Naiseilu saladus

Läbi sajandite on naised alati tahtnud olla ilusad, säilitada noorusvärskuse võimalikult kauaks. Ja nagu kinnitab ajalugu, on nad peaaegu alati otsinud lahendust kreemipurkidest. Egiptuse püramiidid on säilitanud kõik, mis sinna kunagi paigutati, mida pidid vajama vaaraod ja nende naised hauataguses elus, kaasa arvatud terve „kosmeetika-arsenal“: võided, sissehõõrumisvahendid, parfüümid, ja loomulikult näokreemid.

Kunagi peeti näokreemi maagiliseks nõiarohuks, mille valmistamise söandasid ette võtta vaid preestrid ja nõiad. Nüüd toodavad terved kontsernid kreeme, fluidumeid, geele ja maske, ent iga järgmist kreemipurki avades ootavad naised endiselt imet – nagu ostnuksid selle mitte kauplusest, vaid otse võlurilt.
Iidses Egiptuses valmistasid kosmeetikavahendeid mõistagi preestrid. Nemad tegelesid mumifitseerimisega, tundsid kõigist paremini inimnaha eripärasid ja seda kaitsvaid ning pehmendavaid aineid. Kivi- ja fajanssanumates, valitsejannade säilinud muumiate uurimisel on avastatud, et parim Vana-Egiptuse näokreem koosnes piima ja jaanalinnumunade vahustatud segust. Matimaks muutmiseks lisati sellele valget savi, tiheduseks jahu, naha niisutamiseks krokodillisõnnikut. Kui see mask näol ära kuivas, võõbati ookriga põskedele puna, tõmmati pintsliga peen kulmu- ja huultejoon. Kõrvetava päikese ja tuule, naha ebaõnnestunud värvimise vältimiseks niisutati nahka marjamahla ja hakitud eeslimaksa seguga. Olgu märgitud, et nimelt egiptlannad leiutasid esimestena silmalaugude hooldusvahendi. Neid määriti palmiõliga ja puuderdati musta pulbriga, mis koosnes uhmerdatud üheksameherohust, petersellijuurest ja kanepilehtedest. Nende taimede nahka rahustav toime kinnitab, et see pulber oli analoog nii tänapäeva lautoonikuile kui -kreemidele.
Vana-Kreekas kaitsesid jõukad daamid näonahka päikese ja tuule eest taruvaha, rasvase rõõskkoore ja uhmerdatud roosiõielehtede seguga. Juba Hippokrates uuris naisenaha närtsimist vältivaid võideid. Ent progressi edendajaiks naha värskuse ja meigi alal olid hetäärid – neile oli see tähtsam kui kodus istuvatele auväärsetele matroonidele. Sellele, kui oluline oli kreeklannadele naha valevus, osutab hüüdmini Friina (Kärnkonn), nagu kutsusid kadetsjannad kuulsat hetääri tema kollakavõitu naha pärast. Hetäär Aspasia kirjutas kaks traktaati naha hooldamise ja värvimise kunstist, mida rakendasid edukalt nii tema „kolleegid“ kui ka korralikud daamid.
2. sajandil eKr elanud kuulus arst Halem koostas näonaha eest hoolitsemiseks aromaatse segu, mis koosnes taruvahast, roosiveest ja mandliõlist. Sellel oli suur menu mainekate roomlannade seas, kelle teenijaskonnas oskas spetsiaalne orjatar tingimata valmistada nii seda kui muid nahale kasulikke kreeme ja ekstrakte ning teha meiki. Väga populaarne oli mask uhmerdatud nartsissisibulatest, põdrasarvedest ja meest – üksiti nii naha koorimiseks kui niisutamiseks. Kreemidesse, millesse (nagu Kreekaski) kuulusid taruvaha ja rasvane koor, lisati valgetest liiliatest pressitud mahl – see niisutas ja silendas näonahka, oli puudri pealekandmise krundiks.
Keskajal unustati arukad antiikretseptid. Julgemad (või vanemad) naised ostsid iluvõideid nõidadelt, kes kasutasid üpris originaalseid koostisaineid: segasid kokku väävelarseeni, kustutamata lupja, siili väljaheiteid, nahkhiirte verd, mesilasmürki, elavhõbedat, tigude lima, millest viimast ka praegu kallis kosmeetikas kasutatakse. Parimal juhul ei teinud see kõik vähemalt kahju, aga sageli tegi, ja kuidas veel. Ent kõikidel aegadel on naised olnud valmis ilu nimel ohverdama. Et taastada põsepuna ja näonaha värskus, pesid keskaegsed kaunitarid nägu äsja tapetud lambatalle verega. Aga oli ka hirmsamaid retsepte – näiteks võttis kurikuulus krahvinna Erzebeth Bathory vanni tema enese surnuks piinatud tütarlaste veres. Kõige levinumaks vahendiks naha värskuse säilitamiseks oli siiski meega segatud sulatatud hanerasv, valgendamiseks piimalille mahl.
Renessansi ajal, tänu huvile antiikkultuuri vastu, ilmus vana-rooma retseptide tõlkeid. Need saidki algallikaks esimestele „professionaalsetele“ kreemidele, mida valmistasid apteekrid. Kreeme tehti endiselt vahast, rasvast ja meest, ja kuigi täiendavad koostisained hämmastasid oma mitmekesisusega, ei šokeerinud need enam.
Egiptuse püramiidide ajast 20. sajandini välja ei andnud mesilasvaha kui kreemide algmaterjal käest oma positsioone. Näitena kõige populaarsema näokreemi koostis 18. saj. keskpaigast: „Võtta 1 drahm valget vaha, 2,5 drahmi spermatseeti ja 2 untsi mandliõli, sulatada nõrgal tulel pehmeks, eemaldada ja segada enne jahtumist hoolikalt läbi. Siis lisada tilgutades 1 unts roosivett ja uuesti segada. Seda võiet kanda näole enne und, aga kasutada ka enne värvi pealekandmist.“ Valge vaha on valgendatud taruvaha, spermatseet – vahataoline aine, mida saadi vaalarasva sulatamisel ja jahutamisel. (Seda peeti ekslikult vaala spermaks.) Kõik see, k.a. mandliõli ja roosivesi, on nahale kasulik – toidab, niisutab ja võib aeglustada naha vananemist.
Et kaupa reklaamida, andsid apteekrid oma võietele ja palsamitele kuulsate kaunitaride nimed: „Markiis de Pompadouri põsepuna saladus“, „Madame Dubarret´ ilupalsam“, „Devonshire´ hertsoginna salarelv“… 19. sajandil ilmunud „Madame Recamier´ ilupalsami“ retsepti ostis Pariisi apteekrilt 1887. aastal ära ameeriklanna Harriet Hubbard Ayer ja viis ookeani taha, kus see läks seeriatootmisse ja oli kosmeetikavahenditest üks populaarsemaid 20 aastat.
Kuigi 19. sajandil olid näokreemid saadaval juba igas apteegis, andsid kodukirjad oma lugejaile endiselt nõu, kuidas ise teha kreeme ja hõõrumisvahendeid tedretähtede vastu, mis vähe erinesid 18. sajandi retseptidest. Näiteks võib ühest 1856. aasta väljaandest Londonis leida „Hudsoni kreemi“ sellise retsepti: „Segada ja sulatada 8 untsi mandliõli, 1 unts taruvaha, 1 unts spermatseedivaha. Jahutades lisada kreemile 4 untsi roosivett ja 1 unts pomerantsiessentsi.“ Hiljem selgus, et oli pomerantsiessents kutsub segus mandliõliga esile naha ajutise tumenemise. Võib kujutleda kokettide õudust, kui nende armsad näokesed muutusid lumivalgest tuhkhalliks. Veelgi hullemini läks meestel. Näiteks kujutas 19. sajandi keskel kasutatav losjoon enesest segu… tsüankaaliumist ja mandliessentsist. Sellepärast soovitasid apteekrid ostjatel kirjutada kosmeetikapurkidele: „Mürk“.
Kuulus tantsijanna Lola Montez (Elisa Gilbert), kes kogu elu mängis hispaania aristokraati, avaldas sellise iluretsepti:  „Hispaania kuningliku õukonna näonaha valgendamise salakreem. Sõeluda nisukliid ja leotada 4 tundi äädikas. Lisada 5 munarebu, 2 tera ambrat, destilleerida saadud vedelik ja hoida 15 päeva kindlalt korgitud pudelis.“ Tänu Lola uskumatule populaarsusele kasutati seda retsepti elavalt, kuigi see ei lõhnanud eriti meeldivalt – ei päästnud isegi aromaatne ambra…
Teised asjatundjad andsid lihtsamaid nõuandeid. Näokreemi võis teha kõigest, mis köögis käepärast – sidrunist, riivitud mädarõikast, kurkidest. Mõni tilk ambrapuuvaiku, lahustatuna klaasis roosivees, andis imelise segu nimetusega „neitsipiim“. Seda kasutati vistrike hõõrumiseks või kreemide algmaterjalina. Kuivale või kestendavale nahale soovitati värskel võil, mandliõlil või lambarasval põhinevaid kreeme. 19. sajandi näokreemi, mis koosnes taruvahast, mandliõlist, kitserasvast ja tärklisest – õhtul näole kanda ja hommikul maha pesta. Laubakortse aitas siluda vee ja tärpentini lahus.
Ooperilauljanna Lina Cavallieri, kes kirjutas 20. sajandi algul käsiraamatu „Ilu ja kuidas seda säilitada“, keelitas oma lugejaid loobuma vahal põhinevatest näokreemidest, osutades, et need muudavad naha kollakaks ja tingivad näokarvade lopsaka kasvu. Vastupidiselt vahustatud võist ja roosiveest kreemile, mida soovitas mitte üksi näole kanda, vaid ka sisse võtta. Efektiivseimaks võtteks naha elastsuse tagamiseks pidas autor aga näiliselt kõige vähem vastuvõetavat: tuli võtta kaks tükki toorest vasikaliha ja siduda need linaste sidemetega näole terveks ööks. („Mitte ükski kosmeetiline vahend ei taga naha sellist pehmust ja sametisust!“)
Leidus soovitusi ka neile naistele, keda huvitas mitte ainult naha elastsus, vaid ka selle toon. Naha valevus oli moes terve 19. sajandi, päevitus tuli moodi alles 1920-ndatel. Aristokraatlikult valget näonahka aitasid säilitada mitte ainult laiaäärelised kübarad, vaid ka kõikvõimalikud võided ja salvid, mille komponentide hulk suurenes vastavalt keemia arengule. Näiteks kreem „Tütarlapse põsepuna“ sisaldas pulbristatud kriiti, vismutit, boori, karmiini, glütseriini, rummi, vett ja vanilje-, roosi-, jasmiini- ning muskuseekstrakti. Seda tuli hõõruda näo-, kaela- ja kätenahasse. Kui daamid ei tahtnud jännata uhmrinuia, lehtri, tiiglite, kaalude ja piirituslambiga, võis näokreemi saada ka apteegist. 19. sajandi lõpul võisid ameeriklannad 50 sendi eest osta mandlikreemi (“eemaldab kortsud, tedretähed ja päevituse“), 25 sendiga Virginia sarapuupähkli kreemi („naha kestendamise vastu“), 15 sendiga kamprikreemi jm imettegevaid vahendeid.
Esimeseks „nimeliseks“ kreemiks sai Pond´s, mille 1846. aastal leiutas ameerika teadlane Teron Pond, kes otsis ravivahendit haavade kinnikasvatamiseks ja lõi pähklipuuekstraktil põhineva palsami. Seda katsetades täheldas Pond, et rööbiti naha kinnikasvatamisega see ka silendab seda ja valgendab. Müügile lastud vahend sai kiiresti populaarseks mitte üksi Ameerikas, vaid ka Inglismaal, kus selle retsepti peetakse tänini inglaste leiutiseks, mille ameeriklased ära ostsid. 20. sajandi alguses tekkis Pond´si variatsioone: Pond´s Vanishing Cream ja enam toitev Pond´s Gold Cream, mis valmistati tootja kinnitusel Rumeenia kuninganna Maria eritellimusel. 1920-ndatel hakkas Pond´s oma positsioone kaotama tänu odavusele ja kättesaadavusele, nii et tuli kiiresti leiutada selle luksuslikumaid ja prestiižsikamaid versioone.
Pond’si, nagu teisigi mainekaid ja pika ajalooga kreeme, toodetakse tänini. Nagu näiteks Diadermine, mis tuli turule Prantsusmaal 1904. aastal. Seda müüdi apteekides pikka aega kui ravimit, enne kui sellest sai üks kättesaadavamaid kreeme massi-marketitel. Luksussortide kilda kuulusid Pariisi Guerlaini maja kreemid. 1870. aastal oli eriti populaarne tinapurkides imeline öökreem Camphea, mis lubas teha „näokese nagu portselannukul teie lapsepõlves“. Näokreem Secret de Bonne Femme, mida esmakordselt valmistati Guerlaini majas 1904. aastal sai ajaloo esimeseks päevakreemiks. Kinnitati, et seda, toona populaarse lõhnaõli Apres L`Ondee aroomiga kreemi klopiti käsitsi nagu vahukoort ja pandi purkidesse lusikaga, samuti käsitsi. Pikka aega müüdi seda ainult Pariisis – emulsioon ei talunud raputamist transportimisel.
Murranguks näokreemide tootmises sai saksa keemiku Isaac Lifschützi leiutatud emulgaator Evcerit, mis võimaldas ühendada vee ja õli stabiilseks emulsiooniks. Sellest avastusest huvitus Beiersdorfi laboratoorium, ja noor farmatseut Oskar Troplowitz hindas otsekohe Evceriti potentsiaali kosmeetika seisukohalt. Selle baasil võis lõpuks luua pikemaajalise toimega nahahoolduskreemi. 1911. aastal töötas Troplowitz välja maailma esimese niisutava kreemi vormeli, mis sai nimetuseks Nivea (lad. k. niveus – lumivalge).
Venemaal oli pikka aega ainsaks kosmeetikavahendiks hanerasv: kaitses külma ja tuule eest, ja määrisid end sellega nii naised kui mehed, nii rikkad kui vaesed. 18. sajandi algusest hakkasid seltskonnadaamid ostma sakslastest apteekritelt kõikvõimalikke pumateid ja silendamisvahendeid, aga ka „aromaatseid äädikaid“, mis aitasid säilitada naha valevuse ja nooruse. Ent valdav enamus naistest järgis endiselt kodukootud viise: tehti maasika- ja kurgimaske, pesti piimaga, seebi asemel kasutati saiatükki, võiti rõõsa koore ja meega. Populaarseimaks vahendiks oli vahustatud munavalge – kogu ööks näole kantuna, kaetult riidetükiga, andis see kerge liftingu-efekti. Tavaliselt tehti seda maski enne balli või pidulikku õhtusööki. 19. sajandil toodi kosmeetikavahendeid Pariisist ja Londonist ja müüdi luksuskauplustes Kuznetski Mostil.
Esimese „tõeliselt vene“ kreemi (siis nimetati seda pumatiks), nagu ka lõhnaõli, lõi ja lasi müügile prantslasest parfümeer Andrè Broker, kes rajas Moskvas oma kuulsa vabriku. Tema „pumat“ oli Pariisi omadest odavam. Koostisest on teada ainult seda, et sellesse kuulus taruvaha. Venemaal on alati kodumaisest enam usaldatud välismaist kaupa, sestap kirendasid „Niva“ leheküljed lääne kosmeetika reklaamidest: „Kreem Metamorfoza tedretähtede vastu – müügil kõigis apteekides ja parfümeeriapoodides; kreem Simon annab imelise lõhna, pehmendab nahka ega rikne kunagi; kreem Aldehüüd Vladio näo- ja kätenaha pehmendamiseks – müügil kõikjal!“ Kõige levinum oli kreem Lanoliin – ideaalne vahend ilusa naha säilitamiseks“. Seda tehti tõepoolest lanoliinist – loomsest vahast, mida saadakse lambavilla pesemisel. Keemiliselt koostiselt on see sarnane inimnaha rasvaga, sestap imendub hästi ja niisutab naha pikaks ajaks, seda praktiliselt ärritamata.
Lanoliinkreemi tootmine jätkus nõukogude ajalgi. Iseenesest oli see ju hea kreem, aga sel puudus šikk. Püüavad ju kosmeetikatooted pilku mitte üksi otstarbekuse, vaid ka vormistusega – ilusad purgid, hõrgutavad aroomid. Nivea-kreemi toona veel sinivalge „plekk-seib“ ja poola noorenduskreemi Pani Walewska koobaltpurk olid ihalusobjektid, unistuste piir. Seda enam, et nõukogude kreemid olid pehmendavad ja kaitsvad, mitte orienteeritud „ilu turgutamisele“. „Metsaraidurid ja turbarabatöölised paluvad kaitsevahendeid sääskede eest. Kaevurid vajavad kreeme, mis kaitseksid näo- ja kätenahka ülipeene söetolmu eest, kalurid kätenaha kaitseks soolase vee sööbiva toime eest. Puuvillanoppijad ja lüpsjad paluvad neid mitte ilma jätta vaseliinist.“ See on tsitaat 1952. aastal „Rabotnitsast“. Ja kahjuks ei muutunud selles valdkonnas aastakümneid mitte midagi.
Samal ajal stimuleeris lääne kosmeetikafirmade vahel teravnev konkurents aina uusi avastusi. 1949. aastal tuli turule Lancòme Nutrix, esimene noorendava efektiga toitekreem, mis ei jätnud rasvast läiget; 1953 – Helene Rubinsteini loodud esimene kreem-mask, liftingutoimega Contour Lift Film; 1954 – Clarinsilt esimene vahend silmaaluste tumedate ringide vastu.
1958. aastal lasid Estée ja Josef Lauder turule esimese luksuskategooria kreemi – Re-Nutrix. Enne seda ei maksnud ükski näokreemipurk 115 dollarit – tavaliste näokreemide hind ei ületanud 15 dollarit.
1965. aastal leiutas ameerika astrofüüsik Max Hueber vetikatel põhineva Creme de la Mer´i. Tänapäevani on see Estée Lauderi kompanii toodetav kreem üks maailma kallimatest ja luksuslikumatest – imevahend, mis silub kõik nahakahjustused. Kolm aastat hiljem hakkas Estée Lauder tootma allergiakindlaid kreeme jt vahendeid.
1960-ndatel avastasid kosmeetikafirmad naha tugevuse ja elastsuse tagava kollageeni, aine, mille väljatöötamise kallal osalesid ka sellised Nobeli preemia laureaadid nagu Francis Creek ja Linus Pauling.
Uute kreemide loomine sai nii tähtsaks, et sellele panid käe külge teisedki Nobeli preemia laureaadid. Näiteks Peter Mitchell, kes sai 1978. aastal Nobeli preemia elektronide siirdeprotsessi eest rakus. 1986. aastal jagasid Nobelit ameeriklane Stanley Cohen ja itaallanna Rita Levi-Montalcini, kes avastasid „kasvu epidermaalse faktori“ – fermendi, mis soodustab haavade kokkukasvamist ja taastab naha nooruse. 1998. aastal leiutas grupp Nobeli preemia laureaate lämmastiku monooksüüdi toime mehhanismi organismile, mida rakendatakse kosmeetikas ja ilukirurgias naha pinguldamiseks.
Loogiline, et näokreemide turul on edukamad nimelt need tootjad, kes  rakendavad teistest kärmemini teaduse saavusi. 1982. aastal esitles Estée Lauder unikaalset nahauuendusvahendit Advanced Night Repair, mis 30 aastat olnud üks enam müüdavaid maailmas.
1986. aastal selgitas Christian Diori firma koostöös Pasteuri instituudi teadlastega välja otsese seose naha vananemise ja rakumembraanide kõvastumise vahel ning lõi seerum-želee Capture – esimese nahka nähtavalt noorendava vahendi, mille efekt ilmnes vahetult pärast selle pealemäärimist.
2010. aastal tegid Baiersdorfi teadlased taas järsu edusammu kosmetoloogias, toetudes Nobeli laureaatide avastustele. Nivea Hydra IQ, mille väljatöötamiseks kulus spetsialistidel 8 aastat, tõstab naha eest hoolitsemise põhimõtteliselt uuele tasemele. See stimuleerib naha niisutamise looduslikku mehhanismi, tagades 24 tunni jooksul vajaliku värskuse ka kõige kuivemale nahale.
Iidsete võlurite imeteod näivad nüüd tõelusena: 60-aastane naine võib välja näha nagu 30-nene. Kahjuks pole imed igavesed – kreemide kasutamise katkestamise, või ka sellega liialdamisega riskib naine saada ühe ropsuga tagasi kõik oma elatud aastad. Aga ka siin tuleb appi teadus. Kaasaegne kosmetoloogia otsib intensiivselt moodust vananemise peatamiseks, sellepärast sisaldab aina enam tänapäevaseid kreeme komponente, mis mõjutavad DNA vastavaid fragmente.
Võimalik, et kunagi hakkavad näokreemid täielikult asendama plastilisi operatsioone ja ilusalongide protseduure. Ent isegi kui see juhtub, seisab naine ikka silmitsi raske ülesandega – valida välja päris oma kreem, ideaalselt sobiv ainult temale.

©Peter Hagen