Suured ja väikesed …

Esinduslikul teaduskonverentsil, mis toimus aastatid tagasi Inglismaal, viis Manchesteri ülikooli tuntud bioloogiadoktor Robin Baker kolleegid tõelisse hämmeldusse, paludes neil spetsiaalse plastsirkli abil mõõta ära… oma munandid. „Kui see tehtud,” lisas ta, „siis kõrvutage tulemust mõttes oma seksuaalsete kogemuste hulga ja kvaliteediga!”

Dr. Baker on veendunud, et suurte munandite omanikud, kelle spermatootlikkus on seega suurem, on seksuaalselt aktiivsemad ja petavad ning vahetavad partnereid sagedamini kui teised. Selle kinnituseks tõi ta ära ühe oma konkreetse uurimuse tulemused: 80 tudengi hulgast tunnistasid kaksteist, et nad kõiki oma partnereid pidevalt petavad, ja nende munandid osutusid teiste omadega võrreldes suuremaks.
Tõepoolest, meeste munandid on erinevad. Bakeri andmetel kõiguvad nende mõõtmed märkimisväärselt – 0,8–5,3 kuupsentimeetrini, keskmiseks mahuks peetakse aga 2,4 cm³. Bakeri arvates on munandite suurus, seemnevedeliku hulk ja seksuaalpartnerite arv keerukas omavahelises seoses ja sellel on oma kindel bioloogiline otstarve. Gorillal, kes valib kogu eluks ühe kindla partneri ja kes liigutavalt oma järglasi hoiab, on väga väikesed munandid; agaral šimpansil, kes paaritub paljude emastega, üllatavalt suured. Inimene jääb kusagile nende vahele.

KES KEDA?
Isase olendi bioloogiliseks funktsiooniks on anda järglastele edasi oma geenid. See sunnib teda konkureerima sookaaslastega mitte üksi emasele ligipääsemiseks, vaid ka seemne kvaliteedis. Kui emane ühe reproduktsioonitsükli jooksul paaritub rohkem kui ühe isasega, algab tema organismis spermatosoidide omavaheline konkurents – kelle seeme on elujõulisem. Esialgu olid teadlased arvamusel, et see kehtib vaid putukate ja selgrootute kohta, viimase paarikümne aasta jooksul on aga tõestatud, et sama toimub ka paljude selgroogsetega. Isegi linnud, üldiselt tuntud monogaamidena, paarituvad mõnikord „väljaspool abielu”, mille tulemuseks on „vallaslapsed”. Sest võib juhtuda, et juhusliku isase seeme on tugevam pideva paarilise omast.
Missugune on selle protsessi positiivne evolutsiooniline mõte, mis teadlaste oletuse põhjal leiab aset ka inimeste puhul? Oma arvukates populaarsetes kirjatöödes leiab dr. Baker, et naised otsivad suhteid väljaspool abielu just perioodidel, mil viljastumise tõenäosus on kõige suurem. Sealjuures suudavad nad sperma püsimist organismis kontrolli all hoida, andes kas teadlikult või alateadlikult eelistuse selle mehe omale, kellelt tahavad järglast saada. Omalt poolt püüab mehe organism samuti suurendada oma šansse isadusele, mis teatud määral sõltub seemnevedeliku hulgast ja kvaliteedist.

TULD VÕÕRA PIHTA
Spermatosoidide sõjas (muide, niisugust pealkirja kannab ka üks dr Bakeri bestseller), mis toimub emakas, osaleb kolm eri liiki sugurakke. Esimesed on nn spennatosoididkamikazed. mis ise ei viljasta, vaid on teiste otsingul. Kui talle vastujuhtunud spermatosoidi keemiline koostis viitab võõrale, siis kamikaze hävitab ta! Teised spermatosoidid on suluslajad. blokeerijad. Need osalevad otse ovulatsiooniprotsessis, dešifreerides võimalike konkurentide geneetilist sisu. Ja alles kolmandad – spermatosoidid-jahimehed, kes moodustavad üldarvust ainult üheainsa protsendi, on need, mis munaraku viljastavad.
Selles „sõjas” võidab mees, kelle seemnevedelikus on erinevate spermatosoidide vastastikune suhe kõige optimaalsem. See optimum sõltub aga konkurentide olemasolust Kui mees, täpsemalt – tema organism, tunnetab konkurentide olemasolu, võib tema seemnevedeliku kvaliteet ja spermatosoidide vastastikune suhe muutuda – näiteks kasvab kamikaxede ja blokeerijate arv.

KOMMENTEERIB „MAAJA“
Dr. Bakeri spermatosoidide sõja kirjeldus mõjub sama huvitavalt kui seiklusromaan. Sugurakkude omavaheline konkurents on sealjuures fakt, mis erilisi kahtlusi esile ei kutsu. Siiski ei tohiks unustada, et teadlane püstitab vaid hüpoteesi, mis peab tõestuse alles saama – paljude põhjalike uuringute käigus. Mõnedele Bakeri ettekujutustele võib aga juba praegu vastu vaielda.
Eelkõige seonduvalt sellega, mis puutub munandite suurusse. Loomadel on munandite mõõtmed tõepoolest sõltuvuses nende paaritumistavadest. Kas saab aga sama mudelit kohaldada inimesele, kelle puhul munandite suurus on küllalt erinev liigisiseselt ning kelle elukorralduses pole kõik kaugeltki nii ühetähenduslik kui loomade omas? Ütleme, et mehel on näiteks suured munandid ning tema organism toodab rohkesti seemnevedelikku, aga kes saaks täpselt väita, kas laseb ta sellel voolata armastatud naisesse, mitmesse naisesse või koguni, sõltuvalt rassist ja kultuuritraditsioonidest, otse maamulda! Kõik see sõltub väga paljudest sotsiaalsetest ja psühholoogilistest eeldustest Kindlasti pole kahtlust, et suur armastus ja seksuaalne rahuldatus on faktorid, mis naise viljastumist soodustavad; sellegipoolest pole tänini veel ühtegi tõsiseltvõetavat kinnitust Bakeri väitele, nagu oleks iga kümnes laps Inglismaal sigitatud mitte püsipartneriga, vaid mõne teise – täiesti juhuslikuga!
Kokkuvõtteks tahaks küll öelda, et üsna levinud arvamus, nagu oleksid suurte munanditega mehed mingid seksigigandid, kuulub ilmselt müütide valdkonda. Ja soovitada naistele, kes enesele meest või elukaaslast valivad, uurida kandidaate mitte ainult alt-, vaid ka ülaltpoolt püksirihma!

MAAJA