Teatriajaloo suurimad tulekahjud Viinis (1881), Chicagos (1903) ja Madridis (1928)
19. sajandi lõpus oli Viin kõikvõimalike intellektuaalide jaoks maagiline keskus. Kuulus Schottenring oli õhtuti jalutajate meelispaigaks. Siin asusid uhked kauplused, pangad, mitu teatrit ja muusikaühing.
8. detsembril 1881 toimus kõigest kaheksa aastat tagasi avatud Ringtheateris Jacques Offenbachi romantilise ooperi „Hoffmanni lood” esietendus. Juba enne seda olid Viini kriitikud ooperit ülivõrdes kiitnud. Pole siis ime, et esietendus oli täielikult välja müüdud. Teatavasti olid aga jõukad viinlased tuntud oma ebatäpsuse poolest. Kuigi etendus pidi algama kell 7 õhtul, oli kella poole seitsmeks kohal ainult üks kolmandik publikust. Üks tõld teise järel saabus teatri ette. Ainult need, kellel olid piletid ülemistele rõdudele, olid juba oma kohad sisse võtnud, parter, esimene rõdu ja looþid olid ikka veel pooltühjad. Orkestrandid häälestasid pille, kõlasid esimesed kellad, teatades etenduse peatsest algusest.
Äkki lõid sametpunasest raskest eesriidest välja leegid. Tulekahju sai alguse ühe kulisslae valgusti narmaste süttimisest. Otsekohe puhkes kirjeldamatu paanika. Kõik püüdsid rõdudelt kitsaste treppide kaudu minema pääseda. Üsna pea olid kõik koridorid ja väljapääsud inimestest ummistunud. Ainult need, kes istusid kas parteris või loožides, pääsesid kiiresti hoonest välja.
Neljandal rõdul viibijate jaoks algas tõeline tragöödia. Valgus kustus, tuli oli jõudnud gaasitorudeni, kustusid ka väljapääse tähistavad õlilambid. Sajad inimesed ekslesid väljapääse otsides pimedates koridorides, samal ajal kui suurt saali valgustas tulekahju hele kuma. Mitte keegi ei tegelenud tuletõrjevoolikutega, keegi ei lasknud alla publikut kaitsvat raudset eesriiet, mis juba tollal oli olemas kõigis suurtes teatrites. Elektrilised tuletõrjealarmid ütlesid üles ja nii tuli tuletõrjele suusõnal teatada.
Kulus veerand tundi, enne kui esimesed tuletõrjemeeskonnad kohale jõudsid. Hoonesse tormanud pritsimehed ei leidnud pimeduses hüdrante üles. Igal sammul surnute otsa komistades, olles vingust peaaegu lämbumas, olid nad sunnitud hoonest väljuma. Redelid olid liiga lühikesed, päästelinad olid maha unustatud.
Hoone välisrõdudele pääsenud inimesed hüppasid uudistajate sekka. Sajad inimesed olid jäänud tulelõksu ning neil polnud vähimatki lootust eluga pääseda. Kohale ruttasid kõrged ametnikud, nende hulgas peaminister krahv Eduard von Taaffe. Tuletõrjujad püüdsid neid rahustada, öeldes, et olukord on kontrolli all ja teatris enam kedagi ei ole. Kui aga selgus kohutav tõde laibamägede kohta, asus von Taaffe appi. Kolm tundi järjepanu aitas ta hoonest hukkunute surnukehasid välja tassida. Tuletõrjujatel õnnestus alles järgmise päeva lõunaks viimased leegid kustutada.
Teatriajaloo suurim tulekahju nõudis 896 inimelu. Kogu Viin oli juhtunust šokeeritud. Ajakirjandus tegi katastroofi peasüüdlaseks teatridirektori Jauneri. Direktor ei olevat personali piisavalt kontrollinud, pealegi oli ta üks esimesi, kes jalga laskis, selle asemel et hoolitseda väljapääsude avariivalgustuse eest. Kohus mõistis Jauneri neljaks kuuks vanglasse. Pärast vanglast vabanemist võttis teatridirektor endalt elu. Ta oli Ringtheateri suure tulekahju viimane ohver.
Tulekahju Iroquois’i teatris Chicagos, 30. detsember 1903
Chicago uhiuut elegantset Iroquois’i teatrit reklaamiti kui täiesti tulekahjukindlat. Selle väite paikapidamatus leidis traagilise tõestuse vähem kui kuus nädalat pärast teatri suurejoonelist avamist.
30. detsembril 1903 hukkus teatris ajal puhkenud tulekahjus üle 600 inimese. Rikkalikult dekoreeritud interjööriga teater oli tõeline tulelõks: puudusid keemilised tulekustutusvahendid ning töötajad polnud teinud läbi ühtegi treeningõppust. Kuigi hoonel oli üle 30 väljapääsu, oli enamik neist lukustatud ja külastajate arv polnud vastavuses tuleohutusnõuetega.
Tol saatuslikul päeval etendati menukat pantomiimi „Sinihabe juunior” ja kuigi teatris oli ametlikult 1600 istekohta, oli müüdud üle 2000 pileti (teistel andmetel vaatas etendust 1300 inimest). Sajad inimesed seisid saalis vahekäike ummistades. Keset etendust süütasid ülekuumenenud kaarlambi sädemed gaasriidest dekoratsiooni, millega markeeriti kuuvalgust. (Teistel andmetel tekkis ühe valgusti kaablis lühis). Tuli levis kiiresti õlivärvidega maalitud dekoratsioonidele lava ühes servas ja juba haarasid leegid eesriideid. Keegi hüüdis esimestest ridadest: „Tuli lahti!” – ning paanika algas. Lavatöölised hakkasid alla laskma tulekindlat eesriiet ja näitlejad põgenesid läbi lavataguste väljapääsude. Sealtkaudu lahkujad olid nende väheste õnnelike seas, kes pääsesid tervena. Avatud uksed tekitasid aga tuuletõmbuse ning poolenisti suletud tulekindla eesriide vahelt paiskus saali hiiglaslik tulekeel. Samal ajal kustus elektrivalgus, mis suurendas paanikat. Inimesed tormasid tungeldes kitsaid vahekäike pidi väljapääsude poole. Kuna oli suvevaheaeg, oli teatris palju õpilasrühmi ning naisi lastega. Eespool olijad suruti vastu lukustatud uksi ja väiksemad ning nõrgemad tallati jalge alla. Kohutavat tunglemist põhjustas ka teatri ebaõnnestunud arhitektuuriline lahendus. Väljapääsud nii rõdult kui galeriist viisid ainult ühte koridori, kus tallati surnuks suur hulk inimesi. Tuletõrjeredelid teatrihoone välisküljel olid liiga kitsad arvukate põgenejate jaoks ning paljud inimesed hüppasid akendest alla ja said surma. Kukkumisel jäid ellu ainult need, kes langesid allahüpanute surnukehade järjest kõrgenevale virnale.
Käputäis inimesi pääses vigastamata veel tänu sellele, et naabermaja ülakorrusel töötavad maalrid panid majade vahele planklaua, mida mööda osavamatel õnnestus roomates pageda. Osa näitlejaid ja lavatöölisi põgenes keldrikorrusel asuva söepunkri luukide kaudu.
Tuletõrjekomando saabus kiiresti ja tulele pandi kähku piir. Aga halvim oli juba juhtunud. Umbes 200 inimest oli lämbunud suitsus ja leekides esimese 10 minuti jooksul, 400 tallati surnuks paanilise põgenemise käigus. Kui laibad kõnniteele asetati, olid nende kehadel ja nägudel selgesti näha saabaste ja kingade jäljed. Kui lõpuks hukkunud kokku loeti, selgus, et tulekahju oli nõudnud 602 inimelu.
Tulekahju vapustas rängalt kogu Chicagot. Kuigi teatri juhtkonda ja kedagi linnavõimudest juhtunu eest vastutavaks teha ning süüdi mõista ei õnnestunud, oli see Ühendriikide ohvriterohkeim teatritulekahju ajendiks esimeste ühiskondlike ehitiste jaoks mõeldud tuleohutuseeskirjade väljatöötamisele.
Tulekahju Madridi teatris Novedades 22. septemberil 1928
Teater Novedades oli 1920. aastatel Madridis väga armastatud. 1860. aastal täielikult puust ehitatud teater sai õige pea elektrivalgustuse, kuid 1928. aastaks oli juba ammugi aeg hoonele kapitaalremont teha.
22. septembril 1928 oli pärastlõunast etendust tulnud vaatama 3200 inimest, kellel polnud aimugi päevi näinud hoone tuleohtlikkusest. Keegi saalis viibijatest ei märganud väikest vahejuhtumit laval. Ruumis, kus hoiti dekoratsioone, tekkis lühis, mis süütas lae. Näitlejad ja orkestrandid olid esimesed, kes tulekahju märkasid. Koos lavatöölistega püüdsid nad tuld kustutada. Kui see ei õnnestunud, põgenesid nad lava taga asuvate väljapääsude kaudu. Leegid levisid kiiresti lavale. Õigupoolest oleks pidanud raudne eesriie kohe alla lastama, kuid millegipärast seda ei tehtud. Õhuke eesriie süttis mõne hetkega ja langes põlevate tükkidena saali. Saali tagumistes ridades istunud inimesed jõudsid välja joosta, kuid parteri esimestes ridades istujatel polnud mingit pääsemislootust.
Inimesed püüdsid paaniliselt põgeneda väljapääsude poole, paljud trambiti surnuks. Kui siis ka valgus kustus, puhkes täielik kaos. Treppidel tunglejad blokeerisid väljapääsud. Teatri kõige odavamad kohad asuvad teatavasti rõdudel. Novedades oli rahvateater ja enamik rõdude publikust oli pärit Madridi vaesematest elanikkonnakihtidest. Nüüd olid nad tulelõksus. Alla hüpata tähendanuks enesetappu, trepikojad ja väljapääsud olid aga põgenejatest ummistunud. Leidus neidki, kes läksid endast välja ja üle teiste trügides hüppasid rõdudelt alla. Suurem osa ülemiste rõdude ohvritest suri aga mürgise vingugaasi tõttu.
Paanika kasvas. Mõned üritasid väljapääsuni jõuda vägivalda kasutades. Välkusid noad. Sõna otseses mõttes küünte ja hammaste abil püüdsid inimesed oma elu päästa. Kuid leidus ka selliseid vapraid mehi, kes kandsid lapsi oma õlgadel saalist välja ja siis üritasid uuesti põlevasse saali tagasi pöördudes veel inimesi päästa. Üks kohanäitaja juhatas taskulambiga hädasolijatele teed. Järgmisel päeval leiti ta surnult, taskulamp ikka veel käes.
Kohale saabunud tuletõrjujad olid täiesti abitud, sest nad ei saanud teatrit ümbritsevatel kitsastel tänavatel oma autoredeleid välja lasta. Neil ei jäänud muud üle kui abitult pealt vaadata, kuidas teater vundamendini maha põleb. Ka neli naabruses asunud hoonet said tugevasti kannatada. Pääste- ja kustutustööd kestsid järgmise päeva hommikuni.
Tol õhtul hukkus 110 inimest, 350 vigastada, neist osa raskelt. Pärast hävitavat tulekahju tehti kogu riigis korjandus hukkunute perekondade toetuseks. Pärast tragöödiat hakati ajakirjanduses elavalt diskuteerima tuleohutuse üle Hispaania teatrites. Tollal ei olnud hüdrandid teatrites veel kohustuslikud, samuti palgaliste tuletõrjujate kohalolek etenduse ajal.
Peter Hagen
