Moslemite massiline sissetung Euroopasse Saksamaa pugejalikul kaasabil
Teatavasti on viimastel aastatel haaranud Saksa võime põgenike vastuvõtmise ja poputamise hullus, mida surutakse lausa vägisi peale ka kõigile teistele EL riikidele. See hullus on läinud nii kaugele, et EL liikmesriikide peaministrid üritavad üksteist üle trumbata sellega, kui palju põgenikke keegi on valmis oma suvilasse paigutama… Kuid seni pole ükski peaminister oma sõna pidanud.
Abistamistuhinas poliitikud ei taha midagi teada sellest, et pole olemas põhiõigust paremale elule, on õigus julgeolekule ja inimväärikusele. Need sajad tuhanded migrandid ei ole tulnud Saksamaale mitte sõjategevuse kolletest, vaid Liibanoni, Jordaania ja Türgi põgenikelaagritest, kus nende elu oli väljaspool hädaohtu. Need inimesed ei põgenenud mitte sõjategevusega kaasnevate ohtude eest (nimetatud kolmes riigis pole sõjategevust), nad tulid Euroopasse (eelkõige muidugi Saksamaale), sest soovivad paremat elu kui neil oli põgenikelaagrites. Nad tahavad nautida head saksa elu, äärmisel juhul kõlbab ka rootsi oma.
Elatustase Kreekas, Makedoonias, Bulgaarias, Rumeenias, Serbias, Sloveenias, Ungaris või Austrias pole neile aga kuidagi mokka mööda. Nemad lähevad sinna, kus on nende meelest kõige parem. Nemad otsustavad, kuhu nad lähevad ja mitte keegi teine. Nad ei küsi kelleltki luba. neid ei huvita, kas keegi tahab neid üldse Saksamaal näha, kas nad on seal üldse teretulnud. Nad ei taha teada, et kantsler Angela Merkel ei esinda kogu saksa rahva arvamust. Need mugavuspagulased käituvad nagu ehtsad prussakad, tunnistamata riigipiire, pugedes läbi igast praost, ronides üle igast aiast, et vaid pääsed maisesse paradiisi Saksamaale! See on aga ülbuse tipp. Saksamaa on tegelikult lahti öelnud Dublini kokkuleppest. Selle kokkuleppe järgi ei ole pagulasel õigust valida endale meelepärast riiki, kus on suurimad sotsiaalsed toetused, vaid ta on kohustatud jääma esimesse Euroopa riiki, mis laskis ta üle piiri. Seega pole pagulastel mingit juriidilist ega eetilist õigust lahkuda Türgist või Kreekast, sest nendes riikides pole sõjategevust ja nende elu ei ole ohus. Kuid see asjaolu pole takistanud mugavuspagulasi liikumast läbi kuue riigi Saksmaale, kus naiivsed sakslased neid avasüli ja tervitusplakatidega vastu võtavad.
Mugavuspõgenike unelmate Saksamaal hakkab iga põgenik kuus saama 359 eurot. Loomulikult katab Saksa riik ka kõik pagulaste majutamise ja toitlustamise ja olmega (kaasaarvatud rõivad) seotud kulud. Kõigile nendele hüvedele lisandub 143 eurot taskuraha ühe inimese kohta, hiljem (pole küll öeldud millal) koguni 216 eurot – ühtekokku 575 eurot nina peale. Kuna rikkal Saksamaal raha laialt käes (2015. aasta jaanuarist kuni juulini tekkis rekordiline ülejääk – 21,1 miljardit eurot), ja sellega niikuinii midagi tarka teha pole, siis otsustas Saksa valitsus eraldada tol aastal ainuüksi põgenike abistamiseks nagu niuhti ühtekokku 10 miljardit eurot. Veel on põgenike vastuvõtmist üliagaralt propageerivad poliitikud käinud välja kavala trumbi: Kuna ÜRO andmetel väheneb praegune Saksamaa rahvastik (82,56 miljonit) aastaks 2050 72,60 miljonile (aga mis siis, kui ÜRO oma arvestustes mööda paneb?), siis aitavad äärmiselt sigimishimulised asiaatidest või aafriklastest pagulased seda lünka väga hästi ja väga kiiresti täita. Milliseid probleeme migrandid kaugemas tulevikus tekitavad, sellest ei taha ei Saksa ega ka mõne teise riigi ametivõimud midagi teada. Nüüd on tee lahti, jääb üle ainult oodata lõputut põgenikelaviini Pakistanist, Bangladeshist, Malist, Etioopiast ja Nigeeriast ja teistest vaestest riikidest. Ja kui suur on tõenäosus, et tulevikus mingi osagi nendest mugavuspagulastest kodumaale tagasi pöördub? Mingi pagulaste kvoodi kaelamäärimine näiteks Eestile on ülimalt küüniline. Mis väega hakatakse pagulasi siin kinni hoidma, kui nad tahavad pääseda Saksamaale ja ainult Saksamaale? Kuidas neid takistatakse? Jääb küll mulje, et nii mõnelgi poliitikul on katus totaalselt ära sõitnud.
Tunnuspildil: Kasvõi vägisi ja läbi kuue riigi, mugavuspagulased tahavad Saksamaale, ainult Saksamaale!
NB! Loe ka:
Kes suudaks sakslasi mõista ehk mis on Canossa-sündroom
Põgenike töötamise kohustus Weimari vabariigis 1920-ndatel aastatel
