud raskusi.
Paatidega A ja B aga oli üldse võimatu midagi ette võtta. Ent meremehed ei vandunud alla. Lightoller, Murdoch, Hemming, stjuuard Edward Brown (paat A), kütja Walter Hurst ja veel kümmekond meest jätkasid tööd. Hemming rassis vasemas pardas talide kallal. Ta lootis, et kui taaveti kõikumist vähendada, saab B-paadi vette lasta.
„Meil pole tali tarvis!” hõikas kuues ohvitser Moody, „me lihtsalt jätame paadi tekile ja ootame, kuni vesi ta kaasa haarab.”
Hemmingil polnud sellisesse paadi vettelaskmise moodusesse usku. Ta otsustas päästa ennast ujudes ja hüppas üle parda. Vahepeal olid mehed paadi katuseäärele lohistanud ning üritasid seda tekile libistada. Paat pääses meeste käest lahti ja kukkus tekile kummuli. A-paadiga ei edenenud asjad karvavõrragi paremini.
Keegi oli vastu seina lauad asetanud, mida mööda paat tekile libistati. Paraku oli Titanic pakpoordi nii kõvasti kaldu, et mehed ei jaksanud paati mööda järsku kallet üles parda äärele tõugata. Kell 2.15, kui mehed ikka veel puldanpaatide kallal askeldasid, kadus komandosild vee alla ning paaditeki vööriosa hakkas vajuma vette.
Saabus hetk, mil orkestrijuht Hartley koputas poognaga vastu oma viiulit ning temperamentse ragtime’i asemel voogas vaikses karges kevadöös üle ookeani pidulik-pühalik kirikuhümn. Naised päästepaatides jäid imestunult kuulama. Titanicul viibijail polnud selleks aega. Nad võisid muusikat kuulda, kuid neil polnud mahti sellele tähelepanu pöörata. Sündmused arenesid liiga tormiliselt.
„Oo, päästke mind, päästke mind,” anus keegi daam, pöördudes Peter Daly poole, kes seisis ja jälgis, kuidas vesi mööda tekipõrandat tema jalgade poole roomab. „Ainult jumal taevas võib teid päästa, armas leedi,” vastas talle Daly. Naine anus, et tal aidataks üle parda hüpata. Daly haaras naisel käest ja tegi, mis palutud. Hetkel kui ta ise hüppel oli, veeres üle paaditeki suur laine ja kandis ta uppuvast laevast eemale.
Stjuuard Brown seisis põlvist saadik mässavas ja vahutavas vees ning leemendades higist, üritas ikka veel A-paati teki äärele tõugata. Järsku ta taipas, et pole enam vaja vaeva näha, et paat on juba vees, ning hüppas paati. Järgmisel hetkel haaras paadi kaasa seesama laine, mis oli merre viinud Peter Daly.
Titanicu vöör vajus järjest sügavamale vette, ahter kerkis ikka kõrgemale ja kõrgemale ookeani kohale. Hetkeks näis, et laev liigub edasi. Sellise petliku mulje tekitas laeva kiirel vajumisel tõusnud laine, mis liikus ahtri suunas. Laine haaras kaasa tosinkond inimest, kes viimases hädas üritasid ahtri poole liikuda.
Lightoller, kes meeskonnakajutite katusel seisis, nägi seda lainet. Ta nägi, kuidas inimesed selle eest tekki mööda ülespoole taganesid, kuidas osavamatel kõrvale põigata õnnestus, vähemosavad aga lainele ette jäid ja ära neelati. Lightoller mõistis, et taganemine ahtrisse ei tähenda pääsemist, vaid üksnes agoonia pikenemist. Ta pööras näo vööri poole ja hüppas.
Vee peale kerkides nägi ta otse enda ees Titanicu mastikorvi. Pime alalhoiuinstinkt sundis Lightollerit selle poole ujuma. Hetke pärast ta aga toibus ja hakkas kibekiiresti laevast eemale ujuma. Kuid vesi, mis deflektoriavade (ventilatsiooni väljatõmbeava) kaudu laeva sisemusse tungis, tõmbas Lightolleri kaasa ja surus ta vastu deflektori traatvõret. Lightoller palus jumalat, et võre vastu peaks ja vesi teda laeva sisemusse ei imeks. Järsku tungis kusagilt laeva sügavusest deflektori kaudu välja kuuma õhu juga ja heitis Lightolleri veepinnale. Läkastades ja õhku ahmides ujus ta ohutusse kaugusesse. Ka Harold Bride’il jätkus külma verd. Kui laine üle paaditeki veeres, rabas ta kinni puldanpaadist B, mis ikka veel kummuli paaditekil lebas. Järjekordne laine pühkis paadi, Bride’i ja veel kümmekond inimest merre.
Kolonel Archibald Gracie ei kiirustanud laevalt lahkumisega. Ta jäi inimsumma ja hüppas alles siis, kui laine temani jõudis. Harjale kerkinud, läks tal korda kinni haarata meeskonnakajutite katusereelingust ning upitada end kõhuli katusele. Enne, kui ta jõudis end jalule ajada, kadus katus vee alla. Gracie sattus keerisesse, mis teda endasse imema hakkas. Ta katsus uuesti reelingust kinni haarata, kuid mõistis lõpuks, et satub niiviisi veelgi sügavamale vee alla. Tugeva tõukega rebis ta enda katusest lahti ja ujus uppuvast laevast eemale ja ronis päästepaati B.
Kokk John Collins ei saanud midagi ette võtta, kui laine teda tabas. Juba viis minutit oli ta kellegi kolmanda klassi naisreisija ja selle kahe lapsega ühest pardast teise jooksnud, et neid paati panna. Mida ei olnud, oli paat. Kui nad siis hetkeks nõutult seisma jäid, tuli laine ja pühkis kõik üle parda. Collins (ronis päästepaati B) ei näinud iial enam ei seda naist ega tema lapsi.

Jack Thayer ja Milton Long nägid samuti, kuidas laine nende poole veereb. „Kas nüüd või mitte kunagi!” otsustasid noormehed. Long heitis jalad üle reelingu, haaras kinni käsipuust, laskis end rippu ja libistas mööda parrast vette. Thayer istus kaksiraksi reelingule, tõstis jalad üle ääre ning jäi, nägu mere poole, käsipuule istuma. Veepinnani jäi umbes kolm meetrit. Thayer andis jalgadega tugeva tõuke ning katsus hüpata laevast võimalikult kaugemale. See moodus uppuvalt laevalt lahkumiseks osutus õnnestunumaks kui Longi oma. Jack Thayer pääses eluga.
Olaus J. Abelsethini laine ei jõudnud. Ta seisis laeva ahtris neljanda korstna all. See laevaosa ei vajunud, vastupidi, tõusis ikka kõrgemale ja kõrgemale üle merepinna.
Abelseth kuulis laksatusi, praksatusi, tumedaid mürtsatusi, purunevate nõude klirinat, tekil libisevate toolide kolinat. Peagi muutus kalle nii järsuks, et inimesed ei püsinud enam jalul ja kukkusid pikali. Abelseth nägi, kuidas nad alla vette libisesid. Mõne minuti pärast, kui veeni oli jäänud vaevalt poolteist meetrit, Abelseth hüppas. Kui ta köhides ja läkastades vee peale tõusis, tundis ta, et on kinni mingisse nööri jalgupidi kinni jäänud. Suure vaevaga õnnestus tal köidikuist vabaneda ja tal õnnestus pääseda päästepaati A. Seejärel tekkis kohutav keeris, milles pöörlesid läbisegi köied, lauajupid, tekitoolid. Keegi ei näinud, mis sai enamikust laevale jäänud inimestest. Paatidest oli näha, kuidas inimesed sülemitena rippusid tekiehitiste, vintside ja kõige muu küljes, millest vähegi oli võimalik kinni haarata.
Ahter aga kerkis aina kõrgemale ja kõrgemale. Asjaosalistel endil oli muidugi raske jälgida, mis toimub. Kuigi, oh ime, elektrilambid põlesid ikka veel, heites toimuvale morni tuhmunud valgust. Kõik inimesed laeval, tuntud ja tundmatud, nimekad ja nimetud, pudenesid kokku üheks keerlevaks massiks, samal ajal kui vööriosa üha sügavamale vette vajus ja ahter püstloodsemalt taeva poole tõusis. Muusikahelid kustusid sedamööda, kuidas muusikud ja nende pillid vette sadasid. Tuled tuhmusid, lõid veel korraks helendama ja kustusid siis alatiseks. Üksnes lipuvarda petrooleumilatern vilkus veel mõnda aega.
Mürin ja klirin muutus järjest valjemaks. Äkki tuli esimene 60 tonni kaaluv korsten kinnitustest lahti ning kukkus valju plartsatusega vette. Kütjat Hursti, kes võitles lainetes oma elu eest, pimestas õhku paiskunud tahm. Korsten mattis kukkudes kümneid vees olevaid inimesi enda alla, kuid Hurstil oli õnne, ta pääses paati B. Ka Lightolleril, Bride’il ja veel mitmel teisel, kes klammerdusid ümberläinud päästepaadi külge, läks õnnelikult. Korsten kukkus napilt paadist mööda ning tekkinud laine tõukas paadi laevast vähemalt paarikümne meetri kaugusele.
Titanic seisis nüüd kolmanda korstna kohalt püstloodis vees, tema kolm sõukruvi läikisid pimeduses. Leedi Duff Gordoni arvates sarnanes uppuv laev taevasse osutava musta sõrmega, Harold Bride’i meelest aga pigem sukelduva pardiga.

Inimesed paatides ei uskunud oma silmi. Nad olid kaks tundi jälginud toimuvat kurbmängu ja igasuguse loogika vastaselt lootnud, isegi siis veel, kui Titanic aegamisi sügavamale vajus. Kui vesi jõudis käigutuledeni, said kõik aru, et lõpp on käes. Kuid keegi ei olnud osanud ette kujutada, et see on nii õudne. Veel ulatus osa ahtrist püstloodis veest välja ja kostis kohutavat mürinat, mida põhjustasid oma kohalt lahti tulnud mehhanismid. Need, kes ei suutnud vaatepilti taluda, pöörasid pea kõrvale. Paadis C kummardus Ismay sügavalt aerude kohale. Ta ei suutnud laeva uppumist pealt vaadata. Paadis nr. 1 pööras esimese klassi reisija Charles E. H. Stengel pea kõrvale, öeldes: „Ma ei kannata seda enam välja.”
Paari minuti möödudes hakkas mürin aegamööda vaibuma. Siis vajus ahter tagasi lainetesse, sest laeva kere murdus kolmanda ja neljanda korstna vahelt pooleks. Ahtriosa voolas kiiresti vett täis, pöördus ümber oma telje, püsis püstloodis veel umbes minuti veepinna kohal ja vajus siis vee alla.
„Nüüd on ta läinud, see on viimane, mida me temast nägime,” ohkas paadis nr. 13 vahimadrus Reginald R. Lee kõrval istuv reisija. Enamik naisi istusid päästepaatides uimastena üleelatust ja külmast ega näidanud välja mingeid tundeid. Paadis nr. 5 vaatas kolmas ohvitser Pitman kella ja teatas: „Kell on 2.20.”
Californiani pardal jälgisid teine ohvitser Stone ja madrus Gibson võõra laeva aeglast kadumist. Gibson ütles, et ta ei usu, et rakette lasti niisama naljaviluks. Stone oli sama meelt, märkides, et ükski merel viibiv laev ei lase ilma põhjuseta rakette. Kella kahe paiku jäi mulje, et tuled horisondil on kadunud, ja mehed oletasid, et laev on eemaldunud.
„Teata kaptenile,” käskis Stone, „et laev eemaldus edelasse, ja ütle samuti, et laev laskis välja ühtekokku kaheksa raketti.”
Gibson läks kaardiruumi ja andis sõnumi edasi. Diivanilt tõusmata küsis unine kapten Lord: „Kas kõik raketid olid valged?”
Gibson jaatas. Lord küsis kella. Gibson ütles, et kell on 2.05. Lord pööras külge ja magas edasi. Gibson läks tagasi tekile. (Hiljem väitis Lord, et Gibson ei olnud talle midagi öelnud. Lord olevat ainult kuulnud, kuidas Gibson ukse avas ja selle taas sulges.)
Kell 2.20 tegi Stone kindlaks, et võõras laev oli tõesti kadunud.

Pealtnägijate kirjeldused

„Meie päästepaat, kus oli kolmkümmend kuus inimest, lasti vette. Valitses üldine segadus. Meremehed jagasid vastuolulisi korraldusi. Paadis polnud ühtegi ohvitseri. Kuna trossid ei jooksnud ühel pool korralikult, vajus paat nii viltu, et jäi mulje, nagu läheks kogu kupatus ümber. Lõpuks hakkas paat ühtlaselt laskuma ja me lähenesime mustale õlisele veele. Paadi laskumine sellele mustavale merele võrdus minu silmis eluga hüvastijätmisega. Me olime pisikese paadiga tohutul ookeanil ning aerutasime eemale laevast, mis oli mitu päeva olnud meile turvaliseks koduks. Kõik soovisid vaid üht: jääda Titanicu lähedale, sest tema läheduses tundsime ennast palju kindlamalt. Selline laev ei saanud ju uppuda. Ma mõtlesin, et oht möödub ja me võime jälle pardale tagasi minna. Kuid selle suure hea laeva siluett muutus järjest väiksemaks. Meie paadi ümber läks järjest pimedamaks. Laeva tuled kadusid üksteise järel…”

Elizabeth W. Shutes, esimese klassi reisija, miss Grahami guvernant (paat nr. 3)

* * *

„Ma viibisin vööris, kui kokkupõrkel esimesed jäätükid tekile kukkusid. Jäämägi vigastas keret allpool veeliini, kuid sellest kõrgemal ei kraapinud isegi värvi maha. Ma tean seda, sest olin üks nendest, kes pärast kokkupõrget laternatega laeva külge uurisid. Kell 0.45 läksin masinaruumi. Me keetsime kohvi ega mõelnud hädaohule. Tund hiljem töötasin ma ikka veel generaatorite juures. Ma kuulsin, kui vanemmehaanik oma alluvatele ütles, et kuues veetihe vahesein olevat järele andnud. Mind kästi minna tekile olukorda kaema. Kuigi kõik paadid olid juba vette lastud, olid masinaruumis mehed endiselt oma tööpostil. Ma seisin tekil kapteni lähedal ning kuulsin, kuidas ta ütles: „Nüüd, vennad, päästku end, kes saab.””

Alfred White, meeskonnaliige, õlitaja (paat nr. 4, võeti merest paati))

* * *

„Tüürpoordis oli kottpime. Ma ei näinud ühtegi paati. Läksin pakpoordi ja nägin üht paati ahtri lähedal merel. Läksin edasi tagumise taaveti juurde, lasksin ennast mööda trossi alla ning ujusin umbes 200 jardi kaugusel asuva päästepaadi poole. Kui ma päästepaadi juurde jõudsin, üritasin selle vööris päästeliinist kinni haarata. Ma vinnasin ennast üles, nii et mu pea ulatus üle paadiääre, ja ütlesin: „Anna mulle käsi, Jack.” Jack küsis: „Kas see oled sina, Sam?” Ma jaatasin ja naised ning lapsed tõmbasid mind paati. Pärast seda, kui laev oli uppunud, aerutasime õnnetuspaika tagasi ja tõmbasime veest välja seitse meeskonnaliiget, kelle hulgas olid madrus Lyons, kütja Dillon ja kaks stjuuardit – Cunningham ja Siebert. Hoidsime kurssi ühe teise paadi tule suunas ja jäime selle lähedale. Siis hakkas koitma ja me nägime veel kahte päästepaati. Sõudsime nende juurde ja ühendasime paadid omavahel köiega. Hiljem aitasime koos paadiga nr. 12 ümberläinud päästepaadilt В mehi peale võtta.”

Samuel Ernest Hemming, meeskonnaliige, tisler (paat nr. 4, võeti merest paati)

* * *

„Kui meie paat oli laevast umbes 800 meetri kaugusele jõudnud, avanes meile uskumatu vaatepilt. Titanic oli eredalt valgustatud ja seisis seal nagu fantastiline lavadekoratsioon. Öö oli selge ja meri rahulik, kuid oli uskumatult külm. Nüüd hakkas hiigellaeva vöör kiiresti vajuma ja pardale jäänud inimesed mõistsid oma suureks kohkumuseks olukorra kogu tõsidust. Äkki kustusid tuled ja õhku lõhestasid appikarjed, siis süttis valgus taas. Titanic vajus ja mitu tundi oli kuulda appikarjeid (Chevre eksib. Nii külmas vees pidasid inimesed vastu 10–15 minutit. Autori märkus). Oma väikeses paadis olime kõik poolsurnuks külmunud, sest olime laevalt lahkunud ilma mantlite ja tekkideta. Aeg-ajalt hõikasime, et tähelepanu äratada, kuid ei kuulnud mingit vastust. Üks saksa parun laskis oma püstoli tühjaks. See kohutav teadmatus kestis mitu tundi. Lõpuks ilmus nähtavale Carpathia. Me rõõmustasime väga ja kõik paadid suundusid auriku poole.”

Paul Romain Chevre, prantsuse skulptor, esimese klassi reisija (paat nr. 7)

* * *

„Me hakkasime oma olukorrast aru saama alles siis, kui meie paat oli Titanicust eemaldunud umbes miili kaugusele. Nägime, kuidas illuminaatorite tulederead vööri poole kaldusid. Pikkamisi muutus nende kalle järsemaks. Laev vajus nii aeglaselt, et raske oli märgata tulede asendi muutumist. Näis, et kalle suurenes umbes iga veerand tunni järel. Kahe tunni pärast hakkas Titanic kiiremini vajuma. Äkki tõusis ahter üles ning laev seisis püstloodis veepinnal, meie hinnangul umbes neli minutit. Seejärel hakkas ta üha suureneva kiirusega vee alla vajuma.”

Dickinson H. Bishop, esimese klassi reisija (paat nr. 7)

* * *

„Kui Titanic jäämäele otsa sõitis, olin ma voodis. Kuna ma ei maganud, mäletan tõuget ja seda, kuidas laev seisma jäi. Üks stjuuard koputas kajutiuksele ja ütles, et me ennast riidesse paneksime, päästevestid selga tõmbaksime ja paaditekile läheksime. Seda me ka tegime. Kui me mööda koridori läksime, nägime, kuidas stjuuard püüdis äratada neid reisijaid, kes olid ööseks oma kajutiuksed seestpoolt lukustanud. Kuna liftid ei sõitnud, läksime mööda treppi üles paaditekile. Seal oli kõik rahulik. Üks ohvitser, kes juhatas reisijaid päästepaati nr. 11, ütles: „Naised ja lapsed kõigepealt!” Oli palju pisaraterohkeid hüvastijätte. Lahkusime onu Jimist. Päästepaadi vettelaskmine mitme meetri kõrguselt oli ohtlik. Taavetid ei funktsioneerinud korralikult, nii et kord laskus paat vöör, kord ahter ees. See oli ka ainuke hetk, mil ma hirmu tundsin. Paadid eemaldusid Titanicust, kuna kardeti, et uppuv laev võib need kaasa tõmmata. Me võisime ainult näha, kuidas Titanicu illuminaatorid rida rea haaval merre kadusid. Titanic vajus algul vaikselt, ent lõpuks tekkis mürin, kui rasked mehhanismid oma kohtadelt lahti tulid. Samal ajal paiskusid sajad inimesed merre. Ma ei unusta kunagi nende karjeid, kes külmas vees hukkusid. Mind oli kasvatatud tüüpilise inglise poisina, kes ei tohtinud nutta. Nii heitsin ma päästepaadi põhja ja jäin magama. Kui ma ärkasin, oli väljas valge ja me lähenesime Carpathiale. Jäi mulje, nagu oleksime sattunud Arktikasse. Ümberringi olid suured jäämäed.”

8-aastane Marshall Drew (1904–1986) reisis koos oma onu Jimi ja tädi Luluga ning suutis veel vanuigi meenutada selle kohutava öö kõiki üksikasju (paat 10).

* * *

„Kui ma riietusin, kuulsin käsklust: „Kõigil reisijatel päästevestid selga tõmmata ja tekile minna!” Me läksime, üleriiete peale tõmmatud päästevestid seljas, aeglaselt üles paaditekile. Isegi veel seal tundus meile, et kapten on liiga ettevaatlik. Laev oli täiesti liikumatu, ainult kerge kalle vööri suunas osutas eelseisvale õnnetusele. Kui aga nägime, kuidas meremehed eemaldasid päästepaatidelt katted ning vabastasid paadid kinnitustest, taipasime, et olukord on tõsisem kui alguses arvata võis. Äkki kuulsime käsklust: „Kõigil meestel tagasi astuda. Kõik daamid A-tekile!”
Mehed astusid tagasi ja jäid rahulikult ootama. Ühed nõjatusid reelingule, teised kõndisid edasi-tagasi. Paadid pöörati väljaja lasti alla. Kui nad olid jõudnud A-teki kõrgusele, kus ootasid naised, astusid nood rahulikult paatidesse. Ainult vähesed naised keeldusid oma abikaasast lahkuma. Mõned mehed lükkasid oma naised jõuga paatidesse, mõned lasid neil jääda. Ka keegi teine ei takistanud neid jäämast…
Oli umbes kell üks öösel. Öö oli tähistaevane, täiesti selge, kuu ei paistnud ja oli võrdlemisi pime. Meri oli vaikne kui tiik ja säbarlainetus pani päästepaadi vaid kergelt kõikuma. Öö oli suurepärane, aga külm. Eemal, umbes ühe või kahe miili kaugusel selge taeva foonil paistis Titanic tohutu suurena, kõik illuminaatorid ja salongide aknad särasid heledates tuledes. Ei oleks võinud mõeldagi, et sellise Leviaataniga on midagi juhtunud, kui vööriosa poleks märgatavalt madalamal seisnud – seal ulatus vesi alumise illuminaatorireani. Umbes kell kaks märkasime, et vööriosa hakkas järsku kiiremini vajuma ja komandosild oli täielikult vee all. Laeva ahter tõusis aegamööda vertikaalselt üles. Valgus salongides kustus, seejärel lõi mõneks silmapilguks uuesti põlema ja kustus siis hoopis. Samal ajal kostis mürin, mida võis kuulda miilide taha – katlad ja mehhanismid tulid oma kohtadelt lahti; see oli kõige saatuslikum heli, mida keset ookeani kunagi on kuuldud. Kuid see polnud veel lõpp. Ahter pöördus ümber oma telje ning tardus siis mõneks hetkeks vertikaalasendisse. Mitu minutit seisis Titanicu ahter püstloodis 45 meetri kõrguse tornina merepinnal, mustendades selge taeva taustal. Siis me kuulsime kõige kohutavamat kisa, mis kunagi on jõudnud inimkõrva – need olid karjed, mida tõid kuuldavale meie kaaslased, kes võitlesid jäises vees surmaga ja palusid abi, mida me neile ei saanud anda, sest meie paat oli juba niigi üle koormatud.”

Cambridge’i ülikooli õppejõud Lawrence Beesley, esimese klassi reisija (paat nr. 13)

©Peter Hagen