Pealesunnitud seks või vägistamine – kus on piirid?
Kõige populaarsem tegelane naiste erootilistes fantaasiates olevat võõras mees, kes nad jõuga võtab.
Kuidas sellest aru saada?
„Maaja”: See kujutluspilt ei tähenda üldsegi seda, et naises on midagi masohhistlikku, et ta salaunistuseks on langeda vägistamise ohvriks. Selle levinumaks põhjuseks on puudulik aktiivsus armastatud mehe seksuaalses käitumises. See ei pruugi tähendada seksuaalset rahuldamatust, vaid väsimust sellest, et naisel tuleb kooselus kõiki otsuseid langetada ja tagatipuks ilmutada initsiatiivi ka intiimsuhetes. Oma fantaasiates ei näe ta tundmatus mehes konkreetset isikut, vaid oma armastatud mehe seni tema eest varjatud mehelikku jõudu ja otsustusvõimet, mida ta ometi ükskord tundma saada tahaks. Analoogilisi fantaasiaid esineb ka meestel, aga naisel, kes on vägistajarollis, on veidi teistsugune tähendus. Tõenäoliselt on tal elus suhted naisega, kes seksi vastu üldse huvi ei ilmuta.
Kuidas te suhtute loo algul toodud erootilisse fantaasiasse, kus naine unistab mehest, kes teda jõuga võtab?
„Maaja”: See sõltub kõigepealt naisest. Kui mõned naised võivad pealesunnitud seksuaalvahekorda tõepoolest vaid närvikõdi pakkuva seiklusena võtta, siis teised saavad sellest aastaid kestva, võib-olla koguni eluaegse psüühilise trauma. Ja ma kardan, et viimaseid on rohkem kui esimesi. Ehkki palju sõltub ka sellest, mida keegi vägistamiseks peab. Ka meie feminismi kalduval ajastul leidub siiski üllatavalt palju selliseid naissoo esindajaid, kes seksi juures ootavad mehelt vägevust, koguni jõhkrust – mees peab näitama oma jõudu. Küllap on see nõnda kujunenud eluslooduse tohutu pika arenguprotsessi vältel, mil emaspool ootas isaselt tugevust ja võimukust, sest ainult tugevate ja tervete isendite paaritumine võis kindlustada terve ja tugeva järelpõlve. Ju on midagi sellest jäänud ka inimestesse, ehkki seksiõpikud (neid on nüüdseks ka eesti keeles ilmunud juba terve rida) kirjutavad hellusest ja armsusest kui tõelise seksi tähtsaimast eeltingimusest. Pole kahtlust, et üldjuhul see just nõnda ongi, aga ometi võib meis seksi juures mõnikord ka me igikauge eellane välja lüüa. Ent vaevalt igatseb ükski normaalne tüdruk seda, et mingi purjus isaste kamp ta autosse tõmbab või kusagile punkrisse tassib, teda seal sadistlikult piinab ja mõnitab – hea veel, kui hinge sisse jätab.
Igasugune vägivald alandab – mitte ainult vägivallaakti ohvrit, vaid ka selle toimepanejat. On neid, kes väidavad: naist ei saa vägistada, kui ta ise seda ei taha.
Kas siit peab järeldama, et naine ei avalda vägistamisel siiski tõelist vastupanu?
„Maaja”: Kui minu käes on niit ja teie käes nõel – kas mina saan mingi nipiga ajada niidi nõelasilmast läbi, kui teie seda ei taha? Olen veendunud, et üks-üks olukorras ei saa vägistamisest juttugi olla.
Aga seegi oleneb suuresti vaatenurgast. On mitmeid põhjusi, miks tüdruk või naine võib vastupanu lõpetada. Kõigepealt oma abituse tunnetamine: oh, ta on ju minust palju tugevam, ma ei saa niikuinii ta vastu! Või Tammsaare Karini efekt: asi on läinud juba liiga kaugele, nüüd on juba häbi ära öelda. Üsna oluliseks võib aga osutuda füsioloogiline pool – sageli on naist võimalik isegi vastu tema tahtmist erootiliselt sedavõrd üles ärritada, et ta tõepoolest lõpuks enam sugugi vastu ei paneja ka seksuaalakti juures passiivseks ei jää. Aga minu arvates ei muuda see asja sisu. Vägisi pealesunnitud vahekord jääb igal juhul vägistamiseks.
Ometi on asjal veel üks külg. Näiteks Rootsi Kuningriigis oli tosinkond aastat tagasi konkreetne kohtuasi: ärireisil olnud mees tutvus hotelli baaris tüdrukuga, kostitas teda hea ja paremaga ja lõpuks kutsus daam ta enda juurde koju. Mis seal öösel tegelikult juhtus, seda ei tea keegi, aga igatahes läks tüdruk hommikul politseisse ja teatas, et juhututtav oli ta vägistanud. Tõenduseks tõi ta oma katkikäristatud intiimpesu ja mõned muljumisplekid ning kriimustused kehal. Kuidas suhtuda daami, kes laseb juhututtaval endale välja teha, tema koju kaasa võtab või siis kostitajaga kaasa tema hotellituppa läheb, kus oma värsket tuttavat erootiliselt provotseerib, siis aga, kui partner asja tõsiselt võtma hakkab, korraga tõrksaks muutub? Igatahes Rootsi kohus mõistis mehe vägistamises süüdi, kuigi kohtuasi oli üles ehitatud praktiliselt seletusele seletuse vastu (mees ei eitanud juhtunut, aga leidis, et vahekord sündis vastastikusel nõusolekul, ning põhjendas muljumisplekke, kriimustusi ja puruksrebitud pesu kiresööstuga).
Paljud vägistatud ei pöördu politsei poole. Miks?
„Maaja”: See on tõsi. Vaevalt oskakski keegi öelda, kui palju on selliseid vägistamisjuhtumeid, mis ainult asjaosaliste teada jäävad. Põhjust pole raske aimata. Seks on siiski – ikka veel – inimtegevuse üks intiimsemaid valdkondi, vaatamata isegi sellele, et ta mingile osale nooremast generatsioonist mitmete tundemärkide järgi moeasjaks on saanud, ja igasugune mood on alati suuresti arutu ja seletamatu. Ei ole ju kuigi palju neid, kes tahaksid oma intiimelu küsimustest näiteks avalikul kohtuprotsessil kõnelda ja ka kohtule eelnev uurimisprotsess võib kannatanule üpris piinavaks osutuda. Ühes esitatud küsimuses soovitigi teada, kuidas muutub vägistatu suhtumine iseendasse ja ka vastassugupoolesse. See on sedavõrd ulatuslik teema, et iseloomulikumate juhtude pinnapealnegi käsitlemine nõuaks omaette lugu.
Võiks ju näiteks tuua vägistamisloo, mis meil hulk aastaid tagasi omajagu laineid lõi. Noormees kutsus oma tütarlapse ühiselamusse. Oli õppevaheaeg ja ta viis piiga vabasse tuppa, kus nad siis ka seksuaalvahekorda astusid. Kuna neiul oli see esimene seksikogemus, siis läks noormees oma meheteoga kaaslaste juurde kelkima. Teised poisid olid alkoholi tarvitanud ja lepiti kokku, et ta laenab oma tüdrukut ka sõpradele. Ja nii nad käisidki kõik üksteise järel tüdruku kallal. Käisid isegi need, kel selleks soovi polnud – kaaslaste silmis oli kaalul ju igaühe mehelikkus. Ja kui igaüks oma jao lõpuks kätte oli saanud, küsis kavaler oma daamilt: „Ega sa ometi pahane ole?“ Tüdruk ütles, et ei ole ja läks koju. Seal tunnistas ta juhtunu vanemate uurimise peale siiski üles ja need andsid asjale seadusliku käigu. Kuna tegemist oli grupiviisilise vägistamisega ja vägistatu oli alaealine, siis said poisid oma „väikese vallatuse“ eest karmilt karistada. Kuid ma ei usu, et tütarlapski kuigi rõõmus oli, et ta selle looga seoses tuntuks sai. Igatahes võis see olla üpris masendav esimene kogemus.
Võib-olla ongi vägistatul parem juhtum saladusse jätta ja politsei asemel psühholoogilt abi otsida?
Politsei võib kinni püüda kurjategija. Psühholoog saab kannatanut aidata.
Kui palju on mehi, kes ennast vägistamises süüdi tunnistavad? Või leiavad nad, et igal juhul oli juhtunus peasüüdlane naine?
„Maaja”: On muidugi olukordi, kus vihjatagi vastastikusele nõusolekule on mõttetu – siia kuuluvad mitmed tänavalt autosse tõmbamise juhtumid, millest mõned on ütlemata traagiliselt lõppenud. Mitmeid kahetsusväärseid seiklusi on olnud tee ääres hääletavatel neidudel. Ühe sellise maanteel jahtiva automehe seletus oli aga muide umbes selline: kui beib on väljakutsuvalt riides ja peatab ainult viimase mudeli autosid, milles sõidab üksik mees, siis ta ju arvestab, et tal mugava sõidu eest ka kuidagi tasuda tuleb.
Aga mida peaks arvama purupurjus 17-aastasest noorest daamist, kes mäletab ainult seda, et ta oli mingisuguses seltskonnas ja teda vägistati, ainult ei mäleta, kes, kus ja kuidas? Tüdrukud armastavad flirtida, aga kui on tahtmine ebasoovitavatest tagajärgedest hoiduda, – peab teadma ka piiri, milleni ta tohiks minna, ilma et tema kavaler pärast trellide taha peaks minema. Kordan: kui ta tahab hoiduda! Sest loo alguses tsiteeritud naiste vägistamisfantaasia sõnastaksin ma ümber nii: mõni naine unistab, et teda kas või kordki elus vägistataks.
Kas iga mees on võimeline vägistama?
„Maaja”: Peaaegu iga inimene võib teatud ekstreemses situatsioonis tappa – näiteks kaitstes oma elu, oma perekonda, oma kodu. Aga igapäevaelus tapavad siiski vaid väga üksikud nihestunud kõlblusega inimesed. Inimene erineb muust elusloodusest just selle tõttu, et ta on võimeline oma tegude tagajärgi ette nägema. Uudishimulikele neidudele aga soovitaksin siiski vältida äärmuslikke olukordi, sest ei või ju teada, kui pikalt partneri(te)! jätkub käitumist kontrollivat kultuurikihti.
Igas mehes potentsiaalset vägistajat näha on muidugi rohkem kui kurjast. Aga teiselt poolt – kui neiu on tulnud olukordadest, mis võiksid ebameeldiva tagajärjega lõppeda, puhtalt välja, võib talle jääda mulje, et soovimatuid tagajärgi ei tule kunagi. See arvamine võib aga väga valeks osutuda.
Vägistamisega seotud eksiarvamused
Sageli kipuvad kõrvaltvaatajad levitama väiteid ja arvamusi, mis on ekslikud ja tekitavad vaid segadust. Nii on ka vägistamisega seoses liikvel nii mõnigi tobe müüt, mis kohe kindlasti paika ei pea. Neist levinumad on järgmised:
„Naised on ise selles süüdi, mis nendega juhtus“ See rumal väide nagu kinnitaks, et naised provotseerivad oma käitumise või riietusega mehi ja kutsuvad sellega „kurja kallale“. Kas paneme siis naistele kotiriide ümber ja määrime näo tahmaga? Või nõuame, et naised kannaksid kurguni kinninööbitud pluuse ja maani seelikuid, et süütute meeste peakestes mitte siivutuid ja valesid mõtteid esile kutsuda?! Loomulikult pole ühelgi mehel õigust naist vastu selle tahtmist puudutada, isegi siis mitte, kui naine seisaks mehe ees täiesti alasti! Etteheide, nagu ei tohiks naised hilisel õhtutunnil ringi liikuda või baarides käia, pole ka päris õige. Lõppude lõpuks on ju igaühel õigus veeta oma vaba aega just nii nagu ta soovib. Küll pole naistel vaja võtta mõttetut riski ja otsustada valgustatud tänava asemel pimeda pargiallee kasuks. Sellisel juhul võib ehk naisterahva osaliselt süüdi tunnistada, aga ainult osaliselt.
„Vägistajad on perverdid ja peast segased“ Tavainimesel on kurjategijast üsna kindel ettekujutus: kiilaspea, hoolitsemata, ülekaaluline, viltused hambad, lame nina jne. Või siis peetakse kurjategijat (vägistajat) psüühiliselt haigeks, ebanormaalseks erakuks – ühesõnaga pole ta kõik päris kodus. Paraku pole see nii. Üksnes 1% (!) vägistajatest on tõepoolest vaimselt haiged, ülejäänute puhul on tegemist täiesti tavaliste meestega: keskpärane välimus, (vaba)abielus, pereisad, igati korralikud töötajad. Kindlasti mitte pole nad aga mingil moel eriliselt silmatorkavad ja neile pole otsaette kirjutatud, et just tema on vägistaja. Tegemist pole pervertidega, muidugi juhul, kui me ei arvesta seda, et kõikidel meestel, kes sunnivad naist endale vägivaldselt anduma, on seksuaalsusest perversne ettekujutus.
„Ohvri jaoks on vägistaja tundmatu inimene“ Üle pooltel vägistamisjuhtudel tunneb ohver tegelikult vägistajat. Sageli on kurjategija pärit isegi lähiümbrusest: tuttavad, sõbrad, töökaaslased, naabrid, sugulased. Lihtsalt informatsiooniks, et ebamäärane tundmatu on ainult üks järjekordne müüt. Kui naine hakkaks aga iga meest vaatlema kui potentsiaalset vägistajat, siis ütleksid tal närvid varsti üles.
„Tegelikult on paljude naiste salajaseks unistuseks, et neid võetakse vahel vägisi“ Elame ajal, kus inimesed ei häbene oma salajasi fantaasiaid ja mõtteid avalikkuse ees paljastada (talkshowd, küsitlused, lugejate kirjad) ja räägivad vabalt oma seksuaalelust ning seksuaalfantaasiatest. Selge on aga see, et endale mõtetes midagi ette kujutada, nagu filmis, ja teada, et kõik on pidevalt sinu kontrolli all ja sama asja reaalselt läbi elada on ikka kaks täiesti erinevat asja.
„Prostituudid on vajalikud, kuna ilma nendeta oleks vägistamiste arv veelgi suurem“ Nii et just prostituudid on meie kaitseinglid, et lubavad raha eest meestel enda peal oma kihkusid rahuldada? Ja kui ühtegi lõbutüdrukut parajasti läheduses pole, et siis võib nagu esimese ettejuhtuva naise endale krabada? Puhas nõmedus ju! Vägistamise eesmärgiks pole niivõrd seksuaalse rahulduse saamine selle tavalises mõistes, vaid pigem mängib rolli võimu ja allumise vahekord. Prostituudid abistavad vaid neid kaitsetuid ja oma tungist juhinduvaid mehi, kes peavad korrapäraselt rahuldatud saama. Ja sellel pole vägistamisega küll mitte mingit pistmist.
MAAJA
