Spiritism – narrus või süütu meelahutus?

Vaimude väljakutsumine võib lõppeda sellega, et veedate oma elupäevad hullumajas

Spiritismi isaks peetakse Rootsi 18. sajandi õpetlast Emmanuel Swedenborgi.
„Spiritismi olemus seisneb selles,“ kirjutas Swedenborg, „et kõrgemad jõud, soovides, et uus Ilmutus inimkonnani jõuaks, on teinud vaimudele ülesandeks viia Teadmine inimeste maailma rohkearvuliste meediumide kaudu.“ Tema kujutlust mööda valitses sealpoolsete jõudude seas järgmine hierarhia: jumalad, pooljumalad ja vaimud.
Vaimud, kes ei kuulu inimrassi ja on jumalate rivistuses madalaimad, peavad inimestele informatsiooni edastama, valides meediumideks puhaste mõtete ja laitmatute elukommetega inimesi. Meedium ise. on ainult vahend, mida seanssi juhtiv maag vaimudega ühenduse saamiseks kasutab.

Spiritistliku seansi süsteem
Maag viib meediumi transsi, mis sarnaneb hüpnoosiseisundile. Sealjuures hakkab meediumi astraalkeha pikkamööda füüsilisest eralduma. Hetke, mil see lõplikult teoks saab, nimetatakse kehastumiseks ehk materialiseerumiseks.
Meediumid jutustavad, et seda tähistab terav valu südames ja teadvusekaotus. Mis edasi saab, seda hiljem ei mäletata. Sügava transi tunnuseks on füüsilise keha märgatav jahtumine. Kui spiritistlik seanss liiga pikale venib, tekib jäsemete või koguni terve keha kangenemine.
Maag peab tabama hetke, mil astraalkeha meediumist eraldub ja kutsuma vaimu, kellega ühendust saada soovitakse. Meediumi ja vaimu astraalkehad vahetavad informatsiooni. Teisel juhul siseneb vaim meediumi kehasse ja hakkab rääkima. Seansi lõpetamisel peab maag lahutama meediumi ja vaimu ning peletama viimase spetsiaalsete rituaalidega tagasi teispoolsusse. Meedium väljub transist.

Spiritism rahva hulgas
Nii meedium kui ka maag peavad inimestena olema äärmiselt tahtejõulised ja tasakaalukad. Kui ühel neist ei piisa vaimujõudu, võib seanss lõppeda emma-kumma surmaga. 19. sajandi lõpus muutus spiritism tänu olemuslikule põnevusele lihtsalt salongimänguks. Sealjuures ohtlikuks mänguks. Sest polnud kvalifitseeritud maage, meediumid polnud suutelised füüsilisest kehast astraali minema. Siis tuli kellegi nutikas aju mõttele kasutada mitme inimese kollektiivset jõudu. Inimesed istusid ringis ümber laua, võtsid üksteisel kätest kinni, püüdes sulada üheks tervikuks, et tõugata meedium teispoolsusse.
Seansi õnnestumiseks pidid kõik selles osalejad kujutlema pilti, kuidas astraal meediumi füüsilisest kehast eraldub, ja üheaegselt kontsentreeruma, esitamaks vaimule soovitud küsimusi. Et asendada maagi, kes peaks seanssi kontrollima ja vaimule küsimusi esitama, võttis meedium tahvli, millele oli kantud tähestik. Tema kehasse asunud vaim suunas tema käte liikumist vajalike tähtede juurde, millest moodustusid vastuse sõnad.
Veelgi huvitavamad on tänini kollektiivsed seansid, kus ringis istudes pannakse liikuma alustass, mis tähe juurest tähe juurde liigub. Mõnikord kirjutab vaim meediumi käega ise sõnad paberile või avaldab oma vastused koputustega. Mehhanism on kõigil kirjeldatud seanssidel põhimõtteliselt sama.

Mida asjast arvata?
Parapsühholoogia, eriti aga psühhokinees oli esialgu tihedalt seotud spiritismiga. Kaasaegse spiritismi eellaseks peetakse 18. sajandi saksa pneumatoloogiat (kr. k. pneuma – õhk, hingus, vaim). Selle rajajateks olid teoloogid, arstid ja juristid. Üheks tuntumaks pneumatoloogia teoreetikuks oli J. H. Jung-Stilling (1740–1817). Teoses „Vaimuteaduse teooria” jaotab ta inimese kehaks, hingeks, närvivaimuks ja tõeliseks vaimuks. Vaim saab närvivaimu abil keskkonnast absorbeerida energiat ia end avaldada, muuseas ka esemeid liigutada. Pneumatoloogidel olid katseisikud, meediumid (lad. k. medium – keskkoht, vahelüli vaimudeilma ja füüsilise plaani vahel).

Sada aastat hiljem hakkas spiritism arenema ka Ameerikas. Seal läks moodi nn. lauakeerutamine. Psühhokineetilisel teel tõsteti metallivaba lauda ja lauale esitati küsimusi, millele see reageerinud jalaga koputamise teel. Niisugust asja sakslased ei tundnud. 19. sajandi keskel jõudis spiritismilaine Ameerikast Euroopasse, mõjutades eriti Prantsusmaad ja Inglismaad.
1870. aastaks oli Euroopas ja Ameerikas umbes 10 miljonit ringidesse koondunud spiritisti, ja see liikumine aina laienes. Teadusel tuli ses asjas öelda oma seisukoht, lükata katsete abil ümber paranähtuste esinemisvõimalus või anda neile teaduslik seletus.
1867. aastal loodi Londonis Dialektika Ühing, mille juurde kaks aastat hiljem moodustati komisjon „meediuminähtuste” uurimiseks. Komisjoni kuulus 30 inimest: teadlased, arstid, juristid, insenerid ja ühiskonnategelased. Tööd juhatas John Loebbock. Uurimise alla võeti ainult mitteprofessionaalseid meediume. 20. juulil 1870. aastal avaldati aruanne. Põhijäreldused olid järgmised. Seanssidel ilmnesid koputushelid, mida ei tekitatud füüsikalisel teel. Heliga kaasnes antud eseme vibratsioon. Tuleb tunnistada psühhokineetiliste nähtuste reaalsust, kusjuures liikuma hakanud eseme suund vastab osavõtja kontsentreeritud soovile. Spiritistlikel seanssidel (lauakeerutamisega) saadud teated on ebateaduslikud, sest vähemalt üks kohalolijaist teab vastust. Nähtuste ilmnemiseks on vajalik meediumi juuresolek. Kohalolijate uskumine või mitteuskumine olulist mõju ei avalda. Kuid ka meediumi juuresolek ei garanteeri alati nähtuste esinemist.
Mis neid nähtusi põhjustab ja mida endast lauda tõstev jõud kujutab – sellele ei suutnud komisjon seletust anda.
Vahepeal tegid nii mõnedki kergeusklike ninapidivedamisest endale tulusa elukutse. Pettuselt tabatakse meediumid Hume, Wellington, Slade, Palladino jt. Selguse saamiseks luuakse 1882. aastal Londonis Psüühiliste Uurimiste Selts (Society for Psychical Research). Telepaatia, selgeltnägemise ja kummitusnähtuste kõrval uuris selts ka parafüüsikalisi nähtusi. Seltsi liige Hodgson paljastas Ülemaailmse Teosoofide Ordu rajaja madam J. Blavatskaja apportnähtuste võltsimises. Tõestati, et näiliselt parafüüsikalisel teel ruumi sattunud India mahatmade (tarkade, „suurvaimude”) kirjad oli kirjutanud madam ise! Aga ega või putru riku, nagu kõnekäänd ütleb.

Ohud
Spiritismiga tegelemine ei ole ühelgi juhul süütu meelelahutus vaid äärmiselt ohtlik tegevus, mis suure tõenäosusega sandistab inimese isiksuse. Vaimudega jantimine on ohtlik eelkõige sellepärast, et nende olemus võib meediumisse pesitsema jäädagi. Sellistel puhkudel panevad delikaatsed psühhiaatrid ohvrile diagnoosiks skisofreenia. Teiseks: Vähegi arukama vaimu asemel tõmmatakse tavaliselt ligi roojaseid olendeid madalamatelt tasanditelt, nn. näljaseid vaime, kes toituvad inimese energiast nagu paelussid. Kollektiivsed seansid on ohtlikud veel selle poolest, et võivad sünnitada poltergeisti, mis jääb ruumi elama ning hakkab elanikke kimbutama. Pole midagi nõmedamat, kui kutsuda välja selliste surnute vaime nagu Lenin, Stalin või Hitler, et neilt lihtsalt küsida, mis ilm homme on. Kujutlege olukorda, et teie kehasse jääbki pesitsema sedasorti naaber! Kahjuks just niisugust nalja tehakse kõige sagedamini. Sellepärast pidagem meeles: spiritism on asi millest tasub heaga eemale hoida!

MAAJA

NB! Loe ka:
Kas ennustused on vajalikud?
Mida ennustas kuulus Vanga?
Hajuta halvad ended