Monopol keele üle (1989)

Üks eestlane, kellel on suur huvi poliitiliste eufemismide vastu, võib mõtiskleda selle üle, mis toimub mõnes Euroopa teises osas. Tšehhoslovakkia võimud, lisaks sellele, et nad määrasid üheksa kuuse vanglakaristuse rahvusvaheliselt tuntud näitekirjanikule Vadav Havelile, on viimased päevad veetnud sellega, et süüdistavad kaheksat korralikku inimest „huligaansuses”. Tšehhoslovakkia juhtkond ei ole kunagi püüdnud defineerida huligaansuse täpset tähendust. Seda teha tähendaks tõstatada küsimus kommunistliku partei monopolist keele üle. Pärast kommunistide võimuletulekut. Ida-Euroopas 1948. aastal muutus ka keel võimukandjate žargooniks. Nii nagu kommunistide agitbrigaadid ajasid tehastest ja asutustest demonstratsioonile tuhandeid inimesi, et tähistada Stalini sünnipäeva, niisamuti läksid kommunistlikud teabevahendid äärmusesse surudes peale oma poliitilist žargooni. Söandamata kasutada kodanlikke termineid nagu liberalism ja individualism, hakkas partei kujundama uut sotsialistlikku inimest. Sellega kaasnes ülivõrretest rikas kommunistlik leksikon. Meed on kõik positiivsed ja see väljendub kõige paremini partei häälekandjate nimetustes, milliste hülgas domineerib „Tõde” nagu oleks olemas veel mõni muu tõde. Vähesed Ida-Euroopa ühiskonnad suutsid vältida oma keele avalikku risustamist, rääkimata sellest, et partei kontrolli all olev raadio, televisioon ja ajakirjandus sekkus isegi perekonnaellu. Alles hiljuti viitas liberaalne Ungari ajakirjanik harjumusest 1956. aasta ülestõusule kui kontrrevolutsioonile, kuid ta parandas end kohe. Viimase 30 aasta jooksul oli kontrrevolutsioon ainuke sõna, mida tohtis tolle sündmuse kohta kasutada.
Kui inimestesse on aastakümnete jooksul teatud termineid peale surutud, siis on väga raske harjuda asju nende õigete nimedega nimetama. Kuid on olnud erandeid. Põlates sügavalt kommunismi ja kõike venelikku, pöördusid poolakad oma rahvuslike” sümbolite, loomuliku mässulisuse, põrandaaluse kirjanduse ja katoliku kiriku poole, et säilitada „sõltumatu” ja mitteideoloogiline keel väljakutsena partei kontrollile tõe üle.
Vaatamata 1968. aastale on tšehhid säilitanud oma keele ja kultuuri ning nagu Havelgi otsivad tšehhid vaikset varjupaika oma nädalalõpu suvilates. Ungarlased on ennast ammendanud oma masohhistlikus majandamises. Rahategemine on nende uus keel. Aga nüüd, mil Gorbatšov püüdleb täieliku avalikustamise poole, kutsub ta üles lõpetama partei monopoli keele üle. Ta arvab, et ilma sellise arenguta ei tule uusi ideid, arvamuste pluralismi ega demokratiseerimist.
1989. aasta märtsi alguses kirjutas „Maalehe” ajakirjanik Mr. Guido Ilves artikli, mis äratas lugejate huvi.
„Avaldame väikese valiku ja lootes tulevikus lugejate aktiivsele kaastööle selle kogumiku täiustamisel, võiks peatselt meie raamatukauplustesse ilmuda maailma esimene poliitiliste eufemismide leksikon.” Ta ütles, et see oleks hindamatu abimaterjal, sest paljudel inimestel „on raskusi poliitiliste eufemismide tõlgendamisel”.
Kas te mäletate seda sageli kasutatud fraasi „ajutised raskused”? (Temporary difficulties). Mr. Ilves ütleb, et tegelikult tähendab see esmatarbekaupade ja toiduainete kroonilist defitsiiti (chronic shortages of essential goods and foodstuffs). Trükivabadus tähendab võimalust töötada trükikojas, (the opportunity to work in a printing shop). Kas te olete kunagi tahtnud teada, mida tähendab internatsionaalse kohuse täitmine? See on otsene ja kaudne vahelesegamine teiste riikide siseasjadesse ja suurriiklikest ambitsioonidest lähtuv ideoloogia eksport. (Direct and indirect interference in the domestic affairs of other countries proceeding from great power ambitions and the export of ideology). Mis puutub eufemismi „nõrgenenud sotsiaalse vastutusega naine”, siis tegelik sõna on prostituut.
Mr. Ilves isegi avastas, et „huligaansus” on eufemism, mis tähistab töötajate demonstratsiooni oma õiguste kaitseks sotsialistlikus riigis. Tšehhi võimudele ei pruugi Mr. Ilvese selgitused sugugi meeldida.

Judy Dempsey

„FINANCIAL TIMES”, March 1989