Sarimõrvarid kohtu ees. Ameerika õigusemõistmise piruetid
Ameerika Ühendriikide õigussüsteem annab igale kurjategijale – sõltumata tema kuitahes sadistlikest või taunitavatest tegudest – põhiõiguse kvalifitseeritud kaitsele. Praktikas on kahtlustatavate õigusi ühtselt rakendatud alles alates 1960. aastatest juhindudes USA ülemkohtu ülemkohtuniku Earl Warreni liberaalsetest otsustest. Enne seda oli „ristküsitlus“ tavaline, kui mitte rutiinne, mis ilmselt tõi kaasa vigu õigusemõistmises nagu Frank Doleza puhul, keda peksti, et ta tunnistaks end süüdi Clevelandi „Kingsbury hullu mööduja“ kuritegudes.
Sarimõrvarite kaitsmine kohtus on raske, keeruline ja mõnikord ka ohtlik ülesanne. Kuigi mõned süüdistatavad loobuvad oma õigusest advokaadile nagu näiteks kõneosav Theodore Bundy (1946–1989, hukatud elektritoolil), kes kultiveeris kohtus oma ego ja kaitses end ise, suhtub enamik mõrtsukaid advokaadi nõuannetesse positiivselt. Bundy puhul suudeti tõestada 28 mõrva, nelja kohta olid kaudsed asitõendid, kuigi uurijaid oletasid, et ohvreid võis olla ka üle saja.
Vähesed mõrvarid on piisavalt jõukad, et palgata endale kuulsaid advokaate, kuigi nii mõnigi nimekas advokaat võib ainuüksi avalikkuse tähelepanu köitmise nimel hakata sarimõrvarit kaitsma ka siis, kui teab, et kaotab protsessi.
1960. aastatel kogus kuulsust ja au Bostoni advokaat F. Lee Bailey, kes kaitses sarimõrvareid Charles Schmid’i (1942–1975, suri loomulikku surma) ja „Bostoni kägistajat“ Albert De Salvo’t (1931–1973, tapeti kaasvangi poolt noahoobiga südamesse). Sageli tegelevad sarimõrvarite kaitsmisega siiski riiklikud või kohtu poolt määratud advokaadid. Protsessi kaotamine ei oma nende jaoks mingit tähtsust: Los Angelesest pärit kaitsja Ronald Hughes suri 1970. aasta novembris salapäraselt – vahetult pärast ägedat vaidlust oma kliendi Charles Mansoniga (1934–2017).
Mõned vaatlejad on tänini arvamusel, et ta tapeti mõrvarist kliendi „perekonna“ poolt. Teistel juhtudel aga kardavad sarimõrvarite kaitsjad pigem avalikkuse reaktsioone, nagu näiteks New Yorgi advokaadid Frank Armani ja Francis Beige, kes kaitsesid kolmekordset mõrvarit Robert Garrowֹ’d (1936–1978, hukkus tulevahetuses politseinikega), hiljem ähvardati Beige’t ja isegi rünnati tänaval.
Tegelikkuses karistatakse vaid väheseid sarimõrvareid kõigi nende poolt sooritatud kuritegude eest. Mõned kihumõrvarid, nagu „Kloun-mõrvar“ John Gacy (1942–1994, Gacy ootas surmanuhtluse täideviimist 14 aastat! 10.mail 1994 hukati ta mürgisüstiga. Gacy tappis 33 noort meest, kellest 29 jäänused leiti Gacy maja keldrist ning lisaks veel neli laipa Plaine’i jõest.) ja Juan Corona (1934–2019), tapsid oma ohvreid kodu läheduses, mis hõlbustas mitte ainult mõrvaohvrite leidmist, vaid ka nende süüdimõistmist, kuid alati ei piisa isegi sellest. Kui otseseid tõendeid on vähe või kaudsed tõendid vaieldavad, nagu paljude Ted Bundyle omistatud mõrvade puhul, mängivad prokurörid välja oma tugevaima trumbi ja lepivad 15 või 20 mõrvasüüdistuse asemel ühe või kahega (Ted Bundyle mõisteti surmanuhtlus kolme mõrva ja hiljem veel ühe mõrva eest).
Mõned kohtunikud eitavad kangekaelselt mõrvari süüd, tõenäoliselt ainult neile endile teadaolevatel põhjustel, nagu Caroll Coleְ’i (1938–1985, hukatud) kaasuse puhul, kui San Diego kohus tahtlikult silmad kinni pigistas. Teistel juhtudel on poliitika ja majandus tugevam kui õigluse võit ning prokurörid on teadlikud, et kohtuprotsessid maksavad mitte ainult ränka raha, vaid ka maksumaksjate hääli. Avalik arvamus võib nõuda sensatsiooniliste mõrvajuhtumite puhul süüdimõistmist, kuid kui kohtuprotsess on liiga kulukas või lõpeb õigeksmõistmisega, tunnistab iga prokurör, et see võib kaasa tuua soovimatuid tagajärgi valimistel.
Nagu poliitika, on ka kriminaalmenetlus kummaline asi. Läbirääkimisoskused kuuluvad mängu juurde ja füüsiliste asitõendite puudumine toob mõnikord kaasa ebameeldivaid tehinguid süüdistatava ja prokuröri vahel. Lastemõrvar „Briti Columbia kiskja“ Clifford Olsonile (1940–2011, suri vanglas) kuulub jultumuse rekord, sest ta veenis Kanada kuninglikku ratsapolitseid maksma talle 10 000 dollarit iga leitud ohvri laiba eest (neid oli kümme). Enamik taolisi kohtutehinguid on siiski vahetuslepingud: lühemad vanglakaristused – või immuniteedi – vastutasuks süü ülestunnistamise või kaasosalise ülesandmise eest. San Franciscos esitati Anthony Harrisele ainult kaks mõrvasüüdistust, kui ta tunnistas oma surmainglite kaasosaliste vastu kurikuulsas „Sebra“-kohtuprotsessis ja sai vastutasuks immuniteedi. „Sebra“-kohtuprotsess püstitas California kohtupraktikas omamoodi rekordi, see kestis 3. märtsist 1975 kuni 9. märtsini 1979. Maratonprotsessi lõpus pidasid vandekohtunikud 18 tundi nõu, enne kui tunnistasid kaebealused süüdi kõigis süüdistuspunktides.
Charlene Gallego sai leebema 16-aastase vangistuse (ja on nüüd jälle vaba) selle eest, et ta aitas oma abikaasa trellide taha saata. Linda Kasbian sai täieliku immuniteedi tänu oma ütlustele Mansoni kohtuprotsessil.
Dramaatilised kohtuprotsessid tekitavad alati meediasensatsioone, kuid 90% kõigist Ameerika raskete kuritegude juhtumitest lahendatakse läbirääkimiste ja kokkuleppemenetluse teel. Sarimõrv ei ole erandiks. Vaid vähesed kodanikud avaldavad pahameelt, kui mõrvarile mõistetakse eluaegne vanglakaristus, kuid pahameele lained möllavad, kui prokuröri ja süüaluse kokkuleppega muudetakse mõrvasüüdistust või koguni loobutakse sellest ja kihumõrvar pääseb vabadusse. Floridas tunnistati neeger James Poughi 1948–1990, enesetapp) esimene mõrv tapmiseks ja „kergendati“ siis raskeks kehaliseks vigastuseks, nii et Poughi pääses viieaastase tingimisi vanglakaristusega. Pärast seda kustutati tema karistusregister ja ta sai täiesti seaduslikult osta tulirelvi, mida ta kasutas veel kaheksa inimese tapmiseks. Medõde Mary Robaczynski tunnistas nelja patsiendi mõrvamist Marylandis, kuid pärast ebaõnnestunud kohtuprotsessi heitis prokuratuur kinda ja loobus kõigist süüdistustest, et Robaczynski saaks tagasi oma medõe litsentsi. Bostonis pidas F. Lee Bailey läbirääkimisi klassikalise süüdimõistva kokkuleppe üle: kihumõrvar
Albert DeSalvo nõustus eluaegse vangistusega vägistamise ja röövimise eest, mille eest loobuti „vastutasuks“ 13 mõrvasüüdistusest.
Sarimõrvarite kohtuprotsessid kestavad sageli väga kaua ja on kulukad, eriti Californias, kus kõrge tunnitasu alusel töötavad advokaadid vaidlevad tundide viisi kohtunike, tunnistajate ja ekspertidega, üritades kohtuprotsessi teosammul maksimaalselt venitada, et rohkem pappi teenida. Charles Mansoni esimesele kohtuprotsessile valiti vandekogu kuu aega ja nelja süüdistatava surmaotsuse tegemiseks kulus veel kaheksa kuud tunnistajate ülekuulamist. „Öise jälitaja“ Richard Ramirezi (1960–2013, suri vangla haiglas) puhul võttis vandekohtunike valimine üle kolme kuu, koos tunnistajate peaaegu 3000 küsitlusega kestis tegelik kohtuprotsess veel üheksa kuud.
Randy Krafti (s. 1945) kohtuprotsess Orange’i maakonnas kestis 13 kuud ja läks maksumaksjatele maksma üle 10 miljoni dollari. Kuid need kohtuasjad kahvatuvad võrreldes „Hillside’i kägistaja“ Angelo Buono (1934–2002) kohtuprotsessiga Los Angeleses. 10 kuud kulus süüaluse ülekuulamistele ja kaks aastat – 1981. aasta novembrist kuni 1983. aasta detsembrini – tunnistajate küsitlemistele. Viivitamise ja kavaluse meister, sadist Charles Ng (s 1960), arreteeriti 1985. aasta juunis Kanada ametivõimude poolt kahtlustatuna enam kui tosina inimese tapmises Põhja-Californias. Ta suutis oma väljaandmist USA-le lükata edasi kuni 1991. aastani ja venitada kohtuprotsessi algust 1998. aasta septembrini, kasutades selleks mitmeid õiguslikke riukaid. Aprillis 1999 tunnistati Ng lõpuks süüdi ja mõisteti juunis 1999 surma – 15 aastat pärast tema kuritegude avastamist! Tänu Californias kehtestatud surmanuhtluse moratooriumile ei pea Ng oma elu pärast muretsema.
1983. aastal tappis 21-aastane John Joubert kaks poissi ja 3. juulil 1984 mõisteti talle surmanuhtlus. Uurimise käigus selgus, et aasta varem, 1982. aasta augustis oli ta tapnud Portlandis (Maine) oma esimese ohvri, 11-aastase Richard Stetsoni. 1990. aasta oktoobris mõisteti maniakile eluaegne vanglakaristus. Kurjategija viidi aga siiski tagasi Nebraska vanglasse oma hukkamist ootama. Apellatsioonikaebuste abil õnnestus tal veel oma elupäevi pikendada viis aastat ja üheksa kuud. 33-aastane John Joubert hukati elektritoolil 17. juulil 1996 – 12 aastat pärast surmanuhtluse määramist!
Õigeksmõistvad otsused on sarimõrvade kohtuprotsessides üpris haruldased, kuid mitte võimatud. Bostoni nutikad advokaadid saavutasid 1908. aastal üllatusvõidu süüdistatava Mary Kelliheri jaoks, kui nad veensid vandekohut, et kuue tema lähisugulase kehasse oli kolme aasta jooksul imendunud „saastunud madratsitest“ surmav kogus arseeni. Ja New Jersey’s mõisteti dr Mario Jascalevish kuue patsiendi mürgitamise eest õigeks, kuid 12 aastat kestnud uurimise käigus meedias avaldatud kriitika sundis teda naasma oma kodumaale Argentinasse, kus ta 1984. aastal suri insuldi tagajärjel. Los Angelese vandekohus mõistis õigeks Vaughn Greenwoodi, keda 1976. aastal süüdistati kahes mõrvas, kuid lõpuks mõisteti ta süüdi üheksas mõrvas ja talle määrati eluaegne vanglakaristus ilma tingimisi vabastamise võimaluseta.
Kaheksa aastat hiljem tunnistati Bobby Maxwell teises „mürgliprotsessis“ kahes mõrvas süüdi, kolme muu süüdistuse osas mõisteti ta õigeks ja viis süüdistust jättis ükskõikne vandekohus lahtiseks. Sarnase kompromissotsusega mõisteti Indiana osariigis püssimõrvar Christopher Petersen süüdi neljas seitsmest „identsest“ mõrvast, samas kui ta mõisteti õigeks kolmes mõrvasüüdistuses. Georgia osariigis tunnistas medõde Terri Rachais üles kolm mõrva, kuigi teda süüdistati kuues mõrvas. Tema vaimne seisundi tõttu tunnistas vandekohus teda enamikus süüdistustes õigeks, leides ta süüdi vaid ühes raskes kehalises vigastuses, kuigi ta oli samal ajal tunnistatud vaimuhaigeks.
Võib-olla oleks liiga palju loota, et 50 USA osariigis, kus on arvukalt ringkonnakohtuid, mis puutuvad igapäevaselt kokku mõrvajuhtumitega, on karistuste määramisel mingi loogiline konsensus. Alates 1900. aastast on 68% süüdimõistetud USA sarimõrvaritele mõistetud erineva pikkusega vanglakaristusi, 2% on mõistetud surma ja 40% kihumõrvaritest on ka tegelikult hukatud.
©Peter Hagen
