Raudteeõnnetus Inglismaal Harrow & Wealdstone’is (1952)

8. oktoobril 1952 hommikuse tipptunni ajal sõitis Harrow & Wealdstone’is peatunud Tring–Eustoni linnalähirongile tagant otsa Perthist saabuv reisirong. Kokkupõrkel paiskusid purunenud vagunid alumisele kiirteele, kus mõni hetk hiljem tormas neile otsa Euston–Liverpooli ekspress, mille kaks vedurit paiskusid perroonile ja purustasid kohaliku elektriliini. Kuusteist reisivagunit oli purustatud või tugevalt vigastatud, kolmteist nendest “olid kokku pressitud kompaktseks, umbes 45 jardi pikkuseks, 18 jardi laiuseks ja 30 jala kõrguseks, täielikult Perthi rongi mootori poolt maetud vrakiks” võib lugeda inspekteeriva ametniku raportist.
Ohvrite arvu poolest oli see suurim raudteeõnnetus Inglismaal pärast Quintinshilli topeltkokkupõrget 1915. aasta mais. Kui Šotimaal toimunud rongiõnnetuse põhjustas pöörmeseadjate eeskirjade rikkumine, siis selle tagant otsasõidu põhjustas Perthi rongijuhi järgis valesti antud liiklussignaale. Perthist saabunud ja üle poole tunni hilinenud üheteistkümnest vagunist koosnevat rongi vedas  Kroonprintsess-tüüpi vedur 4-6-2 nr. 46242 City of Glasgow.
Tring–Eustoni kaheksa vaguniga linnalähirongi ees oli vedur 2-6-4. Harrow’s pöörmeseadja oli vastavalt töögraafikule suunanud linnalähirongi kiirliini platvormi äärde. Pöörang oli pärast seda ikka veel avatud asendis, blokeerides kiirliini hoiatussignaalid. Pöörmeseadja ei osanud arvestada sellega, et rongid olid udu tõttu hiljaks jäänud ning alustas nende suunamist tavalise töögraafiku järgi.
Mõned hilisemad öised ekspressid Šotimaalt sattusid udu kätte. Kuigi õnnetuse ajal ei olnud Harrow’s nii halb nähtavus, juhindus pöörmeseadja rongide suunamisel uduseks ilmaks ettenähtud eeskirjadest. Igal juhul juhtis ta esimesena Perthi ekspressi, kuna see “oli tulemas välja udust ja möödumas minu välisest jaamasignaalist tippkiirusel”. See oli umbes 600 jardi kaugusel signaalputkast ja tal oli piisavalt aega lülitite allavajutamiseks, et hoobasid putkas ümber lülitada. Mõningane udu võis ka olla, kuid see fakt, et vahemaa oli mõeldud rohelise tule jaoks, on erandlik udusignaalide reeglistiku järgi nagu need on tänapäeval kehtestatud. Ekspress hakkas pidurdama vahetult enne kokkupõrget, kuid siis oli juba lootusetult hilja. Nii nagu mitmel varasemalgi juhul, kui õnnetus toimus vedurijuhi eksituse tõttu, oli ka seekord õnnetuse tegelike põhjuste väljaselgitamine seotud suurte raskustega.
Pärast Harrow & Wealdstone’i katastrooifi võeti kasutusele BR automaatsed sireenidega varustatud hoiatussüsteemid. Sireen hakkas kabiinis huilgama niipea, kui rong lähenes hoiatussignaalile.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
20.–21. sajandi suurimad rongiõnnetused
Rängim rongiõnnetus N. Liidus (1989, galerii)
Kamenskaja rongiõnnetus (1987)
ICE kiirrongi katastroof Eschedes ehk rusudeks varisenud müüt