Thule ühing – natsid ja müstika

Thule on vabamüüriaste loožide eeskujul Münchenis peale Esimest maailmasõda loodud ordu, mis kuulutas oma ametlikeks eesmärkideks vanasaksa kirjanduse ja kultuuri uurimise ja populariseerimise. Tegelikkuses jutlustas ühing aga äärmusnatsionalismi, rassi müstikat, okultismi ja antisemitismi. Ühing oli Teutooni ordu filiaal, mille osakonnad olid laiali pillatud üle Saksamaa, peakorter aga asus Berliinis. oma nime sai ühing legendaarselt Thule maalt, millest teatas kreeka geograaf Pytheas. Thulet on tõlgendatud erinevalt: kui ühte Šoti saart, Norrat (ja Skandinaaviat tervikuna) või Islandit. Thule maad peeti iidse saksa rassi algkoduks.

26. detsembril 1923 sureb Saksa natsipartei silmapaistev tegelane Dietrich Eckart. Surivoodil lebades ütleb ta juuresviibijaile: „Ärge nutke mind taga, tulevikus selgub, et mina olen muutnud Saksamaa ajalugu rohkem kui ükski teine sakslane.“ Saatuslik ennustus, sest Eckart teatavasti hooples sellega, et tema olevat õpetanud Adolf Hitlerile sellisel määral nii kõnekunsti kui ka ideedega ümberkäimist, et too sai sellest inspiratsiooni oma peateose „Mein Kampf“ kirjutamiseks. Oma teooriad töötas Eckart välja Baieri põrandaaluses Thule ühingus, mille aktiivne liige ta oli alates 1918. aasta novembrist, kui parun Rudolf von Sebottendorff selle asutas. Ametlikult Saksa Muinasaja Uurimise Seltsina loodud ühing sai oma nime muistse Thule järgi, millega Kreeka ja Rooma geograafid tähistasid Atlandi ookeani põhjapoolseimat piirkonda. Thule olevat otsekui põhjamaine Atlantis olnud arenenud tsivilisatsiooniga jäine manner, mis ühel päeval voogudesse vajus. Ellujäänud olevat pagenud Euroopasse, praeguse Saksamaa aladele. See müüt on andnud rikkalikult ainet mõne Saksa natsionalisti kujutusvõimele 20. sajandi algusest saadik.

* * *

Ühing Thule (Germanennorden – ordu varajasem nimi) kujutas endast müstilist poolsektantlikku organisatsiooni, mis lõi õitsele 1918. aastal. Selle asutajatest võib välja tuua mitu inimest: parun Rudolf von Sebottendorf (õige nimega Adam Alfred Rudolf Glauer – isehakanud aristokraat, raudteelase poeg 1875–1945), Herman Paul (Guido von Listi ruuniõpetuse järgija), Walter Nauhaus (saksa misjonäri poeg) – kõik nad olid varjamatult huvitatud müstikast ja okultismist, nimelt kabalistikast ja Rosenkreuzerite ordust.

1918. aasta juulis toimusid ordu kokkusaamised Sebottendorfi Müncheni luksuskorteris Zweigstrassel, seejärel üüriti viis suurt klubiruumi luksushotellis Vierjahreszeiten; sinna võis mahtuda kuni 300 külalist. 18. augustil 1918 valmistasid Sebottendorf, Haubatz ja Göring ette pühitsemise tseremoonia, kus pidid viibima ka Herman Paul, G. V. Friis ja teised Germanennorden Walvater vennad Berliinist ja Leipzigist. Nädal hiljem toimus suur uustulnukate ametisse pühitsemine. Sellele eelnes Pauli ettekanne Bad Aiblingi ,,päikeselossidest“, millel on esoteeriline rahvuslik mõte, samuti rääkis Göring saksa mütoloogiast. Sissekanded Göringi päevikus annavad tunnistust selle kohta, et sellest ajast peale kohtumised sagenesid: loož kogunes vähemalt kord nädalas ordinatsiooniks, loenguteks ja sügisesteks jalutuskäikudeks. Tseremooniaid viidi läbi klaveri, harmooniumi ja naiskoori saatel.
Kuna peale rituaalsete koosolekute korraldas Germanennorden pidevalt parempoolseid miitinguid, võttis ordu endale nimeks Thule Ühing, et vabastada end ebasoovitavast uudishimust sotsialistide ja vabariiklike elementide poolt.
Toad olid kaunistatud Thule embleemiga, mis kujutas pikka pistoda ja haakristi ,,päikeseratast“. 1918. aasta 9. novembril, laupäeva õhtul, toimus Thule saalides muusikaõhtu. Sellele eelnevate neljakümne kaheksa tunni jooksul toimus Baierimaal veretu revolutsioon. Kuninglik perekond põgenes kiiresti ja häbistatult, sõjaväeline valitsus läks erru, Tööliste ja Soldatite Nõukogud võtsid võimu. Kaks päeva hiljem kordus Baierimaa revolutsioon Berliinis, seal juhtis seda juudist ajakirjanik Boheemlast. Kurt Eisner oli tuntud kui patsifist ja Sõltumatute Sotsiaaldemokraatide liider Münchenis. Ta mängis peaosa sõjavastastee streikides 1918. aasta jaanuaris, mille eest pandi vangi ning väljus alles oktoobris.
Kasutanud sõjakaotuse osaliseks saanud riigi sisemist kriisi, kuulutas ta välja Sotsialistliku Vabariigi, kuulutas ennast peaministriks ja välisministriks kabinetis, mis koosnes vasak- ja parempoolsetest.
Thule ühingu liikmed, nii nagu ka teised parempoolsed Münchenis olid vapustatud nendest ootamatutest ja traumaatilistest sündmustest. See oli krahh, keiser ja valitsevad printsid loobusid võimust, sotsialistid kuulutasid välja vabariigi. Voelkischi kodumaa, mille eest nad olid nii kaua ja raskustega võidelnud, kadus ühe öö jooksul. Vastuseks katastroofile pidas Sebottendorf sellel õhtul Thule ühinguss kirgliku kõne.
Säilinud tekst demonstreerib hämmastavat segu monarhistlikest, antisemiitlikest ja ariosoofilistest tunnetest: „Eile kaotasime kõik, mis oli meile kallis, lähedane ja püha. Meie saksa verd printside asemel on võimul surmavaenlased – juudid.

Mida see kaos tähendab, ei ole veel teada. Kuid võime arvata. Saabub võitluste, kibedate kaotuste ja ohtude aeg … Ja nii kaua, kuni mina hoian oma vasarat (jutt käib Meistri vasarast), luban kõik jõud sellele võitlusele anda. Meie Ordu on saksa Ordu ja meie ustavus on – saksa oma. Meie jumal – Walvater, tema ruun – Ar. Ja kolmühtsus: Võtan, Vili, Vi – ühtsed kolmesuses. Ar – ruun tähendab Arian, esmane leek, päike ja kotkas. Et näidata kotka tahet eneseohverduseks, on ta värvitud punaseks. Tänasest päevas alates on meie sümbol – punane kotkas, hoiatagu see meid, et meil tuleb ellu jäämiseks surra“.
Sebottendorfi viited Abile – ruunile ja müstilisele elustunud kotkale, kellest sai sõjakate aarialaste sümbol, annavad tunnistust Listi mõjust. Juba 1908. aastal kirjutas List sellest, et Ar – ruun tähendab päikest, esmast tuld, aarialasi ja kotkast, selle juures peeti silmas ka kotka elustumist kui saksa taassünni spetsiifilist sümbolit. Votani, Vili ja Vi kolmühtsust kirjeldas ta oma 1910 aasta saksa- teosoofilises kosmogoonias. Ka nimetus Thule pärineb ariosoofiast. See termin tulenes nimest, mis anti kõige põhjapoolsemale maale, mille avastas Pytheas umbes 300 aastat enne meie aega. Sebottendorf samastas selle Ultima Thule Islandiga: oletatava saksa põgenike eelpostina mängis see maa armanistlikus doktriinis olulist rolli.
Pöördunud Thule liikmete poole nõudmisega võidelda „kuni haakrist särab külma pimeduse kohal“, lõpetas Sebottendorf oma kõne Philipp Stauffi rassistlik-teosoofiliste luuletuste deklameerimisega. Hiljem näitas Sebottendorf ennast kui Eisneri valitsuse ja kommunistliku vabariigi vastase natsionalistliku vastupanu väljapaistava organisaatorina – ajakirjanduses, sõjalises- ja poliitilises sfääris. Ariosoofia leidis liidri kontrrevolutsiooniks. Mõned kuud hiljem, peale seda kui natsid 1933 aastal võimule tulid, avaldas Sebottendorf raamatu sensatsioonilise pealkirjaga „Enne kui tuli Hitler: natsiliikumise esimesed aastad“.
Raamat räägib selle autori tegevusest sõja ja revolutsiooni ajal Baierimaal ning kaitseb tema eelnevat väidet selle kohta, et Thule liikmed olid inimesed, kelle poole Hitler esmajärjekorras pöördus ning nemad olid esimesed, kes liitusid Hitleriga. Tulevase füüreri sõjavägi koosnes peale Thule ühingu enda – Deutscher Arbeitervereinist, mille asutas koos vennaga Thulest Karl Harreriga Münchenis ja Deutsche Sozialistische Parteist, mida juhtis Hans Georg Grassinger, nende ajaleht oli „Münchener Beobachter“, hiljem „Völkischer Beobachter“. Nendest kolmest allikast innustust saades moodustas Hitler Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei NSDAP. Sebottendorfi teine panus natsionaalsotsialistliku vastupanu üritusse puudutab sõjalist tegevust.

1918. aasta novembris varuti Thules relvi Eisneri valituse vastu võitlemiseks. Töötati välja kaks ründeplaani. Esimene seisnes Eisneri oletatavast kinni pidamisest Bad Aiblingi kongressil, kuid see kukkus läbi. Katse algatada kontrrevolutsiooniline võitlus läbi tsiviilkaardiväe loomise, mille võtsid ette Rudolf Buttmann ja Heinz Kurz, ebaõnnestus samuti, kuna vasakpoolsed olid väga tähelepanelikud. Efektsemaks osutus Kommunistliku Vabariigi perioodil Sebottendorfi poolt loodud Kampfbund Thule Münchenis; seaduslik valitsus peitus sellel ajal Bambergis. Õppelahingud peeti salaja Echingis, mitme kilomeetri kaugusel Münchenist. Kommunistid said sellest teada ning valitsus Bambergis tegi Sebottendorfile ülesandeks mobiliseerida baierlased Vabadesse Korpustesse ja rünnata pealinna. See oli rahutu teekond, valepassidega: Thule ühingu liikmed ja nende poolehoidjad lahkusid Münchenist ja saabusid Treuchtlingeni raudteejaama. Need inimesed kuulusid Bund Oberlandi põhiliste jõudude koosseisu, kes eduka pealetungi tagajärjel 30. aprillist kuni 3. maini 1919. aastal murdsid kommunistliku linna. 21. veebruaril tappis krahv Arco auf Valley peaminister Eisneri; noor juut, kes oli solvunud enda Thulest väljaheitmise pärast, soovis tõestada oma natsionalistlikku kutsumust. Sellest hetkest alates valitses taas kaos.
Habrast koalitsioonivalitsust esitleti sotsiaaldemokraatide poolt eesotsas Johannes Hoffmanniga, kuid kabinet oli sunnitud põgenema Bambergi, kuna aprilli alguses olukord halvenes järsult. 6. aprillil kuulutas grupp intellektuaale-anarhiste, innustunud Bela Kuni eeskujust Ungaris, välja Baierimaa Nõukogude Vabariigi; punaste ülestõusude laine veeres mööda Doonaud ja jõudis välja Austriasse ja Saksamaale. Eluvõõras administratsioon pidas vastu nädala, mille järel tulid võimule palju tõsisemad kommunistid (13. aprillil). Kõik volitused said vene emigrandid Levine-Nissen, Axelrod ja Levin, kes võtsid osa 1905. aasta verevalamisest Venemaal. Nende terrorit pehmendas ainult oskamatus: karmid seadused järgnesid üksteisele; purjus Punaarmee sõdurid liikusid tänavatel, röövisid ja marodööritsesid; koolid, pangad, ajalehed oli suletud. Peale edutuid katseid luua Bamburgis kontrrevolutsiooniline armee, oli Hoffmann 15. aprillil sunnitud pöörduma abi saamiseks Von Epp’i ja teiste Vabade Korpuste poole; viha Vabariigi vastu kogus nad Baierimaa lippude alla. Kui valged väed tiheda rõngana Müncheni sisse piirasid, andsid kommunistid hoobi natsionalismi kolletele linnas.
26 aprillil purustati Thule ruumid ja arreteeriti sekretär – krahvinna Haila von Westarpi, samal päeval võeti kinni veel kuus inimest. Punane komandant Egelhofer kuulutas järgmisel päeval, et kinni võeti „kurjategijate bande nn kõrgklassist … valereaktsionäärid, agendid ja valged spioonid“.
Vangid heideti Luitpoldi gümnaasiumi keldrisse, kus aprilli keskel asus Punaarmee staap. Seitse Thule liiget ja veel kolm inimest lasti maha 30. aprillil vastuseks teatele punaste vangide hukkamisest Starnbergis. Neli seitsmest Thule liikmest olid tituleeritud aristokraadid, nende hulgas prints Gustav von Thurn und Taxis, kes oli suguluses mitme euroopa kuningliku perekonnaga. Müncheni ja kogu maailma jaoks oli see õõvastav. Vangide hukkamine ajas ärevile seni kõige suhtes ükskõiksed Müncheni elanikud. Liikusid kuuldused, mis rääkisid nende kuritegude võigastest üksikasjadest. Valged väed kiirendasid oma liikumist, jõudsid 1. mail linna juurde ning leidsid selle elanikud ülestõusnutena: „Thule” oli oma asja ellu viinud. Võitlus oli raske, võitlejate raevu toitis mälestus maha lastud vangidest. Sadade tapetute hulgas ei olnud paljudel mingit seost Kommunistliku Vabariigiga.
Kui torm lõppes, pöördus Hoffmanni valitsus võimu juurde tagasi. Ning kuigi parlament sotsialistide ja teiste parteide osavõtul oli kokku pandud, oli selge, et reaalne võim libises sotsiaaldemokraatidelt vabariigivastaste elementide kätte. Üle kogu Saksamaa kogusid 1919. aasta jaanuari ja maikuu vahel jõudu endised sotsiaalsed ja poliitilised tendentsid, kuid mitte kusagil ei olnud kontrrevolutsiooni edusammud nii suured kui Baierimaal. Germanennordeni Thule ühing andis suure panuse (propaganda, otsene kontrrevolutsiooniline tegevus, vangide märterlikkus) ülesköetud ja sõjakale atmosfäärile Münchenis – sellise, kus võisidki areneda ekstremistlikud liikumised, taolised, nagu natsionaalsotsialism. Peale ajakirjanduslikku tegevust ja sõjakäike asutas Sebottendorf poliitiliste diskussioonide ja koosolekute keskuse paljudele gruppidele, kes võtsid osa natsionalistlikust vastupanuvõitlusest. Kui 1918. aasta novembris süttis revolutsioon, kaotasid paljud Voelkisch grupid katuse, kuna ruumide omanikud kartsid uue vabariikliku valitsusega opositsiooni sattuda.
Sebottendorf teatas, et Thule saalid hotellis Vier Jahreszeiten võtavad kõik peavarjuta jäänud enda juurde, külalislahkus puudutas Hans Dani natsionaal-liberaalset parteid, pangermaniste ja Wilhelm Romederi Deutscher Schulveraini, Thule üürilisteks said Gottfried Feder, Alfred Rosenberg, Dietrich Eckart ja Rudolf Hess, kes kõik saavutasid kõrge positsiooni natsiparteis. Liikmete nimekirja uurimine teeb selgeks, et Thule pooldajad olid enamuses juristid, kohtunikud, ülikoolide professorid ja aristokraadid, kes kuulusid Wittelbachide kuningliku dünastia lähikonda, töösturid, arstid, teadlased ja edukad ärimehed, nagu näiteks hotelli Vierjahreszeiten omanik ise.
Peale pangermanismi ja antisemiitliku ideoloogia elas Thule Ühingus alati kirg ariosoofia vastu, mis väljendus Sebottendorff avalikes ülistustes, mis olid suunatud Fritzile, Listile, Lanz von Liebenfelsile ja Staufhle. Selline intellektuaalne tendents väljendus ka Thule teadusringkondade tegevuses. Seal õpiti saksa õigust Göringi juhendamisel, põhjamaist kultuuri – Nauhausi juhendamisel, heraldikat ja genealoogiat – Anton Daumenlangi juhendamisel, kõik ained, mis on lähedased gnostilisele rassismile. 1918. aasta oktoobris püüdis Sebottendorf levitada Thule ideoloogiat töölisklassile; see ülesanne pandi Karl Harreri (1890–1926), Müncheni õhtulehe spordireporteri õlgadele. Tema pidi tegelema töölisringi asutamisega. Kuigi Sebottendorf nimetas moodustuva ringi Deutscher Arbeiterverein, sattus see absoluutselt kokku Politische Arbeiter ZirkeFiga, mis loodi 1918. aasta oktoobris. Sellesse kuulusid Harrer, kui juht, Anton Drexler – kõige aktiivsem liige ja Michael Lotter, sekretär. Väikene grupp, millest regulaarselt oli kohal kolm kuni seitse liiget, kogunes iganädalaselt kogu talve jooksul. Harrer pidas loenguid sõjas lüüasaamise põhjustest, võitlusest judaismiga, inglaste vastastest tunnetest.
Detsembris algatas Drexler diskussiooni poliitiline partei asutamise kohta ning 1919. aasta 5. jaanuaril sündis Fürstenfelder Hof kõrtsis ametlikult Deutsche Arbeitspartei (DAP), selle esimesteks liikmeteks olid põhiliselt Drexleri kolleegid veduripargist.
Drexleri poolt väljatöötatud partei seadused võtsid vastu kakskümmend neli inimest ning tema valiti selle juhiks. Täpsed suhted selle partei ja töölisringi vahel, mis tekkis Thule korraldusel, jäävad selgusetuks. Franz Dannel, Thule liige ja DAP spiiker, kinnitas, et rääkis Harreriga partei loomisest Vierjahreszeiteni hotellis, kuid Drexleri pamfletis „Mein politisches Erwachen“ (1919) ei mainita midagi Dannelist, Harrerist ega partei asutamisest.
Kuigi ringi protokollides ei viidata aruteludele rassistlikust maailmavaatest, väljaarvatud tavapärastele antisemitismi vormidele, on võimalik, et Harreri Voelkischi ideed tungisid siiski ringi ja mõjutasid Drexlerit ja DAPd, sest aasta hiljem, 1920. aasta veebruaris, muutus see Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks.
Tuleb tunnistada, et DAP-liin ei põhinenud Germanennordeni aaria-rassistlikul-okultsel mudelil ning kujutas endast poliitilise ja sotsiaalse natsionalismi äärmist vormi. Adolf Hitler kohtus DAP-ga esmakordselt 1919. aasta 12. septembri miitingul. Saadetud sinna kui sõjaväe agent poliitiliste grupeeringute kontrolli alal, astus Hitler väikesesse parteisse ning pidas alates novembri kuust loenguid toidukohades, kogudes enda ümber tohutu suure auditooriumi. Ta vajas poliitilist parteid massidele ning teda ärritas äärmiselt väikeste gruppide konspiratiivne struktuur. Detsembris töötas Hitler välja instruktsiooni komiteele, mis kindlustas talle volitused ja ennetas igasugused vahelesegamised „ringi või looži“ poolt. Selle samaga sihtis ta Harrerit ning viimane lahkus ametipostilt 1920. aasta jaanuaris. Hitleri põlastavad märkused „voelkisch rändavate teadlaste“ aadressil „Mein Kampf’is“ – on järelkaja tema vaenust Harreriga ja konspiratiivsete struktuuridega, mis sarnanevad Thule ühingule ja Germanennordenile, kuna tema veendumus seisnes sellest, et eduks on vaja avatud massilist poliitilist parteid. Kuigi DAP ja Thule Ühing lahknesid vaadetes ideoloogiale, kasutasid nad ühist sümbolit – haakristi. Friedrich Krohn, Thule ja Germanennordeni liige 1913. aastast, teenis endale DAP eksperdi reputatsiooni, kuna oli tuntud kui Voelkisch-teemaliste raamatute kollektsionäär: tema kogus oli neid 2500. 1919. aasta maikuus koostas ta memorandumi nimetusega „Kas võib haakrist olla natsionaalsotsialistliku partei sümboliks?”, milles soovitas kasutada DAP sümbolina vasakule suunatud haakristi (kellaseieri järgi, nagu teosoofidel ja Germanennordenil).

* * *

11. november 1941. „Hundikoobas” – Hitleri peakorter. Joobudes esimesest edust, tungisid Saksa väed Moskva peale. Füürer kaotas lõplikult mõõdutunde. Ta kuulutas oma lipitsevate austajate ringis Venemaa põhielanikkonna massilise hävitamise ja ülejäänute orjastamise plaane. Neid pahaendelisi sententse oli juba kuuldud, füürer kordas ennast: „Vene linnadesse me elama ei asu. Las nad lagunevad meie vahelesegamiseta. Meil pole nende inimeste suhtes vähimaidki kohustusi. Sõna „vabadus” tähendab nendele õigust end pühapäeviti pesta. Meie ees on vaid üks ülesanne: germaniseerida see maa sinna sakslaste asustamisega, põhielanikkonnasse aga tuleb suhtuda nagu punanahkadesse…” Ja ootamatu repliik: „Nad kõrvaldasid Rasputini ja seega ainsa jõu, mis oleks võinud slaavi elemendile pookida tervet ellusuhtumist.”
Kõrgeim kiitus ainsale venelasele, ja kellele – Rasputinile! Puškin, Gogol, Tolstoi ja terve plejaad surematuid nimesid, kes Venemaale au teinud, ei tähendanud harimatule jefreitorile midagi. Veel enam: kui jutu sees mainiti neid või teisi sama kuulsaid vene nimesid, plahvatas Hitler tigedalt. Ta oli pöörane oma püüetes pisendada, rüvetada, puruks tallata kõik, mis vene kultuuris suur ja rahvuslik, mille ees ammu kummardanud kogu tsiviliseeritud maailm.
Füürer andis feldmarssal Mansteinile käsu teha Leningrad maatasa, ning samas selgitas küünilise avameelsusega oma ajendeid: „Küllap paljud haaravad peast, püüdes vastata küsimusele, kuidas võib füürer hävitada niisugust linna nagu Sankt-Peterburg. Kui ma tunnetan, et meie rassi ähvardab oht, taganevad minus tunded kõige kainema arvestuse ees.”
Ta kartis vene vaimujõudu, seepärast rüvetas ja tallas hullunult rahvuslikke pühamuid. Rasputinit ta kiitis, ning see räägib paljustki.
Mõistagi, keegi ei püüa tõmmata ajaloolisi paralleele kahe poliitilise avantüristi vahel, kuid ainuüksi tõik, et Hitler nägi Rasputinis jõudu, mis oleks võinud istutada vene rahvasse „tervet ellusuhtumist”, väärib tähelepanu.

* * *

Tähelepanuväärne episood, mis paljastas natside sidemeid müstikaga, leidis aset 1943. aasta augusti algul. Loojuv päike paistis näkku 25 000 inimesele, kes olid ülesrivistatud Berliini lähedal asuva Sachsenhauseni koonduslaagri platsile, kus tavaliselt toimus loendus. Laagri komandant käskis vangidele kuulutada vene ja prantsuse keeles:
„SS-Reichsführer ja saksa politsei ülem vajab eriti salajase, riigi julgeoleku jaoks elulise tähtsusega ülesande täitmiseks spetsialiste okultismi, hiromantia ja radioesteesia alalt. Kõik isikud, kes omavad neil aladel teadmisi, olgu elukutselised või asjaarmastajad, peavad veel täna õhtul ilmuma oma blokiülemate juurde. Kui soov sellest üritusest osa võtta osutub siiraks, võivad nad loota režiimi kergendamist või isegi vabastamist. Vastasel korral ootab neid surm.”
Jahmunud inimesed vaatasid üksteisele otsa. Mida see küll pidi tähendama?
Juhtunud oli aga niisugune lugu.
25. juulil 1943 tagandas Itaalia kuningas Emanuelle III Benito Mussolini peaministri kohalt. Kuningas ei lasknud diktaatoril isegi rääkida, öeldes vaid: „Mul on kahju, kuid teist lahendust ei olnud.” Sama päeva pärastlõunal võeti Mussolini Villa Savoias vahi alla. Duce arreteeriti ja viidi ära teadmata suunas.
Itaalia fašistide ninamehe saatus tegi Hitlerile ja tema käsilastele tõsist muret. Sealjuures ei hirmutanud neid kaugeltki mitte mõte, et Mussolini võidakse tappa. Kolmanda riigi peamehed taipasid suurepäraselt, et nende pankrotistunud partner oli muutunud poliitiliseks laibaks. Ent nad kartsid, et Mussolini, olles sattunud Hitleri-vastase koalitsiooni liikmete kätte, võib põhjustada fašistliku riigi ninameestele palju ebameeldivusi.
Aga mis siis, kui liitlased korraldavad Mussolini üle kohtumõistmise? Natsid kartsid seda protsessi. Kartsid, et rahvad saavad nende kohta teada nii mõndagi, mida oli hoolikalt varjatud. Siis võib natslikke juhtide mõju saksa rahvale, mis oli sõjaliste lüüasaamiste tõttu juba niigi kõikuma löönud, lõpliku hoobi saada.
Itaalia salateenistus ei suutnud ära hoida Mussolini arreteerimist ega röövimist, ammugi veel vabastada arreteeritut. Seepärast mingid andmed tema asukohast, mis saadi tavalisel teel (s.o. luure kaudu), ei äratanud Hitleris usaldust. Selles peataolekus tekkiski tal mõte katsuda Mussoliniga telepaatia abil ühendusse astuda või uurida kõrgemate jõudude kaudu välja, kus ta asub. Himmler otsustas luua Maagide suure nõukogu. Häda oli aga selles, et tolleks ajaks olid maagid aetud koonduslaagritesse, kuna nende roosilised ettekuulutused polnud täitunud. Aga ega natside usk maagiasse seetõttu vähenenud. Nad lihtsalt arvasid, et fiasko oli tabanud võltsmaage. Peavad ju aga olema ka tõelised…
Üleskutsele vastas umbes paarsada inimest. Okultismiteenrite hulgas oli palju neid, kes polnud kaugeltki natsimeelsed, kuid oma olukorda kergendada tahtis neist igaüks.

18. augustil 1943 toimus Berliini lähedal Wannsee järve kaldal asuvas hotellis Himmleri juuresolekul ennustamine. „Selgeltnägijatele” esitati üks küsimus: „Me otsime erakordselt tähtsat isikut. Kes teie hulgast suudab astuda temaga kontakti?”
Saabus pingeline vaikus. Aeg-ajalt kostis esseslaste summutatud sosinat.
Nüüd tuli maagidel maksimaalselt pingutada oma vaimseid võimeid, eelkõige taiplikkust, oskust silmapilkselt tabada ja analüüsida informatsiooni, mis neil tuli välja õngitseda situatsioonist, atribuutikast (lauale oli laotatud Itaalia kaart) ja katsetajaist (hitlerlastest) endist – nende žestidest, miimikast, Himmleri ja tema lähikondlaste vaevukuuldavast sosinast.
Edasi järgnes midagi, mis meenutas mängu „kuum – külm”. Kui üks maagidest nimetas Göringi nime, siis see juuresviibivaid fašiste ei erutanud. Keegi nimetas sosinal Mussolinit…
Kõige taibukamaks osutus sõjavang Zaim Zmajev. Haaranud esseslase käe ja tehes näo, nagu uuriks ta seda tähelepanelikult ja loeks sellelt, kuulutas ta: „Mussolini on elus, terve ja ustav Saksamaale. Kui füürer teda lähemal ajal ei vabasta, antakse ta üle Ameerikale.”

„Maag” hakkas sõrmega vedama kaardil kontsentrilisi ringe ja muidugi, tänu ideomotoorsetele signaalidele, tabas koha, kus sakslaste andmetel peeti vangis Mussolinit. Natsid võpatasid: See ta ongi, märguanne kõrgemalt!…
Hitleri korraldusel alustati operatsiooni „Unternehmen Eiche” (operatsioon Tamm), et leida ja vabastada arreteeritud Mussolini. Duce vabastamine tehti ülesandeks kurikuulsale SS-Hauptsturmführer Otto Skorzenyle. Jagades vajaliku informatsiooni eest heldelt võltsitud Inglise naelu, õnnestus sakslastel duce jälile saada. Natsid said teada, et kukutatud diktaatorit hoitakse Maddalena saarel.
26. augustil võttis Skorzeny ette luurelennu saare kohal, kuid kukkus koos lennukiga merre. Ta õngitseti välja ning samal päeval vallutas ta viie kiirkaatri ja saja mehe abil saarekese. Kuid Mussolini oli selleks ajaks saarelt ära viidud. Tuli jätkata Mussolini otsinguid.
3. septembril kirjutas kindral Giuseppe Castellano alla Itaalia kapitulatsiooni aktile. Kuigi Mussolini võimule upitamine oli enam kui küsitav, lootis Hitler veel Mussolinit ära kasutada.
12. septembril vabastas Skorzeny juhitud langevarjuriteüksus mägihotellis Campo Imperatore interneeritud Mussolini. Kukutatud diktaator tahtis, et ta viidaks Rocca delle Caminate kindlusesse Romagnas, kuid Hitleril olid temaga teised plaanid ja vabastatud Mussolini toimetati lennukiga Viini. Järgmisel päeval kohtus Mussolini Müncheni hotellis Vier Jahreszeiten oma naise Raqueli, laste ja lastelastega. 14. septembril lendas ta Hitleri peakorterisse Rastenburgi, kus tal seisis ees tõsine jutuajamine füüreriga.

* * *

Aastaid tagasi avaldasid prantsuse kirjanikud Louis Powell ja Jacques Bergier raamatu „Maagide hommik”, kus tegid teatavaks rea fakte, mis näitavad suhteid fašismi ja müstitsismi vahel.

Fašistlike ninameeste eliidil oli oma, täiesti irratsionaalne, sonimisega piirnev maailmataju. Vastavalt sellele pole kogu maailm midagi muud kui kaljusisene tühemik, mis sarnaneb õhupalliga. Inimkond elab selle sees. Tähed kujutavad endast jaamasse. Maal on mitu kaaslast – Kuud. Kui nood Maale langevad, tekivad sellel inimgigantide, nimelt Himaalaja peidikute kuldkooriku all uinunud gigantide tsivilisatsioonid. Kasutades rassi muutmise salajasi meetodeid, on võimalik saavutada võrdväärsust nende jumalike üliinimestega. Sellele peavadki olema suunatud saksa eliidi – valitud härrasrassi pingutused. Järgmine sama tähtis ülesanne on vriili oma valdusse saamine. Mis on vriil? See on mittemateriaalne energia, mis täidab universumit, see on inimese jumalikkuse närv. Kelle võimu all on vriil, see muutub oma keha valitsejaks, teiste inimeste ja kogu maailma käskijaks. Seepärast tuleb tõeliste aarialaste kõik pingutused suunata vriili alistamisele. Kõik muu – ametlik teadus, astroloogia, geoloogia, matemaatika, psühholoogia, moraal – on vaid tühipaljad sõnad, koduneva intelligentsi arutu loba. Hitler kuulutas: on olemas põhjamaine natsionaalsotsialistlik teadus, mis vastandatakse liberaalsele juudi teadusele. Selle „põhjamaise teaduse” järgi suunab kuninggigant, inimjumal kogu ühiskonna energiat. Kuningmaagi põhifunktsioon on kanda oma õlul kogu päikesesüsteemi. Ta valitseb oma kuningriigi psühhoenergiakeskust, mis on seotud kosmose liikumapanevate jõududega.
Eks ole see puhtakujuline sonimine? Võiks arvata, et midagi seesugust võib kohata vaid grafomaanlike skisofreenikute kirjutistes. Kahtlemata on see nii. Kuid samal ajal ei olnud natsibossid kaugeltki hullumeelsed. Oma kohutavate kuritegude eest inimsuse vastu said nad rahvusvahelise tribunali õiglase otsuse alusel teenitud karistuse kui täielikult süüdivad isikud, kes suudavad endale oma tegudest aru anda ja neid juhtida.
Nad polnud hullumeelsed. Nad olid inimvihkajad, pimedusejüngrid saksa imperialismi ketikoerad, keda kapital ässitas maailma paljude rahvaste, sealhulgas ka saksa rahva kallale, et neid orjastada ja enda heaks töötama sundida. Kogu natside maailmavaade põhines müstilisel maskeeringul. Selle abil tahtsid nad veenda teisi, eelkõige aga iseennast oma õiguses maailma valitseda ja olla väljavalitud. Veenda oma võimsuses, oma võitmatuses, mille allikaks pidi olema suhtlemine ja sugulus üleloomulike jõududega, mis olid nende võidu ette määranud veel enne maailmaloomist.
Näiteks kirjutas Hitleri lähikondlane Rauschning pärast vestlust füüreriga: „Hitler tuli pidevalt tagasi „otsustava maailmapöörde” või, nagu ta veel väljendus, „ajašarniiri” juurde. Ta rääkis nagu „selgeltnägija”. Ta oli kujundanud endale bioloogilise müstika, või kui soovite, müstilise bioloogia. Tal oli oma terminoloogia. „Vaimu väärtee” tähendas tema jumaliku kutsumuse unustamist. „Maagiline nägemus” oli evolutsiooni eesmärk. Hitler arvas, et ise on ta selle peaaegu omandanud, milles nägigi oma endiste ja tulevaste saavutuste põhjust. Omaenda imepärast saatust ei osanud ta seletada muidu kui salapäraste jõudude mõjuga. Nondesamade jõudude arvele pani ta ka talle sisendatud kutsumust anda inimestele uus evangeelium.”
Vaevalt saab selgemini väljenduda.
Tunnustades vaadet universumile kui areenile, kus toimub lakkamatu võitlus kahe müstilise jõu, tule ja jää vahel, rääkis Hitler, et tema, olles „kõrgeimate jõudude” kaitse all, on „maailmajääd” taltsutada ja võita suutva igavese tule kandja. Ta nimetas end inimeseks, kes on „ustav üritusele, mille jaoks gigandid on ta määranud”.
Euroopa rahvaste must timukas SS-Reichsführer Heinrich Himmler, kes saatis koonduslaagrites surma miljoneid inimesi, arvas end olevat müstiliselt seotud keskaegse saksa keisri Heinrich Linnupüüdja vaimuga. Temaga lähemaks suhtlemiseks võttis ta ette iga-aastasi palverännakuid Linnupüüdja hauale. Palverännaku lavastas Himmler ranges vastavuses hämara keskaja müstiliste rituaalidega.
Analoogilisi näiteid võib tuua hulgaliselt. Kõik nad tunnistavad üht ja sama: saksa natsid olid tihedalt seotud müstikaga, nägid selles lätet, mis viljastas nende jubedaid teooriaid ning koletut praktikat.
Ei maagilised rituaalid ega müstilised tseremooniad suutnud natslikku ideoloogiat päästa. Tuhandeaastane Reich püsis vaid kaksteist aastat.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Otto Skorzeny – Euroopa kõige ohtlikum mees
Jelena Blavatskaja – naine, kellel õnnestus piiluda igavikku