Pablo Escobar – kokaiinikuninga tõus ja langus

Pablo Emilio Escobar (hüüdnimega El Doctor, El Patrón või ka Don Pablo) oli ja on tänaseni ajaloo kuulsaim, edukaim ja rikkaim narkodiiler. Ta oli esimene, kes organiseeris kokaiini tööstusliku tootmise ja sai selle äriga kõigi aegade rikkaimaks kriminaalkurjategijaks, kuid samas inimelusid mitte millekski pidavaks narkodiileriks, kes rajas oma võimsa narkoimpeeriumi sõna otseses mõttes üle laipade sammudes…

Kõige suurem kurjategija on riik, sest ta teeb meid vaeseks.
Ladina-Ameerika rahvatarkus

Noor Pablo Escobar pidi kogema nii palju vägivalda, et see jättis paratamatult jälje tema hinge ja muutis ta oma eesmärkide saavutamisel halastamatuks. Escobari arengut mõjutas olulisel määral rikaste ja vaeste ebaproportsionaalne suhtarv Kolumbias (kasutatakse ka nimevormi Colombia) tema nooruspäevil. Rikaste eliit moodustas kõigest 3% elanikkonnast, täpsemalt oli tegemist kümne ülijõuka perekonnaga, kellele kuulus 97% Kolumbia maavaldustest, toorainetest, samuti kaevandustest, naftaleiukohtadest, samuti kohvi- ja banaaniistandustest. Selline äärmiselt ebaõiglane rikkuste jaotus paiskas suurema osa Kolumbia elanikkonnast kirjeldamatusesse vaesusesse.

1948. aastal tapeti Kolumbias liberaalne presidendikandidaat ja reformaator Jorge Eliécer Gaitan. Atentaadi tagajärjel puhkes eriti maapiirkondades rahvaülestõus ehk nn El Bogotazo. See ülestõus omakorda viis nn Violencia’ni – julma kodusõjani liberaalse ja konservatiivse partei vahel, mille käigus võeti kasutusele tapmisviis, mida hakati nimetama „Kolumbia lipsuks“.
1. jaanuaril 1949 El de Tablazos (Antioquia) sündinud Pablo Emilio Escobar Gavaria oli loomakasvataja Abel de Jesus Escobari ja õpetajanna Hermilda Gaviria neljast lapsest esimene. Jesus Escobar oli pärit farmerite keskklassist, tema perekonnal oli 12 hektarit maad. Paraku olid suhteliselt jõukad Frontino ja Rionegro farmid sageli tunnistajateks liberaalsete valitsusvägede ja geriljade (sissisõdalane Lõuna-Ameerikas) vaheliste lahingute tunnistajateks.
Hiljem kolis perekond Envigadosse, kus Hermilda asutas rahvakooli. Noor Pablo Escobar ühines aga nihilistliku noorteliikumisega Nadaismo ning hakkas juba 13-aastaselt marihuaanat suitsetama. Protestivaimu täis lahkus ta 1966. aastal koolist. Escobar toitus äärmiselt ebatervislikult, jõi liiga palju magusaid karastusjooke, sõi liiga palju pitsat ja muutus oma ea kohta silmapaistvalt ülekaaluliseks.
Koos oma nõbu Gustavo Gavariaga veetis ta noorusaastad Medellini Jesus-el-Nazareno prostitutsioonikvartalites ringi hulkudes ja aega surnuks lüües. Medellini baaris Barrio Antioquia tegi ta esmakordselt tutvust kohalike allmaailma vägevatega, kellest võis sõltuda tema edasine karjäär. Tulirelvade omamisega suurendas Escobar teiste bandede austust enda vastu, kuna tavapätid kasutasid „suhtlemisel“ endiselt peamiselt nugasid ja matšeetesid. Juba noores õitsvas eas ühines Escobar marihuaanadiileritega ja osales röövkallaletungides tänavatel. Kõrvaläriks oli Escobaril hangeldamine Marlboro salasigarettidega. Ema Hermilda sõnul polnud tema vanimal pojal vähimatki soovi ausal teel raha teenida, sest ta tahtis juba varakult suur võimu omada.
20-aastasena alustas Escobar autode varastamist. Ta laskis need lammutada ja varuosadena edasi müüa. Mõni aeg hiljem hakkas ta koos oma bandega röövima rikkaid kodanikke ja hoolimata kättesaadud lunarahast neid tapma, et vaid oma võimu demonstreerida.

1971. aastal laskis Escobar röövida rahva hulgas väga ebapopulaarse töösturi Diego Echavarria ning kägistas ta pärast lunaraha kättesaamist. Töösturi röövimine ja tapmine muutis Escobari Medellinis kuulsaks ja ta sai „austava“ hüüdnime El Doctor.
1970. aastate keskel vahetas marihuaana välja kokaiin, millest aja jooksul sai kanepi järel enimlevinud uimasti kogu maailmas. Teerajajateks selles uues narkoäris oli Pablo Escobar, vennad Ochoad (Jaun David, Jorge ja Fabio), Carlos Enrique Lehder Rivas ja Jose Rodriguez Gacha. Oma kõrgajal, 1980-ndatel aastatel kontrollis see seltskond 50% kokaiini toimetamisest USA-sse ja teenis aastas 2–4 miljardit dollarit.
Escobar kasutas narkoärist saadud tohutuid tulusid oma tõusuks ühiskondlikus hierarhias, kuid ei andnud endale aru, et oma bandiitliku tegevuse tõttu ei saavuta ta iialgi lugupeetud ühiskonnaliikme positsiooni. 1970. aastatel rajas Escobar hiiglasliku uimastiimpeeriumi. Oma parimatel aegadel teenis ta kuni 1,5 miljonit dollarit päevas. Teda nimetati Kolumbia narkoparuniks, kellel õnnestus vahendeid valimata tõusta kiiresti Medellini narkokartelli tippu.
Kuigi Escobar tabati kord 11 kg kokaiiniga, ei algatatud tema vastu kunagi kohtuprotsessi, sest teda süüdistanud politseinik hukkus „teadmata asjaoludel“. Tapmisähvardused mõjusid distsiplineerivalt ka kohtunikele, kes ei söandanud Escobari vastu mõrvaprotsessi alustada.

1975. aastal kohtus Escobar Medellinis eduka piloodiga, keda tunti hüüdnime Rubiin järgi ja kes rääkis soravalt inglise keelt. Mees tundis hästi Miami piirkonda ja oli juba vendade Ochoade jaoks töötanud. Rubiin müüs Miamis sportlennukeid ja tegeles pilootide värbamisega. Esimene mees, kes toimetas kokaiini Medellinist Miamisse oli Fabio Restrepo, kellega Rubiin 1975. aastal kahel korral umbes 40–60 kg kokaiini USA-sse toimetas, teenides umbes 40 000 dollarit puhastulu. Escobar sai Jorge Ochoalt loa „lahjendamata“ kokaiini Restrepole müüa. Igaks juhuks laskis ta Restrepo tappa ja andis Rubiinile ja samuti vendadele Ochoadele mõista, et edaspidi tuleb neil ainult temaga koostööd teha.
1976. aastal abiellus Escobar 15-aastase Maria Victoria Henao Vellejoga, kes sünnitas talle kaks last – Juan Pablo ja Manuela. Kuulujuttude järgi peeti abielu õnnelikuks, kuigi Escobar pettis oma noort naist lugematu arvu tüdrukutega. Kui järjekordne armuke juhtus rasestuma, laskis Escobar ta palgamõrvaritel lihtsalt tappa.
John Jairo Velasquez Vasquez, hüüdnimega Popeye, oli Escobari lähim usaldusalune ja n-ö ülempalgamõrvar, kes tappis oma peremehe käsul rohkem kui 150 inimest. Erinevatel hinnangutel laskis Escobar 1980. aastatel tappa 30 kohtunikku ja 457 politseinikku. Seega pandi Medellinis iga nädal toime keskmiselt 20 palgamõrva.
1976. aastal arreteeris DAS (Departemento Administrativo de Seguridad) Escobari nõo Gustavo Gaviria pärast seda, kui ta oli kokaiini Miamisse transportinud. Escobar arreteeriti ja saadeti Itagui vanglasse. Kuid juba mõne aja pärast lasti ta altkäemaksu eest vabaks, sest teda arreteerinud politseinikud koksati maha. Niisiis talitas Escobar vana hea Ladina-Ameerika põhimõtte järgi: hõbe või tina, ehk äraseletatult: sa kas lased ennast altkäemaksuga ära osta või hakkavad tinakuulid lendama.

Omapoolset vägivalda nimetab riik seaduseks, eraisiku oma aga kuriteoks.
Kaasaegne rahvatarkus

Escobar kasutas oma äris järgmist skeemi: kokaiini osteti kokku sõltumatutelt kokaiinikasvatajatelt, tema ise aga kontrollis transporti. Tootjad maksid selle eest 10 protsenti vahendustasu vastavalt Miamis kehtivatele kokkuostuhindadele. Kui kokaiini transportimisel juhtus kadusid tekkima, siis hüvitas Escobar kokkuostjatele kauba selle omahinna väärtuses. Arusaadavalt ületasid kokaiini müügist saadud tulud kõik need vahelejäämised, ülelaskmised ja konfiskeerimised. Escobar oli helde tööandja – ta maksis kõrget tasu nii kokaiinikasvatajate kaitsjatele, kokaiini ümbertöötlejatele kui ka valmiskauba laialijagajatele. Kokaiini USA-sse transportimiseks kasutati nii sportlennukeid (kandejõuga umbes üks tonn), aga ka programmjuhtimisega miniallveelaevu, mis võisid pardale võtta kuni kaks tonni kokaiini. Need laevad transportisid kokaiini Kolumbia põhjarannikult Puerto Ricosse. Escobaril jultumust jätkus! Edasi USA-sse toimetas kokaiini ümberehitatud reisilennuk Boeing 727, mis võis pardale võtta kuni 10 tonni uimastit!

Gacha ja Lehder töötasid alguses Escobari kasuks, vahel aga ka tema kahjuks. 1975. aastal konfiskeeriti Calis lennuk, mille pardal oli 600 kg kokaiini. Selle vahejuhtumi tagajärjel kaotas ühelainsal nädalalõpul oma elu 40 inimest, sest erinevad grupeeringud süüdistasid selles ärilises kaotuses üksteist.
Kokaiiniäriga loodud ennekuulmatud rikkused tekitasid Kolumbias täiesti uue ühiskonnakihi, kes uhkeldas luksuslike villade, diskoteekide ja palju muuga. Ja nii irooniliselt kui see ka ei kõla, just narkomüügist saadud rahadega arendati oluliselt ka nn avalikku sektorit.
Escobari nääl, vasakpoolsete vaadetega intellektuaal, üritas leida narkoparuni kriminaalsele tegevusele isegi patriootilist õigustust, väites, et Escobar aitab oma rahadega üles ehitada moodsat ja edumeelset Kolumbiat. Natuke kentsakas mõttekäik, aga see selleks. Medellinis andis Escobar välja isegi ajalehte „Medellin Civico“, mis tegeles põhiliselt väljaandja ülistamisega.

Kahtlemata oli Escobar äärmiselt vastuoluline natuur. On veider, aga nii see oli, et paljud Kolumbia kartellid alustasid puhtalt kuritegeliku ahnuse ettevõtetena, kuid lõpetasid miljonite dollarite andmisega vaestele ja püüdega kukutada valitsus. See kehtis ka Escobari kohta. Ta laskis kodututele ehitada terve elamurajooni, oli heldekäeline tööandja ja maksis oma narkolaborite töötajatele väga kõrget palka. 1978. aastal valiti Escobar Medellini linnanõukogu liikmeks. Poliitiline immuniteet kaitses teda politsei kõrgendatud tähelepanu eest. Oma diplomaadipassi kasutas ta ka koos perekonnaga Miamisse reisimiseks. Seal ostis ta luksusvillasid ja neile tarekestele veel lisaks 8 miljonit dollarit maksnud rantšo Floridas Plantationi lähedal. Seega jätkasid uuema aja miljonäridest ja miljardäridest narkoparunid nende kunagiste rikaste uhket elustiili, kes olid oma rikkused kokku ajanud orjatööga, tubakaäriga või koguni maavalduste konfiskeerimisega kodusõdade ajal või kulla ja smaragdidega sahkerdades.
1981. aastal, pärast Marta Ochaoa röövimist, asutas Escobar eramiilitsa MAS (Murta a los Secuestradores). Organisatsiooni loomise aktile kirjutasid alla 223 narkodiilerit ja sellest anti avalikkusele teda sellega, et lennukilt loobiti jalgpallistaadioni kohal alla vastavasisulisi lendlehti. MAS-i loomisega pandi ühtlasi alus Medellini kartellile.
1982. aastal lõi raha võim Escobarile lõplikult pähe, ta sai hakkama oma elu ühe suurima lollusega, lastes ennast liberaalse partei kandidaadina valida Kolumbia kongressi. Seega oli ta saavutanud oma populaarsuse ja tuntuse tipu ning sai uueks hüüdnimeks paisa Robin Hood. Kuna meedia süüdistas ägedalt Escobari narkootikumidega kaubitsemises, oli ta sunnitud oma mandaadi tagasi võtma. Kuid pururikkana ja kõikvõimalikke sidemeid omades suutis ta jätkuvalt äraostetavaid poliitikuid mõjutada.

1983. aastal pakkus Panama valitseja (tema õige ametinimetus on väga segane) Manuel Noriega (teda on paljudes allikateks ekslikult Panama presidendiks nimetatud) Medellini kartellile eksiili ja suuremeelseid narkotulude paigutamise võimalusi.
1984. aastaks oli Escobarist saanud maailma kõige edukam kokaiinikaupmees, kes kontrollis vähemalt 80 protsenti Kolumbia kokaiiniärist. Kõige tulusamaks osutus muidugi kokaiini müümine USA-sse, kus see müüdi edasi kolm korda kallimalt. Kui Kolumbias maksis 1 kg kokaiini 9000 dollarit, siis üle piiri jõudes maksis sama kogus juba 30 000 dollarit. Kuna USA-s lahjendati esialgselt 90-protsendine kokaiin 30-protsendiliseks, tõusis 1 kg uimasti väärtus rohkem kui 90 000 dollarile.

1984. aastal hävitas USA DEA (Drug Enforcemenet Administration) Escobari suurejoonelised kokaiinilaborid Tranquilandias ja Vila Cocas ja konfiskeeris 14 tonni puhast kokaiini. See oli Medellini kartellile raske löök. Ka alustas USA lennuvägi herbitsiidide pihustamist Kolumbia vihmametsades asuvatele kokaiiniistandustele. See oli muidugi sulaselge lollus, sest ka muule elusloodusele tekitati väga suurt kahju. Järgnes vastulöök: 30. aprillil 1984 tapeti Bogotas Kolumbia 37-aastane kohtuminister Rodrigo Lara Bonilla. Pärast atentaati põgenesid Escobar, Lehder, Gacha ja vennad Ochoad Panamasse. Sellest ajast on pärit ka tsitaat: „Parem haud Kolumbias kui vangikong Ühendriikides.“
1985. aastal alustasid Gacha ja Escobar Magdalena oru keskosa „puhastamist“ FARC-i (Fuerazas Armadas Revolucionarias de Colombia – Kolumbia revolutsiooniline armee. 1964. aastal asustatud vasakpoolne relvastatud rühmitus, kes alustas relvastatud võitlust riigi vastu. Oma armeed rahastasid nad muu hulgas ka narkootikumide müümisega) geriljadest. Nende operatsioonide käigus, mida toetasid ka Inglise ja Iisraeli sõdurid, hukkus tuhandeid süütuid talupoegi ja põllutöölisi. Medellini kartelli paramilitaarsed grupeeringud ja „väeosad“ andsid FARC-le, ELN-le (Ejercito de Liberation Nacional – rahvuslik vabastusarmee, ehk veel üks geriljade bande) ja M-19-le Magdalena orus raskeid lööke. 6.–7. novembril 1985 ründas vasakpoolsete vaadetega põrandaalune organisatsioon M-19 (Movimiento 19 de Abril) Bogota kohtuministeeriumi. 27 tunni jooskul tapeti 98 inimest, kelle hulgas oli 11 kohtunikku, üle kümne inimese jäi teadmata kadunuks. Escobari osalus selles rünnakus jäi ebaselgeks.
1986. aastal suri USA korvpallur Len Bias kokaiini üledoosi tagajärjel. Esimest korda sattus kokaiin kui ohtlik uimasti avalikkuse huviorbiiti. Escobari, kelles nähti omal ajal „uue aja vaimu“ sümbolit, hakkas maailma avalikkus pidama aga kõige paadunumaks ja nurjatumaks kurjategijaks.
1988. aastal sai George Bush USA presidendiks ja investeeris miljard dollarit võitluseks Kolumbia narkoärikate vastu. 1989. aastal hindas ajakiri „Forbes“ Escobari isikliku varanduse väärtuseks 2,7 miljardit dollarit, millega ta jäi rikaste edetabelis tublile seitsmendale kohale.
Kuid veel kord meenutaksime tema vastuolulisust: ajades musta äri kõige räpasemalt moel, rahastas ta samas haiglaid, sotsiaalkortereid ja koole. Tema kodulinna Medellini vaeste hulgas oli ta heas kirjas. Tema kodujalgpalliklubi Envigado jalgpallistaadion ehitati Escobari rahadega. Ta asutas Medellinis büroo- ja apartemendikomplekse, diskoteeke ja loendamatuid restorane.

1979. aastal ostis Escobar 63 miljoni dollari eest 3000 hektari suuruse maavalduse Puerto Triunfos Rio Magdalena lähedal ja rajas seal luksusliku hacienda Napolese (hacienda – mõis, härrastemaja Lõuna-Ameerikas). Ei puudunud seal ei eralennuväli, helikopteri maandumisplats ega ka härjavõitlusareen. Ka oli haciendas kuus ujulat, günekoloogiline tuba, kunstlikud järved veesuusatamise harrastamiseks ja terve teede- ja tänavatevõrk. Escobar rajas loomaaia, kuhu tellis elevante, pühvleid, lõvisid, ninasarvikuid, gaselle, sebrasid, jõehobusid, kaameleid ja jaanalinde. Oma poja silmarõõmuks laskis ta püstitada dinosauruste kujusid.
Napolese haciendas olid luksuslikud ööbimisvõimalused rohkem kui sajale inimesele. Hacienda peaväravat kaunistas sportlennuk, millega Escobar oli omal ajal oma esimesi kokaiinipartiisid Medellini toimetanud.
Haciendas korraldati suurejoonelisi orgiaid, kus astusid üles Kolumbia iluduskuningannad, kes tegid rahvale ka striptiisi. Igasuguste lolluste peale veeti kihlvedusid, kusjuures auhinnaks olid kallid sportautod. Nii pidid osavõtjad kõigi nähes tegema intiimraseerimist, jälke putukaid alla neelama või ihualasti puu otsa ronima. Haciendas pandi toime ka hulk hukkamisi. Üks tööline, kes oli Escobari tagant varastanud, seoti käsist-jalust kinni ja uputati kõigi külaliste nähes basseini. Arhitekt, kelle projekteerimisvea tõttu villa esimene korrus kokku varises, lasti karistuseks lihtsalt maha.

Pärast 2007. aastat, mil igat masti röövlid ja varanduseotsijad olid legendaarsete rikkuste otsinguil hacienda Napolese paljaks riisunud, muudeti lagunev hacienda vabaõhupargiks Parque Tematico Hacienda Napoles. Escobari poolt omal ajal eraloomaaeda tellitud jõehobud lasti aga vabadusse ja Kolumbia troopilistes vihmametsades hakkasid nad päris jõudsalt paljunema.
Virginia Vallejo, teleajakirjanik ja saatejuht, oli Escobari armuke aastatel 1983–87, avaldas 2007. aastal raamatu „Amando a pablo, odiando a Escobar“ (Pablot armastada, Escobari vihata), kus ta kirjeldas Escobari suhteid selliste mõjukate poliitikutega nagu Alberto Santofimioga ja president Alfonsio Lopez Michelseniga ja teistega. Pole vist vaja lisada, et raamatu ilmumine põhjustas Kolumbias poliitilise skandaali.

Seaduskuulekas kodanik on ainult see, kes on kas liiga arg või liiga loll, et võidelda kõrgete maksude ja ebaõiglaste seaduste vastu.
Kaasaegne rahvatarkus

Escobar alustas võitlust Kolumbia valitsuse vastu, kes kavatses vastu võtta seaduse, mille alusel oleks saanud uimasteid USA-sse toimetanud narkoparunid Ühendriikidele välja anda. Nagu juba eespool öeldud laskis Escobar tappa sadu politseinikke, kohtunikke ja prokuröre ning korraldas Bogotas arvukaid pommiatentaate, millest kuulsaimaks sai päevalehe „El Espectador“ toimetusehoone õhkulaskmine. Omaenda turvalise tagamiseks pidas ta arvukat hästi makstud kaitsemeeskonda ja suurt hulka sigarioseid ehk palgamõrvareid. Iga oma verivaenlase, iga tapetud politseiniku eest maksis Escobar 500–1000 dollarit.

Escobari jälitamine sai õige hoo sisse alles siis, kui liberaalse partei presidendikandidaat Luis Carlos Galan, kes oli lubanud tugevdada võitlust narkomaffia vastu, Bogota eeslinnas Soachas toimunud valmiseelsel miitingul tapeti.
Escobari kohta räägitakse ka lausa anekdoodimaigulist lugu. Kord olevat ta põletanud lõkkes sooja saamiseks ja toidu valmistamiseks kaks miljonit dollarit. Escobari poja Sebastian Marroquini sõnul tegi isa rahaga tule üles, kui märkas, et ta tütrel Manuelal hakkas tekkima alajahtumine. Ametivõimude eest pidevalt pagev Escobar viis oma perekonna iga 48 tunni järel uude kohta, et keegi ei jõuaks nende asupaika välja nuhkida.
Pärast „rahuläbirääkimisi“ kuulutas Escobar 1991. aastal välja relvarahu ja andis ennast ise politseile üles. Nagu kokkulepe ette nägi, ilmus ta koos kaitsemeeskonnaga oma kodukoha Envigado läheduses asuvasse La Catedrali luksuslikku vanglasse. Pärast mõningaid intsidente (ta kutsus narkodiilereid vanglasse külla ja laskis nad seal mõrvata), tahtis valitsus Escobari teise vanglasse toimetada, kuid tal õnnestus põgeneda.

Järgmise lollusena sai Escobar hakkama sellega, et palus 1993. aastal Saksamaalt oma perekonnale asüüli. Loomulikult öeldi temasuguse kaliibriga bandiidile resoluutselt ära. Saatuslikuks lolluseks sai Escobarile aga see, et ta helistas konspiratiivkorterist lauatelefonilt oma pojale. Politseil õnnestus kasutatud telefoni asukoht kindlaks teha. 2. detsembril 1993 piirasid 500 politseinikku maja ümber. Escobar hukkus kuulirahes üle katuste põgenemisel.
Kuidas Escobar tegelikult hukkus?
Tapmispäeva õhtul kell kuus korraldasid kohtuarstid Escobari lahkamise, mis näitas, et tema pihta oli tulistatud kolm laksu, millest üks oli surmav. Esimene lask tulistati tundmatu kaliibriga relvast ja tulistaja oli keegi, kes valvas tänaval selle maja varuväljapääsu, kus Escobar end peitis. Kui ta katusele ronis ja üritas tuldud teed tagasi minna, sest nägi, et oli ümber piiratud, sai ta pihta kuuliga, mis tungis õlast sisse ja liikus lahkamisprotokolli sõnul sealt lõualuusse, kus jäi viimaste hammaste juurde pidama. Raportis mainitakse ka teist lasku, mis olevat tabanud Escobari reit ja põhjustanud 3-sentimeetrise diameetriga haava. Kuid fotodel ei ole pükstel verejälgi. Ka lahkamisel tehtud fotodel ei ole vasakul jalal jälgegi haavast. On selge, et kui Escobar kuuli õlga sai, kukkus ta haavatult katusele pikali ega saanud enam põgeneda.  Kolmas kuul tabas teda parema kõrva ülemisse äärde ja väljus vasaku kõrva alumise osa lähedalt, jättes maha ebahariliku kujuga väljumisava. Kuul, mille kaliibrit raportis ei mainita, lendas sisse pea paremalt küljelt ja väljus vasakult. On tõenäoline, et viimase lasu tulistas Escobar ise. Katusel tema surnukehast tehtud fotol on näha, et ta Glocki püstol on kabuuris, kuid Sig Sauer lebab laiba kõrval ja on ilmne, et sellest on tulistatud. Oli ju Escobar varem korduvalt kinnitanud: „Elusalt need sitapead mind küll kätte ei saa.”
Pablo Escobari matustel osales üle 20 000 inimese!
Narkoparuni perekond elab nüüd Argentinas. Escobari poeg muutis oma nime Juan Pablo Escobarist Sebastian Marroquiniks.
Escobar on Kolumbia ajalukku jätnud kustumatu jälje. Nii tollal kui ka nüüd on Kolumbial „Narco-Republiki“ (narkovabariik) maine.

Omal ajal kuulutas USA president George Bush Escobari riigivaenlaseks number üks. Pärast tööandja Escobari hukkumist jäid sajad noored palgamõrvarid tööta ning pingestasid pika aja vältel olukorda linnas, eriti vaestekvartalites. Paljudest endistest palgamõrvaritest, kes Escobari, eriti aga Gacha jaoks töötasid, ning kellest paljud olid tollal isegi veel alaealised, hakkasid hiljem poolsõjaväelise miilitsa AUC liikmeteks.
Medellinis, eriti aga tema kodulinnaosas Envigados austatakse teda tänini kui rahvuskangelast. Selline oli maailma kuulsaima narkoärika, 20. sajandi Robin Hoodi elu ja saatus.
Pärast kohtuministri tapmist 1984. aastal alustasid Kolumbia võimud suurt Medellini kartelli mahasurumist. Isegi Medellini ninameeste pakkumine maksta ära kogu Kolumbia 13 miljardi suurune riigivõlg ei aidanud. Konflikt võimude ja kartelli vahel kestis peaaegu 10 aastat, kuni suurem osa selle liidritest oli kas surnud või tabatud. Kuid loodus ei salli tühja kohta. Pärast Escobari tapmist on kartell oma süsteemi uuesti üles ehitanud ja saamas taas aktiivseks ja mõjukaks jõuks rahvusvahelises narkoäris.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Kuidas narkoparun Pablo Escobar igal aastal kaks miljardit dollarit kaotas
Narkoparun Pablo Escobari legendaarne pärand