Lesbiline luuletaja Sappho

Kõige kuulsam legend lesbilisest luuletajast Sapphost on tema saatuslik allahüpe Leukase kaljult – armastusest noore laevniku Phaoni vastu. Räägiti, et Aphrodite ise ehtis Phaoni nõidusliku iluga. Juba eaka naise armastus ei leidnud vastutunnet, mille pärast ta end Leukaselt alla heitiski. Vastavalt pärimusele pääsesid need, kes seda tegid, pärast surma Erose piinadest.

Tegelikult ei juhtunud midagi sellist. Pärast „enesetappu“ elas Sappho veel paarkümmend aastat ja kirjutas hulga luuletusi. Rooma ajal koguti tema looming kokku ja kirjutati hoolikalt ümber üheksale papüüruserullile, mis levisid sadade koopiatena. Aga jumalate kadedus „kümnenda muusa“ suhtes, nagu Sapphot nimetati, tegi oma töö: tänaseks on sellest küllusest säilinud vaid 5 luuletust ja umbes 200 katkendit – ühe või paari rea näol. Nii et otsestest allikatest on Sapphost teada üsna vähe.

Antiiksete biograafide tööd, milles Sapphot meenutatakse, on tulvil väljamõeldisi ja kuuldusi. Isegi neile, kes kirjutasid Rooma valitsemise perioodil, loeti Sappho epohhi – 7. ja 6. sajandi piiril eKr, juba sügavaks muinasajaks. 7. sajandil hakkasid kreeka poliisid aktiivselt omastama Vahemere basseini – selle aja kangelasteks polnud enam sõjakad pooljumalad, vaid meresõitjad ja kaupmehed, kes pidasid silmas omakasu. Linnades möllasid rahutused: keisrid, kes arvestasid oma sugupuud Zeusist alates ja toetusid aristokraatiale, tõrjuti võimult türannide poolt, keda toetas demos – lihtrahvas. Tollal olid kõige rikkamad ja tugevamad Joonia, Väike-Aasia läänekalda ja selle juurde kuuluvate saarte linnad. Joonia koosseisu kuulus ka Lesbose saar, mille antiikrahvad arvasid viie saare hulka, mida peeti „õndsateks“ või „õnnelikeks“. Saar oli rikas marmori, teravilja, õli ja veini – kõige selle poolest, millel põhines kreekalik heaolu. Kaubitsemine tegi rikkaks kohalikud kaupmehed, kelle hulka kuulus ka Sappho isa.
Tulevane poetess elas kas saare pealinnas Mytilenes, või väikelinnas Eresoses, kus tänapäevani näidatakse turistidele Sapphoga seotud paiku. Tema ema Cleis oli Suure Jumalanna (kellesse Lesbose elanikud uskusid iidsetest aegadest, nimetades teda kord Heraks, kord Athenaks, kord Aphroditeks) sünnijärgne preestrinna. Isa Scamandronymos pärines tõenäoliselt Trooja põgenikest – Lesbose saar asus just Trooja vastas, kust voolas läbi Scamandrose jõgi. Pärast linna hävitamist ahhailaste poolt leidsid paljud põgenikud peavarju Lesbosel. Saareelanikel olid oma tavad ja dialekt, milles Scamandronymose tütart kutsuti Psapphoks (tlk. „uitliiv“).
Sappho täpne sünniaeg on teadmata. Andmed, mille kohaselt ta „ilmutas end“ 612. aastal eKr, võivad tähendada nii ilmaletulekut kui esimest kirjanduslikku edu. Tõenäolisem on teine, kuna poetessi loomingulist õitsengut tähistab 600. aasta, ja see ei võinud langeda lapsepõlve. Sappho sündis umbes 525. aastal eKr. Ligilähedane on see aeg ka sellepärast, et Vanas Kreekas algas aasta kesksuvel, sellepärast kõigub enamik iidsete kroonikute osutatud aegadest meie ajaarvamise kohaselt kahe kõrvutise aja vahel.

Poliitilised tormid ei jätnud puutumata „õndsat“ Lesbost. Selle viimane valitseja langes Melanchrose käe läbi, kellest sai saare esimene türann. Võimalik, et see mäss võttis elu Sappho isalt, kellest peale tütre jäi maha ka kolm poega. Ovidiuse loomingu põhjal nuttis Sappho oma isa taga väga noores eas. Võib-olla tapsid kaupmehe uue valitseja dünastia pooldajad – on teada, et Sappho neid tuliselt vihkas. See-eest Melanchrosele oli ta tänulik, sest see türann püüdis kuulsust saavutada kunstide edendamisega. Just siis täiendas poeetide ridu noor Alkaios, „Lesbose kuulsus“. Ja loomulikult toimus rohkesti pidustusi, kus lauldi koorilaule. Traditsiooni kohaselt esitasid neid tütarlaste ühendused, millest ühte kuulus Sappho. Lesbosel olid naistel palju vabadusi – neil oli lubatud õppida mitte üksi kangakudumist, nagu mujal Kreekas, vaid ka kirjatarkust ja muusikat. Juba 12-aastaselt valdas Sappho kolme peamist instrumenti – flööti, harfi ja Lesbosel leiutatud väikest lüürat, mis koosnes kilpkonna kilbile tõmmatud härjasoontest.
Homerose aegadest oli see lüüra kreeka poeedi enesestmõistetav atribuut. Sellega rändas ta mööda linnu ja külasid, lauldes hümne jumalaile: oode Zeusile, paiaane Apollole, ditürambe Dionysosele. Melanchrose ajal langes nõudlus pidulike hümnide järele, see-eest tuli moodi koorilaul pulmade ja matuste auks. Ja kui üksikisikutest poeedid olid tavaliselt mehed, siis koosnesid koorid pea eranditult vallalistest tütarlastest. Nad mitte üksi ei õppinud laule, vaid tõid ka koos ohvreid Suurele Jumalannale salakoosolekutel, kuhu vastassoolisi ei lubatud. Sellest, mis nendel toimus, liikus igasuguseid kuuldusi. Kõneldi, et neitsid langevad bakhanaalide taolistesse meeletustesse, keereldes metsikus tantsus, õpivad üksteist rahuldama ilma meesteta, ja see oli tõsi. Lukianos kirjutas oma „Dialoogides“: „Lesbose naised olid arutud selle kire järele, mida ei leiutanud üldsegi mitte Sappho.“ Olgu märgitud, et omasooiharus oli paljudes Kreeka maanurkades tollal tavaline nähtus. Põhjuseks – isiksuse tunnetamise ärkamine, selle teadvustamine, et armastada võib mitte üksi soo jätkamiseks, vaid ka lihtsalt niisama, sõltumata armastatu soost.
Sappho andus tunnetele ja väljendas neid seninähtamatu jõulisusega. Paljud mäletavad tema luuletust „Jumalaga võrdsena näib mulle õnnes…“, mis on kehastunud armuhullus. Selle kirjutas naine, kes oli tõepoolest valmis kirest surema. Teda painas „rauge, kibemagus Eros, otsatu madu“. Oma „Palves Aphroditele“ anus ta jumalannat saata talle armuõnn.
Sappho, keda jumalad ehtisid annetega, ent mitte iluga, kannatas pidevalt armukadeduse käes. Tema armastatuim sõbranna, nooruke Attyde põgenes kellegi Andromeda juurde, ja poetess heitis talle ette: „Sulle ei tulnud pähe minule isegi mõelda…“ Veel ühte rivaali nimetab ta „tooreks külaeideks“, kes ei oska kleiti elegantselt ümber kederluude keerutada, nagu nõudis tollane mood. Kreeka meeste ideaaliks olid sel perioodil valgeverelised blondiinid, sarnased „kuldkiharalisele“ Trooja Helenale. Sappho aga oli „välimuselt kõige ilmetum, väga inetu, näol tõmmu jume ja kasvult oli ta väga väike“ – nii on öeldud 3. sajandist säilinud papüürusel tema biograafias. Ent tema poeetiline andekus varjutas kõik need puudused. Ovidiuse teatel kõneles Sappho järgmist: „Halastamatu loodus jättis mu ilma ilust, aga tema puudujäägi korvan ma mõistusega. Ma pole suur kasvult, aga võin oma nimega täita kõik riigid. Ma pole valgejumeline, aga ka Kepheuse tütar (Andromeda, keda peeti etiooplannaks – toim.) meeldis Perseusele.“

Tõepoolest – Sapphol oli palju mõlemast soost austajaid. Tema armastus polnud kaugeltki platooniline – luuletustes on palju meenutusi „kuumadest embustest“ ja „sängist, millel armastust jagasime“. Neil harvadel öödel, mil tuli üksi jääda, kurtis ta: „On loojunud ammugi Kuu, Plejaadidki loojas, kesköö käes, aeg läheb mööda aina, kuid üksinda ma voodis ikka.“
Erinevalt tema kaasaegsetest austajannadest ei põlanud Sappho ära ka meeste armastust: „Aphrodite läbi on mu südame vallutanud sale poiss…“ See vastab täielikult antiiksele ideaalile – armastada kõike imekaunist. Ilmselt võis Sappho armuda ka Phaonisse, kuigi see laevnik polnud just päris müstiline figuur. Aga armastusest tema vastu surra – vaevalt, sest siiski köitsid mehed teda tunduvalt vähem. Kui ilus ja andekas tema sõber Alkaios ka oli, ütles ta ära ka temale, viidates vanusevahele: „Olen ju sinust vanem, ei söanda sinuga armastust jagada.“
Sel ajal algasid saarel uued poliitilised rahutused. Tekkis vandenõu Melanchrose vastu, võim läks üle uuele türann Merciliusele. Tema oli seotud Lüüdiaga, ülivõimsa asiaatliku keisririigiga, mis oli selleks ajaks allutanud Joonia kreeka linnad. Lüüdia valitseja Alyattes, kes oli enese poolele meelitanud rikka Lesbose, toetus Suure Jumalanna preestrinnade soosingule. Nende seas oli ka Sappho, kes oli noorusaastatel saanud oma isikliku Muusade Maja juhiks Mytilenes. Sellesse koondunud tütarlapsed pidid ülistama Jumalannat, unustamata ka tema austajat – Lesbose valitsejat.

Sappho varjupaigal oli ka teine funktsioon – kasvatada liignaisi valitseja Alyattese ja Lesbose ülikute haaremitele. Selle praktiseerimist ei peetud sugugi häbiväärseks. Paljud Kreeka linnad varustasid asiaatidest võimumehi mitte ainult tütarlastega, vaid eriti peenteks meelelahutusteks ka kastreeritud poistega. Sappho sai kiiresti rikkaks ja mõjuvõimsaks. Samal ajal läks ta mehele ja sünnitas tütre, keda väga armastas – „oma kuldse lillekese eest, annan ära kogu Lüüdia ja Lesbose“. Mehest luules juttu ei tehta. Ilmselt mängis too poetessi elus tagasihoidlikku rolli.
Muusade Majas oli tavaliselt mitte vähem kui 50 noviitsi ja nende vahel käis pidev võitlus Sappho soosingu nimel. Oma mõju ära kasutades võis Sappho säästa armastatuid Lüüdiasse saatmisest, jättes nad endale. Nõnda juhtus sageli, kuigi iga kasvandiku eest sai Sappho Maja valitseja Alyatteselt rikkalikke kingitusi – lõhnaaineid, kirevaid idamaiseid rõivaid, suurepärase töötlusega sandaale.

Kõigele sellele tuli lõpp 596. aastal, kui Merciliuse vääras uus türann. Esimese seadusega keelas too ära valitseja haaremi varustamise tütarlastega ja pagendas saarelt kõige mõjukamad lesboslased, nende seas ka Sappho. Pagendatuil tuli ümber asuda kaugele Sitsiiliale, praegusse Palermo linna, kus ammu elunes kreeklaste koloonia. Sappho elust seal on teada vaid see, et teda külastasid austajad tervest Kreekast, ja kohalikus magistraadis pandi üles tema kuju. Tõenäoliselt samal ajal on joonistatud tema portree, mille koopia säilis tuha alla maetud Pompejis. Sapphot on kujutatud krihvliga ja vahaga kaetud tahvliga käes. Sellistele tahvlikestele võis kirja panna luuletusi, mustandeid krihvli teise, lamedama otsaga maha pühkides, nii et hiljem sai papüürusele kanda lõpliku variandi. Kui portree on ehtne, siis oli Sappho üks esimestest luuletajatest, kes ei lugenud luuletusi peast, vaid pani need kirja. Poeesia jumalik anne muutus tavaliseks kirjanduslikuks žanriks.
Alles kümme aastat hiljem võis Sappho naasta Mytilenesse ja taastada Muusade Maja. Taas kogunesid tema ümber õpilased, aga endist hiilgust Majal enam polnud, nagu polnud ka endisi armastatuid. Luules pöördub Sappho taas armsa Attyde poole, kes „häilib Lüüdia abielunaistes nagu kuu tähtedes“. Tagasi teda enam ei saanud, kuna poetess ta truudusemurdmise eest juba ammu Alyattese haaremisse saatis. Ka viimast polnud enam elus – Lüüdia keisritroonil istus nüüd tema poeg Kroisos, seesama, kes esimesena ajaloos laskis käibele mündid, tehes oma nimest jõukuse sümboli.

Sappho armastatud tütar läks mehele ja jättis ema maha. Üks poetessi vendadest, saanud rikkaks kaupmeheks, tegi perekonnale häbi, sidudes end Egiptuses orjatari Dorichaga ja raisates tema peale kogu oma varanduse. Sappho keelitas teda Dorichat hülgama, aga vend ei võtnud teda kuulda. Tõsi küll – kõneldi, et poetess oli kaunitarisse ise armunud ja armukadetses teda venna pärast. Lõpuks jättis orjatar vaesestunud kaupmehe maha ja põgenes uue austajaga ära. Ajalookroonikate põhjal ärritas see lugu Lesbost, ja oma jao sai ka Sappho – vaenlased süüdistasid teda kõlvatuses, kirjutades tema arvele kõige häbiväärsemaid tegusid. Hiljem sugenes arvamus, et üheaegselt Sapphoga elas Lesbosel tema nimekaimust hetäär, ja hoopis too sooritas patutegusid, mille üle saareelanikud keelt peksid.
Sappho elas kõrge vanaduseni, taludes kannatlikult kõiki pilkeid ja süüdistusi. „Viha ma ei meeles ei pea,“ kirjutas ta enese kohta, „mu süda on nagu väikestel lastel.“ Võimalik, et ta tundis end laimajatest ülemana – oli ju Kreekas juba juurdunud ettekujutus poeetidest kui kõrgematest olenditest, kes võivad taevaste elanikega vestelda kui võrdsetega. Sappho pooldas seda seisukohta, meenutades oma kohtumisi jumalate ja muusadega. „Mulle ei tundu raske küünituda puudutama taevast,“ tunnistas ta, ent surma ometi kartis: „Surm on kurjus – nõnda on seadnud jumalad ise. Oleksid ju jumaladki surnud, kui surm oleks õndsus.“
Sellel perioodil püüdles Sappho eriti januselt elu ja nooruse poole, mida talle kehastas pulmarüü. Oma preestrinna-ametis juhtis ta tseremooniaid, valmistas ette noorpaaride magamiskambreid, laulis neile pulmalaule. Neis võrreldi pruuti magusa õunaga, mille võib oksalt noppida ainult väljavalitu, peigmeest – sõjajumal Aresega, kelle „oda“ tõi aga surma asemel elu. Pulmahümnides ülistas Sappho õnne, kuni viimaste elupäevadeni oli ta ellusuhtumine helge. Lõpuks surivoodil, pöördus ta tütre poole: „Selles majas, lapsuke, tulvil muusade teenimist, ei tohi olla kurbust: nutta on meil kohatu.“
Sappho surma-, nagu ka tema sünniaasta, pole täpselt teada – võimalik, et lesboslanna suri 550. aastal. Ammu on unustatud selle epohhi poliitikud ja väejuhid, pole ei Lüüdiat ega Hellast, ei kademeelseid jumalaid, kes saatsid katsumusi „kümnendale muusale“. Aga Sappho nimi elab läbi sajandite, tuues meieni mälestuse esimesest, ja võib-olla parimast kõikidest naistest, kes pühendanud oma elu pühale luulekunstile.

©Peter Hagen