Mirdipärg ja rahakott hetääri elus

Esimene kaubanduslik reklaam pärineb Pompeji linnast, kui lõbunaise kingad jätsid liivale teate: „Järgne mulle”. Peale reklaamikunsti pärandasid antiikaja prostituudid tulevastele põlvedele loomulikult ka armu müümise kui tegevusala, millega saab elatist teenida.

Tänase ühiskonna pahesid kirudes on ehk kainestav mõelda, et prostitutsioon (nagu näiteks ka uimastite pruukimine, homoseksuaalsed suhted jms.) lokkas juba antiikajal. Ning tolle aja prostituudid ei erinenudki tänapäevastest oluliselt.

Lõbunaised jagunesid kolme klassi
Erinevalt kristlikust kehavaenulikust moraalist oli antiikne paganlus oma olemuselt looduse kummardamine. Seksuaalriitustes puudusid kindlad raamid ning seetõttu ei peetud ebaterveks mitte mingisugust seksuaalkäitumist. Templiprostitutsioon ja rituaalne seks olid kujunenud maailmapildi lahutamatuks osaks.
Antiikajal jagunesid prostituudid klassidesse (nii on ju ka tänapäeval). Sumerite üheks viljakusjumalannaks oli Ishtar (või Astheroth). Tema kultus oli seotud ka prostitutsiooniga ning mütoloogias oli tal palju armukesi. Ishtari templis oli kolme klassi lõbunaisi, igaühel oma positsioon. Kõrgema klassi hoorad osalesid ainult templis korraldatavates usulistes seksriitustes. Keskklassi lõbunaised magatasid neid templisse tulnuid, kes palusid Ishtarilt abi abielusadamasse jõudmiseks. Alamklass aga käis tänavail otsimas tavalisi kliente. Sealt levis seesugune lõbunaiste klassifitseerimine antiiksesse Kreekasse ja Roomasse ning üle kogu tsiviliseeritud maailma.

Mirdipärg peas, rahakott käes
Ateena riigimees ja luuletaja Solon asutas lisaks tavalistele avalikele majadele ka prostitutsioonijumalanna templi. Athena hetäärid võtsid selles templis innukalt osa kõigist Venuse pidustustest.
Eriliseks pidupäevaks oli iga kuu neljas päev. Nende pidustuste ajal tegid avalikud naised oma tööd väga suurejooneliselt ja andsid kogu sissetuleku templile.
Korintose Venuse templis elas preestrinnadena üle tuhande hetääri, kes olid igale külastajale valmis oma teeneid pakkuma.
Hetäärid ehk esteetilise prostitutsiooni esindajad kujunesid Periklese ajastul, umbes 5. sajandil e. Kr. Need olid lõbunaised, kes olid suurepärased lauljad, oskasid mängida kannelt ja puhuda flööti. Nad ei tegelnud kunagi esimese vastutulijaga ja valisid kliente vastavalt oma sümpaatiatele. Sõna „hetäär” tähendabki kreeka keeles kaaslast või armsamat.
Ühel vanal kreeka vaasil on kujutatud Venuse tempel, kus orjatari kõrval seisev hetäär võtab vastu võõra ettepaneku. Tema pead ehib mirdipärg, käes aga hoiab ta rahakotti. Huvitava seosena on mirdipärg kristlikus traditsioonis hoopis neitsilikkuse ja pruudi puhtuse sümboliks.

Hetäärid kui riigi tuluallikas
Hetäärid pidasid oma ametit avalikult ja iseseisvalt. Kui mõnele noorele ateenlasele keegi neist naistest meeldis, kirjutas ta tema nime templiseinale ja lisas juurde mõne naljaka lause. Hommikuti saatis iga lõbunaine oma orja templiseinu uurima ja kui seal leidus tema nimi, siirdus ta templisse ning jäi oma nime juurde ootama.
Ühiskondliku seisundi poolest olid hetäärid ebavõrdsed. Kujutades endast riigile tohutut tuluallikat, ei tohtinud nad lahkuda maalt ilma valitsuse loata. Luba anti aga ainult juhul, kui oli kindel, et naine Kreekasse tagasi pöördub.
Mõned hetäärid saavutasid oma eluajal suure kuulsuse. Üks selline oli Ateena kuulsaima riigimehe Periklese sõbratarja hilisem abikaasa Aspasia. Ta oli Periklese teine naine ning kuulus oma vaimukuse poolest. Et Aspasial puudusid Ateena kodaniku õigused, ei tunnistatud tema abielu Periklesega seaduslikuks. 432. aastal eKr. süüdistas opositsioon Aspasiat  jumalakartmatuses ja kupeldamises. Aga tänu Periklese vahelesegamisele mõisteti ta õigeks.

Neitsilikkuse ohverdamine Mutinusele
Roomas kogunesid templiprostituudid kliente otsima Venerae Cloacinae templi ümber ja osa teenitud rahast ohverdati templi altarile. Umbes 180. aastast eKr. anti Roomas välja seadus, mille kohaselt kõik prostituudid kaotasid kodakondsuse. Nad pidid oma ametiala eristusmärgina kandma kollaseid tuunikaid ja punaseid kingi.
Samas võtsid Roomas ja üldse Itaalias erootilistest ja priaapilistest rahvapidudest templihoovis ja selle ümbruses ühes lõbuneidudega osa ka soliidsed abielunaised. Nad erinesid kurtisaanidest vaid selle poolest, et kandsid näo ees linikuid.
Jumal Mutinuse kultus on Rooma usulise prostitutsiooni vanim vorm. Sellistel pidustustel ei riputatud kuldpärgija lillevanikuid mitte üksnes jumalakuju kaela, vaid ka tema suguelunditele. Abiellu astuv neiu siirdus enne pulmaööd templisse ja istus Mutinuse põlvedele – märgiks, et ta sümboolselt ohverdab jumalusele oma süütuse. Kuid mitte alati ei rahuldunud piigad ainult istumisega jumala põlvedel. Sageli ohverdati oma neitsilikkus ka tegelikult – seda võimaldas Mutinuse skulptuuri suguelund. Noorpaari pulmavoodisse pandi tihti väike Mutinuse kujuke, et mehel oleks kergem naiselt süütus võtta.

Rooma seitset sorti prostituudid
Antiikses Roomas nimetati lõbunaisi vastavalt nende välimusele, positsioonile ja klientide otsimise kohale mitmeti.
Busturiaeks hüüti lõbutüdrukuid, kes öösel uitasid haudade ja puuriitade ümbruses ning olid matustel teatud tasu eest nutunaisteks. Famosae olid aadlisoost naised, kes rahuldasid oma suurt armukirge lõbumajades ning ohverdasid saadud raha jumalale. Lihavaid prostituute hüüti nimega junicae ja vitellae ning ainult öösel ringi liikuvaid nimega noctilucae.
Casalides elas väikeses onnis ning muretses kliente trahteritest ja võõrastemajadest. Diabolares ehk diaholae olid kindla peavarjuta, vanad ja kurnatud naised, kelle teenus oli väga odav. Forariae ehk sissesõitnud olid naised, kes tulid küladest linna prostituudileiba sööma.

Bordellis asub õnn
Vana-Kreekas tekkisid esimesed lõbumajad Ateenas. Need ehitati sadama lähedusse ja seetõttu olid alguses lõbumajade klientideks peamiselt meremehed. Intiimteenus ei olnud väga kallis ning asutusi juhtis linnavalitsus. Roomas asutati palju lõbumaju keiser Caligula ajal, kes lubas neid avada kõigil soovijail ning ka tal endal oli suur bordell. Avaliku maja sildiks oli fallos, maalitud või kipsist valmistatud. Selle alla oli tihti kirjutatud: „Hic iacet felicitas” (Siin asub õnn). Sutenööriks ning majapidamise juhiks oli riigiametnik, keda kutsuti pornotroposeks.
Kui klient oli naise välja valinud, siseneti uksest, mille kohal rippus plaadike prostituudi nime ja hinnaga. Siis keeras lõbunaine plaadi teistpidi, kus oli kirjas occupata (hõivatud).
Keegi ei pannud pahaks, kui mees lõbumajas käis. Nagu väitis üks kreeka humorist, pidi iga oma seltskondlikku kasvatust viimistleda tahtev noormees dicterionis ehk riiklikus lõbumajas tingimata vähemalt ühe korra käima.
Seega suhtuti Kreekas prostitutsiooni küllalt tolerantselt, see oli nn. hea pahe, mis pidi ära hoidma suuremad patud. Ometi olid kurtisaanid juba tollal pidevalt seadusandliku võimu hammaste vahel. Ateena ülikute nõukogu tegeles pidevalt neile piiride seadmisega, prostituudid aga tegid kõik nende piiride laiendamiseks või ignoreerimiseks.

MAAJA