Mille poolest erineb psühhopaat sotsiopaadist?

Suurem osa ekspertidest usub, et psühhopaatidel ja sotsiopaatidel on ühiseid jooni. Nende sisemine arusaam õigest ja valest on kehvapoolne ning nähtavasti ei suuda nad ka teiste inimeste tundeid mõista või neid jagada.

Kuid on ka erinevusi. USA California osariigis tegutseva Sacramento maakonna vaimuhaiguste ravikeskuse psühholoogi L. Michael Tompkinsi osutusel on kriitilise tähtsusega see, kas inimesel on olemas südametunnistus ehk väike sisemine hääl, mis meile märku annab, kui me midagi valesti teeme.
Psühhopaadil pole südametunnistust. Kui ta raha varastamise eesmärgil valetab, ei teki tal mingisuguseid moraalseid kõhkluseid, ehkki ta võib kahetsust teeselda. Ta võib jälgida teisi ja nende käitumist matkida, et end mitte „välja anda”, selgitas Tompkins.
Sotsiopaadil reeglina on südametunnistus, kuid see on nõrk. Ta võib küll endale aru anda, et kaaskodaniku raha varastamine on väär ja võib seetõttu tunda süümepiinu või kahetsust, kuid see ei takista teda ometi varastamast.
Nii sotsiopaatidel kui ka psühhopaatidel on puudulik empaatiavõime ehk suutlikkus end kellegi teise olukorras kujutleda ja tema tundeid mõista, rääkis raamatu „The Midas Complex“ (Midasekompleks) autor dr Aaron Kipnis. Psühhopaat näeb teistes inimestes objekte, mida ta võib enda huvides ära kasutada.
Suurem osa psühhopaate pole tegelikult vägivaldsed, ehkki neid filmides ja telesarjades sageli sellistena kujutatakse. Füüsilise agressiooni asemel kasutavad nad oma tahtmise saavutamiseks kaaskodanike manipuleerimist ja hoolimatut käitumist.
„Kõige hullemad neist on külmalt kalkuleerivad mõrtsukad,” nendib Kipnis. „Teised on osavad korporatiivsel karjääriredelil ülespoole ronima, isegi kui nad peavad selle nimel kellelegi haiget tegema.”
Kui need omadused teile mõne pereliikme või töökaaslase juures tuttavad tunduvad, võib teil tekkida kiusatus mõelda, et te elate või töötate koos psühhopaadi või sotsiopaadiga. Kuid ainuüksi kiuslikkus või isekus ei tähenda tingimata, et inimesel on vaimse tervise häire.
Psühhopaate pole lihtne ära tunda. Nad võivad olla väga intelligentsed, karismaatilised ja emotsioonide jäljendamises osavad. Nad võivad teeselda, et tunnevad mõne kaasinimese vastu siirast huvi, kuid tegelikkuses ei hooli temast tõenäoliselt küünevõrdki.
Sotsiopaadid pole sama osavad mängureeglite järgijad. Nad ei varja tõsiasja, et ei hooli kellestki peale iseenda. Sageli süüdistavad nad teisi ja leiavad enda ühiskonnavaenulikule käitumisele kõikvõimalikke ettekäändeid.
Mõned eksperdid peavad sotsiopaate „kuumaverelisteks” – nad käituvad, mõtlemata, mida see teiste jaoks kaasa toob.
Psühhopaadid on „külmaverelisemad” ja kalkuleerivamad – nad kavandavad oma samme mitu käiku ette ning rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks agressiooni kainelt arvestatud moel.
Nüüdisaegsed uuringud annavad mõista, et psühhopaatide aju ehitus pole samasugune nagu teistel inimestel. Võimalik, et füüsilised erinevused ajus takistavadki neil kaasinimeste kannatustega samastumast.
Nood erinevused võivad muuta isegi organismi elementaarseid talitlusi. Kinolinal verd või vägivalda nähes hakkab enamikul inimestest süda kiiremini lööma, hingamine sageneb ja peopesad hakkavad higistama.
Psühhopaadil ilmneb vastupidine reaktsioon – ta muutub rahulikumaks. Kipnisi osutusel aitab see omadus psühhopaatidel olla kartmatud ja käituda riskantselt. Nad ei karda oma tegude tagajärgi.

Psühhopaat on…

…teistest ratsionaalsem.
Seni kuni asjad juhtuvad, tegevus toimub ja tal ei ole igav, ei kipu ta takerduma negatiivsetesse emotsioonidesse, nagu hirm, kurbus, kahetsus või meeleheide. See võimaldab psühhopaadil hästi lahendada keerulisi probleeme ja vajadusel kiiresti töötada. Samuti annab see võimekuse jääda rahulikuks ja häirimatuks ka hädaolukorras või kui tähtaeg ripub kirvena pea kohal. Inimestel, kes on sattunud eluohtlikku olukorda, on suurem võimalus ellu jääda, kui on juhtumisi sündmuskohal, sest suudab tegutseda kiiresti ja külma peaga, ilma et teda eksitaksid kaasinimeste valu ja kannatused.
…eri olukordades peaaegu erinev inimene.
Psühhopaat on nagu kameeleon. Ta suudab kohandada oma käitumist nii, et see sobiks iga olukorraga, millesse satub. Oskab teiste inimeste usalduse võitmiseks kasutada meelitusi ja komplimente. On vilunud näitleja, suutes jäljendada emotsioone ja etendada mis tahes rolli, mida olukord nõuab. Võib olla naljakas ja võluv meelelahutaja või empaatiline kuulaja, pannes teise uskuma, et ta hoolib temast sügavalt – seda kõike juhul, kui see on talle mingil moel kasulik.
…tüdineb teistest inimestest ja nende tegemistest kergesti.
Psühhopaat vajab adrenaliini oma soontes pulbitsemas, muidu hakkab tal peagi igav. Oma igapäevase adrenaliinilaksu võib ta saada riskantsest eluviisist või tööst, mis hõlmab suure hulga inimeste juhtimist. Või on need hoopis stimulaatorid ja droogid, mis vajaliku energiasüsti annavad. Kui asjad muutuvad liiga igavaks, kipub ta mängima inimestega mõttemänge, et rahuldada oma pidevat stimulatsioonivajadust.
…käitub sageli impulsiivselt.
Psühhopaadil on kalduvus tegutseda ja käituda oma tujude järgi ning võtta asjatuid riske. Neil hetkil ei mõtle ta ette ega võta arvesse võimalikke tagajärgi. See võib olla mõni süütu asi, nagu Netflixi maraton kella 4-ni hommikul, teades, et peab olulise ülesande täitmiseks kindlasti juba kell 7 üles ärkama. Aga ka midagi pahelisemat, nagu näiteks see, et ta leiab end ühtäkki helistamas oma vanale diilerile, kuigi olid andnud lubaduse jätta kokaiiniga lõplikult hüvasti.
…valetab tihti, teadmata isegi, miks ta seda teed.
Isegi siis, kui tõtt rääkida pole psühhopaadil mingi probleem vastata sageli teiste inimeste küsimustele valega. Aeg-ajalt valetab ta selleks, et saada tähelepanu või näidata end parimas võimalikus valguses. Kuid ta räägib sageli ka valesid, mis ei muuda teda ei paremaks ega huvitavamaks. See, mis teda erutab, on valetamine ise, see on psühhopaadi jaoks nagu kunstivorm.
…võtab harva vastutuse oma tegude eest.
Oma tegude eest vastutamine pole psühhopaadile omane, sest kui asjad lähevad hapuks, kipud tundma, et see pole üldsegi tema süü. Pigem on tema äpardustes süüdi teised inimesed või asjaolud. Näiteks kui ta murrab sõbrale antud sõna, on see ülemuse pärast, kes nõuab temalt liiga palju. Kui ta jääb pidevalt tööle hiljaks, on süüdi elukaaslane, kes hõivab tundideks nende ühise vannitoa. Neil harvadel juhtudel, kui psühhopaat süü omaks võtab, on põhjuseks see, et ta tunneb end nurka surutuna, aga sa ei tunne tegelikult kahetsust.
…eelistab parasiitlikku elustiili.
Psühhopaadil on pihud alati enda poole ja ta jälgib hoolikalt, et saaks vastu rohkem, kui ise teisele annab. Tema sissetulekud võivad olla suuremad kui tema pereliikmetel kokku, ent ta ei tunne mingit piinlikkust kolida määramata ajaks oma õe elutoa diivanile või elada mõnuga isa-ema kulul. Kui keegi teeb talle välja, võõrustab teda kuninglikult või osutab talle suure teene, vastab samaga ainult sel juhul, kui teab, et tal on sellest tulevikus kasu.
…ei arva, et tal võiks midagi viga olla.
Psühhopaat tunneb end üldiselt hästi ega taju endal mingeid psühholoogiliste või psühhiaatriliste probleemide sümptomeid. Ainuüksi mõte psühholoogi vastuvõtule minekust tundub talle naeruväärne, nagu ka võimalus, et tal võiks olla mingi isiksusehäire. Ainus variant, miks ta peaks kunagi pöörduma professionaalse psühholoogilise nõustaja poole, on see, kui ta on sattunud teiste inimeste hoolimatuse või pahatahtlikkuse ohvriks.

* * *

Paljud sotsiopaadid sooritavad ebaausaid tegusid ilma vähimagi vihjeta kahetsusele – tegudele, mis võivad hõlmata füüsilist agressiooni ja teiste avalikku alandamist. Ehtne sotsiopaat ei tunne kahetsust teiste tunnete kahjustamise, valetamise, manipuleerimise ja lubamatu käitumise pärast.
Kui ta teeb midagi valesti, proovib see inimene süüd endalt ära võtta ja teistele inimestele üle anda.
Ta kahjustab igal ajal kedagi, kui see vastab tema eesmärkidele. Sellepärast on nad sageli äärmiselt edukad. Kuid pidage meeles, et populaarne arusaam, nagu kahjustaks sotsiopaat teisi lõbu pärast, ei vasta alati tõele: ta tegutseb lihtsalt nii, nagu tahab, muretsemata selle mõju pärast, mida see teistele avaldab.
Selle häirega inimesed kohtlevad loomi tavaliselt julmalt, ilmutamata kahetsust.
Sotsiopaat ei kõhkle elus valede seeria kaudu edasi liikuda – tegelikult tekitab tõe rääkimine talle palju rohkem ebamugavusi. Ja kui tema valed on avastatud, proovib ta neid varjata, luues uusi valesid või eitades öeldut. Teisest küljest tunnistab ta, kui teda tabab suur vale, tunnistada kõike dramaatiliselt, püüdes säilitada oma lojaalsust.
Näiteks võib ta vanduda ravi otsima, aga ei tee seda tegelikult kunagi või proovib seda lühiajaliselt muuta, et alles varsti pärast seda vanade harjumuste taastamiseks.
Ka sotsiopaadid armastavad valetada oma mineviku kohta. Proovige tuvastada tema lugudes vastuolusid, veenduge, kas keegi, kes teda tunneb, ei nõustu tema esitatud faktide versiooniga või avaldab tahtmatult teavet, mida ta üritab varjata.
Mõned neist teevad suuri jõupingutusi, et panna teisi uskuma oma valesid: näiteks lahkuvad kodust iga päev „tööle”, ilma et tal siiski tööd oleks.
Mõni on piisavalt petlik, et võtta valet, mida nad räägivad tõena. Charles Manson ütles kord: „Ma ei tapnud kunagi kedagi! Mul pole vaja kedagi tappa!”, viidates tõsiasjale, et mõrva panid toime tema jüngrid, mitte tema ise.
Sotsiopaadid on võimelised kogema olukordi, mis oleks kellegi jaoks äärmiselt liikuvad, ilma emotsioone näitamata. Kuna nad ei salvesta selliseid olukordi nagu tavalised isikud, reageerivad nad ohtlikes või hirmutavates olukordades vaevalt. Kui nad on suurepäraste või halbade uudiste eest varjatud, reageerivad nad sellele ebamäärase väljendiga.
Kui normaalne inimene reageerib emotsioonide või paanikaga sündmusele, mis ei näi häirivat tõenäolist sotsiopaati, ei pruugi ta sündmusele reageerida vähenenud empaatiavõime tõttu – mis on üks asotsiaalse isiksusehäire sümptomeid.
Uuringud näitavad, et sotsiopaadid ei näe muret piltide pärast, mis enamikku inimesi häirivad, isegi kui nad saavad hoiatuse, et neid ähvardab väike elektrilöök, samas kui normaalsed inimesed väljendavad sellistes olukordades hirmu ja ärevust.

NB! Loe ka:
Kas kurjategijaks saadakse või sünnitakse?
Mees, kes müüs maha Eiffeli torni
Ajaloo suurimad finantspetturid
Kuidas psühhopaadid 2008. aastal maailma majanduse põhja lasid