Sõnad, sõnad…

Sa kohtad naist, kellega sul oleks tahtmine tutvuda. Sa heidad talle paljuütlevaid pilke ja tema silmitseb sind heatahtlikult. Mõtled palavikuliselt, millest alustada ja tunnetad oma väljavalitu ebakindlat sümpaatiat sinu vastu ja tema kahtlusi „jah” ja „muidugi mitte” vahel. Lõpuks võtad end kätte ja prahvatad välja esimese pähetulnud lause, ja… mööda! Selle šansi oled sa paraku untsu keeranud.

Vastastikku soosivatele pilkudele järgneb otsustav moment. Ja kas sinu tutvumine leiab aset või mitte, oleneb suures osas, kui mitte kõigepealt, sellest sinu esimesest lausest.
Kulunud lausetega „kangete meeste” repertuaarist (nagu „minu musike, minu liblikas, just sina puudud mul veel kollektsioonist”) saavutad sa tundmatult naiselt sama vähe kui avaliku agressiivsusegagi. („Kuule, kas tahad – ma kepin sind?”)
Meie, naised, oleme meeste sõnade suhtes väga tundlikud. Ega vanadel kreeklastel ilmaaegu kahte terminit „sõna” ja „mõte” tähistatud ühesuguse mõistega „logos”.
No mida võibki oodata mehelt, kelle esimesed sõnad räägivad juba ükskõiksusest, tuimusest ja tähelepanematusest? Muidugi esineb ka situatsioone, mil piisab otsusekindlusest ja survest: „Sa hakkasid mulle meeldima. Ma tahan sinuga magada.” Mis siis ikka, eks see ole sinu asi. Pea ainult silmas, et niiviisi tegutsedes riskid tugevasti sõnalise kõrvakiilu saamisega.
Kuid ka pärast seda, kui tutvumine on juba aset leidnud, on ainu sõnadel ja toonil suur tähtsus. Kas maksab oma uut armastatut nimetada mehhaaniliselt „kullatükiks”, „tibukeseks” või „kallikeseks”? Naised reageerivad kulunud stampidele vägagi valuliselt. Miks sa ei võiks natuke oma fantaasiat pingutada ja mõelda oma kaaslanna jaoks välja ühe kordumatu, personaalse hellitusnime? Iga kord seda kuuldes veenduks nimetatu järjekordselt selles, et sa mõtled tema peale, hindad ja armastad teda.
Vaevalt on tal midagi oma nime õrna, heilitav-meelitava vormi vastu: lühivariandid hellitavad kuulmist paremini. Suudluste, hellituste ja kirglike puudutuste vahele sosista õrnalt „Sina” ja ütle tema nime. Paljudele naistele – ja ka meestele – on oma nime kuulmine partneri suust armumängu ajal viimaseks orgasmini viivaks tõukeks. Kas selleks on võimeline mingisugune „kullake”? Kahtleme.
Seksi kõige pingelisematel minutitel on naised meeste sõnade vastu iseäranis tundlikud. Sõna võib sinu armsamat rahustada, võib hellitada, aga võib ka solvata. Kui armumängu ajal kaovad sinu leksikonist õrnad ja osavõtlikud sõnad ja neid asendavad agressiivsed ja käsutavad väljendid, riskid külma atmosfääri ja võõrandumise tekkimisega. Muidugi võib jõhker sõna mõne naise jaoks olla võimsaks katalüsaatoriks, mis neid silmapilk keemispunkti viib. Kuid tuleks ikkagi teada, et tutvuse algetapil ja eriti esimesel ööl mõjuvad vänged sõnad tavaliselt külma dušina.  Sõnavara on seksuaalsetes vahekordades üsna suur probleem. Mida teha, kui on vaja nimetada kas teatud kehaosi ja teatud tegevust või väljendada oma soove? „Mina pean seda oma solvamiseks,” rääkis mulle 28-aastane Carola, „kui mees sosistab mulle kõrva midagi niisugust nagu: „Ma tahaksin viibida sinu niiskes koopakeses.”
Muidugi võib valulike ja solvavate situatsioonide vältimiseks kasutada vaikimist. Kuid ka see ei ole päris hea. Seks omandab erilise võlu, kui on võimalus nimetada asju nende õigete nimedega ja vabalt rääkida oma soovidest. Peaaegu iga paar puutub kokku selle leksikoniprobleemiga: kuidas leida vajalikke väljendeid, mis ei šokeeriks ega solvaks.
Paraku on nüüdisaegsel käibekeelel varuks vähe häid seksisõnu. No mis see olgu: „rinnanibu”, „tuharad”, „seksuaalsuhted”? Ja tulebki valida ladinakeelsete väljendite ja tänavažargooni vahel. Tõepoolest ei tea, mis on parem: „koopakene” või „vulva”, „liige” või peenis”.
Meie seksuaalse sõnavara nappus muudab normaalsed seksuaalsuhted verbaalsel tasandil peaaegu võimatuks. Ja seepärast tuleb partneritel mobiliseerida kõik oma loomingulised jõud, et luua oma, ainult kahele mõistetav keel, mis võimaldab vältida nii külm-teaduslikke meditsiinitermineid kui ka ebatsensuursete sõnade jõhkrat labasust. Kõige parem on leida „peenise” ja „vulva” asemel midagi niisugust, mis on mõistetav ainult teile kahele. Siiski on liigne leksikaalne avameelsus suhete algetapil kahjulik. See, mis on lubatud ja isegi soovitav ammuaegsetele partneritele, on äsjaste tuttavate puhul ülimalt riskantne. Suhete sellel etapil võtavad naised jõhkraid väljendusi solvamisena. Nad sulguvad endasse ja eemalduvad, jõudmata sulle isegi vajalikul määral läheneda. Ja siin aitab käteosavus vähe. Aga õrn ja hellitav sõna võib imet teha.

MAAJA