Rock Hudson – mitte kalju, vaid mälestusmärk

Raisakullid tiirlesid kõikuma hakkava kalju ümber. 1985. aastal, kui sai teatavaks, et Hollywoodi naistekütt Rock Hudson põeb AIDSi, levis uudis kõmumaia pressi vahendusel kiiresti üle kogu maailma. Sensatsioonihaidest reporterid urgitsesid Hudsoni minevikust välja üha uusi ja uusi paljastavaid üksikasju. Rock Hudson viibis ise sel ajal Pariisis hotellis Ritz, kuhu ta kiirustas, et omal nahal testida imepreparaadi HPA-23 mõju. Kuid arstid keeldusid ravist, Hudson oli juba liiga nõrgaks jäänud, liiga hilja oli midagi ette võtta…

25. juulil 1985 Pariisis toimunud pressikonverentsil teatas Hudson, et ta põeb AIDSi. Tõenäoliselt olevat Hudson nakatunud 1984. aastal, kui ta viibis Iisraelis oma viimase filmi „Suursaadik” võtetel. Hiljem oletati koguni, et Hudson oli ravimatusse AIDSi nakatunud 1981. aastal operatsiooni ajal tehtud vereülekande ajal.
26. juulil 1985 helistas USA president Ronald Reagan oma endisele kolleegile Pariisi: „Me soovime sulle kõige paremat, sa pead jälle terveks saama! Me palvetame sinu eest!” Mõne päeva pärast lendas Hudson lennukil Boeing 747 tagasi Californiasse, et lasta ennast ühes sealses haiglas edasi ravida. Augustis viidi Hudson tema villasse Beverly Hillsis. 19. septembril kogunes lugematu arv staare galakontserdile, et koguda raha AIDSi uurimiseks. Kohal olid sellised esimese suurusjärgu tähed nagu Elizabeth Taylor, Liza Minelli, Andy Warhol ja teised.

Burt Lancaster luges ette Rock Hudsoni läkituse: „Ma ei ole õnnelik, et ma haige olen. Ma ei ole õnnelik, et mul on aids. Aga kui minu haigus teisi aitab, tean ma vähemalt, et mu õnnetusest oli mingitki kasu.” Mõni aeg enne oma surma annetas Hudson 250 000 dollarit aidsi uurimiseks.
2. oktoobril 1985 leidsid koduabilised Hudsoni voodis surnuna. Ta oli hommikul kella üheksa paiku vaikselt ja valudeta siit ilmast lahkunud. Veel samal päeval puistati Hudsoni põrm helikopterilt Vaikse ookeani kohal laiali. Rock Hudsoni surm äratas suurt tähelepanu kogu maailmas. Staari haigus, tema hiline ülestunnistus oma homoseksuaalsuse ja kaksikelu kohta, tema aeglane kustumine – kas tahtmatult või tahtmata – Rock Hudson oli muutunud AIDSi-haigete ja homode kui selle tõve poolt kõige enam ohustatud inimeste lootusekandjaks. Kaljust (Rock tähendab inglise keeles kalju) oli saanud mälestusmärk…
Selle 1950. ja 1960. aastate unelmate mehe õige nimi oli Roy Harold Scherer. Roy sündis 17. novembril 1925 Winnetkas Chicagost põhja pool. Roy isa oli saksa-šveitsi päritolu. Poja sündimise aegu pidas isa autotöökoda. Äri läks paraku halvasti. Järgnes abielulahutus. Roy kasvas üles oma vanavanemate suures talus. 1935. aastal abiellus Roy ema teist korda. Kasuisaks oli mereväeseersant Wallace Fitzgerald, kes adopteeris Roy ja viimane sai endale kasuisa perekonnanime. Mitmesuguste juhutöödega pidi Roy aitama perekonnale lisasissetulekut teenida.
Juba 14-aastasena oli Roy 1,83 m pikk ja ta armastas viimase moe järgi riides käia. Oma klassis oli ta uhkeks kukeks. 1943. aastal lõpetas Roy keskkooli, 1944. aastal võeti ta aga mereväkke. Transpordilaevaga tuli Rockil sõita Filipiinidele, kus ta asus tööle lennukimehhaanikuna. Alles sõjaväes teadvustas ta endale, et on homoseksualist, kuigi üleliia jõulised mehed talle ei meeldinud. 1946. aastal, pärast armeeteenistusest vabanemist, pidi Roy aitama isal tolle elektritarvetekauplust vee peal hoida. Roy müüs külmikuid ja tolmuimejaid. Sisseastumiseksamitel ülikooli näitefakulteeti kukkus Roy läbi ja ta ei osanud muud peale hakata, kui asuda tööle veoautojuhina. Kuna puu- ja juurvilja vedamine ei pakkunud talle erilist pinget, saatis Roy Fitzgerald oma fotosid, kus ta efektselt poseeris, mitmele filmistuudiole. Need fotod sattusid uute talentide otsija Henry Wilsoni kätte, kes otsis hea väljanägemise ja kõlava nimega noort meest. Nii sai Roy’st vastu tema enda tahtmist Rock Hudson. Henry Wilson teadis, mida ta tahtis: „Rockil oli hea välimus, ta oli sitke ja temas oli teatud kainet meelt. Ma olin kindel, et temast võiks teha sellise tähe nagu Clark Gable. Temas oli seda sarmi, mille kohta nii mõnigi ütles, et Rockiga võiks koos õhtut veeta.”

Pärast proovivõtteid erinevates Hollywoodi stuudiotes tegi Rauol Walsh Warner Brothersi filmikompaniist Rockiga esimese lepingu. „Hävituseskadrill” oli selle 1948. aastal valminud filmi nimi. Rock Hudsonil oli filmis leitnandi kõrvaline osa. Filmi tiitrites oli tema nimi 27. kohal. Pärast seda osatäitmist pidi Rock tervelt viis aastat mängima filmikompanii Universal noorte näitlejate grupis, kelle hulgas oli ka Tony Curtis. Rock teenis tollal 125 dollarit kuus. Ta õppis tantsima, ratsutama ja vehklema, kuid eelkõige rääkima. Kuigi tal olid noore krahvi maneerid, reetis tema kõnepruuk talupoeglikku päritolu. Tänapäeval poleks enam sellised abinõud mõeldavad, nagu neid kasutas filmikompanii, kes hakkas uut staari „kujundama”. Filmikompanii tellis Rockile ülikonnad, määras kindlaks tulevase staari soengu, laskis talle eineid serveerida jne. Peale selle lihviti Rockil üle seitse hammast ning isegi tema eemalehoidvad kõrvad tõmmati operatsiooni abil peadligi. Ja veel üks trikk: kuna Rockil oli väga hõre habemekasv, tuli koos mingiga tupsutada tema näole habemetüükaid. Rocki enda proteste sellise „töötluse” vastu ei võetud arvesse. Rock meenutas: „Fotode jaoks poseerides tuli mul sageli ennast vööni lahti riietada. Seejärel pidin ma palja ülakehaga telefoni juures poseerima, numbrit valima ning kõigele lisaks musklitega mängima. Sa mu suur jumal!”
Rock Hudson oli staariks töödeldud. Ta oli sitke nagu Tarzan, looduslaps seksapiilse naeratuse ja silmadega, milles vilkus vabaduseiha. Sellisena müüdi teda kui ameeriklase prototüüpi. 1951. aastal vändatud film „Tomahook” oli läbimurdeks.
Kuid milline oli ta eraelus, kuidas ta kohanes Hollywoodi unelmatevabrikus? Kui Rock sinna saabus, leidsid naised ta seksuaalses mõttes huvitava olevat, kuid tema ise ei näidanud ühegi naise vastu mingit huvi üles. Hollywoodis õppis Rock tundma George Naderit ja Mark Millerit – kahte homoseksualisti, kes elasid koos. Rock imetles nende kahe mehe head läbisaamist ja võib-olla isegi kadestas neid. Selline meeste kooselu oli Rockile traumaks. Naderi ja Milleriga säilitas ta head suhted kogu eluks, neile usaldas ta rääkida oma igatsustest. Õige varsti õnnestuski Rockil leida endale noori saatjaid. Sageli ütles ta irvitades sõpradele: „Ma vajan täna tingimata ühte poissi voodisse!”
Hästiteeniv nautleja mängis aasta jooksul neljas-viies filmis, mõnikord oli osatäitmisi ka rohkem. Kuid ka noormeeste nõudlus uue staari järele kasvas. Paljud noorukid, keda Rock koju tõi, polnud enam „selleks” võimelised, sest staari enda sõnul oli ta nende jaoks natuke liiga püha. Kõige rohkem meeldisid Rockile blondid, karvutud kahekümneaastased noormehed. Kuid mõnikord tundis Rock hirmu. Ta kartis, et mõned poisid võivad hakata teda šantažeerima. Seda tuli ette. Nii mõnigi kord ähvardati Rocki sensatsiooniliste ajaleheartiklitega. Sellise paljastuse tagajärjeks oleks olnud kindel karjääri lõpp.

Alates 1953. aastast saatis edu iga filmi, kus Rock mängis. Tiitrites oli tema nimi nüüd esikohal. Douglas Sirk hoolitses selle eest, et Rock saavutas ka näitlejaküpsuse. Koos osalesid nad kaheksas filmis, mille hulgas olid ka Sirki unustamatud melodraamad. Filmis „Imeline võim” (1954) muundus Rock lakutud ja priiskavast elumehest südametuks joodikuks, heategijaks, abielumeheks. Kui oivaliselt see osa tal õnnestus, näitasid autogrammisoovide mäed. Selliseid soove sai ta iga kuu vähemalt 3000. Koos Ronald Reagani endise abikaasa Jane Wymaniga mängis ta filmis „Mida taevas lubab” (1955). Šarmantset, rauge pilguga playboyd autasustati Saksamaal aastatel 1959–1964 järgemööda kuuel korral Bambi auhinnaga. Osatäitmise eest filmis (tema partneriks oli James Dean) „Gigandid” (1956) sai Rock Hudson Oscari preemia.
Rock Hudsoni menu kogu maailma kinoekraanidel ei rajanenud mitte ainult tema talendil. Tema image oli filmikompanii poolt süstemaatiliselt välja töötatud. Kuid samas oli tõenäoline, et Rocki homoseksuaalsust ei õnnestu lõpmatuseni saladuses hoida. Polnud kahtlust, et terased reporterid haistsid juba mõnda aega järjekordset sensatsioonilist paljastust. Ekstsesside vältimiseks soovitas filmikompanii Universal staaril kiiresti abielluda. „Väljavalituks” sai Rocki sekretär Phyllis Gates. 9. novembril 1955 peeti pulmad. Klatšilehed ülistasid sündmust: „Kuningas leidis oma kuninganna!” Oli ka aeg, sest Rock oli saanud juba 30-aastaseks! 13. augustil 1958 „kuningapaari” variabielu lahutati. Põhjuseks toodi kohtus mehe „hingeline julmus”. Phyllis Gates meenutas: „Ta oli turris ega rääkinud minuga vahel nädalate kaupa. Mõnikord ei tulnud ta üldse ööseks koju ja kui ma küsisin, kus ta oli, nähvas ta ainult: „See ei lähe sulle korda!””
Pärast lahutust kolis Rock Hudson oma majja Malibus, kuid pöördus varsti oma sõprade juurde tagasi. Neli meest mängisid tema edaspidises elus suurt rolli. Tom Clarkist, Rocki „kolmandast mehest” sai tema lahutamatu kaaslane. Tõsi, hiljem tülitsesid nad sageli nii, et suled lendasid või uputasid omavahelised ebakõlad alkoholi, aga kui Rock Hudson oli juba ravimatult haige, tuli Tom oma sõbra juurde tagasi ja temast sai ennastohverdav põetaja. Tom ei tundnud vähimatki hirmu võimaliku nakatumise ees. See oli kahe sõbra hilinenud leppimine…
Marc Christian, Rocki „neljas mees”, kuritarvitas staari usaldust. Ta varastas tema tagant ja püüdis raha välja pressida. Marc oli luksushomoprostituut, kes pärast oma austaja surma pretenteeris osale kadunukese pärandusest. Olgu öeldud, et selle alatu kaabaka ponnistused ei kandnud vilja. Hiljem selgus veel, et Hudson oli ööklubi koomiku Jim Naborsiga aastaid „suhelnud”. Temaga olevat ta tahtnud isegi abielluda – ametlikult, perekonnaseisuametis. Kuid Rocki sõbrad pidasid seda mõtet joodiku hullumeelseks sonimiseks. Rock Hudson mängis ühtekokku 65 filmis ja kaheksas TV-seriaalis. 1970. aastatel oli tema nimi seotud rohkem TV-ga. Kui ta siis 1976. aastal otsustas mängida filmis „Embrüo”, muutus ta silmanähtavalt närviliseks. Enne selles filmis mängimist laskis ta oma näole teha plastilise operatsiooni. Asi oli selles, et ekraanil mõjusid kotid silmade all palju teravamalt kui virvendava teleri ekraanil. Selles läbikukkunud filmis nägi kinokülastaja Rocki esimest ja viimast korda alasti. Õelutsejad ilkusid, et Rock oleks võinud kogu kehale lasta kosmeetilise operatsiooni teha.
Käbedamana kui kunagi varem näitas Rock ennast Maria Schelli partnerina TV-miniseriaalis „Marsikroonikad” (1979). Tema episoodiline ülesastumine teleseriaalis „Denver-Clan” oli aga seevastu üsna armetu. Kui sai teatavaks Hudsoni haigus, püüdis dekatentlik filminäitlejate armaada selle arvelt endale reklaami teha. Linda Evans üritas jätta muljet, nagu oleks tema kõige haletsetavam ohver. Joan Collins aga pritsis mürki: „Aids on õiglane karistus Hollywoodi pattude eest.”
Elizabeth Taylor oli see, kes astus kõige aktiivsemalt välja Rock Hudsoni kaitseks. Talle läks Hudsoni saatus väga südamesse ja ta hakkas organiseerima AIDSi-haigete rahalist ja moraalset toetamist kogu maailmas. Rock Hudson pärandas Taylorile kogu oma maja koos sisustusega. Elizabeth tuli, kuid lahkus majast ainult ühe surnud sõbra noorepõlvefotoga. Maja sisustus, mis müüdi oksjonil maha, tõi sisse umbes 300 000 dollarit. See raha läks AIDSi-fondi. Rock Hudson oli esimene prominentne tegelane, kes tunnistas avalikult enda haigestumist AIDSi.
Kuid Rock Hudsoni saatus oli dramaatiline ka veel teises mõttes. Asi pole mitte tema kõmulises aidsi nakatumises, vaid selles, et teda kui näitlejat sageli alahinnati. Koos Rock Hudsoniga suri vana staarisüsteemi üks viimaseid titaane.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Anthony Perkins – psühhošoki messias
Jean Marais – jumalate lemmik
Freddie Mercury – Show must go on!
Rudolf Nurejev – hüpe vabadusse