Sodoomia – patune lõbu
Nii nagu paljud teisedki seksuaalsed hälbed, oli ka sodoomia vähemalt Euroopas sajandite vältel rangelt karistatav.
Seksuaalset kontakti loomadega peeti eriti taunitavaks ning keskaegse nõiajahi ajal anti kohtu alla nii sodomiit kui ka tema ohver. Kui paljud kirikut kompromiteerivad nõiaprotsesside toimikud hiljem hävitati, siis arvukad loomade ahistamise juhtumid on hästi dokumenteeritud ning vastavad aktid arhiivides säilinud.
Antiikaja loomaprotsessidest pole midagi teada. Ka Araabia maades, kus juba vanal ajal tegeldi tõuhobuste aretamisega, ei olnud suksukarkutajate jaoks konkreetseid karistusi ette nähtud, küll aga võidi märaga ühtijalt nõuda kopsakat kahjutasu. Pärsias usuti, et džinnid, kes võivad vahel võtta inimese kuju, viljastavad eriti heade tõuomadustega märasid. Selle ühenduse tagajärjel toob mära ilmale varsa, kes võib lennata tuulest kiiremini. Teisalt oli paljude beduiinide suhted oma tõuhobuste või -kaamelitega küllaltki intiimsed. Paljudes suguharudes oli kombeks, et peremees magas koos oma lemmikhobusega ühes telgis. Selliste suhete juurde kuulusid suudlused, hellitused ja ilmselt ka veel midagi intiimsemat.
Lihaliku läbikäimise loomaga mõistab piibel rangelt hukka. Sellega on ka seletatavad ranged karistused õhtumaades. Talmud aga keelab leskedel pidada koera, sest looma hellitamine võib viia selleni, et naine hakkab teda lahkunud mehele eelistama. Keskajal peeti karistatavaks isegi looma suguelundite puudutamist. Abielumehe vahekord loomaga andis tema naisele isegi veel 19. sajandil õiguse „laud ning voodi” lahutada ehk teisisõnu mehest lahku minna.
Keskajal tehti selget vahet erinevate „elajalikkuse” vormide vahel, kuid karistused olid karmid. „Lihtsa elajalikkuse” puhul oli tegemist loomaga ühtimisega ilma raskendavate asjaoludeta. Tavaliselt hukati nii lihapattu teinud mees kui ka tema kõlvatu lihahimu ohvriks langenud loomad. „Miks peab inimesega patustanud loom hukatama, kui tal ei ole mõistust ega saa seetõttu seadust rikkuda?” küsis 15. sajandil elanud õigusteadlane Damhoudére ja põhjendas looma hukkamist järgmiselt: „On sünnis, et sellise pahateo puhul ei hukata mitte ainult süüdlane, vaid ka tema kõlvatu teo objekt. Loom, kelle pärast süüdlane on surma mõistetud, ei tohi inimeste silmade all enam edasi elada.” Tema kolleegid lisasid omalt poolt: „Neid loomi ei karistata mitte nende pattude pärast, sest nad ei suuda ise patustada, vaid sellepärast, et nad on kohutava teo objektiks, mille eest inimesel tuleb eluga maksta. Kui loom jäetaks ellu, hoiaks ta alles inimeste mälestust vääritust teost.”
Enne 18. sajandit olid karistused sodoomia eest küllaltki leebed. Patustaja saadeti vanglasse vee ja leiva peale või teda karistati avaliku ihunuhtlusega. Alles suure nõiajahi aegu hakati lihalikku läbikäimist loomadega pidama rängaks kuriteoks, mis tuli rangete karistustega välja suretada. Nii vaimulikud kui ilmalikud õigusteadlased targutasid agaralt sodoomiaga kaasnevate üksikasjade üle ning täiendasid ja täpsustasid sodoomia eest ette nähtud karistusi. Nii sõltus karistus sellest, kas mees asetas oma suguliikme „loomulikku avasse” või looma anusesse, kas ta sugutas seemnepurskeni, laskis elumahladel maha voolata või laskis loomal oma sugutit keele ja mokkadega ärritada. Kui naine laskis koeral oma vagiinat lakkuda peeti küll raskeks eksimuseks, kuid ei peetud surmanuhtlust väärivaks kuriteoks. Meeste puhul oli teisiti. Pariisi arhiivides on dokumente, millest selgub, et juba 18. sajandil oli juhtumeid, mil mehi mõisteti kitsedega sugulise läbikäimise eest surma.Aja jooksul tehti seadustes teatud korrektiive ning hukati ainult patustajale kuulunud loomad. Juhul kui süüdlane oli ahistanud teisele inimesele kuuluvat looma, anti omanikule võimalus rüvetatud loom vabaks osta. Tavaliselt kasutati sellist võimalust hobuste kui kõige hinnalisemate loomade puhul. 1554. aastal mõisteti prantslane Michel Morin tulesurma, kuna suudeti tõestada, et ta eelistas kitsi oma naisele. 1555. aastal peeti Elsassis kohut eesliajaja Le Soille üle, kes oli oma hoolealustega lihalikult läbi käinud. Tunnistajad teadsid rääkida, et mees oli ühele emaeeslile eraldi talli ehitanud ja hooldas teda paremini kui teisi.Mees ööbis nimetatud emaeesli juures ning olevat ühe tallipoisi vande all antud tunnistuse järgi pea igal ööl ebaloomulikku vahekorda harrastanud. Mees tunnistati süüdi. Vastavalt kohtuotsusele viidi ta turuplatsile ja seoti posti külge. Seal pidi ta pealt vaatama, kuidas tema lemmikeesel tapeti ja looma keha tuhaks põletati. Seejärel poodi pahategija ja tema surnukeha heideti samasse lõkkesse, mis oli hävitanud teotatud looma maised jäänused.
MAAJA
NB! Loe ka:
Sodoomia – lõbu või patt?
Vanade roomlannade koertearmastus (galerii)
Seks eesliga (galerii)
Seks hobusega (galerii)
Seks loomadega üha populaarsem
