Surmatoov helendus
Ühel ööl riskis Jeff Braddy minna Mitchell Flatsi (USA, Lääne-Texas, peaaegu Mehhiko piiri ääres) platoole, et näha seal end ilmutavaid viirastuslikke tulesid.
Vaevalt oli ta kohale jõudnud, kui üsna tema pea kohale, umbes 20 meetri kõrgusele, tekkis tulekera. Vapper mees marssis edasi, kerale vastu. See muutus helepunaseks ja pooldus kaheks. Veel hetk, ja mees tõusis õhku, justkui oleks mingi tundmatu jõud teda maast lahti tõuganud. Ja samas tagasi toonud.
Uurija Edgar Miles kirjeldab aga juhtumeid, mil kohtumised nende tuledega on traagiliselt lõppenud. Autod, mis tühermaa vaevalt läbinud, on muutunud tules kokkusulanud metalliräbuks, inimesed jäljetult kadunud või mõistuse kaotanud. enamasti need tuled aga kaovad, kui keegi neile ligineb. Seda on püütud teha küll jala, hobustel, autodel ja isegi lennukitel. Mõnedel on Õnnestunud neid jälitada 40 miili, ja siis äkki on peibutaja kadunud. Fritz Cal, Marta linnakese (selle linna järgi nimetatakse nähtust sageli Marta tuledeks) elanik, märkis, et tulekerasid tabada on sama hea kui püüda vikerkaart.
„Mina nägin kaugel paljudes värvides helklevaid hõõguvaid kerasid, mis kord kokku sulasid, siis jälle mitmeks väiksemaks eraldusid, pidevalt allapoole langedes,” jutustas Alain Nichols. „Nad olid kord eredamad, kord tuhmimad, vahepeal kustusid, süttisid jälle, kõik enamasti suuruselt nagu jalgpallid.” Paljud arvavad, ei tegemist on tavapäraste UFO-dega. Gloria Rodriquez nägi kord, kuis suurest kõrgusest laskus allapoole üksik täht (?), et ühineda Marta tuledega. Kogu ümbrus mattus ergavasse valgusse. Tema auto mootor seiskus ja hakkas tööle alles pärast seda, kui nähtus kadus.
Viimasel ajal on tulesid sageli nähtud 50 miili pikkuses piirkonnas Redfordi lahedal. Kohalikud räägivad, et nad on eriti efektsed pärast vihma – siis kaunistavad nende „tantsu” sinakad ja oranzid sädemed, Nad on ajanud segadusse isegi piirivalvurid, kes on tulesid pidanud mingiteks kontrabandistide omavahelisteks signaalideks. Piire tuled igatahes ei tunnista. Kord hõljusid nad otse Rio Grande kohal – pooled „ornamendist” USA, pooled jõe Mehhiko-poolsel kaldal. Ka selles riigis nähakse neid tihti. Kohalikud talupojad usuvad, et need on nõiad, kes öösiti välja vaatavad, kelle hing varastada;
Lomas de Arenas oleval koguni koht, kus noored nõiad lendamist õppivat. Soovitatakse tähele panna noori tüdrukuid, kes hommikuti kriimustuste ja siniste plekkidega tööle tulevad – nood olevatki nõiad. Üks vana naine jutustas uurija Brian Hollmanile, et (ema vanaema koos mitme teise külaelanikuga nägi oma silmaga, kuis õuel puu äkki iseenesest põlema süttis; oli hästi näha, kuis keegi leekides tantsis. Inimeste palvetamise peale tuli kustus; pärast seda puud enam polnud, aga ka mitte mingeid märke, mis viidanuksid äsjasele tulemöllule.
Midagi sarnast teadlased muidugi analüüsimist väärivaks ei pea. Aga nn tuletantsus ei kahtle keegi, sest nähtust on korduvalt jäädvustatud. Esialgu peeti hõõguvaid sõõre kaugeteks autotuledeks. „Aga 1993. aastal tuli mul oma arvamust muuta,” märkis füüsik Adson Hendrics. „Nägin korraga kahte helendavat kera, mille värv pidevalt kollasest punaseni varieerus. ühe ümber püsis pidevalt erepunastest sädemetest oreool. Nad vahetasid pidevalt kohti. Mõne minuti pärast tõusis see, mis oli minust umbes saja meetri kaugusel, otse õhku. Enne lõi ergama nagu kamakas magneesiumi, aga suitsusleppi temast maha ei jäänud. Olin tükiks ajaks pimestatud.”
Täpselt samasugust nähtust on aastakümneid täheldatud Rtani platool Serbias. Juba üle 20 aasta tagasi jalutas Noviza Milosevits sealkandis koos oma sugulastega. Korraga laskus otse nende ette tulekera, ja elevil seltskond ruttas lähemale, et iseäralikku nähtust uurida. Samal hetkel süttisid Noviza vend ja onu saatanlikus leegis. Nad põlesid paari sekundiga luhaks, Noviza aga jäi elu lõpuni pimedaks. See võiks olla hoiatuseks kõigile, kellel Marta tuledega peaks kunagi kokkupuutumisi tulema.
MAAJA
