Mis aitaks kuritegevuse vastu?

ÜRO andmetel kulutavad riigid võitlusele kuritegevusega kuni kümnendiku oma eelarvest. Nii mõnelegi tundub kummalisena, et teadus- ja tehnikarevolutsiooni ajajärgul ei suudeta jagu saada käputäiest kurjategijatest. Mõnest jõhkrast teost kuuldes küsib nii mõnigi: „Kus oli politsei?“ Ja saamata vastust, lisatakse: „Andke korravalvuritele tegutsemisvabadus ning bandiitidest jääb vaid halb mälestus.“

Grigori Medõnski oma „Raskes raamatus“ (1973) toob ära hulgaliselt lugejate kirju.
„Neid (s.o. kurjategijaid – toimetaja) on vaja saata Siberi põhja kõige raskematele töödele või hävitada. Parandada neid pole võimalik,“ arvas arst Barnaulist. „Miks kirjutada sellest ja sorida igasuguse rämpsu elus,“ märkis keegi Kustanaist. Pahane pensionär jõudis järelduseni: „Teda pole vaja soost välja aidata, vaid vastupidi – suruda ta sinna sügavamini. Las upub jäädavalt.“
Nende vihaste meeste meelest on asi lihtne: maha targutused, käärime käised üles, võtame luuad ja pühime oma õuelt kõik mineviku igandid. Jääb vaid imestada, miks seda pole seni veel tehtud. Asi pole kaugeltki nii lihtne. Seaduserikkumise vastane võitlus on sama vana kui riik ja õigus. Meenutagem vaid Abeli ja Kaini lugu piiblist. Kui palju inimesi on saadetud riigist välja ja kui mitmeid elusalt põletatud, merre uputatud ja kuristikku heidetud, kui paljudel on käsi ja päid raiutud ning silmi välja torgatud, milliseid vanglaid välja mõeldud, kuid „mustad teod“ sünnivad üha uuesti. Karmid karistused kuritegusid ei kaota.
Kurjategijate eest peab ühiskond end kaitsma ning vajaduse korral kasutama ka sunnivahendeid. Ent mittekõik kurjategijad ei muutu veel seadusekuulekateks pärast esimese karistuse kandmist. Ja seepärast on otsiv mõte pöördunud korduvalt arstiteaduse poole: vahest suudab meditsiin seda, millega ei tulnud toime parandusliku töö asutused. Mida on siis selles valdkonnas saavutatud?
Käesoleva sajandi esimesel poolel avastati niisugused aju osad nagu toitumiskeskus, seksuaalkäitumiskeskus, agressiivsuse keskus jne. See asjaolu viis 1940.–1950. aastatel mõned, sealhulgas ka nõukogude psühhiaatrid mõttele, kas ei oleks mõningate ajustruktuuride purustamise teel või juhteteede läbilõikamise abil võimalik vaigistada agressiivseid ja psühhomotoorselt rahutuid haigeid. Proovioperatsioone tehti ka Nõukogude Liidu haiglates, ning suhteliselt rahuldavate tulemustega. Uut kirurgiaharu hakati nimetama psühhokirurgiaks. Loomulikult tulnuks sellised operatsioonid arvesse ka kurjategijate puhul. Välismaal neid ka tehti. Edukalt lõigatu muutub sageli heasüdamlikuks ja rahulikuks, tema emotsionaalne käitumine kaotab teravuse. Teatud määral vabaneb ta oma varasema kogemuse ja isiksuse mõjust. Patsient suudab rahuldavalt toime tulla igapäevaste tegevustega, väheneb huvi ümbritseva vastu ja ta astub harvemini suhetesse teiste inimestega! Kirurgilist sekkumist hakati USA-s kasutama vaimselt alaarenenud ja vägivaldse käitumisega kurjategijate juures. Vaatlusandmete põhjal näevad opereeritud kurjategijad harva unenägusid, neil kaovad sundmõtted, haiglane hirmuseisund ja hüsteeria. Suuremat edu saavutati ärevuse ja ülipingega seotud närvihaiguste ravimisel. Operatsiooni läbi teinud vargad, autoärandajad ja võltsijad jätkavad endiselt õiguserikkumisi, vägivallatsejad aga haruharva kordavad varasemat kuritegevust! Kui mõningates maades (näiteks USA-s ja Jaapanis) käisid 1980. aastate alguses vaidlused psühhokirurgiliste operatsioonide suhtes, siis Nõukogude Liidus olid taolised lõikused rangelt keelatud kui jõhkrad, teaduslikult vähepõhjendatud ning kasutud.
Kastreerimist on ajaloos kasutatud kõige erinevamatel eesmärkidel. Iidsetest aegadest alates on mehi kastreeritud Aafrika ja Aasia maades, muutmaks neid haaremivahtideks-eunuhhideks. Sama ebainimlikku võtet tarvitas ka rooma-katoliku kirik, et säilitada meessopraneid jumalateenistusteks. Selle kombe lõpetas alles paavst Leo XIII, kes valitses aastail 1873–1903. Ajalugu tunneb ka seksuaalkurjategija karistamist kastreerimise läbi. Arvati, et mõningate kodanike sugulise liigagaruse vähenemine kindlustab ühiskonna ohutuse. Sagedamini mindi seda teed Skandinaaviamaades.
Sundkastreerimine võeti kasutusele käesoleva sajandi algul. Viljatuks muudeti tol ajal väljaspool abielu sünnitanud naisi enamasti kohtuotsuse alusel. 1968. aastaks teati USA-s 65 000 niisugust juhtumit, kusjuures ligi pool neist langes 1930. aastatele. Kõige laialdasemalt kasutati steriliseerimist Põhja-Carolinas, kus ainuüksi 1968. aastal läks sel eesmärgil noa alla 400 inimest. Tuleb märkida, et vaid väikene osa neist operatsioonidest sooritati kinnipidamiskohtades. Steriliseerimine Ameerika vanglates saavutas maksimumi 1930. aastatel. Kuni 1950. aastateni tegutses USA-s hulk seda ettevõtmist toetavaid organisatsioone, millest üks agaramaid oli „Inimeste Täiustamise ühing“. Nõukogude Liidus kurjategijate kastreerimist ja steriliseerimist ei kasutatud.
Nõukogude teadlased eitades psühhokirurgilisi operatsioone vaimuhaigetel, lootsid, et lähemas tulevikus luuakse vaimuhaigete tarvis uusi ravimeid, nn. psühhotroopseid aineid. Oletus pidas ka paika ja juba 1952. aastal kasutati vaimuhaigete rahutuse pärssimiseks kloorpromesiini ehk aminasiini. Viimase kasutuselevõtt muutis oluliselt haiglate ilmet. Järgnevatel aastatel sünteesiti hulgaliselt palju spetsiifilisema toimega uusi psühhotroopseid aineid. Eriti edukalt raviti luulu ajendil raske ühiskonnaohtliku teo toimepannud inimesi holoperidooli ja sellesarnaste ainetega. Need ravimid kaotasid luulu aktuaalsuse, vähendasid haige ühiskonnaohtlikkust. Mainitud psühbotroop sed ained on sobivad rahustamaks psühhomotoorset haiget või kurjategijat, kuna juba ammutuntud morfiinipreparaatide ja barbituraatide liigtarvitamine kutsub esile narkomaania. Uue etapi psühhofarmakoloogias moodustas 1960-ndail aastail välismaal kasutusele võetud lüsergiin ja dietüülamiidlüsergiinhape, laiemalt tuntud kui LSD ja LSD-25. Esialgu mõningast edu saavutati, ent kui ilmnes, et nimetatud preparaatide tarvitamine võib tekitada narkootilise joobe, piirati tunduvalt nende rakendussfääri. Nõukogude Liidus oli LSD ja LSD-25 kasutamine ükskõik millistel eesmärkidel keelatud.
Kirjeldatud teaduslikud tulemused annavad ainet paljudeks detektiivlugudeks ja ulmejuttudeks. Nii mitmestki raamatust võime lugeda natside neurokirugilistest katsetest, mille abil püüti murda vangide vastupanu, muuta nad kuulekateks automaatideks. Pole raske mõista, millised võimalused peituvad siin poliitiliste vastastega arveteõiendamiseks. Nagu iga suur teaduslik avastus, nii ka psühhokirurgia, psühhofarmakonid jms. teenivad vastutustundega teadlaste käes inimkonna edukäiku, kuid võivad kujuneda inimkonna õnnetuseks, kui neid hakkavad kasutama vastutustundetud poliitikud.
Kurjategija psüühika meditsiinilise korrigeerimise eelduseks on kurjategija kui bioloogilise tüübi tunnistamine või siis kurjategija vaatlemine haige inimesena. Nii ühe kui teise teoreetilise suuna järjekindel rakendamine viib järeldusele: võimalik kurjategija tuleks juba enne kuriteo sooritamist ühiskonnast isoleerida või siis tema psüühikat muuta. Samal ajal aga aastakümneid väldanud uuringutega ei ole teadlased suutnud välja selgitada, milles siis seisneb kurjategija kui bioloogilise tüübi eripära või millised haiguslikud nähtused on omased vaid neile.
USA tuntud sotsioloog Edwin M. Schur kirjutab raamatus „Meie kuritegelik ühiskond“: „Oletame, et on avastatud laps pidurdamatu agressiivsusega, iseloomujoonega, mida paljud klinitsistid peavad kuritegevuse eelsoodumuseks. Kas tuleb võtta tarvitusele abinõusid, et seda agressiivsust madaldada? Kuid agressiivsus on iseloomujoon, mis sugugi mitte alati ei pea viima vägivallale ja röövimisele. Ta võib teatud elualadel olla isegi tegevust soodustav iseloomujoon. Näiteks on agressiivsed paljud kindralid. Vähe pole taolisi inimesi ka teadlaste hulgas. Osa neist on saavutanud edu arsti- ja õigusteaduses, osa pühendunud psühhiaatriale, mõned aga valinud hoopis pedagoogilise tegevuse. [ …] Agressiivsus võib endale leida täiesti vastuvõetava väljundi.“
Kurjategija psüühika ravimise eelduseks on kurjategija kui bioloogilise tüübi tunnistamine, seega kriminaalantropoloogia. Selle teooria järjekindel rakendamine peab muutma kurjategija ohutuks juba enne kuriteo sooritamist.
Kuritegevust kui sotsiaalset nähtust pole siiski võimalik bioloogiliste vahenditega kaotada. Antagonistlikus ühiskonnas endas peituvad kuritegevuse juured, mille kõrvaldamiseks ei piisa ka kõige oskuslikumatest neurokirurgilistest lõikustest. Mõned kodanlikud teadlased, kes jälgisid opereeritud süüdimõistetuid vanglais, jõudsid järeldusele: taoline kirurgiline sekkumine muudab inimesed „juurviljaks“.
Nõukogude Liidu aastakümnete pikkune praktika kinnitas: teatud tingimustes võib kurjategijat parandada ja ümber kasvatada. Seda tõestas juba Anton Makarenko oma erakordse pedagoogilise tegevusega. Kirjanik Grigori Medõnski laual klaasi all seisab hulk kunagiste kurjategijate pilte. Kirjeldame neist mõnda. Jegorka Bugai, mahalaskmisele mõistetud mees, kellele Mihhail Kalinin oli andnud armu. Pilt vangla õuelt: Bugai, Medõnski ja tütarlaps, kes otsustas saada Bugai naiseks ning oli tulnud esimesele kohtumisele. Selle kõrval perekonnapilt: isa, ema ja kaks last, keda polnuks, kui võitlus inimese eest poleks lõppenud edukalt. Või Saška Pšennõi, kes ühel meeleheitehetkel kirjutas Grigori Medõnskile: „Las hundikutsikat kasvatab hunt.“ Ja kõrval jällegi perekonnapilt: isa, ema, kaks last. Bugai töötas pärast vabanemist pikka aega kaevanduses, Pšennõi aga õpetas tööstuskoolis samasuguseid võrukaelu, nagu oli kunagi ise. Nende piltide kõrval on veel palju teisi. Ühtegi neist poleks, kui hundikutsikatest kasvanuksid hundid.

Tunnuspildil: Palju aastaid püüdsid sadistlikud tohtrid lobotoomia muuta kuritegelike või psüühiliste häiretega inimesi rahulikuks juurviljaks. Lobotoomia on aju otsmikusagarate ja taalamuse vaheliste ühenduste läbilõikamise operatsioon, mida kasutati 20. sajandi esimesel poolel peamiselt USA-s, Suurbritannias ja Skandinaavia maades depressiooni, skisofreenia ja muude psüühikahäirete raviks.

MAAJA