Natside bioloogilised katsed inimestega
SS juhtis laagrites inimolenditega tehtavate bioloogiliste eksperimentide programmi. Alles mõni päev tagasi langetas üks teine sõjakohus otsuse nende kohta, kes võtsid osa katsetest, mida tehti Dachaus.
Eesistuja: Kas sellel dokumendil, mida teie praegu ette lugesite, on kuupäev olemas?
Major Farr: Ingliskeelses tõlkes seda ei ole. Originaaldokumendis on see ära toodud vestlusena, mis toimus aprillis 1943. Protsessi edaspidises käigus esitame tõendeid katsete programmi üksikasjade kohta. Ma ei kavatse neid eksperimente eraldi käsitleda. Ma ainult näitan, et need tulenesid SS-i eeskirjadest ja et SS etendas olulist osa selles, et neid suudeti teha edukalt.
Programm ulatub nähtavasti tagasi dr. Sigmund Rascheri palveni, kus ta palus Himmlerilt luba kasutada katsete materjaliks koonduslaagrite elanikke; kõik see pidi toimuma seoses uurimistöödega, mida ta õhujõudude jaoks tegi. Ma toetun meie dokumendile 1602-PS ja fotokoopiale kirjast, mis saadeti 15. mail 1941 SS-Reichsführerile ja millele on alla kirjutanud „S. Rascher“. Ma esitan selle kui asitõendi USA-454.
Tsiteerin tõlke teist kärbet, kirja originaalis on see neljas kärbe. Tsiteerin:
„Olen praegu komandeeritud Münchenisse VII „Luftgaukommando“ (vastab armee sõjaväeringkonnale) juurde, kus toimuvad arstide täienduskursused. Kursustel, kus väga tähtsat osa etendavad kõrguslendude uurimised (see on tingitud Inglise hävitajate poolt saavutatud mõnevõrra suuremast tippkõrgusest), mainiti kahetsusega, et meil ei ole võimalik teha katseid inimestega, kuna need katsed on väga hädaohtlikud ja vabatahtlikke ei leidu. Ma esitan sellepärast täie tõsidusega küsimuse: kas Teil oleks võimalik anda nendeks katseteks kaks või kolm retsidivisti? Katseid korraldatakse Münchenis eksperimentaaljaamas „Bodenständige Prüfstelle für Höhenforschung der Luftwaffe“. Katsete juures, mille kestel võivad katseisikud loomulikult ka surra, olen mina kaastegev. Need on kõrguslennu uurimistena väga tähtsad ja neid ei saa, nagu seda siiani prooviti, teha ahvidega, kuna ahviga sooritatakse katseid hoopis teistsugustes tingimustes. Rääkisin sellest täiesti usalduslikult õhujõudude arsti asetäitjaga, kes neid katseid sooritab, ja ka tema on arvamisel, et kõne all olevat probleemi saab ainult inimesega katsetades lahendada. (Katsematerjalina võiks ka nõdrameelseid kasutada.)“
Dr. Rascher sai SS-ilt otsekohe loa kasutada oma katseteks koonduslaagrite vange.
Juhin tähelepanu dokumendile 1582-PS, ühele dr. Rascherile saadetud kirjale 22. maist 1941; kirjal on SS-Reichsführeri isikliku staabi tempel ja initsiaalid „K. Br.“; need on Sturmbannführeri Karl Brandti algustähed. Ma esitan selle kirja asitõendina USA-462. Tsiteerin kaks esimest kärbet:
„Väga lugupeetud härra dr. Rascher. Vähe aega enne äralendu Oslosse andis mulle SS-Reichsführer Teie kirja 15. maist 1941 osaliseks vastamiseks. Võin Teile teatada, et kõrguslennu uurimiseks antakse vangid meeleldi Teie käsutusse. Informeerisin julgeolekupolitsei ülemat SS-Reichsführeri nõusolekut ja palusin teha korraldus vastavale isikule Teiega ühendusse astumiseks.“
Kõrguslennukatseid sooritas dr. Rascher ja mais 1942 avaldas kindralfeldmarssal Milch õhujõudude nimel SS-ile tänu katsete läbiviimiseks osutatud abi eest.
Viitan meie dokumendile 343-PS dokumentide kogumiku esimeses köites. Esitan tõendusmaterjalina USA-463 originaalkirja 20. maist 1942, mis oli SS-Obergruppenführer Wolffile saadetud ja millele on alla kirjutanud „E. Milch“. See kiri, mis on tõlke teisel leheküljel ja saksakeelse originaali esimesel leheküljel, kõlab järgmiselt:
„Armas Wölffchen! Teie telegrammile 12. maist teatab meie sanitaarinspektor, et katsed, mida tegid SS ja õhujõud Dachaus, on lõpetatud. Katseid jätkata ei olevat vajalik. Seevastu olevat vajalikud teistlaadi katsed ja nimelt need, mis puutuvad merehädasse. Need on vastavates ametiasutustes ette valmistatud. Ülemstaabiarst Weltzile tehakse ülesandeks neid katseid korraldada ja staabiarst Rascher antakse kuni korralduseni tema käsutusse, kusjuures Rascher täidab ka veel õhujõudude sanitaarteenistuse ülesandeid. Nende korralduste muutmine polevat vajalik, ülesannete laiendamine käesoleval momendil pole tarvilik.
Barokambrit ei peeta nendeks jahutuskatseteks vajalikuks, kuna seda on mujal hädasti tarvis ja seetõttu ei saa seda enam Dachausse jätta.
Õhujõudude ülemjuhataja nimel tänan SS-i laialdase kaasabi eest.“
Väljavõte Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu protokollist
Katsed Dachau koonduslaagris – väärtuslik abi lennundus-meditsiinilistel uurimistel
- oktoober 1942
Väga lugupeetud härra SS-Reichsführer!
Tänan Teid alandlikult saksa lennundus-meditsiinialaste uurimiste nimel suure abi ja huvi eest, mida Teie osutasite Dachaus korraldatud katsetele; need katsed annavad meile väga väärtuslikku ja tähtsat lisamaterjali.
See fakt, et niisuguses hapnikupuuduses võib mõni aeg elada, annab julgust edaspidisteks uurimisteks.
Langevarjuhüpete praktikast ei saa igatahes esialgu veel lõppjäreldusi teha, kuna pole arvestatud väga olulist tegurit, nimelt külma. See on kogu organismile ja elutalitlusele suureks lisakoormuseks, nii et praktilises elus on tulemused arvatavasti tunduvalt ebasoodsamad kui olemasolevate katsete puhul. Nõutavate lisatöödega on vahepeal alustatud, osa neist lõpetatakse alles siis, kui Tempelhofis saab valmis uus Riigi Aviatsiooni Ministeeriumi Lennundus-Meditsiinialaste Uurimiste Instituut, kus barokamber sisustatakse kõigi külmutusseadeldistega ja katseid tehakse 30 km kõrgusel.
Külmutamiskatseid teises suunas tehakse praegugi veel Dachaus.
Niipea, kui me tööde käigus veel Teie lahket toetust vajame, palun lubage pöörduda Teie poole staabiarst dr. Rascheri kaudu.
Heil Hitler! Prof. dr. Hippke
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu dokument
„Inimesed, kes veel tänapäeval inimmaterjaliga tehtavaid katseid eitavad, on riigi ja rahva reeturid“
SS-Reichsführer Välikomandopunkt, 24. oktoober 1942
Nr. 1397/42 Dr. Sigmund Rascher
München Trogerstr. 56
Riiklik. Salajane.
3 eksemplari 2. eksemplar
Armas Rascher!
Sain Teie kirja 9. oktoobrist ja Teie mõlemad kirjad 16. 10. 1942 kätte.
Suure huviga lugesin Teie ettekannet inimeste külmutamise katsetest. SS-obersturmbannführer Sievers peab leidma sellise võimaluse, et Teie tööd arutataks mõnes instituudis, millega meie oleme ühenduses.
Need inimesed, kes inimmaterjaliga tehtavad katsed ka praegu hukka mõistavad ja lasevad selle asemel külma kätte surra vapraid saksa sõdureid, on riigi ja rahva reeturid ja ma ei karda nimetada nende härrade nimesid vastavates organites. Volitan Teid informeerima vastavaid instantse minu arvamisest.
Suulist ettekannet palun Teilt novembris; vaatamata suurele .huvile ei ole mul kahjuks varem aega.
SS-Obergruppenführer Wolff astub kindralfeldmarssal Milchiga veel kord ühendusse. Teil on õigus oma tööst ette kanda peale arstide ainult kindralfeldmarssal Milchile ja loomulikult ka riigimarssalile, kui tal selleks aega on.
Nende merehädaliste soojendamiseks, kes päästmisel satuvad paatidesse ja väikestele laevadele, kus pole võimalik külmunud inimest kuuma vanni panna, soovitan kasutada tekke, mille voodrisse on õmmeldud soojenduspakendid või midagi sellesarnast. Eeldan, et Teie teate neid soojenduspakendeid. Meil SS-is on need ka olemas, samuti kasutasid neid ohtrasti venelased. Nad koosnevad mingist massist, mis kuumeneb vee lisamisel 70 kuni 80°-ni ja püsib mitu tundi soe.
Olen väga huvitatud, mis tulemusi annavad Teie katsed animaalse-soojusega. Isiklikult arvan, et nende katsete tulemused on kõige edukamad ja mõjukamad. Kuid võib olla, et ma eksin.
Informeerige mind edaspidigi uurimistööde käigust. Novembris kohtume.
Heil Hitler!
Teie Himmler
2. SS-Obergruppenführer Wolffile saadetud ärakiri teadmiseks. Lisan ettekande palvega, et Teie sellega tutvuksite ja selle hiljem tagastaksite, sest SS-reichsführer Münchenis soovib materjali tagasi saada.
Brandt
SS-Obersturmbannführer
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu dokument
„Katsealune suri kindlasti“
Kui dr, Rascher oli lõpetanud kõrguskatsed, hakkas ta otsima meetodeid, kuidas suure külma käes olnud inimesi soojendada. Ma lähtun dokumendist 1618-PS; see on üks aruannetest külmutuskatsete kohta, millega alustati 15. augustil 1942 Dachaus. Sellele aruandele on alla kirjutanud dr. Rascher ja ma esitan selle tõendina USA-464. Loen sellest ainult paar lauset, alustan esimesest kärpest:
„Korraldus: Katsealune asetatakse vette täielikus lendurivarustuses, talve- või suvekombinatsioonis ja lendurikiivriga. Kummist või kapokist ujumisvöö peab takistama uppumist. Katsete ajal oli vee temperatuur 2,5 kuni 12°. Üks katsete seeria oli selline, kus kukal ja ajutüvi ulatusid veest välja, kuna teise katsete seeria ajal olid kukal ja ajutüvi vees.
Külmutamisel mõõdeti temperatuuri järgmiste tulemustega: kõhus 26,4°, pärakus 26,5°. Surmajuhtumeid esines ainult siis, kui külmutati kukalt ja ajutüve. Lahates selliselt surnud isikuid, leiti nende ajukoljus palju verd, kuni pool liitrit. Parem südamekoda oli alati tugevasti laienenud. Niipea kui külmutamisel saadi 28°, suri katsealune kindlasti, vaatamata kõikidele päästmisabinõudele.“
Nüüd loen aruande viimase kärpe:
„Külmutatud inimeste päästmiskatsed näitasid, et igal juhul tuleb eelistada kiiret soojendamist aeglasele soojendamisele, kuna keha temperatuur langeb kiiresti pärast külmast veest väljavõtmist. Olen arvamusel, et sel põhjusel tuleb loobuda katsetest päästa külmutatud inimesi animaalse soojusega. Soojendamine animaalse soojusega – looma- või naisekehaga – toimuks liiga aeglaselt.“
Olgugi et Rascher oli esialgu arvamisel, et naisekehaga soojendamine oleks liiga aeglane, olid tal olemas kõik võimalused niisuguste katsete sooritamiseks.
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollidest
„SS-Reichsführer andis käsu korraldada soojenduskatseid animaalse soojusega. Katsete tegemiseks anti mulle neli naist Ravensbrückiš asuvast naiste koonduslaagrist“
Salajane
A. Eesmärk.
Uurida, kas külmutatud inimese soojendamine animaalse soojusega, s. t. looma või inimese kehasoojusega, on niisama hea või parem kui soojendamine füüsikalisel teel või ravimitega.
B. Katsete läbiviimise kord.
Katsealuseid külmutati tavalisel viisil – riietes ja ilma – mitmesuguse temperatuuriga külmas vees (4 kuni 9°). Katsealuse temperatuuri mõõdeti kõikidel juhtudel termoelektriga pärasoole kaudu. Külmutamisaeg oli tavaline, olenedes katsealuse üldisest kehalisest seisundist ja vee temperatuurist. Katsealune võeti veest välja siis, kui temperatuur pärasooles oli 30°. Selle temperatuuri juures olid katsealused alati teadvuseta. Kaheksal juhul pandi katseisik laia voodisse kahe alasti naise vahele. Naised pidid liibuma võimalikult tihedasti külmutatud inimese vastu. Siis kaeti need kolm tekkidega kinni. Soojendamise kiirendamiseks ei kasutatud elektrisoojendust ega medikamente.
C. Tulemused.
1. Katsealuste temperatuuri mõõtmisel pandi iga kord tähele, et temperatuur langes veel kuni 3 kraadi (vaata 1. kõver), s. t. langes rohkem kui mõne teise soojendusviisi puhul. Võis tähele panna, et teadvus taastus kiiremini kui teiste soojendusviiside puhul, s. t. küllaltki madala temperatuuri juures. Kui katsealused teadvusele tulid, ei kaotanud nad seda enam, vaid taipasid kiiresti olukorda ning liibusid tihedasti vastu alasti naisi.
Siis tõusis kehatemperatuur umbes niisama kiiresti kui nendel katsealustel, keda soojendati tekkidega (vaata 2. kõver). Erandi moodustasid neli katseisikut, nad astusid 30- ja 32-kraadise temperatuuri juures sugulisse ühendusse. Neil katseisikutel tõusis temperatuur pärast coitus‘t väga kiiresti, võrdselt soojendusega kuumas vannis (vaata 2. ja 3. kõver).
2. Tehti ka katseid soojendada külmutatud inimest ühe naisega. Neil juhtudel tõusis temperatuur märgatavalt kiiremini kui kahe naise puhul. Põhjus on minu arvates see, et ühel naisel pole üksi olles pidurdusi ja ta liibub tihedamini külmutatu vastu (vaata 4. kõver). Teadvus taastub ka antud juhul silmatorkavalt kiiresti. Ainult üks katsealune ei tulnud teadvusele, täheldati õige vähest soojenemist. Väliste tunnuste järgi oli tal verevalum peaajju, mis ka lahkamisel kindlaks tehti. Katseisik suri.
D. Kokkuvõte.
Tugevasti külmutatud katseisikute taassoojendamiskatsed näitasid, et soojendamine animaalse soojusega toimub väga aeglaselt. Ainuüksi need katseisikud, kelle füüsiline seisund võimaldas coitus‘t, soojenesid silmatorkavalt kiiresti ja ka nende füüsiline heaolutunne taastus erakordselt ruttu. Kui jätta keha liiga kauaks madala temperatuuri kätte, siis võib tekkida tsentraalnärvisüsteemi kahjustusi; taassoojendamiseks peab sel juhul valima sellise meetodi, mille abil on võimalik kõige kiiremini tõsta hädaohtlikult madalaid temperatuure. Kogemused on näidanud, et soojust saab kindlasti tõsta kuumas vannis.
Tugevasti külmutatud inimeste soojendamiseks võib soovitada inimese ja looma soojust ainult sel juhul, kui teisi võimalusi olemas ei ole, või kui on tegemist õrnade indiviididega, kes võib-olla ei talu üldist, tugevat soojendamist. Ma mõtlen näiteks külmutatud väikelapsi, kes kõige paremini soojenevad vastu ema keha, kusjuures aidatakse kaasa soojade pudelitega.
Dachau, 12. veebruar 1943
Dr. S. Rascher,
SS-Hauptsturmführer
Ühest dr. Rascheri kirjast
„Ošwiecimis on igati sobivam korraldada niisuguseid seeriaviisilisi katseid kui Dachaus“
Dr. med. S. Rascher München, 17. veebruar 1943
SS-Hauptsturmführer
SS-Reichsführerile ja Saksa politsei ülemale härra Heinrich Himmlerile
Berliin SW 11
Prinz-Albrecht-Str. 8
Kõrgesti austatud Reichsführer!
Juurdelisatult esitan Teile lühikese kokkuvõtte neist tulemustest, mis saadi katsetel taastada külmutatud inimeste kehasoojus animaalse soojusega.
Meie praeguse töö eesmärgiks on inimestega tehtavate katsete varal tõestada, et pakase käes külmutatud inimesed soojenevad niisama kiiresti kui need, keda on hoitud külmas vees. SS-riigiarst, SS-gruppenführer dr. Grawitz kahtles selles igatahes tugevasti ja arvas, et saan seda alles saja katsega tõestada. Senini olen lasknud umbes 30-l inimesel seista väljas alasti 9–14 tundi – kuni kehatemperatuur langes 27–29°-le C. Mõne aja pärast, mis vastas tunnilisele transpordile, asetasin katseisikud üleni kuuma vanni. Vaatamata osaliselt valgeks külmunud kätele ja jalgadele, on siiani iga patsiendi kehasoojus taastunud täielikult vähemalt tunni jooksul. Mõnedel katsealustel tekkis katsejärgsel päeval kerge roidumus, millele lisandus väike temperatuuri tõus. Selle erakordselt kiire soojendamisvõtte käigus ei ole senini surmajuhtumeid esinenud. Teie korraldust, kõrgesti austatud reichsführer, teha soojendamisi saunas, ei ole ma veel saanud täita, kuna detsembris ja jaanuaris olid väliskatsete jaoks liiga soojad ilmad ja praegu on laagris tüüfuse karantiin, mille tõttu ma ei saa katseisikuid SS-sauna viia. (Lasksin end mitu korda vaktsineerida ja teen katseid laagris ise, vaatamata sellele, et laagris on tüüfus.) Kõige lihtsam oleks, kui mind varsti SS-väeossa ümber paigutataks, et ma koos Neffiga Ošwiecimi sõidaksin ja seal kiiresti selgitaksin küsimuse kuivas külmutatud isikute soojendamisest, mida on võimalik teha seeriaviisiliste katsetega. Võrreldes Dachauga on Ošwiecimis igati sobivam korraldada niisuguseid seeriaviisilisi katseid, kuna seal on külmem, ja et laagri territoorium on suurem, äratab see seal vähem tähelepanu. (Katsealused karjuvad, kui neil on väga külm.)
Kui Teie, kõrgesti austatud reichsführer, soovite, et ma teeksin neid maaväele tähtsaid katseid Ošwiecimis (või Lublinis või ükskõik missuguses idaala laagris) kiirendatud korras, siis palun mulle anda varsti vastav korraldus, et saaksin veel kasutada viimaseid talvekülmi.
Tervitan Teid alandlikult ja olen siiralt tänulik
Heil Hitler
Teie alati ustav S. Rascher
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu dokument
Et kindlustada Rascheri katsete jätkamist, paigutas Himmler ta SS-vägedesse
Esitan tõendina kirja, mis avaldatakse dokumendina 1617-PS. See on SS-Reichsführeri kiri 1942. aasta novembrist „kallile kamraadile Milchile“, kindralfeldmarssal Milchile. Esitan selle tõendina USA-466. Loen ette dokumendi 1617-PS kaks esimest kärbet.
„Kallis kamraad Milch. Te vist mäletate, et panin Teile SS-Obergruppenführer Wolffi kaudu eriti südamele ühe SS-füüreri, dr. Rascheri tööd. Ta on puhkusel viibivate lendurite arst.
Need tööd, mis käsitlevad inimorganismi talitlust suurtes kõrgustes ja nähtusi, mis ilmnevad siis, kui inimese keha külmutatakse pikemat aega külmas vees hoidmisega ja muu taolisega, on just õhujõududele elulised probleemid. Neid katseid saab meil eriti heade tagajärgedega korraldada sellepärast, et vastutan isiklikult selle eest, et katseteks antakse surma väärivaid asotsiaalseid isikuid ja kurjategijaid koonduslaagritest.“
Järgmised neli kärbet jätan vahele; neis räägib Himmler raskustest, mis esinevad seoses nende katsetega, kuna arstide kristlikud ringkonnad on selle vastu. Asun tõlke esimese lehekülje viimase kärpe juurde. See on kirja seitsmes kärbe:
„Ma palun Teid vabastada staabiarst dr. Rascher õhujõudude koosseisust ja anda ta minule SS-vägede koosseisu. Lasen siis teha kõiki sellealaseid katseid ainult enda vastutusel ja saadud kogemused, mida meie SS-is idaaladel esinevate külmumiste puhul ainult osaliselt vajame, anname tervenisti üle õhujõududele. Siinjuures aga teen ettepaneku, et Teie ja Wolffi vahemeheks määrataks mittekristlasest arst, kes oleks soliidne ja kellel poleks kalduvust riisuda vaimseid väärtusi ja kellele võiks teatada katsete tulemustest. Kuid sel arstil peaks olema vastavates organites ka nii palju sõnaõigust, et need kogemused tõepoolest ellu rakendatakse. Ma arvan, et parim lahendus on see, et dr. Rascher viiakse üle SS-i koosseisu, ja ta sooritab katseid minu vastutusel ja ülesandel.“
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollist
„Rascheri katsed ei olnud ainukesed, mille vastu SS huvi tundis“
Ma ei püüagi kirjeldada katsete programmi tervikuna, toon vaid SS-i sellelt tegevusalalt veel ühe näite. Toetun dokumendile L-103, s. o. SS-riigiarstiameti ja politsei ülemhügieeniku ettekandele 12. septembrist 1944. Esitan selle tõendina USA-467. Lisan juurde, et SS-riigiarstiamet ja politsei on paigutatud isikliku staabi lahtrisse ja asub paremal pool, teises ruudus selles tulbas, kuhu on kantud isiklik staap.
Loen ette sellest aruandest mõned kärped. See on SS-i riigiarsti-ameti ja politsei ülemhügieeniku ettekanne ja sellele on allakirjutanud SS-oberführer dr. Mrugowsky. See dokument käsitleb katseid mürgiste kuulidega. Esimene kärbe kõlab järgmiselt:
„SS-sturmbannführeri dr. Dingi, härra dr. Widmanni ja allakirjutanu juuresolekul tehti 11. septembril 1944 katseid akonitiin-nitraat kuulidega, kusjuures katseisikutena kasutati viit surmamõistetut. Kasutati 7,65 mm kaliibriga kuule, mis olid täidetud mürgikristallidega. Katsealused pidid lamama ja nad said kõik ühe lasu vasakusse reide. Kahel isikul lasti reiest täiesti läbi. Isegi mõni aeg hiljem ei olnud märgata mürgi mõju. Sellepärast tuli jätta need katsealused arvestusest välja.“
Jätan järgmised kärped vahele ja jätkan ettekande kolmandast kärpest.
„Kolme hukkamõistetu juures ilmnesid üllatavalt sarnased nähud. Esialgu ei täheldatud midagi erilist. 20 kuni 25 minuti pärast tekkis motoorne erutus ja vähene süljevool. Seejärel kadusid need nähud. 40 kuni 44 minutit hiljem tekkis tugev süljevool. Mürgitatud neelasid tihti, hiljem muutus süljevool nii tugevaks, et seda ei saadud enam pidurdada. Suust jooksis vahune sülg. Seejärel hakkasid nad oksendama.“
Järgmises kolmes kärpes kirjeldatakse külmas teaduslikus toonis neid reaktsioone, mida täheldati surijate juures. Seejärel jätkatakse kirjeldamist; ma tsiteerin mõlemat viimast kärbet, s. t. tõlke esimese lehekülje viimast kärbet ehk ettekande kuuendat kärbet:
„Samaaegselt esines tugev tahtmine oksendada. Üks mürgitatu proovis asjatult oksendada. Ta püüdis seda esile kutsuda sellega, et pistis neli sõrme sügavalt kurku. Sellele vaatamata ei saanud ta oksendada. Tema nägu oli seejuures punaseks muutunud.
Kahel teisel mürgitatul oli nägu juba algul kahvatu. Ülejäänud nähud olid samad. Motoorne erutus muutus hiljem nii tugevaks, et nad end püsti ajasid, jälle tagasi langesid, silmi pööritasid ning käte ja jalgadega mõttetuid liigutusi tegid. Lõpuks lakkas rahutus, pupillid suurenesid maksimaalselt, hukkamõistetud lamasid täiesti rahulikult. Ühe juures täheldati lõualuu krampi ja uriinivoolu. Surm saabus 121, 123 ja 129 minutit pärast lasku.“
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollist
Saksa rahandusministeerium toetas SS-i katsete programmi
See fakt, et SS-i arstid niisuguseid katseid tegema hakkasid, ei olnud juhuslik. See oli täiesti kooskõlas selle maailmavaate ja rassifilosoofiaga, nagu oli väljendanud Himmler, nimetades inimesi täideks ja jätisteks. Otsustav tegur oli siiski see, et ainult SS-il oli võimalik anda vajalikku inimmaterjali. Ta muretses selle materjali WVHA kaudu. Võtan aluseks dokumendi 1751-PS, WVHA D osakonna ülema kirja 12. maist 1944. Esitan selle dokumendina USA-468. Tsiteerin kirja. See on originaaldokumendi viimane lehekülg. Ma tsiteerin:
„Meil on põhjust juhtida tähelepanu sellele, et igal juhul tuleb muretseda siit luba, kui on vajadus saata vange katsete tegemiseks.
Nõudmisel tuleb ära märkida arv ja vangistuse liik; aaria tõust vangide puhul täpsed isikusse puutuvad andmed, riikliku julgeoleku peaameti toimiku number ja koonduslaagrisse saatmise põhjus.
Keelan kategooriliselt anda vange katseobjektideks eelneva nõusolekuta.“
Riigi rahandusministeeriumil oli võimalik selleks otstarbeks raha eraldada ja ta oli nõus toetama SS-i katsete programmi. Tõendina esitan Riigi rahandusministeeriumi, riikliku uurimisnõukogu ning SS-i ja politsei riigiarsti kirjavahetuse. Leiame selle dokumendis 002-PS, tõend USA-469.
Riigiarsti ja originaalkirja autori Mentzeli vahel toimus nõupidamine. 25. märtsil 1943 kirjutas Mentzel rahandusministrile kirja, mis asub tõlke esimesel leheküljel. See on riikliku uurimisnõukogu presidendi, asjadevalitsuse juhataja kiri riigi rahandusministrile 25. märtsist 1944. Kiri algab järgmiselt:
„Vastuseks Teie kirjale 19. detsembrist,“ järgneb kirja aktimärk – „millele ma 19. veebruaril esialgse vastuse saatsin, teatan nüüd oma seisukoha:
„SS-i ja politsei riigiarst ütles mulle ühel omavahelisel jutuajamisel, et määralise koosseisu nõudmine on vajalik peaasjalikult SS-vägede sõjaväelise sektori huvides. Väiksem osa koosseisust on mõeldud niisuguse teadusliku töö arendamiseks, mida saab teha ainult SS-vägede käsutuses oleva materjaliga (vangid). Seetõttu ei saa ükski teine uurimisasutus sellega tegelda. Riiklik uurimisnõukogu ei esita seetõttu vastuväiteid SS-i ja politsei riigiarsti määralise koosseisu nõudmisele.“
Kirjal on allkiri „Mentzel, ministeriaaldirektor“.
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollist
„Katsed nõudsid iga kord 100 ohvrit“
„Paljudelt vangidelt võeti verd, vaatamata sellele, et nad keeldusid. Verd kasutati vereülekanneteks saksa sõduritele. Kui mõni vang ei tahtnud verd anda, siis piinas saksa arst S. või sanitar F. seda tõrksat vereandjat nii, et õnnetu tuli kanderaamil ära viia. Seda meetodit kasutati seni, kuni vang nõustus verd andma.“ (52)
„Sakslased kogusid Birkenausse kokku suure hulga kaksikuid, nii lapsi kui ka täiskasvanuid, kellelt võeti verd Wassermanni proovi tegemiseks, et kindlaks teha pärilikke haigusi ja uurida veregruppe. Sakslased tegid vangidele teatud hulga operatsioone, näiteks sooritasid nad täiesti meelevaldselt Leriche’i operatsiooni.
1942. aasta alguses tegid sakslased selliseid katseid nagu õhu süstimine veeni. Nad tahtsid kindlaks teha, kui palju tihendatud õhku on võimalik süstida veeni ilma et tekiks emboolia (topistumine). Nende katsete tulemustest ei ole mul täpseid andmeid.
Sellessamas toas süstiti veeni 33-protsendilist vesinikülihapendit, millele järgnes silmapilkne surm. Seejuures tekkis teatud raskus, nimelt tihti ebaõnnestus ahenenud veenide puhul süst ja süstitud vedelik põhjustas kudedes väljakannatamatuid valusid ning katsealusel tekkis tugev reaktsioon. Seda meetodit peeti ebamugavaks ja puudulikuks, sellest loobuti.“ (86)
„Blokis 41 tehti meditsiinilisi eksperimente ja vivisektsioone. Spetsiaalselt sisustatud ruumis oli vivisektsioonide jaoks fajansist operatsioonilaud, milles olid kaldasendis rennikesed, et veri paremini ära voolaks. Vivisektsioone tegid oma õpilaste juuresolekul kolm tuntud saksa professorit.
Katsed nõudsid iga kord 100 ohvrit. Ohvriteks olid tavaliselt Poola juudid. Need nõudis välja katsetega tegelev arst ja nad saadeti kohale Struthofist. Neil polnud mingit kontakti vangidega.
Kahel korral valiti välja 20 inimest, kellel lõigati lahti säärelihased, mida siis raviti mingi arstimiga (X). Pärast sidemete kõrvaldamist märgati uurist. Berliinist oli kohale tulnud SS-arst, et seda järele vaadata. Need ohvrid valiti juhuslikult välja haigete hulgast, kes pärast operatsiooni olid paranemas.“ (65)
„Ma tunnen neist ühte, kes mulle jutustas oma esimesest operatsioonist; teine õnnestus täiel määral, sest ohver suri… (ta tapeti kindlasti selleks, et ta ei saaks rääkida).“ (80)
„Arhiivist leiti ühe arsti aruanne, milles ta kurtis nende inimeste halva tervise üle, keda talle oli saadetud, ja nõudis uusi ohvreid, arvult 90, kes oleksid terved ja sobiksid plaanitsetud katsete aoks.“ (65)
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu dokumentidest
„Seetõttu ebaõnnestus katse; toime ei olnud küllalt kiire“
Sel ajal tehti tehnilisi ettevalmistusi V 3-ga ja taheti proovida, kuidas mõjub inimesele mürk, mida pidi sisaldama see uus relv. Nii toodi siis ühel päeval blokki nr. 46 kuus kapot; neile tõmmati margistatud nõeltega käsivarrele kriimustusi nagu kaitsepookimisel; siis sõidutati nad autoga krematooriumi laipaderuumi. Meie kõik, nii krematooriumi kui ka lahkamisosakonna töötajad, saime käsu lahkuda otsekohe kolmeks tunniks oma postilt. Kolme tunni pärast tulime tagasi, aga me kuulsime õudset karjumist ja meid saadeti uuesti ära. Katse uue relvaga oli niisiis ebaõnnestunud; toime ei olnud küllalt kiire. Aega oleks jätkunud vastumürgi andmiseks. Peale selle arvati, et inglased võiksid samasugust sõjapidamise vahendit kasutada surveabinõuna, kuna nende käsutuses on tunduvalt rohkem tehnilisi vahendeid mürgi tootmiseks kui sakslastel.“
„Toas nr. 15, blokis 28 oli 30 vangi, kes olid jaotatud kolme rühma, igas rühmas kaheksa kuni kaksteist inimest.
Sellele „katsejäneste“ esimesele rühmale süstiti mõlemasse jalga naha alla petrooleumi. Kaks kuni kolm cm³ petrooleumi süstiti subkutaanselt ja väga sügavale. Kaheksa päeva pärast tekkis flegmoon, mis ei sisaldanud mäda. See lõigati lahti ja haavas olev sekreet koguti steriilsetesse, hermeetiliselt suletud katseklaasidesse; need saadeti Breslau instituuti.
Teises rühmas, mille koosseis oli kümme meest, tehti teistsugused katsed, nimelt ärritati nahka mitmesuguste keemiliste ainetega. Mõnel puhul kasutati 8-protsendilist alumiiniumatsetaadi lahust (Burowi vedelikku). Ühe nädala jooksul ärritati iga päev ühte ja sedasama kohta kord õla, kord jala piirkonnas. Selle aja jooksul tekkis tugev nahaärritus, mõnel juhul tekkisid sügavad paised. Ärritusi tekitati kahes järgus (üks pealispinnal ja teine sügaval); proovid pandi steriliseeritud katseklaasidesse ja saadeti samuti Breslausse histopatoloogilisele uurimisele. Peab rõhutama, et need paised paranesid halvasti. Ühel Ungarist pärit oleval juudi rahvusest vangil paranesid paised alles seitsme kuu pärast.
Teiste puhul aga kasutati ärritina mingit musta pulbrit, mida pandi õlavarre välispinnale.
Kolmandale rühmale anti saali nr. 13 sissekäigu juures kerge eine, mis koosnes 250 g saiast ja lahjast teest. Kindlaksmääratud tunnil käskis K. neil tulla söögisaali, kus nad pidid tema juuresolekul neelama 15–20 akrihhiinipilli. Siis saadeti nad tagasi tuppa nr. 13; igaühele anti nõu urineerimiseks. Iga päev võeti uriiniproove ja saadeti eripostiga Breslausse. Kolmandal päeval haigestusid kõik vangid, kes olid võtnud akrihhiini, kollatõppe. Kolm nädalat järjest saadeti uriini analüüsimisele. Need katsed kestsid 22. augustist kuni 25. oktoobrini 1944.“
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu dokumentidest
NB! Loe ka:
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
Josef Mengele – sadistlik mõrvar arstikitlis
Ošwiecimi (Auschwitzi) koonduslaager
Mauthauseni koonduslaager
Kui palju oli tegelikult natslikul Saksamaal koonduslaagreid?
