Piinakambrist tapalavale (1. osa)

35 minutit lugemist

See on olnud pikk tee, mille inimkond on oma eksistentsi algusest tsivilisatsiooni praeguse tasemeni jõudmiseks seljataha jätnud. Aga isegi tänapäeval pole humaansus terves maailmas veel kaugeltki saavutatud siht. Totaalne terror, kuriteos kahtlustavate ülekuulatavate piinamine ja surmanuhtlus on paljudes maailma maades võimu hirmutamisvahendid ja despotism veel kaugeltki mitte oma aega ära elanud. „Metsinimese“ kodustamine „poliitiliselt sobivaks“, olendiks, kes teiste omataoliste kollektiivis sujuvalt kohaneks, pole veel kaugeltki lõpule viidud, kuigi ka selles osas on rõõmustavaid edusamme saavutada püütud.

Inimkonna areng on kõikidel aegadel toimunud jõu ja jõuetuse, enesesäilitamise ja teiste alistamise pingeteväljas. See pole juhus, et enamiku kultuuride areng ja allakäik on otsekui verega kirja pandud! Üks peamistest vahenditest, mida on muistsetest aegadest alates nii üksikisikute kui tervete ühiskonnagruppide mahasurumiseks rakendatud, on hirm karistuse ees. Üksikisikutest ühiskondliku koosluse moodustamise toeks anti juba väga vara välja kindlad seadused, koostati keeldude nimekiri, millest üleastumise eest olid enamasti väga rasked karistused ette nähtud. Need ulatusid ühiskondlike kodanikuõiguste ja isikliku vabaduse piiramisest ihunuhtluse läbi kuni raskete sandistamisteni välja, ja leidsid oma kõrgeimas vormis kõige sagedamini väljenduse väga valulistes piinamisviisides, mis olid kurjategijatele ette nähtud.

Väga tihti olid sellised terrorimeetodid, mille abil rohkem või vähem korrastatud ühiskondlik süsteem püsti pidi püsima, ikkagi mitte ainult kättemaksu-abinõu eksimuste eest kehtiva õiguskoodeksi vastu, vaid pigem eranditult rõhumishoob. Nõnda kuulusid orjad ja pärisorjad algusest saadik „piitsaseaduse“ alla, see tähendab – karistuseks niisuguse eksimuse eest nagu sõnakuulmatus isandale ja allumatus määratud karistusele olid sageli kõige raskemad tööd. Sarnaste „süütegude“ eest võidi ilma igasuguse õigusliku aluseta rakendada halastamatut piitsutamist ja nuhelda veelgi raskemate kallaletungidega kehalisele puutumatusele. Kui enesestmõistetav oli jõhkrus sõjavangide ihu ja elu suhtes, võime mitte ilma õudusjudinateta lugeda kreeka ajaloolase Diodorus Siculose kirjeldustest. Selles märgib ta muuhulgas:
„Pärast seda, kui pärslased olid suure hulga kreeklasi vangi võtnud, tegid nad need oma orjadeks, ja mitte ainult. Selleks, et nende põgenemist või uut vastuhakku vältida, rakendati nende halastamatut sandistamist. Ühtedel torgati silmad välja, et neid oma sõtkeveskites tööle rakendada, teistel lõigati põlveõndlad läbi, et kiiret liikumist takistada, või raiuti maha üks käsi või jalg. Selliselt sandistatud pidid nende juures kõige raskemaid ja mustemaid töid tegema…“
Sõjavangid, keda rakendati peamiselt kõige ohtlikumatel ja tervistkahjustavamatel töödel, nagu mäekaevandused ja kivimurrud, pandi põhimõtteliselt ketti ja sageli ka jalaraudadesse, mille külge veel lisaks rasked kivikuulid kinnitati. Need olid omavahel nii ühendatud, et igasugused põgenemiskatsed olid juba eos välistatud. Analoogiliselt talitati nendega, kes olid galeeriorjadest aerutajateks määratud ja kettide ning jalaraudadega oma sõudjapingi külge kinnitatud. Kui mõni galeer hukkus või sõjalises kokkupõrkes uppus, tähendas see orjastatud aerutajatele kindlat surma.
Terves antiikmaailmas oli levinud tava orje tulemärgiga varustada, osutamaks, et nad on oma valdaja omandid, aga ka selleks, et ametivõimud käsitaksid nende staatust kui orjade oma. Orjadele, kes põgenemiskatsel kinni nabiti, tehti ninasõõrmeisse lõige või lõigati kõrvad ära, või põletati kuuluvusemärk läbi põse. Siiski olid sedalaadi sandistamised pigem harvad, kuna need orjade materiaalset väärtust oluliselt vähendasid.
Nõndanimetatud kehalisi karistusi, nagu piitsutamine, sandistamine ja teised sarnased kallaletungid ihulisele puutumatusele, võidi, muide, peaaegu kõikides antiikaja kultuurides ainult lihtrahva kilda kuulujate suhtes rakendada. Mis puutus aristokraatidesse, tähendab – privilegeeritud ülemkihtidesse, siis tehti neile kõikjal selliste teotavate abinõude rakendamisega erandeid, või igatahes mõnede ühiskondlike süsteemide piirides. Nii oli näiteks igal Rooma kodanikul, juhul, kui ta mõne poliitilise kuriteo eest surma mõisteti, õigus väärikale surmale pea maharaiumise läbi. Kreeka riigiõiguse alusel võidi „suure perekonna“ liikmele, aga ka muudele „vabadele kodanikele“, määrata karistuseks ainult niinimetatud surmaputke-karika tühjaksjoomine, nagu seda tõendab kuulsa filosoofi Sokratese juhtum. Alles järkjärgulise tavade mandumisega Rooma keisrite Caligula ja Nero ajal, ennekõike kristlaste julma tagakiusamise osas, hakkasid aina uued ja nupukamad hukkamisviisid kehtima ka ühiskonna eliitkihtide esindajate suhtes. Rooma „kodanik“, kes kristlasena näiteks keeldus kohustuslikust andamist keisrile, võis oma kodanikuõigusest kohtuotsuse tulemusel ilma jääda, tänu millele ta suuremal või väiksemal määral õigusetu plebeiga võrdsustati.

Põhimõte, mis on täheldatav äärmiselt julmade ja piinarikaste hukkamisviiside taga, on järgmine: kuna surm iseenesest on ju loomulik inimsaatus, pole sellel piisavalt korralekutsuvat mõju. Sestap peab selle erilise hirmu ja kehaliste piinadega siduma, et see mõjuvama hirmutusabinõuna toimiks. See osutas täiesti ühetähenduslikult: surmanuhtluse peab avalikult ja sealjuures võimalikult suure rahvahulga silmade all täide viima. Selles, et väljakuulutatud hukkamiste sagedus ilmselt nürinemise- ja harjumusefekti tekitas, et eriliste julmuste jälgimine massidele toorestavalt mõjus ning sageli üsna sadistliku massijoovastusega lõppes, oli vaevalt midagi ebatavalist. Nii saavutas hirmutamisprintsiip tihti vastupidise efekti: aina julmemaks muutunud pealtvaatajad nautisid jubedat vaatemängu, mida neile pakuti, nagu ühte „rahva lõbustamise“ viisi. Süüdimõistetute piinad mõjusid suu ammuli vahtivatele hulkadele mitte hirmutava näitena, vaid tekitasid rohkemal või vähemal määral tavatut närvikõdi. Sensatsioonihimu käis õudustundest üle, kuna ennekõike mõjusid verised hukkamised Rooma tsirkuseetendustena, mille juures vähimgi ettekujutus õigusest, nagu ka iga humaansusesäde, sõna otseses mõttes jalge alla tallati. Süüdimõistetu või süüdimõistetud olid nagu osa surmatoovast lavastusest, mis enamasti mütoloogiast pärinesid. Näiteks õmmeldi üks noor kristlanna paljana värskesse loomanahka ja visati siis „tsirkusemängudes“ üle kõige armastatud lõvidele või tiigritele söödaks. Teised kaunistasid mõrsjalikult ehituina kaljupanka ja rünnakuks lasti vabadusse metsik pull Minotauruse rollis. Ekstsentrilise keiser Nero üheks hinnatumaks hukkamisviisiks oli nõndanimetatud karuteivas. Selleks seoti kurjategija umbes inimese kõrgusele teiba külge, kusjuures nii ta jalad kui alakeha määriti kokku meega, mis näljasele karule peibutussöödana mõjus. Karu lakkus kõigepealt mee ära ja hakkas seejärel end altpoolt ülespoole „läbi sööma“. See kestis sageli rohkem kui päeva, enne kui õnnetu ohvri kannatustele lõpp tuli.
Loomulikult polnud sellised väljanuputatud ja sensatsioonilised hukkamisviisid tegelikult seaduspärased. Rooma riigi seadustekogus olid surmanuhtluse põhilised viisid kolme põhivormiga piiritletud. Vabadel kodanikel oli õigus pea maharaiumisele, või kui nad tsentuuriode (kõrgemate sõjaväeliste aukandjate) hulka kuulusid, ka surmamisele odapiste või noolelasu läbi. Orjad ja mittevabad pidid arvestama ristilöömise aeglasema ja hirmsama surmaga. Neid viidi läbi mitmesugustel erinevatel viisidel, mida vaatleme sobival juhul veel edaspidi. Sõjavangid ja poliitilised kurjategijad võidi ka nõndanimetatud Tarquiniuse kaljult surma tõugata. Peale nende oli veel terve rida enamjaolt kultustega seotud surmanuhtluse viise, nagu näiteks mõne oma vandetõotust murdnud ebatruu vestaali elusalt sissemüürimine. Kõrgematele isikutele jäeti suurelt osalt õigus endalt ise elu võtta, et sel viisil avalikust hukkamisest pääseda. Eelistatuim viis selleks oli veenide läbilõikamine, ka kasutati sageli kiiresti mõjuvat maomürki. Nii olevat legendaarne Egiptuse kuninganna Kleopatra elust lahkunud maohammustuse läbi, et pääseda häbist Rooma võidurongkäigule kui võidetu teed näidata.
Vahel karistati kurjategijaid ka perekonnaringis eriti julmal moel, ilma protsessi avaliku menetlemiseta. Nii näiteks mõisteti keiser Nero õde oma lihase ema intsesti pärast näljasurma. Et ennast oma halva kasvatuse eest ise karistada, vaatas see ebardlik ema tütre aeglast surmavõitlust veel isiklikult pealt!
Üks olulisim põhijoon antiikaja kogu karistusseadustikus ja selle praksises oli kättemaks, piiblist pärinev „silm silma, hammas hamba vastu“. Ettekujutus kurjategijate resotsialiseerimisest ja taaslülitamisest ühiskondlike struktuuride koosseisu oli veel väga puudulikult arenenud. Üks korra ära kantud karistus ei teinud kurjategijat veel ausaks, vastava ühiskonna ülema osutatud armuandmine ei tähendanud veel samaaegset rehabiliteerimist. Kuna põhimõte „silm silma, hammas hamba vastu“ oli ainult tingimisi rakendatav, kehtis iisraellaste võimupiirkonnas juba ammu seaduserikkumise heastamise võimalus rahalise tasuga kindlaksmääratud tariifi näol, mis konkreetseid rikkumisi ja seadustest üleastumisi reguleeris. Surmanuhtlus kividega surnukspildumise läbi oli kohustuslik jumalateotajatele ja abielurikkujatele, sodomiidid pidid tulesurmaga karistatud saama. Ent võrreldes naaberriikide fantaasiarikka barbaarsusega mõjus toonase Iisraeli kriminaalseadustik pigem tagasihoidliku ja tolerantsena.

Eriline mitmekesisus väljanuputatud ülijulmade surmanuhtluste osas pärines Vana-Pärsia suurriigist. Ebaõiglastele kohtunikele ja äraostetavatele ametnikele võis karistuseks määrata „naha-ajamise“, mis tähendab, et neil võidi nahk kas tervelt kehalt või teatud kehaosadelt maha koorida, mis piinarikka surmani viis. Ka neljaks raiumine ja teibasseajamine oli Pärsia päritolu. Nende surmanuhtluse vormidega tegeleme me hiljem.
Rööbiti kriminaalõigusliku aspektiga mängisid ebainimlikud ja eriti piinarikkad hukkamisviisid ka paljudes muistsetes kultustes suurt rolli. Inimohvrid kui jumala austamise äärmuslik vorm kehtis peaaegu kõikides religioonides ja pidi jumaluse viha ning kohtumõistmise ära hoidma või tema erilise armulikkuse saavutama. Nende inimohvrite peamine kontingent hangiti alati vaenlaselt vangivõetud sõdurite seast, kuid verejanuline jumal nagu babüloonia-assüüria Moloch, ei rahuldunud mingil juhul nende vereohvriga, vaid nõudis tihtilugu ka lapsi ja ennekõike noori neide omaenese hõimudest. Sel juhul valis enamasti erapooletu loos välja ohvri, kes siis vähem või rohkem piinarikkal moel elust surma saadeti. Selleks heideti Molochi ohver tulipunaselt hõõguvas kättemaksus jumaluse ülimõõtmelise kuju ette, kus ta elusalt ära põles.
Üks ohverdamise eriliselt julm vorm oli lõhkikiskumisrituaal India verejanulise viljakusejumaluse Kali auks, mille tarvis eriliselt väljavalitud tütarlaps kuni oma suguküpsuse saabumise hetkeni jumalanna armu nautis. Pärast esimest menstruatsiooni toodi ta piduliku rongkäigu saatel ohverdamispaika, kus ta kogu rahva ees tangide ja nugadega sõna otseses mõttes tükkideks rebiti. Kusjuures kohalviibijad pidasid pingsalt silmas, et vähemalt tilgake ohverdatu verest kinni püüda, et selle läbi enesele jumalanna soosing kindlustada.
Mitte vähem ebainimlik rituaal on teada ka asteekide riigist – ohvritalitused päikesejumala püramiidil. Selle käigus seoti ohver alatarikivile kinni, esimeste päikesekiirte särama lüües avati ta rind ja tiriti süda välja veel elavast kehast. Inimeste ohverdamise õudsed rituaalid kuulusid keltide druiidikultustesse ja loomulikult olid need au sees ka sõjakate germaani hõimude juures. Nii näiteks seoti Wotani ja Thori kummardamiseks sõjavang käsipidi hobuse külge ja lohistati mööda kivisid ja kände surnuks, enne kui laip sohu või mutta tambiti.
Veel üks eriliselt julm ohverdamisrituaal oli käibel muistsetel brittidel. Seal surmati ohverdatav ori naba väljalõikamisega, misjärel ta mõne sirge puu külge kinni naelutati. Seejärel sunniti õnnetut piitsahoopidega ümber puu ringi tiirutama, nii et tema väljavalguv sisikond ümber puu keerdus. Vaatamata väljakannatamatule valule, mida ohver taluma pidi, saabus surm alles tundide möödudes. Muuseas usuti jumalust seda armulisemaks muuta, mida pikemaks ohvri kannatusi suudeti venitada.
Vahel karistuspraktika ja ohverdamisrituaalid kattusid. Näiteks müürisid germaanlased ja keldid abielurikkujad sisse või matsid elusalt maha – saatus, mida nood maa- ja viljakusejumalanna Herthale toodavate naissoost ohvritega jagasid.
Arvestades niisuguse põhimõtte teravustamist, pole imestada, et kriminaalkohtu pädevuse kohaselt suhtumine tegelikesse, või vaid tolle aja inimeste ettekujutust mööda kurjategijatesse, oli erakordselt julm ja jõhker. Ning et kirik, millel enesel verekohtupädevuses mingit osakaalu polnud, vaid vastupidi, need ülesanded pigem ilmalikule võimule loovutas, olles seega tegelikult ise sageli julma kohtupraktika alustaja.
Loomulikult kehtis tervel Euroopa territooriumil kuritegude ja nende eest määratavate karistuste koodeks, mille juures vana Rooma Õigus väga olulist rolli mängis. Väikese varguse eest karistati hoomamatult rängalt, ennekõike juhul, kui sinna juurde ka niinimetatud jumala õiguse vastu eksimine käis. Kõrvuti röövimise ja mõrvaga loeti ränkadeks kuritegudeks veel jumalateotamine, ketserlus ja lahtiütlemine „ainsast tõelisest usust“. Hereetikute ja ketserite suhtes oli õiguspädev inkvisitsioonikohus, mis paljude aastasadade kestel märatses eelkõige Hispaanias tänapäeva seisukohalt lausa kujuteldamatul viisil. Sellele lisandus veel hiliskeskajal tekkinud nõiasõgedus, mis viis karistusõiguse koletuimate ekstsessideni – nn nõiaprotsessideni. Alates „nõiahaamrite“ levimisest käis kurikuulus poleemika nõiakunsti vastu ja möllas ebainimlik õigusemõistmine arvutu hulga naiste kallal. Neid süüdistati seksuaalvahekorras põrgulike succubustega, nõndanimetatud sigitaja-deemonitega, või saatanalt eneselt nõiaväe omandamises, et seda inimkonna kahjustamiseks rakendada. Kuna nõiad oli saatanliku kaitse all, siis oli nende puhul õigustatud iga vahend, et neilt külgepoogitud kuritegude ülestunnistamist kätte saada. Nimelt oli piinamine süüdistatu suhtes igas reeglipärases kriminaalprotsessis õigustatud, nõidade puhul aga kohustuslik ja lubatud millisel tahes määral. Nii et igale õnnetule naisele, kes sellesse surmamasinasse sattus, jäi valida kas vabatahtlik ülestunnistamine, millele järgnes hukkamine tulesurma läbi, või sageli mitu tundi kestvad kirjeldamatud põrgupiinad, mis kehaliselt sandiks tegid ja lõpuks ikkagi surmatoova ülestunnistamiseni viisid.
Meie tänapäevasest vaatevinklist olid nõialuulud ja nõiaprotsessid ennekõike ülepaisutatud naistevaenuliku mentaliteedi sünnitis. Kuna askeetlikel meestel oli väga raske vastu seista naiste meelelistele võrgutamiskunstidele, kas tegelikele või kujuteldavatele, omistati paljudele naistele kuratlik vägi, mida nood pidavat meeste hukutamiseks rakendama. Ohus olid samahästi kui kõik naised. Kaunitarid sellepärast, et võlgnesid oma ilu kuratlikule maagiale; inetud, kuna nemad olid saatana märgistatud; neiud sellepärast, et end põrgulikele succubustele eriti kergesti kätte andsid; vanad tänu sellele, et kurat end nende liiderlikkusega lõbustas. Põhimõtteliselt ei saanud üks neitsi ju nõid olla, aga neitsilikkus oli takistus, mille mõni timukasulane kergesti ja kellelegi märkamatult kõrvaldas.

Üldiselt polnud kohtud, mis nende julmade menetlusprotsessidega tegelesid, mis nõidade ja mitte harvemini nn nõidade vastu olid suunatud, lausa ebainimlike karistusprotseduuride korraga seotud. Palju laiemalt oli levinud hoiak, et kuna nõid oli „oma isanda – saatana“ põrguväe kaitse all, võis tema peal rakendada seadusevastaseid piinamisvorme, ja mõned timukad ja piinamismeistrid olid ametis aina uute piinariistade leiutamisega, mis pidid veelgi tõhusamalt mõjuma.
Põhiliselt lähtuti piinamise juures väärkujutlusest, et selle läbi kannatatud valu süüdlaselt tõe välja kisub. Peale selle valitses laialdaselt veendumus, et süüdistatu jumala abiga piinad välja kannatab. Selles oli säilinud veel üks jäänus varasel ja kõrgkeskajal laialt levinud usust niinimetatud jumalakohtusse. Toona kutsuti lugupeetud isikuid, keda mingis kuriteos süüdistati, üles läbi tegema nõndanimetatud tuleproovi. See seisnes selles, et süüdistatav hõõgvele aetud rauatüki kätte võttis ja sellega teatud pikkusega raja läbis, või paljajalu üle hõõguvate adraterade pidi kõndima. Kui ta süütu oli, paranesid sellest saadud põletushaavad varsti; oli ta süüdi, kulges paranemisprotsess komplikatsioonidega. Teine variant oli kahjulike vedelike või isegi suisa mürgi joomine, mille juures usuti, et need süütut ei kahjusta. Veel üks mitte sugugi alahinnatud piinamisvõte oli päris türmipistmine. Enamail juhtudel kasutati vanglatena suuri, valguse ja õhuta auke, mis olid tavaliselt kaevatud sügavatesse, niisketesse keldritesse. Asemeks kubu õlgi, mida vaevalt kunagi vahetati ja mis kuude kestel iseenesest ära mädanesid. Väga tihti oli süüdimõistetu, nagu me mõnel järgmisel sobival juhul veel edaspidi käsitleme, äärmiselt ebamugavas ja piinarikkas asendis ketti pandud või teiba külge kinnitatud. Toitlustamine oli kasinamast kasin, ja viletsaima leiva ja kartulikoorte pärast, millega õnnetul tuli läbi ajada, pidi ta veel võitlema keldris pesitseva arvutu hulga rottidega. Olukorra muutis mitmekordselt raskemaks vangivalvurite ja nende sulaste toorus ja saamahimu. „Soodustused“ tuli kalli rahaga kinni maksta. Vastavalt väga selgelt väljakujunenud suhtumisele, lähtuvalt seisusevahedest, oli kõrgemast soost vangidel, isegi juhul, kui oli tegemist riigivastase kuriteoga, ikkagi õigus end vangipõlve kestel omal kulul toita lasta. Kui õudne vanglaelu varasematel aastasadadel olla võis, seisab kirjas vabahärra von Trencki memuaarides, kes Preisimaa kättemaksuhimulise kuninga Friedrich II käsul armuvahekorra eest tema õe Amaliaga aastaid pimedas kivikeldris vegeteeris – nõnda kinni aheldatuna, et tal polnud võimalik ei sirgelt püsti seista ega väljasirutatult lamada.
Rasked kivikuulid jalaahelate küljes nagu ka niinimetatud kaelavõru ainult süvendasid niigi väljakannatamatut olukorda.
Ent pöördugem tagasi meie peamise teema – piinamiste –, juurde. Neid viljeldi kõikides Euroopa riikides kuni 18. sajandi lõpuni, neid peeti kohtuprotsessidel kehtivaks abinõuks ülestunnistuste väljapressimiseks. Prantsusmaal lõpetati piinamised õnnetu kuninga Louis XVI määrusega, Austrias tänu keiser Joseph II seadusele, mis aga siiski ei tähenda, et piinamise praktiline rakendamine sellega tingimusteta peatati. Piinati jätkuvalt, kuigi see oli nüüd enamasti sadistlike vangivalvurite ja politseinike pärisosa. Suure osa moodustasid sellest brutaalsed karistused soldatite ja meremeeste seas. Tuntuks sai nõndanimetatud kadalipp või kadalipujooks, mille käigus süüdimõistetud soldat pidi paljastatud seljaga jooksma läbi galerii, mille moodustasid tema kaaslased, kellest igaüks oli varustatud umbes sõrmejämeduse kepiga. Nad kõik pidid süüdlasele andma ühe hoobi, kui too neist möödus, nõnda et kadalipu lõpus kujutas õnnetukese selg enesest vaid mingit verist massi. Sada või enam hoopi polnud sellistel puhkudel mingi haruldus, ja enamasti kasutati lahtiste vermete raviks (!) äädika, soola ja sidrunimahla lahust, et haava mädanema minemist või võimalikke nakkusi vältida. Üheks eriti julmaks karistuseks tõrksale madrusele oli niinimetatud kiilu alt läbitõmbamine, mille käigus kokkuseotud kätega süüdimõistetu pidi laeva all läbi ujuma vahemaa vöörist kuni ahtrini, olles seega vahetus uppumisohus. Sageli järgnes selline protseduur läbipiitsutamisele, nii et haavu kõrvetav soolane vesi verevermete valu veelgi suurendas.
Ühte erilist peatükki inimliku julmuse ekstsesside raamatus kujutab enesest orjade kasutamine Ameerikas, millega nii toona noortes Ühendriikides kui ka Lõuna-Ameerika piirkondades, kus võimutsesid hispaanlased ja portugallased, suisa barbaarsuse rekord püstitati. Juba ainuüksi orjade püüdmine ja transport, keda laevade vahedekkidel, aheldatuna ja uskumatult ebahügieenilistes tingimustes ühelt kontinendilt teisele transporditi, oli iseenesest maksimaalne toorus ja julmus. Põhimõtteliselt arvestati sellise transpordiviisi juures surmade protsenti kuni seitsmekümneni. Ainult kõige tugevamad ja elujõulisemad ohvrid elasid jubeda reisi üle, et saada seejärel suurtel orjadeoksjonitel kariloomadena maha müüdud, absoluutselt õigusetute tulevikuperspektiividega. Sageli müüsid õnnetud ohvrid maha nende eneste hõimukaaslased, või said neist vaenulike suguharude sõjavangid. Orjade pärastised omanikud pidasid hädavajalikuks kehtestada ülimalt range distsipliin, mis neid võimalike mässude eest kaitsma pidi. Muidugi sõltus lubatav „rangus“ esmajoones orjapidaja individuaalsest julmusetajust. Küll aga võis orjapidaja tõrksaid orje, või neid, kes ilmutasid kalduvust põgeneda, ka üle anda šerifile või politsei kohalikule esindajale, mille tulemusena käitusid nood nendega tavaliselt oma äranägemist mööda. Enamikus orjapidamise piirkondadest rakendati niinimetatud piitsutamisteivast, mis oli tavaliselt kandiline, puust tugipost, mille küljes olid jalarauad ja erinevasse kõrgusse paigutatud konksud, millesse kinnitati köidikud või -ketid käte jaoks. Piitsutamisele mõistetud süüalune kinnitati käsipidi sellele nii, et ta täpselt kikivarvul maapinda puudutama ulatus. Siis sai ta piitsutajalt, kelleks oli enamasti mõni eriti tugev ori või orjade ülevaataja, harvemail juhtudel peremees ise, tosinast kuni mitmesaja hoobini. Viimasel puhul võis piitsutamine kesta nii kaua, et haavade kokkukasvamine pikalt aega võttis – selleks, et pärast järgmist piitsutamist taas lahti rebeneda. Eriti tõsistel juhtudel, nagu võib-olla ülevaatajale kallale tungimine, peksti süüdlane teiba küljes sõna otseses mõttes surnuks.
Piitsutamisele järgnes enamasti veel üks väga valurikas protseduur – veritsevate vorpide ülevõõpamine soolvee või äädikaga, öeldavasti nagu nakkuste vältimiseks. Väga tihti jäeti ori, kes oli rohkem või vähem ränga piitsutamise just läbi teinud, veel mitmeks päevaks teiba külge seotuks, nii, et päike talle otse peale paistaks, ilma et süüa või juua oleks antud.
Rööbiti piitsutamisega, mis oli neegerorjade pidev „distsiplineerimisvõte“, eksisteeris näiteks veel teine karistusviis, nii julm kui üldse võimalik – „ratsaaedik““. Selle käigus paigutati süüdlane ilma püksata kaksiratsa istuma terava servaga või hambulisele saelauale, millistest oli ehitatud orjade elupiirkonda eraldav tara, ja seoti selles asendis kinni. Keha raskuse mõjul tungis terava servaga laud üha sügavamale süüdlase jalgevahesse ja põhjustas pikaks ajaks peaaegu väljakannatamatut valu.
Orjad, kes põgenemiskatselt tabati, pidid lisaks kohustuslikule läbipiitsutamisele arvestama veel põletatud häbimärgiga või isegi jäsemete köndistamisega. Esines ka seda, et meessoost neegerorjad kastreeriti. Peamiselt siis, kui oli karta, et nad mõnele valgele naisele silma on jäänud, mida sugugi nii harva ette ei tulnud.
Kohutav oli üks kohtuotsus, mis tabas neegerorja, kes valge naisega otse teolt tabati. Praeguse Florida territooriumilt on ametlikult teada juhtum, mille kohaselt üks plantaator sellise süüteo eest oma orja kuuma vee katlas sõna otseses mõttes surnuks keetis. Teisel analoogilisel puhul seoti kurjategija mitmeks päevaks teibale ja kisti sadade piitsahoopidega lihtsalt lõhki, mille lõpp-punktina tal munandid ja peenis hõõguvate tangidega küljest rebiti.
Loomulikult polnud sellised liialdused seaduspärased, ent tollase juhtmõtte kohaselt, mis ei näinud ette ei hagejat ega kohtunikku, jäid ebainimlikud valged isandad oma barbaarsete teguviiside eest enamasti karistussanktsioonidest puutumata.
Väga olulist rolli mängisid piinamine ja verekohus tervel islamiusulise Lähis-Ida territooriumil. Muhamed ise oli karistused konkreetsete kuritegude eest koraanis kindlaks määranud. Nii näiteks tuli vargal, kes teist korda teolt tabati, arvestada paremast käest ilmajäämisega. Valevandujatel või jumalateotajatel tuli keel suust lõigata, abielurikkujad avalikult kividega surnuks loopida. Hobuse- või kaamelivaras pidi arvestama ühe jala kaotusega, tarvitses sellest vaid ühtainsat näidet mainida. Suur osa nendest vanadest nn šariaadiseadustest on islamiruumis tänapäevani säilinud, ja tundub, et sellistes fundamentaalsemates riikides, nagu näiteks Iraan, on sedasorti karistusjurisdiktsioon uuesti ellu äratatud. Šariaat, nagu fundamentalistidest moslemid kinnitavad, põhineb jumalikel seadustel, ja seetõttu ei tohi inimesed seda ei muuta ega pehmendada.

Üldiselt kehtis tervel islamistlikul territooriumil nn veretasu seadus, mis tähendab, et surmatu suguvõsal oli õigus ja ka kohustus mõrvarile samaväärse surmamisega vastata – vastavalt põhimõttele „silm silma, hammas hamba vastu“. Et takistada lõputut suguvõsade vahelist vaenu ja tervete kildkondade jäägitut teineteise hävitamist, näeb šariaat ette nn „vere hinda“, mille kohaselt mõrvar või tapja võib end arvete õiendamiseks „vere hinna“ asemel välja osta, rahasummaga, mille määrab surmatu suguselts šariaadile vastavates piirides. Sama kehtib ka mitmesuguste erinevate vigastuste puhul. Aja jooksul on välja kujunenud omamoodi lunarahakataloog kõikvõimalike erinevate süütegude kohta.
Islamimaade kehtestatud karistused uskmatute suhtes on olnud osa kõige jõhkramast julmusest. Ennekõike hilisemas Osmani impeeriumis, türklaste suurriigis, oli timukas lugupeetud ja kardetud isik. Vangistatud kristlasi piinati selleks, et nad oma usust lahti ütleksid. Barbaarsel viisil hukati peamiselt Malta ja Ristirüütlite Ordu liikmeid. Veel 18. sajandi lõpus seoti üks Malta rüütlite komtuur (kindraliga võrreldav auaste) Ceuta sadamas käsi- ja jalgupidi laevaköite abil nelja erineva laeva purjeraade külge ja rebiti vastava meremanöövriga suure hulga pealtvaatajate silme all sõna otseses mõttes tükkideks. Üks levinum hukkamisviis, sedamööda, kuidas türklased Balkani vallutasid, oli teibale tõmbamine, millest veel üksikasjalikult juttu tuleb. Aga ka ristilöömine, nagu „nülgiminegi“, mis tähendas naha maharebimist elavalt ihult, kuulus tavapärasesse praktikasse. Sinna juurde veel loomulikult „reeglipärased“ surmanuhtlused, nagu pea maharaiumine ja poomine. Viimase puhul andis nais- või meestimukas korralduse teha silmuse sõlm nii, et kaelaluu ei murduks, tänu millele lämbumissurm oli eriti aeglane ja piinarikas protsess. Kogenud timukad uhkeldasid aja pikalevenitamisega sellise hukkamisviisi juures. Küllalt sageli tuli ette, et siplev süüdimõistetu enne lämbumist parajal ajal maha tõsteti, ja pärast seda, kui too oli veidi toibunud, võeti juba protseduur uuesti ette. Sageli rünnati juba ülesriputatut karistuse teravdamiseks näiteks hõõgvele aetud tangidega.
Eriti nutikalt ja rafineeritult näitas end kõikvõimalike piinamismeetodite rakendamisega Kaug-Ida, eelkõige Vana-Hiina keisririik, kus timukad aina uute ja kavalamate piinamisviiside ja karistusmeetodite leiutamises lausa ebainimlikkuse meistersaavutusi üles näitasid. Eriti tähelepanu vääriv oli piinamisvõte, mis oli suunatud inimkeha neuralgiliselt kõige tundlikumatele punktidele, ilma et see mõjusaid vigastusi või sandistamist oleks põhjustanud. Nii oli Vanas Hiinas tuntud piinamine veega, mis seisnes selles, et süüdimõistetu pea paljaks aeti ja talle siis täpselt väljarehkendatud kohal ühtlaste vaheaegadega veetilku pähe langeda lasti, kusjuures ohver oli kinni aheldatud nii, et ta pead millimeetri võrragi liigutada ei saanud. Tänu sellele meetodile oli töödeldu juba mõne tunni jooksul valmis milliseks ülestunnistuseks tahes, sest monotoonselt langevad veetilgad tekitasid vähehaaval aina talumatumat valu.
Väga populaarne oli ka piinamine bambusastlaga, mille kohaselt süüdlasele pikk terav bambusnõel sõrme- ja varbaküünte alla torgati. Veel üks tõhus piinamismeetod Kaug-Ida piirkonnas oli niinimetatud laubapress – kinnikruvitav metallvõru, mis laubale ja kuklale suruti ja mida kruviseadise abil aina pitsitavamaks rihiti, nii et süüdlane hirmu tunneks, et ta pea puruks muljutakse. Tänu sellest põhjustatud paanikatundele saadi kätte mis tahes ülestunnistus. Vist küll jubedaim Kaug-Idale omane piinamise vorm oli aga nõndanimetatud rotipann. See seisnes selles, et süüdimõistetu pandi selili kinniseotuna lamama, nii et ta jäsemeid liigutada ei saanud. Seejärel kinnitati ta paljaks võetud kehale painduvast traadist tehtud rotipuur. Puuri peale asetati söepann, milles leegid lõkkele puhuti. Seejärel tõmmati puuri alumine, liikuv külg välja, mispeale rott vahetult piinatava kõhule sattus. Tule üha kasvavast kuumusest hirmule aetud, hakkas loom väljapääsu otsima, asudes õnnetu ohvri ihu läbi närima, kuni kõhunahk oli sisikonnani puruks kistud. Loomulikult lõppes selline piinamine peaaegu alati süüaluse surmaga.
Teeks ju inimkonna arengule igati au, kui niisugused väärteod ja liialdatud julmused oleksid vaid väljapanek muuseumis inimlikest veidrustest möödunud aegadel. Aga kahjuks pole see kaugeltki nii. Osutavad ju kogemused meie enda ajaloost, veel eelnevast aastatuhandest piisavalt selgesti, et ebainimlikkuse kuristik on ikka veel avatud ja et sadistliku tooruse sigitised ohustavad endiselt arvutute ohvrite elu, muutes selle väljakannatamatuks. Miljoneid ohvreid piinatakse jubedates tingimustes, tapetakse koonduslaagrites ja poliitvangistuses paljudes totalitaarsetes riikides veel tänapäevalgi. Piinamismeetodid võivad veidi täpsemalt piiritletud ja eelkõige vähem silmatorkavad olla, aga inimvaenulik suhtumine, mis nende taga seisab, on samaks jäänud. Rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni tähtsaim saavutus on see, et barbaarse julmuse ekstsesse ei õnnestu enam ammu aina surnuks vaikida. Maailma avalikkuse ette jõuab ikka ja jälle süüdistusi, koputused vastutavate isikute südametunnistusele ei lakka, kuigi see neid tihti kuulda võtnud pole.
Et ka tänapäeval veel pekstakse, piinatakse ja tihtilugu, näiliselt nagu õiguste nimel ka tapetakse, on igale ühiskonnasüsteemile, milles ülistatakse humaansuse nõuet, häbiväärne tõsiasi. Ent kas me tohime täielikult loota, et ebaõiglusetunne, mis enesest suuremas osas maailmast inimõiguste rikkumise dokumenteeritud tõestuste varal väsimatute hoiatustega märku annab, selliste barbaarsete ekstsesside vastu toimima hakkab, et see võib-olla mitte enam nii kaugeil päevil lõplikult ja pöördumatult minevikku vajub?
Piinati alati, nagu oleme jõudnud veenduda – nagu antiigiaja õhtumaades nõnda ka tolleaegse maailma nii tuntud kui veel tundmatutes piirkondades. Lisaks kehalisele piinamisele kehtisid kurjategijate suhtes kas rahatrahvid või pidid nad oma tahtest lahti ütlema, nõustuma pealesunnitud ülestunnistustega. Või end võõrastele jumalatele ohvriks tooma, nagu seda piiblis kirjeldatakse. Näiteks kolmest noormehest, kes ahjutules põletati või Maccabeuse seitsmest pojast, kes kirjeldamatute piinade tulemusel juudi jumalast lahti pidid ütlema. Rooma keisririigi ajal olid need eelkõige varakristlased, keda sunniti sel viisil oma usust loobuma.
Eelnenud epohhide julmusega võrreldes paistis keskaegne piinamispraktika aga silma ühe väga olulise asjaoluga. Sest sel ajal kehtestati, ennekõike nõia- ja inkvisitsiooniprotsesside mõjul, esmakordselt ajaloos piinamine ka õhtumaades. Seda rakendati karistusprotsesside alguses kui „seaduspärast“ vormi tõele jälile jõudmiseks ja seda peaks käsitama samaväärselt juba kehtiva ebainimlikkuse mehhanismina, mille rakendamine kindlatele ettekirjutustele vastas. Küll oli aga juba varem, nii antiigiaja õiguses kui vara- ja kõrgkeskaegses õiguskorralduses vannutamata persoone, nagu orjad ja pärisorjad, nagu ka „ringirändav rahvas“ – üldse kindla elukohata mustalased ja näitlejad, keda kahtluse korral läbi peksti, kuni nad ülestunnistuseks küpsed olid. Kuid et süsteem püsiks, rakendati piinamist veel hiliskeskajal. Ennekõike kui mõjuvat vahendit selleks, et oletatavaid nõidu nõndanimetatud „nõiahaamrite“ kiire siginemise ajal üle terve Euroopa levinud nõiaprotsessidel kindlamini ülestunnistusteni viia ja nad nii saatana ja kurjade deemonite kaitsest ilma jätta.
Meil, kaasaegsetel inimestel, on raske mõista toonaste niinimetatud juristide segaseid mõttekäike, kes sageli tõemeeli uskusid, et suudavad väljanuputatud piinamissüsteemide abil kurjuse hävitada. Esmajoones olid nood fanaatilised askeedid, kes tundsid end nii naiste hurmavatest võludest kui omaenese ihadest ahistatuina, sellepärast lootsid julmade surve- ja mahasurumisvahenditega „patustavaid ja patule ahvatlevaid naisi“ peos hoida. Kuna nad omaenese lihalisi nõrkusi tunnistada ei tahtnud, pidid nad oma „pattulangemise“ põhjendusena põrgulikke ja deemonlikke mõjutusi ära kasutama. See selgitab ka hävitavat viha, millega sellised askeetlikud fanaatikud nagu „nõiahaamrite“ väljamõtlejad ja nendest inspireeritud arvutu hulk nõndanimetatud nõiakohtunikke mitmete aastasadade kestel „nõidade“, harvemail juhtudel ka meessoost maagide ja võlurite vastu raevukalt võitlesid. Kuna piinamine osutus väga tõhusaks vahendiks ülestunnistuste saavutamiseks, siis kinnitati see varsti terve maailma kriminaalkohtukorraldusse, kus see täiendatud ettekirjutustega seadustati. Niinimetatud Püha Rooma Keisririigi territooriumil nimetas saksa rahvas seda pärast Karl V-ndat Constitutio Carolina´ks, milles oli piinamise tegelik praktika kirjas üksikasjalikes detailides, kuigi mõnedes linnamäärustes ja teistes kohalikes õiguskorraldustes oli selliseid juhiseid, mis vahel erinevale praktikale osutasid. Sageli oli piinamise rakendamine julmuse ebainimlikele instinktidele toetudes väga vastakas, sest ikka ja jälle kostis hääli, mis manitsesid kohtunikke ja piinajaid õiguslikult lubatu juurde jääma – piinamisi mitte üle poole tunni venitama ja ennekõike neid ainult üks kord ja mitte korduvalt ühtede ja samade asjaolude väljaselgitamiseks rakendama. Piinade kordamine oli õigupoolest lubatav ainult siis, kui tekkisid uued kahtlusemomendid, kuigi nõiaprotsessides ei arvestatud selliste ettekirjutustega – erakordse õeluse pärast, millega saatan oma teenijannasid oletatavasti kaitses.
Piinamisviisid olid igal maal ja isegi erinevates kohturingkondades erineva iseloomuga. Terves saksa kohtupiirkonnas kehtis tavaliselt kolm kuni neli „legaalset“ piinamisviisi, ja nimelt pöidlakruvi, keha venitamine, hispaania saapad ja nõndanimetatud põletamine – tulehaavade tekitamine teatud kindlatele kehaosadele. Prantsusmaal tuli neile piinamisviisidele lisaks veel veepiin – suure koguse vee kurkukallamine. Hispaanias rakendati inkvisitsiooniprotsesside käigus muuhulgas ka strappade´t – keha üleskergitamist koos selle külge kinnitatud raskete kaalupommidega.
Igal juhul eelnes õigele piinamisele veel niinimetatud hirmutamine, mis tähendas sisuliselt seda, et ülestunnistamisele vastutõrkuja juhiti kinniseotuna piinakambrisse, kus timukas ja tolle sulased talle erinevaid piinariistu tutvustasid ja nende toimimist selgitasid.
Väga iseloomulik on sellega seoses hirmuäratav lugu ühe šoti kaupmehest, kes Malagas inkvisitsioonikohtu küüsi sattus ja kel oli õnn sealt eluga pääseda. Ta kirjeldab oma läbielamisi järgmiselt:
„Mind võeti täiesti alasti ja tõmmati chevalet´le, teatud sorti venituspingile, mis oli jäigalt seina külge kinnitatud. Sellele seoti mind küllalt peente nööridega kinni. Pärast seda, kui mind veidi kõrgemale tõmmati, venitas timukas mu jalad kummalegi poole pinki, sidus pahkluude kohalt kinni ja tõmbas nöörid täiesti pingule. Tänu sellele olid mu põlved nii tihkelt vastu pingijalgu surutud, et põlveliigesed peaaegu rebenesid. Sellesse piinarikkasse asendisse jäeti mind ligi tunniks. Siis tõmbas timukas mu vasaku käsivarre üle parema, sidus mõlemad kokku teise köiega ja tõmbas selle otsad seljal kokku. Edasi toetus ta jalgadega mu kehale ja tõmbas nii kõvasti, et mu käsivarte kõõlused rebenesid ja kondid paigast ära läksid, nii et ma nüüd terveks ülejäänud eluks sant olen. Ma olin peaaegu meelemärkuseta, mu huuled hakkasid värisema ja suust tuli vahtu. Aga timuka käsualune muudkui karjus: tunnista üles, tunnista üles! Pärast seda sirutati mu vabisev keha lamedale pingile. Pea topiti mingisse ümarasse puunotti, nii et see asetses madalamal kui mu keha, ja mu jalad ja käed nööriti valulikult kinni. Nööre aina pingutati, nii et need üha sügavamalt mu liha lõikusid. Ja nii pidid mu venituspiinad vastavalt nööride pingutamisele aina kasvama. Pärast seda turgutas piinaja mind, tõstes mu suu juurde joogianuma. Esmalt jõin õhinaga, sest mul oli kohutav janu, aga kuna timukas mulle aina enam vett sisse kallas, tekitas see mu sisikonnas jubedaid kannatusi, ka tundsin kohutavat valu peas. Sellesse valurikkasse asendisse jäin ma kuueks tunniks, ja piinamiste käigus kuulati mind iga poole tunni järel üle. Kokkuvõttes rakendasid nad mu kallal 60 (!) erinevat piinamisviisi, ja kui need lõpuks lakkasid, olid mu luud täielikult murtud. Siis paigutati neile jääd ja mind kanti tagasi vangikongi. Iga päev ähvardasid nad mind uute piinadega, kui ma end süüdi ei tunnista. Ka laskis kohtunik mu kongi kõikvõimalikke kahjurputukaid paisata, et sellega mu kannatusi veelgi suurendada…“ (Tsitaat Mannixi „Piinade ajaloost“)
Kuidas nõidade piinamist toimetati, sellest saame kujuka pildi nõiaprotsessi protokollist aastast 1631.

  1. Timukas sidus naisel käed kinni, tõmbas ta redelile ja nööris mitmest kohast kinni. Sealjuures ei ilmutanud ta vähimatki halastust, nii et naisele tundus, et ta süda lõhkeb.
  2. Kui naine peale muu ka rase oli, täiendas timukas veel piinamist, ilma kohtuliku korralduseta talle viina pähe valades ja juukseid ära põletades.
  3. Pärast seda kinnitati talle kaenalde alla ja kaelale väävliga määritud sulgi ja pandi need põlema.
  4. Siis sidus timukas naise käed selja taha ja tõmbas ta lakke. Seejärel laskis ta tema korduvalt järsult peaaegu maapinnani langeda. See kestis ligi neli tundi.
  5. Seda piina täiendas timukas veel nii, et sidus naise käed ja jalad tugeva nööriga kinni ja tõmbas selle maksimaalselt pingule.

Ta selg kallati viinaga üle ja süüdati põlema. Seejärel tõmmati ta taas sirgu varvaste külge kinnitatud raskusega, toetati seljaga vastu okkalist saelauda ja tõmmati nii lae alla.
Seejärel seoti ta jalad taas kokku, riputati nende külge 50-naelane raskus, ja tõmmati üles, nii et naine võis sellisest piinamisest surra. Jalad kruviti nii tugevasti kokku, et varvastest veri välja tuli.
Seejärel pani timukas ta jälle pingile ja ütles talle, et kui sa süüd üles ei tunnistada ei taha, piinan ma su surnuks. Selle peale venitati ta jälle pingule nagu enne. Rihmnuudiga taoti ta niudeid nii kõvasti, et veri läbi särgi imbus. Seejärel paigutati ta kruustangidele („juudakätkile“), kuhu kuueks tunniks istuma jäeti.
Kuigi siin tsiteeritud protsessil lubatavate piinamisviiside piirid märgatavalt ületati, ei olnud see kaugeltki mitte üksikjuhtum.
Just nõiaprotsessidel oli nii timukatele, nende sulastele kui ka kohtunikele auküsimuseks igal juhul ülestunnistus välja pressida. Illegaalsete protseduuride rakendamine oli n-ö õigustatud abi kuradi väljajuurimiseks, kes tagas oma teenijannadele – nõidadele -, tohutu tundetuse piinade suhtes ja ülestunnistuste enesele hoidmiseks.
Kokkuvõttes oli piinamise enneolematu julmus nõiakunstis süüdistamise vabanduseks ka tähtsate meeste ja naiste puhul, keda nende õnnetuseks kadestati nende ameti või mõjuvõimu pärast. Nii süüdistasid Katharina Henochi rivaalid teda nõidumises ja ta tegi läbi hirmuäratavaid piinu, enne kui ta lõpuks nõiasurma mõisteti. Ka Bamburgeri linnapeal Johannes Juniusel ei läinud 1628. aastal paremini. Temalt on säilinud vapustav kiri tütar Veronicale. Selles seisab:
„Süütuna heideti mind vanglasse, süütuna mind piinati, süütuna ma suren., sest igaüks selles majas on nõiaks kuulutatud. Oh, oleks timukal ainult vähekegi kaasatundmist olnud! Ta pani mulle pöidlakruvid peale ja pinguldas neid nii tugevasti, et mul küünte alt veri välja tuli. Pärast seda ei suutnud ma neli nädalat kätega mitte midagi teha. Seejärel seoti mu käevarred keha külge kinni, tõmmati mind nii redelile ja venituspingile. Kaheksa korda vinnati mind üles ja kaheksa korda lasti peaaegu põrandani alla söösta. Kannatasin kohutavalt. Kui timukas mind pärast seda poolenisti lõhkikistuna vangimajja tagasi viis, ütles ta mulle: „Mu härra, ma palun teid armsa jumala nimel – tunnistage üles, et te edaspidi ei peaks taluma piinu, mida te ju kestvalt ei suudaks välja kannatada…“
Süütult piinatute lohutajana on ajaloos ka kuulus jesuiidipreester Friedrich von Spee, kes andis õnnetutele ohvritele tungivalt nõu juba nn territio – piinariistade demonstreerimise –, ajal süü omaks võtta ja sel viisil edasisest piinamisest pääseda.
„Tahad sa tuhat surma surra, selle ühe asemel, mis sulle juba kindlustatud on? Võta kuulda minu nõuannet: ütle, et sa oled nõid, ütle, ja sure!“
Ikka ja jälle astusid õpetlased ja ausameelsed humanistid, nagu Johann Wierz, Cornelius Agrippa ja Michel de Montaigne, üles piinamise vastu. Viimane selgitas ühes oma traktaadis:
„Hiljuti ütles ühe suure kuninga inkvisitsioonikohtunik, et ta võiks uskuda, et isegi paavst võib olla nõid, kui ta selliste piinadega nõustub, nagu neid nõrkade naisterahvaste kallal toime pannakse.“
Muuseas, oleks ebaõige arvata, et kirik legaalsete piinamiste julmust igal juhul toetas. Nii oli „pimedatel sajanditel“ küll osaliselt nõiaprotsesside ja hispaania inkvisitsiooni puhul, ometi kostis ka kirikust aina enam kõrgete autoriteetide hääli, kes piinamise hukka mõistsid. Kõige varasema piinamise taunimise võib leida paavst Nikolaus I kirjast Bulgaaria suurvürstile Borisile, milles ta piinade rakendamise vastu oma arvamuse avaldab:
„Sa ütled mulle, et kui tabatakse mõni varas või röövel, kes oma hirmsaid tegusid tunnistada ei taha, lased sa talle anda hoobi pähe ja haavata ta külgi hõõguvate naeltega, kuni ta tõe üles tunnistab. Aga ei jumalik ega inimlik õiglus suuda sellist teguviisi heaks kiita.“
Pärast aastasadu kestnud eksimisi, milles „püha“ inkvisitsioon nõiakohtunike näol tuhandetele süütutele ohvritele kirjeldamatut häda külvas, nõudsid mõistuse hääl ja humaansus aina enam ja enam kuuldavõtmist. Ühes apostliku kohtupalati määruses aastast 1057 otsustasid Rooma kiriku kõrgeimad õigusteadlased:
„Piinamisel ei tohi rakendada ei nööre ega raskuste sidumist jalgade külge, nagu ka riistu, mis liikmed paigast nihestavad. Kohtunikud ei tohi piinade kordamist rakendada, ja kui naist piinamisel nõidumises süüdistatakse ja ta teised kui käsilased üles annab, ei tohi nende vastu tema tunnistusi arvestada. Sest kõik, mida ta arvab uskuvat, võib olla ka ainult ettekujutuse tagajärg.“

©Peter Hagen

(Järgneb)

0

Your Cart