Õudsed kohtumised
Küsitlused näitavad, et Saksamaal usub 59% inimestest üleloomulikesse jõududesse: vaimudesse, UFO-desse, kodukäijatesse, kosmilisse mõistusse jne. Kõige rohkem on nende uskujate seas just noori inimesi, naisi ja nn. valgustatuid, kes usuvad, et neid on valitud kontaktöörideks siin- ja sealpoolsuse vahel.
Need on inimesed, kel enesel olnud õudseid kohtumisi millegi ebaharilikuga. Nad on tasakaalust väljas, närvilised ja hirmul. Seda enam, et tavaliselt ei taha nad kogetust rääkida, isegi mitte sõpradele, kartes naeruväärseks jäämist või hulluks tembeldamist. Harva otsitakse abi ka psühhoterapeudilt, sest ollakse veendunud, et meedik ei usu niikuinii, et mängus on allmaailma või teispoolsuse jõud.
Walter von Lucadou on mees, kes omal ajal juhtis Freiburgi parapsühholoogia keskuse nõustamis teenistust (lugu ilmus 1996. aastal). Just niisugusest paigast soovitab tema abi otsida, sest sageli tuleb välja, et tegemist pole millegi üleloomulikuga. Tema juures käib aastas umbes 2000 nõuküsijat. Alljärgnevalt pakub saksa tuntuim „vaimude paljastaja „ mõned julgustavad näited oma praktikast.
SOSISTAV TEEKANN
Helistas mees, kes tundus ülimalt erutatud olevat. Ta ei teadnud, mida edasi teha – tema köögis pesitsevat mingi sosistav ja pomisev vaim. Häälitsevat nii tasa, et pole võimalik aru saada, millest ta räägib. Küsisin temalt, kas ta taipab, kust täpselt see sosin kostab. „Jah,” vastas mees, „see võib teile küll koomiline tunduda või hakkate te mind hulluks pidama, aga hääled tulevad… teekannust.”
Tegelikult. Mees elas ühe tugeva kesklainesaatja lähedal, mille saatemast seisis täpselt tema maja ees. Nii võimsa saatejaama naabruses tarvitseb vaid kaks metallplaati teineteisele asetada ja võibki raadiot kuulata. Iga kord, kui mees oma teekannu keeduplaadile asetas, hakkas kesklaine tööle.
PÖÖRANE KOMPASSINÕEL
Läksin kutse peale külla abielupaarile, kes kinnitas, et nende kompass on mustade jõudude meelevalda sattunud. Nad asetavad täiesti tavalise matkakompassi keset lauda, ja tarvitseb neil seda vaid keskendunult vaatama hakata, kui kompassinõel pistab pöörlema kui meeletu.
Tegelikult: Abielupaar elas kõrghoones, korteris, mis asus otse liftišahti kõrval. Lifti konstruktsioonis on tasakaalustamiseks teatavasti raske rauamass. Alati, kui lift mööda sõitis, läks kompass korrast ära, pererahvas oli aga veendumusel, et nõel hakkab pöörlema nende keskendunud pilkudest. Kui lift parajasti ei liikunud, oli kompassiga kõik korras. Siis aga arvasid nad, et nemad ei pingutanud vajalikul määral, ja püüdsid seda veelgi intensiivsemalt teha. Muidugi sõitis lift sellal kunagi ikka mööda ja kompassiga kordus sama lugu. Alles siis, kui olime koos kompassiga mitu katset teinud, jäid nad uskuma, et vahtimisest ei olene siin midagi.
TEATED SEALPOOLSUSEST
Naine oli nõutu. Ta kinnitas, et tema magnetofonist kostab ebamaiseid hääli, arusaamatuid sõnu ja kriginaid. Üks nõiamainega tuttav veenis teda, et need on surnute hinged, kes temaga sel viisil sidet otsivad ja talle midagi teatada tahavad. Naine ei tahtnud seda uskuda ja otsis abi psühhiaatrilt. Toouuris naist ja ütles, et see on skisofreenia tõsine vorm ja määras talle tugevatoimelised ravimid. Palusin, et naine mulle magnetofoniga midagi ette mängiks. Ta ütles, et ei saa seda telefoni lähedale tuua ja et ega hääled igakord ei tekigi. Läksin kohale.
Tegelikult: Magnetofon oli vana ja vigane, ta sisemus oli täiesti sassis, nagu ka lülitussüsteem. Pärast sisselülitust käis lint teatud aja õigesti, siis tegi l80-kraadise sõlme ja hakkas tagurpidi käima. Seda heli naine kuuliski, mis tõepoolest tontlikuna tundus. Imestamisväärt, et inimene pöördus kõigepealt arsti, mitte elektroonikatöökoja poole!
* * *
Ometi tunnistab Walter von Lucadou, et mitte igale fenomenile, millest talle räägitud on, pole ta seletust leidnud. „Sellegipoolest olen seisukohal,” ütleb ta, „et mitte iga asja, mida me praegu veel ei mõista, ei peaks müstikana käsitama. Lugu on selles, et looduses on veel tohutult palju seda, mille mõistmiseks pole me veel piisavalt targad. Tulevaste aegade ees pole me milleski paremad kui keskaegsed inimesed meiega võrreldes. Kuid teatud teemasid käsitledes on alati oht, et koos pesuveega visatakse välja ka laps. Mõelgem – siis oleks kõige algelisem kohverarvuti tundunud tõelise kuradi värgina, kõnelemata telerist, kosmoserakettidest jne.
