Narkoparun Pablo Escobari legendaarne pärand
Pablo Escobarist sai legend vanamoeliselt: ta lihtsalt tõusis järjekindlalt kõigi edetabelite tippu. Tõelised legendid, sellised nagu Pablo Escobar, täiustuvad aja jooksul.
Ta sai kurikuulsaks kui kõige edukam, kõige julmem ja kindlasti ka kui kõige tuntum narkokaupmees ajaloos, mees, keda Kolumbia vaesed armastasid ja riigijuhid vihkasid. Teda tuntakse kui ajaloo rikkaimat kurjategijat, kui meest, kes ehitas terveid linnakuid vaestele, kui multimiljonäri, kes jäi pikka aega tabamatuks teda aastaid otsinud politsei ja sõjaväe poolt. Nii tema kui paljude teiste Kolumbia narkoärikate suurimaks hirmuks oli see, et Kolumbia sõlmib USA-ga väljaandmislepingu ja nad pistetakse Ameerika vanglasse. Pidev väljaandmise hirm määras oluliselt paljusid Escobari ettevõtmisi. 1982. aastal lõi võimuahnus Escobarile lõplikult pähe, ta sai hakkama oma elu ühe suurima lollusega, lastes ennast liberaalse partei kandidaadina valida Kolumbia kongressi. Ta ei andnud endale aru, et oma bandiitliku tegevuse tõttu ei saavuta ta iial igati lugupeetud ühiskonnaliikme positsiooni. Kuna meedia süüdistas Escobari ägedalt narkootikumidega kaubitsemises, oli ta sunnitud oma mandaadi tagasi võtma. Kuid pururikkana ja kõikvõimalikke sidemeid omades suutis ta jätkuvalt äraostetavaid poliitikuid mõjutada. Üliaktiivne kohtuminister Rodrigo Lara Bonilla saavutas selle, et Kolumbia kongress tühistas Escobari immuunsuse ja hävitas nii ühel hoobil narkokaupmehe poliitilise karjääri.
Escobar ise ei tarvitanud kunagi kokaiini, sest see lihtsalt ei meeldinud talle. Kuigi ta ise suutis narkosõltuvust vältida, ei suutnud ta endale teadvustada, et on ka teisi viise kokaiinist sõltuvusse jääda. Kui ta kord juba selle äri keskele sattus, kui ta juba kord oli maitsnud raha, võimu ja kuulsust, ei saanud ta sellest suletud ringist enam kuidagi välja.
1979. aastal ostis narkoparun Pablo Escobar 63 miljoni dollari eest peaaegu 30 km² suuruse maavalduse Puerto Triunfos Rio Magdalena lähedal ja hakkas sellele oma unistuste kuningriiki rajama, mis sai nimeks hacienda Napolese. Ei puudunud seal ei eralennuväli, helikopteri maandumisplats ega ka härjavõitlusareen. Ka oli haciendas (mõis, härrastemaja Lõuna-Ameerikas) kuus ujulat, günekoloogiline tuba, kunstlikud järved veesuusatamise harrastamiseks ja terve teede- ja tänavatevõrk.
Ka rajas Escobar miljoneid dollareid maksma läinud loomaaia, kuhu tellis elevante, pühvleid, lõvisid, ninasarvikuid, gaselle, sebrasid, jõehobusid, kaelkirjakuid, kaameleid, jaanalinde ja känguru, kellele meeldis jalgpalli taguda. Idee loomaaia rajamiseks olevat andnud üks narkoboss, teadis rääkida Escobari poeg Juan Pablo, kes võttis pärast isa surma uueks nimeks Sebastian Marroquin. Tollaste Kolumbia narkobosside jaoks olid sellised ekstravagantsused normiks.
Lisaks elusloomadele oli Escobaril ka viis elusuurust eelajaloolist betooni valatud elukat, kaasa arvatud türannosaurus rex ja karvane mammut, kõik ehitatud selleks, et lastel oleks nende otsas lõbus mängida.
Pablo ostis loomi tsirkustest, mis Kolumbias esinemas käisid, samuti USA-st, hiilides mööda sellist tegevust keelavatest seadustest.
„Minu isa tegi äri ühe Dallase loomaaia omanikega,“ meenutab Sebastian, „ta maksis nendele kaks miljonit dollarit sularahas ja mõni aeg hiljem saadeti loomad kohale.“
Niipea kui ehitustööd olid lõppenud ja tema eraloomaaed juba piisavalt igasuguste elukatega asustatud, tegi Escobar midagi üllatavat: selle asemel, et loomaaeda muust maailmast eraldada, avas ta selle avalikkusele ja lubas igaühel sisse astuda, kellel jätkus uudishimu ja julgust. Escobar jagas Medellini ajalehes selgitusi: „Napolesi loomaaed kuulub Kolumbia inimestele. Me ehitasime selle, et lapsed ja täiskasvanud, rikkad ja vaesed võiksid sellest rõõmu tunda; ja omanikud ei pea maksa selle eest, mis juba neile kuulub.“
Ja inimesed tulid lausa karjadena. Kui alguses määras Escobar külastusajaks kümme minutit inimese kohta, siis õige pea oli ainuüksi ootejärjekord kuni kaks tundi.
Haciendas töötas 1700 teenrit, kes lugesid Escobari ja tema külaliste soove juba silmist, et neid võimalikult kiiresti täita.
Napolese haciendas olid luksuslikud ööbimisvõimalused rohkem kui sajale inimesele. Hacienda peaväravat kaunistas Piper-tüüpi sportlennuk, millega Escobar oli omal ajal oma esimesi kokaiinipartiisid Medellini toimetanud.
Sellistel gangsteritel nagu Escobar polnud tollal mingit probleemi otse võimude nina all elada laia elu ja laristada, kartmata politsei läbiotsimisi. Asi oli selles, et narkobossid võimutsesid tollal kogu riigis, nemad olid need, kes juhtisid kogu Kolumbia poliitikat ja majandust. See oli puhta anarhia ajastu, narkobossid kontrollisid absoluutselt kõike.
Nii olevat Escobar 1989. aastal ostnud tähtsa lõuna-ameerika Jalgpallikoondise Copa Libertadorese, et näha oma lemmikklubi Atlético Nacional de Medellini võitmas.
Kuid tagasi hacienda Napolesi juurde.
Hacienda territooriumil oli kõva valve, mõnes kohas hästi näha, teisal varjatud. Mitte keegi ei saanud väravast sisse, enne kui Pablo isiklikult polnud tulijat üle vaadanud. Kui polnud kutset, saatsid relvastatud turvamehed külalise tagasi. Ja isegi siis, kui neil oli kutse, faksissid turvamehed selle majja Pablole kontrollimiseks.
Haciendas käis kogu aeg lärmakas elu. Kogu aeg oli lõbus. Escobarile meeldis, kui ümberringi oli palju rahvast. Korraldati suurejoonelisi orgiaid, kus astusid üles Kolumbia või koguni Lõuna-Ameerika parimad lauljad, Kolumbia iluduskuningannad, kes tegid rahvale ka striptiisi. Ärimehed, kunstnikud ja alati need, kellega Escobar äri ajas. (Kõik külalised uskusid, et Escobar on oma rikkuse saavutanud kinnisvaraäriga.) Igasuguste lolluste peale veeti kihlvedusid, kusjuures auhinnaks olid sageli kallid sportautod. Nii pidid osavõtjad kõigi nähes tegema intiimraseerimist, jälke putukaid alla neelama või ihualasti puu otsa ronima. Haciendas pandi toime ka hulk hukkamisi. Üks tööline, kes oli Escobari tagant varastanud, seoti käsist-jalust kinni ja uputati kõigi külaliste nähes basseini. Arhitekt, kelle projekteerimisvea tõttu villa esimene korrus kokku varises, lasti karistuseks lihtsalt maha.
Escobari kuldne ajastu ei saanud lõpmatuseni kesta. Ta tundis ennast lihtinimeste massid lemmikuna ja muutus üha häbematumaks ja jultunumaks. Narkosõjas löödi mättasse tuhandeid inimesi. Näis, et Kolumbia on võitluse ülekaalukale Escobarile kaotanud. USA valitsus käis aga peale, et mees, kes on nende maa kokaiiniga üle ujutanud, pandaks kord ometi mõnda kindlasse Ameerika vanglasse.
1984. aasta märtsis tungis politsei suurte jõududega USA DEA (Drug Enforcemenet Administration) kaasabil Tranquilandia džunglilaborisse. Laager põletati maha, hävitati 12 000 kemikaalide vaati ja 15 tonni kokaiini, mis oli suurim avastatud kokaiinikogus ajaloos. Selle reidiga oli 37-aastane kohtuminister Rodrigo Lara Bonilla oma surmaotsusele alla kirjutanud. 30. aprillil 1984 tappis Ivan Dario Guisado Escobari ülesandel kohtuministri tema Mercedeses automaadivalanguga. Ministri ihukaitsjad lasksid Guisado kohapeal maha. Mootorratast juhtinud Byron Velazquez pääses eluga, kuid veetis hiljem rohkem kui kümme aastat vanglas. Kolumbia president Betancur alustas raevukat võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu ja nõustus alla kirjutama seadusele, mis lubas esimest korda oma riigi kodanikke vahistada ja nad USA-s kohtu alla anda.
Escobar põgenes oma kõige tähtsamate kaasosalistega Panamasse. Hea põli oli selle atentaadi tagajärjel lõppenud, algas paaniline põgenemine ühes kohast teise. Peale politsei ja sõjaväe pidasid Escobarile jahti ka Cali konkureeriv kartellid.
Pärast „rahuläbirääkimisi“ Kolumbia võimudega kuulutas Escobar 1991. aastal välja relvarahu ja andis ennast ise politseile üles. Nagu kokkulepe ette nägi, ilmus ta koos kaitsemeeskonnaga oma kodukoha Envigado läheduses asuvasse La Catedrali luksuslikku vanglasse. Pärast mõningaid intsidente (ta kutsus narkodiilereid vanglasse külla ja laskis nad seal mõrvata), tahtis Kolumbia valitsus Escobari teise turvalisemasse vanglasse toimetada, kuid tal õnnestus põgeneda.
Nüüd oli võimudele selge, et ainult suurima riigivaenlase surm annab võimaluse narkosõjas hinge tõmmata ja närviliseks muutunud USA valitsust maha rahustada. Saatuslikuks lolluseks sai Escobarile see, et ta andis intervjuu saksa ajakirjale, vastates 40 küsimusele mobiiltelefoniga. Muidugi ei teinud ta seda kõnet rumalusest, vaid lootuses äratada Saksamaal kaastunnet ja saavutada seda, et tema perekond võiks Saksamaal asüüli saada.
Politseil õnnestus kasutatud telefoni asukoht kindlaks teha. 2. detsembril 1993 piirasid 500 politseinikku maja ümber. Üle katuste põgenemisel tapeti Escobar kolme lasuga. Kuidas, pole täpselt teada. Escobari vend on aga kindel, et nurka surutud Escobar laskis ise endale kuuli pähe.
Pärast 2007. aastat, mil igat masti röövlid ja varanduseotsijad olid legendaarsete rikkuste otsinguil hacienda Napolese paljaks riisunud, võeti kaasa kõik, mida andis kohalt liigutada, ka loodus vallutas kaotatud alad tagasi ja haciendas hakkas vohama lopsaks taimestik.
Escobari poolt omal ajal eraloomaaeda tellitud jõehobud lasti vabadusse ja Kolumbia troopilistes vihmametsades hakkasid nad looduslike vaenlaste puudumisel päris jõudsalt paljunema. Tõsi, veel Escobari eluajal oli nii mõnigi jõehobu jalga lasknud. Jõehobude sõnnikut kasutas Escobar aga edukalt kokaiini lõhna varjamiseks. Praeguseks on jõehobud loonud arvestatava koloonia ja tunnevad ennast täieõiguslike peremeestena. Muide, need jõehobud on ainsad väljaspool Aafrikat elavad paksunahalised. Tõsi, keegi ei oska öelda, palju neid seal ringi tatsab.
Pakutakse välja 35–70 jõehobu. Fakt on aga see, et nad tunnevad end Kolumbia soojas kliimas väga hästi paljunevad innukalt. Nad muutuvat seksuaalselt aktiivsemaks isegi palju varem kui nende liigikaaslased Aafrikas. Niiluse jõehobud olevat muutunud kohalikele elanikele lausa nuhtluseks. Nad hirmutavad kalureid, tungivad farmidesse, söövad parte ja tapavad lehmi. Kurjuse patroonile Pablo Escobarile olevat need elukad omal ajal palju lõbu pakkunud, kuid nüüd tatsavad nad ülbelt ringi kui narkobossi vaimu reinkarneerunud kehastused.
Rohkem kui 20 aastat pärast narkoparuni surma on see tohutu hacienda elavam kui kunagi varem. Lagunev hacienda muudeti vabaõhupargiks Parque Tematico Hacienda Napoles. Seal on isegi oma hotellid ja arvukad atraktsioonid. Loomulikult ei huvita külastajaid mitte niivõrd loomaaed kui soov siseneda mehe maailma, kes oma kuritegeliku karjääri tipus olles jäi rikkuselt igati tublile seitsmendale kohale (pole teada, mille põhjal selline järjestus tehti, sest isegi Escobar ei teadnud, palju tal raha on). Hacienda peaväravat kaunistab taas sportlennuk, millega Escobar oli omal ajal oma esimesi kokaiinipartiisid Medellini toimetanud. Loomulikult on haciendas ka Escobari elu ja tegevust kajastav muuseum.
Et mälestused kurikuulsast narkoparunist ei kustuks, siis selle eest hoolitsevad hacienda varemed ja hiljuti Netflixis avaldatud Escobari elust ja tegevusest jutustav teleseriaal „Narcos“. Liigub legend, et haciendas oli üles pandud Chevroleti 1934. aastast pärit mudel, milles tulevahetuses politseinikega hukkus kuulus gangsteripaar Bonnie ja Clyde. See, et Escobar mõlemaid väga austas, oli kõigile teada. Ja vähe pole neid, kes tänini usuvad, et Rollings Stones astus hacienda Napolesis üles. Keegi pole kunagi seda kuuldust ametlikult kinnitanud, kuid ka see kõlakas kuulub Escobariga seotud müütide hulka.
©Peter Hagen
