Teisik ennustab surma

Lood salapärasest teisikust, kes olevat igal inimesel, on niisama vanad kui inimkond ise. Iidsetest aegadest peale on teisiku nähtavaks muutumisele omistatud sünget tähendust Kui teisik, hinge efemeerne kujutis, kehast lahkub, tähendab see inimese surma. Sellist arvamust tõestavad paljud ajaloos registreeritud taktid. Ja sellesse usutakse tänapäevalgi.

Teatas hukkumisest
Ameeriklanna Linda Smithi lendurist poeg viibis Korea sõjas. Kord majast väljudes nägi Linda poega mööda aiateed lähenevat, seljas uus vorm, mida oli kandnud siis, kui ema ta kodust rindele saatis. Nad embasid teineteist rõõmuga, kui korraga… oli poeg kadunud. Ema otsis teda kogu majast, hüüdis aias – tagajärjetult. Linda minestas. Selgitus juhtunule järgnes ööpäev hiljem, kui toodi teade noore lenduri hukkumisest. See oli toimunud täpselt hetkel, mil ema teda aiateel embas.
Niisuguseid juhtumeid on registreeritud tuhandeid. Üks nende kirjapanijaist on prantsuse astronoom Flammarion, kes omaenese elust jutustas niisuguse loo: „Õigemini kuulsin seda oma tädilt. Kord hilisõhtul, kui kõik olid juba magama heitnud, kuulis tädi tallist imelikku kära. Sellal, kui tema isa läks vaatama, mis hobustel viga, nägi tädi salongi kamina ees seismas oma vanaisa, kes elas kaugel. Kiiresti jooksis ta kutsuma ema, aga kui nad koos naasid, oli vanaisa kadunud. Järgmisel päeval said nad teate, et eelmisel õhtul oli vanaisa hobuselt kukkunud ja silmapilkselt surma saanud.”

Efemeerse keha mõistatus
Millega seletada niisugust hirmutavat kahestumist? Religioosne filosoofia on alati kinnitanud, et inimese nähtava keha sees asub teine – energeetiline, efemeerne, mida palja silmaga ei näe. See teisikust keha muutub materiaalseks ja nähtavaks erandjuhtudel. Üheks niisuguseks ongi inimese maise eksistentsi lõpp. Tegelikult eelneb sellele alati pikk ja keeruline protsess, isegi väliselt hetkelise surma korral. Ka tiibeti kuulsas Surnute raamatus seisab kirjas, et enne surma hakkab inimese mitmeplaaniline struktuur kihistuma, efemeerne kompleks eraldub pikkamisi füüsilisest. Just neil hetkedel on teisiku ilmumine kõige tõenäolisem: kui side energeetilise ja füüsilise keha vahel katkeb, võib esimene vabalt ringi liikuda ja isegi tegutseda täiesti mõtestatult. Tavaliselt teeb ta aga teoks surija viimase igatsuse – kohtuda oma lähedastega.
Flammarioni raamatus „Hoomamatu” on kirjas näiteks niisugune lugu: „Bernardine oli vana ja harimatu teenijanna, kes armastas napsitada. Kord hilisõhtul laskus ta veinikeldrisse joogi järele, tormas sealt aga kahvatuna ja võbisedes tagasi. Majaliste pärimiste peale rääkis Bernardine, et olevat keldris kohanud oma tütart, kes elab Ameerikas. Too olnud valgeis rõivais, kurb ja hädine, ning palunud emalt andestust ning jätnud temaga hüvasti. Bernanrdine oli kindel, et tütrega peab olema midagi halvasti. Teised naersid, arvates, et teenijanna on järjekordselt liigse napsu visanud. Aga järgmise postiga toodi telegramm: tema tütar oli surnud just neil minutitel, mil Bernardine teda keldris kohtas ning ta häält kuulis.

Elavatest tuhandete kilomeetrite kaugusel
Siiski on alust oletada, et mitte alati ei kuuluta teisikust fantoom surma. Ta võib kehast väljuda ka siis, kui füüsiline keha viibib seisundis, mis nõuab ülimat pinget ja kontsentratsiooni. Kaasaegsed kinnitavad, et näiteks Byron võis näha mööda Londoni tänavaid jalutamas, samal ajal, kui ta tegelikult viibis Kreekas ja oli raskesti haige.
On aga ka teada juhtumeid, mil efemeerne teisik mitte ei rända tuhandete kilomeetrite taha, vaid ka mäletab hiljem täpselt, mida ta seal tegi.
21. septembril 1774 pidi preester Alfonso Lugiori pidama missa Arezzo vanglas. Enne seda jäi ta aga sügavasti magama ja teatas kaks tundi hiljem, et naasnud just praegu Roomast, paavst Clemens XIV surivoodi äärest. Muidugi arvati, et preester nägi seda üksnes unes. Aga mõne päeva pärast saadi kuulda paavsti surmast, kusjuures kõige üllatavamaks osutus see, et kõik, kes paavsti surivoodi juures viibisid, kinnitasid nagu ühest suust: Alfonso Liguori oli seal, juhatas hingepalve lugemist, vestles kõigiga.

Kohtumine iseendaga
Teisiku fenomeni kõige huvitavam ilming vapustab ka paadunud realiste – kui kohtutakse iseendaga. Sellegi esilekutsujaks võib olla füüsiline või psüühiline ülekoormus, stress, raske haigus ja võib eneses kätkeda surmaennustust.
Kaks päeva enne keisrinna Katariina II surma nägid õuedaamid, kuidas öösärgis keisrinna, küünal käes, väljus oma magamiskambrist ja suundus troonisaali. Muidugi panid daamid seda imeks ja hakkasid muretsema, mida keisrinna troonisaalis nii kaua teeb, kui korraga kostis tema magamistoast tavaline kellahelin, millega teenijannasid kohale kutsuti. Keisrinna pahandas, et teda magada ei lasta ja nõudis selgitust õuedaamide ehmunud oleku kohta. Kuulnud juhtunust, läks Katariina koos saatjaskonnaga troonisaali. See oli mattunud imelikku rohekasse valgusse, ja troonil istus… teine Katariina. Keisrinna langes teadvusetult maha. Tema tervis halvenes järsult ja kaks päeva hiljem oli ta surnud.
Siiski ei pea kohtumine iseenese teisikuga ilmtingimata surma ennustama. Mõnikord aitab astraalkeha nähtavaks muutumine hakkama saada kriitilises situatsioonis, kõrgendada organismi energeetilist potentsiaali ning ta seeläbi hädast päästa. Kuulus india maagiate uurija Castanieda jutustab oma raamatutes juhusest, mis toimus tema õpetajast maagi don Juaniga. Viimane sattus kord ühes Mehhiko mässavas jões uppumisohtu. Ta ei osanud ujuda ja andis end lõpuks loodusjõudude meelevalda, jättes eluga hüvasti, kui korraga nägi… teist iseennast, kes kaldal tema kõrval jõevooluga kaasa jooksis. Don Juan ei osanud hiljem seletada, kuidas see sündis, aga pärast seda, kui ta oli nii vapustaval moel iseennast näinud, leidis ta endas jõudu kaldani rabelda.
Skeptikutel on kõige lihtsam kogu eelkirjeldatu väljamõeldiseks kuulutada, kuid kus suitsu, seal tuld! Teisikute fenomen tekitab mõistagi hulga küsimusi: Mida üldse võib eneses peita inimese energeetiline potentsiaal, kuidas seda maksimaalselt rakendada? Kindlasti pole aga oma efemeerset teisikut teadlikult juhtida. Samal põhjusel on ka kõik katsed tõestada telepaatiat läbi kukkunud. Kahjuks ei taha paljud aru saada, et mõtteid pole võimalik teadlikult edasi kanda, telepaatiline side ei allu meie tahtele.
Mitte asjata ei manitse Roerichid oma „Elavas Eetikas”: „Nagu taevas on põhjatu, nii on äraarvamata suur ka sinus peituv jõud ja vägi.”

MAAJA

NB! Loe ka:
Hajuta halvad ended
Õnnelikud ja õnnetud nädalapäevad
Kell sureb ühes omanikuga
Mida siitilmast lahkujad näevad
KARMA – headuse maagiline jõud
Kas meie elukäik on ette määratud?
Kosmilise eluenergia saladus