Sarimõrvarid kohtu ees. Ameerika õigusemõistmise piruetid
Ameerika Ühendriikide õigussüsteem annab igale kurjategijale – sõltumata tema kuitahes sadistlikest või taunitavatest tegudest – põhiõiguse kvalifitseeritud kaitsele. Praktikas on kahtlustatavate õigusi ühtselt rakendatud alles alates 1960. aastatest juhindudes USA ülemkohtu ülemkohtuniku Earl Warreni liberaalsetest otsustest. Enne seda oli „ristküsitlus“ tavaline, kui mitte rutiinne, mis ilmselt tõi kaasa vigu õigusemõistmises nagu Frank Doleza puhul, keda peksti, et ta tunnistaks end süüdi Clevelandi „Kingsbury hullu mööduja“ kuritegudes.
Sarimõrvarite kaitsmine kohtus on raske, keeruline ja mõnikord ka ohtlik ülesanne. Kuigi mõned süüdistatavad loobuvad oma õigusest advokaadile nagu näiteks kõneosav Theodore Bundy (1946–1989, hukatud elektritoolil), kes kultiveeris kohtus oma ego ja kaitses end ise, suhtub enamik mõrtsukaid advokaadi nõuannetesse positiivselt. Bundy puhul suudeti tõestada 28 mõrva, nelja kohta olid kaudsed asitõendid, kuigi uurijaid oletasid, et ohvreid võis olla ka üle saja.
Vähesed mõrvarid on piisavalt jõukad, et palgata endale kuulsaid advokaate, kuigi nii mõnigi nimekas advokaat võib ainuüksi avalikkuse tähelepanu köitmise nimel hakata sarimõrvarit kaitsma ka siis, kui teab, et kaotab protsessi.
1960. aastatel kogus kuulsust ja au Bostoni advokaat F. Lee Bailey, kes kaitses sarimõrvareid Charles Schmid’i (1942–1975, suri loomulikku surma) ja „Bostoni kägistajat“ Albert De Salvo’t. Sageli tegelevad sarimõrvarite kaitsmisega siiski riiklikud või kohtu poolt määratud advokaadid. Protsessi kaotamine ei oma nende jaoks mingit tähtsust: Los Angelesest pärit kaitsja Ronald Hughes suri 1970. aasta novembris salapäraselt – vahetult pärast ägedat vaidlust oma kliendi Charles Mansoniga (1934–2017).
Mõned vaatlejad on tänini arvamusel, et ta tapeti mõrvarist kliendi „perekonna“ poolt. Teistel juhtudel aga kardavad sarimõrvarite kaitsjad pigem avalikkuse reaktsioone, nagu näiteks New Yorgi advokaadid Frank Armani ja Francis Beige, kes kaitsesid kolmekordset mõrvarit Robert Garrowֹ’d (1936–1978, hukkus tulevahetuses politseinikega), hiljem ähvardati Beige’t ja isegi rünnati tänaval.
Tegelikkuses karistatakse vaid väheseid sarimõrvareid kõigi nende poolt sooritatud kuritegude eest. Mõned kihumõrvarid, nagu „Kloun-mõrvar“ John Gacy (1942–1994) ootas surmanuhtluse täideviimist 14 aastat! 10. mail 1994 hukati ta mürgisüstiga. Gacy tappis 33 noort meest, kellest 29 jäänused leiti Gacy maja keldrist ning lisaks veel neli laipa Plaine’i jõest. Gacy ja Juan Corona (1934–2019, loomulik surm) tapsid oma ohvreid kodus või selle läheduses, mis hõlbustas mitte ainult mõrvaohvrite leidmist, vaid ka nende süüdimõistmist, kuid alati ei piisa isegi sellest. 1973. aasta jaanuaris kulus vandemeestel ühtekokku 45 tundi, enne kui nad tunnistasid Corona kõikides süüdistuspunktides süüdi. Kuu aega hiljem määras kohtunik talle karistuseks 25 eluaegset vabadusekaotust, mis tuleb ära kanda üksteise järel. Selline kohtuotsus oli omamoodi rekord USA õigusemõistmise ajaloos.
Kui otseseid tõendeid on vähe või kaudsed tõendid vaieldavad, nagu paljude Ted Bundyle omistatud mõrvade puhul, mängivad prokurörid välja oma tugevaima trumbi ja lepivad 15 või 20 mõrvasüüdistuse asemel ühe või kahega (Ted Bundyle mõisteti surmanuhtlus kolme mõrva ja hiljem veel ühe mõrva eest).
Mõned kohtunikud eitavad kangekaelselt mõrvari süüd, tõenäoliselt ainult neile endile teadaolevatel põhjustel, nagu Caroll Coleְ’i (1938–1985, hukatud) kaasuse puhul, kui San Diego kohus tahtlikult silmad kinni pigistas. Teistel juhtudel on poliitika ja majandus tugevam kui õigluse võit ning prokurörid on teadlikud, et kohtuprotsessid maksavad mitte ainult ränka raha, vaid ka maksumaksjate hääli. Avalik arvamus võib nõuda sensatsiooniliste mõrvajuhtumite puhul süüdimõistmist, kuid kui kohtuprotsess on liiga kulukas või lõpeb õigeksmõistmisega, tunnistab iga prokurör, et see võib kaasa tuua soovimatuid tagajärgi valimistel.
Nagu poliitika, on ka kriminaalmenetlus kummaline asi. Läbirääkimisoskused kuuluvad mängu juurde ja füüsiliste asitõendite puudumine toob mõnikord kaasa ebameeldivaid tehinguid süüdistatava ja prokuröri vahel.
Lastemõrvar „Briti Columbia kiskja“ Clifford Olsonile (1940–2011, suri vanglas) kuulub jultumuse rekord, sest ta veenis Kanada kuninglikku ratsapolitseid maksma talle 10 000 dollarit iga leitud ohvri laiba eest (neid oli kümme). Enamik taolisi kohtutehinguid on siiski vahetuslepingud: lühemad vanglakaristused – või immuniteet – vastutasuks süü ülestunnistamise või kaasosalise ülesandmise eest. San Franciscos esitati Anthony Harrisele ainult kaks mõrvasüüdistust, kui ta tunnistas oma surmainglite kaasosaliste vastu kurikuulsas „Sebra“-kohtuprotsessis ja sai vastutasuks immuniteedi. „Sebra“-kohtuprotsess püstitas California kohtupraktikas omamoodi rekordi, see kestis 3. märtsist 1975 kuni 9. märtsini 1979. Maratonprotsessi lõpus pidasid vandekohtunikud 18 tundi nõu, enne kui tunnistasid kaebealused süüdi kõigis süüdistuspunktides.
Charlene Gallego sai leebema 16-aastase vangistuse (ja on nüüd jälle vaba) selle eest, et ta aitas oma abikaasa trellide taha saata. Linda Kasbian sai täieliku immuniteedi tänu oma ütlustele Mansoni kohtuprotsessil.
Dramaatilised kohtuprotsessid tekitavad alati meediasensatsioone, kuid 90% kõigist Ameerika raskete kuritegude juhtumitest lahendatakse läbirääkimiste ja kokkuleppemenetluse teel. Sarimõrv ei ole erandiks. Vaid vähesed kodanikud avaldavad pahameelt, kui mõrvarile mõistetakse eluaegne vanglakaristus, kuid pahameele lained möllavad, kui prokuröri ja süüaluse kokkuleppega muudetakse mõrvasüüdistust või koguni loobutakse sellest ja kihumõrvar pääseb vabadusse. Floridas tunnistati neeger James Poughi (1948–1990, enesetapp) esimene mõrv tapmiseks ja „kergendati“ siis raskeks kehaliseks vigastuseks, nii et Poughi pääses viieaastase tingimisi vanglakaristusega. Pärast seda kustutati tema karistusregister ja ta sai täiesti seaduslikult osta tulirelvi, mida ta kasutas veel kaheksa inimese tapmiseks.
Medõde Mary Robaczynski tunnistas nelja patsiendi mõrvamist Marylandis, kuid pärast ebaõnnestunud kohtuprotsessi heitis prokuratuur kinda ja loobus kõigist süüdistustest, et Robaczynski saaks tagasi oma medõe litsentsi.
Bostonis pidas F. Lee Bailey läbirääkimisi klassikalise süüdimõistva kokkuleppe üle: kihumõrvar Albert DeSalvo nõustus eluaegse vangistusega vägistamise ja röövimise eest, mille eest loobuti „vastutasuks“ 13 mõrvasüüdistusest. Osav kaitsja F. Lee Bailey hoolitses selle eest, et mõrtsukal tuli vastust anda vaid rea erinevate seksuaalkuritegude ja ühe röövimise eest. 1967. aastal mõisteti DeSalvo eluks ajaks vangi, kuid tema vangistusele tuli lõpp 26. novembril 1973. DeSalvo leiti Walpole’i vanglas oma kongist, noahaav südames.
Selle loo epiloog saabus alles 2013. aastal. Kuigi DeSalvo võttis 1967. aastal kõik need mõrvad omaks, siis sellest hoolimata ei peetud tõenäoliseks, et tema oli naised tapnud, ning mõne aja pärast võttis mees oma ülestunnistuse ka tagasi. 2013. aasta suvel anti ekspertidele luba DeSalvo haud lahti kaevata ja võrrelda tema DNAd ühelt ohvrilt leitud prooviga. Analüüs näitas, et DeSalvo oli enam kui 99,99-protsendilise tõenäosusega kuriteo sooritaja…
Sarimõrvarite kohtuprotsessid kestavad sageli väga kaua ja on väga kulukad, eriti Californias, kus kõrge tunnitasu alusel töötavad advokaadid vaidlevad tundide viisi kohtunike, tunnistajate ja ekspertidega, üritades kohtuprotsessi teosammul maksimaalselt venitada, et rohkem pappi teenida. Charles Mansoni esimesele kohtuprotsessile valiti vandekogu kuu aega ja nelja süüdistatava surmaotsuse tegemiseks kulus veel kaheksa kuud tunnistajate ülekuulamist. „Öise jälitaja“ Richard Ramirezi (1960–2013, suri vangla haiglas) puhul võttis vandekohtunike valimine üle kolme kuu, koos tunnistajate peaaegu 3000 küsitlusega kestis tegelik kohtuprotsess veel üheksa kuud.
16 inimese tapmises süüdistatud Randy Kraft, kelle kohta kaudsete tõendite põhjal võis arvata, et ta on teise ilma saatnud veel 51 inimest, saavutas tänu tarmukate advokaatide juriidilistele hookus-pookustele seda, et uurimine kestis lühemate ja pikemate vaheaegadega ühtekokku 5 aastat ja läks maksma üle 10 miljoni dollari. Kohtuprotsess ise kestis 13 kuud, mis oli Orange’i maakonna rekord. 1989. aasta mais tunnistas vandekohus Krafti süüdi kõigis süüdistuspunktides.
Karistuse määramine võttis aega veel neli pikka kuud. Alles 11. augustil soovitasid vandekohtunikud rakendada surmanuhtlust. 29. novembril jõudis üdini bürokraatlik kohus lõpuks selleni, et Randy Kraftile mõisteti surmanuhtlus. Santa Quentini vanglas veetis mees bridži mängides aega „kolleegide” Douglas Clarki, Lawrence Bittakeri ja William Boniniga, kes hukati 1996. aastal. Veel hakkas Kraft ennast lõbustama kõikvõimalike kohtuvaidlustega. Näiteks 1993. aastal kaebas ta ühe raamatu välja andnud kirjastuse laimamise eest kohtusse, sest autor nimetas teda oma teoses „haigeks ja ärapööranud meheks”. Kraft väitis, et selline hinnang vähendab tulevikus tema šansse saada hea töökoht! Tõepoolest, maniaki loogika käib päris iseäralikku rada mööda! 1994. aasta juunis lükkas California ülemkohus Krafti kaebuse muidugi tagasi. 11. augustil 2000 muudeti aga surmanuhtlus eluaegseks vanglakaristuseks.
Kuid need kohtuasjad kahvatuvad võrreldes „Hillside’i kägistaja“, 10 naist tapnud Angelo Buono (1934–2002, loomulik surm) kohtuprotsessiga Los Angeleses. 10 kuud kulus süüaluse ülekuulamistele ja kaks aastat – 1981. aasta novembrist kuni 1983. aasta detsembrini – tunnistajate küsitlemistele.
Viivitamise ja kavaluse suurmeister, sadist Charles Ng (s 1960), arreteeriti 1985. aasta juunis Kanada ametivõimude poolt kahtlustatuna enam kui tosina inimese tapmises Põhja-Californias. Ta suutis oma väljaandmist USA-le lükata edasi kuni 1991. aastani ja venitada kohtuprotsessi algust 1998. aasta septembrini, kasutades selleks mitmeid õiguslikke riukaid. Aprillis 1999 tunnistati Ng lõpuks süüdi ja mõisteti juunis 1999 surma – 15 aastat pärast tema kuritegude avastamist! Tänu Californias kehtestatud surmanuhtluse moratooriumile ei pea Ng oma elu pärast enam muretsema.
1983. aastal tappis 21-aastane John Joubert Bellevue’ väikelinnas (Nebraska) kaks poissi ja 3. juulil 1984 mõisteti talle surmanuhtlus. Uurimise käigus selgus, et aasta varem, 1982. aasta augustis oli ta tapnud Portlandis (Maine) oma esimese ohvri, 11-aastase Richard Stetsoni. 1990. aasta oktoobris mõisteti maniakile eluaegne vanglakaristus. Kurjategija viidi aga siiski tagasi Nebraska vanglasse oma hukkamist ootama. Apellatsioonikaebuste abil õnnestus tal veel oma elupäevi pikendada viis aastat ja üheksa kuud. 33-aastane John Joubert hukati elektritoolil 17. juulil 1996 – 12 aastat pärast surmanuhtluse määramist!
Õigeksmõistvad otsused on sarimõrvade kohtuprotsessides üpris haruldased, kuid mitte võimatud. Bostoni nutikad advokaadid saavutasid 1908. aastal üllatusvõidu süüdistatava Mary Kelliheri jaoks, kui nad veensid vandekohut, et kuue tema lähisugulase kehasse oli kolme aasta jooksul imendunud „saastunud madratsitest“ surmav kogus arseeni. Ja New Jersey’s mõisteti dr Mario Jascalevish kuue patsiendi mürgitamise eest õigeks, kuid 12 aastat kestnud uurimise käigus meedias avaldatud kriitika sundis teda naasma oma kodumaale Argentinasse, kus ta 1984. aastal suri insuldi tagajärjel.
Los Angelese vandekohus mõistis õigeks Vaughn Greenwoodi, keda 1976. aastal süüdistati kahes mõrvas, kuid lõpuks mõisteti ta süüdi üheksas mõrvas ja talle määrati eluaegne vanglakaristus ilma tingimisi vabastamise võimaluseta.
Kaheksa aastat hiljem tunnistati Bobby Maxwell teises „mürgliprotsessis“ kahes mõrvas süüdi, kolme muu süüdistuse osas mõisteti ta õigeks ja viis süüdistust jättis ükskõikne vandekohus lahtiseks. Sarnase kompromissotsusega mõisteti Indiana osariigis püssimõrvar Christopher Petersen süüdi neljas seitsmest „identsest“ mõrvast, samas kui ta mõisteti õigeks kolmes mõrvasüüdistuses. Georgia osariigis tunnistas medõde Terri Rachais üles kolm mõrva, kuigi teda süüdistati kuues mõrvas. Tema vaimse seisundi tõttu tunnistas vandekohus ta enamikus süüdistustes õigeks, leides ta süüdi vaid ühes raskes kehalises vigastuses, kuigi ta oli samal ajal tunnistatud vaimuhaigeks.
Võib-olla oleks liiga palju loota, et 50 USA osariigis, kus on arvukalt ringkonnakohtuid, mis puutuvad igapäevaselt kokku mõrvajuhtumitega, on karistuste määramisel mingi loogiline konsensus. Alates 1900. aastast on 68% süüdimõistetud USA sarimõrvaritele mõistetud erineva pikkusega vanglakaristusi, 2% on mõistetud surma ja 40% kihumõrvaritest on ka tegelikult hukatud.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Skaudijuht John Joubert: „Ma pean tapma!”
Kloun-mõrvar John W. Gacy
Theodore Bundy – mõrvariks sündinud
Bostoni Kägistaja Albert DeSalvo
