Miks Winston Churchill tahtis Nõukogude Liitu säilitada
Suurbritannia peaminister sir Winston Leonard Spencer-Churchill ei armastanud tavaliselt tseremooniaid oma sünnipäeva auks, eelistades tähistada neid kodus, pereringis. Ent oma 69. sünnipäev aastal 1943 tuli tal veeta kodust kaugel – Teheranis.
Isemeelne juba lapsepõlves, säilitas Winston Churchill mõned harjumused, mida käsitatakse „halbadena”, kogu oma pika elu jooksul (1874–1955). Veel teenistuse ajal Indias tegi ta lähemat tutvust viskiga, Kuubal viibimise ajal aga kiindus Kuuba sigaritesse…
Kaugel kodust
Ent peaministri tõeliseks kireks oli Armeenia konjak, millega teda heldelt kostitati tema esimesel visiidil Nõukogude Liidu pealinna aastal 1942. Oma elupäevade lõpuni sai ta igal aastal Moskvast sünnipäevakingituse – 400 pudelit suurepärast armeenia „Dvinat”. Selle suhtes sai temast selline asjatundja, et ükskord, juba pärast sõja lõppu, tabanud konjaki maitses muutust, pöördus ta Stalini poole vastava küsimusega. Viimane käskis asjas otsekohe selgust saada. Tuli välja, et „Dvinaga” tegelenud veinitööstur oli olnud GULAGis, aga nüüd juba ennistatud vanale tööpostile – tänu sir Winstoni peenele maitsetundlikkusele.
Oma 69. sünnipäeva tuli Churchillil tähistada Iraani pealinnas, uutmoodi seltskonnas, mille moodustasid Hitleri-vastase koalitsiooni kolm riigipead. Tuldi kokku mõistagi mitte vaid sir Winstoni õnnitlemiseks – küsimusi arutlusteks oli ülikülluses. Muide – sünnipäevalapsel enesel polnud südames mitte midagi selle vastu, et tähistada seda päeva sellises seltskonnas.
Konverentsi kohta valiti kaua, kuni jäädi Teherani juurde. Selle eelõhtul püüti linn puhastada saksa agentidest, ent kõik mõistsid, et neid jäi alles veel küllalt palju, põhjustamaks mistahes provokatsioone. Sellepärast püüdsid kõik kolm delegatsiooni võtta kasutusele oma turvameetmed. Churchill tuli kohale Kairost, kus oli enne kohtunud Roosevelti ja Hiina liidri Chiang kai-Shek’ga. Kohtumine läks libedalt, võeti vastu rida otsuseid Jaapani poolt okupeeritud Kagu-Aasia asjus. Churchill lendas Teherani heasoovlikus häälestuses, mis sai paraku peagi rikutud. Juba teel lennujaamast täheldas ta, et iga 50 m tagant seisid tänavail Pärsia ratsaväelased, nende vahel tunglemas arvutult uudistajaid. Paljud viimastest võinuksid vahetult ligi pääseda autole, sest jalgsi liikuvaid politseinikke polnud kuskil näha. Pealegi sõideti väga aeglaselt, viimases kurvis seisti oma kolm minutit liiklusummikus. Kaks-kolm meeletut tüüpi pommide või püstolitega võinuks oma kavatsuse vabalt teoks teha. Jumal tänatud – kõik läks hästi.
Inglise ja Nõukogude saatkonnad asusid peaaegu kõrvuti, Ameerika oma neist ligi pooleteise kilomeetri kaugusel. Sellest johtus täiendav oht läbirääkimistes osalejaile, kes olid sunnitud pidevalt ristlema mööda Iraani pealinna kitsaid tänavaid. Sel ettekäändel, ka läbirääkimiste pidamise mugavuse nimel, pani Stalin USA president Rooseveltile ette majutuda Nõukogude saatkonda. Ettepanek võeti vastu, Churchilli meelepahaks – tema seisukohalt sai „isake Joe” (nagu ta Stalinit nimetas) sellises olukorras täiendavaid eeliseid.
Külaline vastutahtmist
Esimene kohtumine (28. novembril) toimus Nõukogude saatkonnas. Kolme suurriigi juhid, saanud kokku esmakordselt, vahetasid käepigistusi. Peamiseks arutlusaineks oli teise rinde avamine. Tõsi küll, liitlased nimetasid seda tagasihoidlikumalt – „dessandi maabumiseks Prantsusmaale”. Teiseks rindeks pidasid nemad (juba tegelikkuses) oma võitlusi Hitleriga Aafrikas ja Lõuna-Itaalias. Muide – mitte alusetult: Itaalia-Saksamaa armeegrupi „Aafrika” purustamist kroonis 250 000 vastase sõduri ja ohvitseri vangivõtmine. Üldiselt saatis edu 1943. aasta suvel ja sügisel liitlasi kõikidel rinnetel. Augustis võtsid anglo-ameerika väed Sitsiilia. 8. septembril teatas Itaalia sõjast väljaastumisest, ent liitlaste edukas edasiliikumine Rooma suunas jätkus. Mussolini arreteeriti, omalt poolt andis Punaarmee sakslastele otsustava löögi Kurski all. 6. oktoobril vabastati Kiiev, septembris algas strateegiline operatsioon Valgevene vabastamiseks. Sellepärast tundis Stalin end läbirääkimiste laua taga enesekindlalt, seda enam, et enne konverentsi oli salaluure teatanud: liitlaste sissetungi-operatsioon Prantsusmaale on küps, asi on vaid ülemjuhataja ja konkreetsete tähtaegade määramises. Teherani suundudes andis Stalin enesele aru, et Nõukogude Liit on nüüd võimeline saama fašistlikust Saksamaast võitu ka üksinda, sestap oletas, et teise rinde avamisest on ilmselt enim huvitatud lääneliitlased.
Möödus aastaid, enne kui sai lõplikult selgeks, milline oli 1943. aastal lääne-liitlaste tõeline seisukoht. President Roosevelt rääkis oma sõjalises suhtlusringis: „Ameeriklased ja inglased peavad hõivama suurema osa Euroopast. Inglismaa mõjusfääri jäävad Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg, ka osa Lõuna-Saksamaast… Ent Berliini peavad hõivama Ameerika Ühendriigid.” Need plaanid said teatavaks Nõukogude juhtkonnale. Nimelt sellele toetus Stalini plaan hõivata Berliin iga hinna eest. Selles osas oli ta veendunud liitlaste määrangutes. Churchill püüdis ju välistada Punaarmee edasiliikumist väljapoole NSV Liidu piire. Neist kujutlustest lähtudes pani ta juba varem ette liitlaste dessanti Balkanile (tema sõnul „tabada vaenlase kõhualuse hella kohta”), et edasitungis põhja poole isoleerida Punaarmee sissetung Ida-Euroopa maadesse.
Esimesel istungil rääkis Roosevelt peamiselt sõjast Vaikse ookeani regioonis. Stalin lubas pärast Saksamaa purustamist aidata liitlastel anda otsustav hoop Jaapanile, mis äratas seda enam sümpaatiat Rooseveltis. Teine päev algas pidulikult. Churchill andis Stalinile üle „Stalingradi mõõga”, graveeringuga „sügava vaimustusega briti rahvastelt”. Stalin suudles mõõka, näitas seda Rooseveltile ja, pistnud selle tagasi tuppe, ulatas enese taga seisvale Vorošilovile. Sellist liigutust mitte oodanud võttis too selle kohmakalt kätte, ja mõõk prantsatas tupest põrandale. Mõne hetke segadust päästis Churchilli teravmeelne nali. Kuigi läbirääkimiste käigus soosis Stalinit rohkem Roosevelt, näis tema suhtumine Churchillisse siiski südamlikum.
Kolm võimumeest
30. novembril, konverentsi kolmandal – oma sünnipäeval, kutsus sir Winston kõik oma peatumispaika külla, mis tõotas muuhulgas ka võimalust suhelda Staliniga mitteametlikumas õhkkonnas. Hiljem meenutas ta: „Ma teadsin, et Roosevelt ja Stalin lepivad kokku: ent tähestiku põhjal seisab Britannia eespool, mina olen neist mõlemast vanem. Sõtta astusime me kõikidest teistest varem, ja lõpuks – on ikkagi minu sünnipäev. /…/ Mu paremal käel istus USA president, vasemal Venemaa valitseja… Too õhtu sai kõige tähenduslikumaks sündmuseks mu elus…”
Tõepoolest – esmakordselt istusid ühe laua taga ja suhtlesid sundimatult kolm inimest, kes käsutasid toona ühtekokku 20 miljonilist armeed. Lõppistungil märkis Britannia peaminister: „Meie kohtumine peaks sisendama sakslastesse läheneva häda eelaimust…” Nõnda ka sündis.
Kommunismi veendunud vastane, silmapaistev riigitegelane Winston Churchill oli ere, mitmekülgselt andekas isiksus. Maailma suurtest asjadest tagasi tõmbunud, pühendus ta maalimisele ja kirjandusele. Tema piltidesse, mis pandud Louvre’is välja Charles Moraini varjunime all, suhtus tunnustavalt Picasso. Pärast autori surma müüdi üks maalidest maha 2000 dollari eest. Sir Winstoni kirjanduslik talent on tunnustatud Nobeli preemiaga (1953.), vaatamata sellele, et tema peamiseks konkurendiks oli kuulus Ernest Hemingway.
Peale kõige muu oli Churchill alati huvitav ja teravmeelne vestluskaaslane, ent peamine – tark ja läbinägelik inimene. Kui palju väärt on üksnes tema küüniline, ent ennäe, lausa prohvetlik mõtteavaldus: „Kahju, et NSV Liit laguneb veel 20. sajandil. Teda tuleks säilitada võimalikult kaua – on see ju soodus toorainebaas ja kasulik turg moraalselt vananenud toodete turustamiseks…”
Öeldud nüüdsest rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi…
©Peter Hagen
Tunnuspildil: (Vasakult) Stalin, Roosevelt ja Churchill Teherani konverentsil.
Seda on elu mulle õpetanud
Sõda, abielu ja tilgake viskit. Poliitik, kirjanik ja ohvitser Winston Churchill jagas meelsasti oma elukogemusi. Esitame siin mõned tema paljudest värvikatest tsitaatidest.
* Ma uskusin aastaid, et tänu oma kogemustele ja loomupärasele andele oli mu isa aru saanud, et ma olen sõjaline geenius. Hiljem öeldi mulle, et ta oli lihtsalt jõudnud arusaamisele, et ma ei ole piisavalt tark, et advokaadiks saada.
* Ma olen alati alkoholist rohkem kätte saanud kui alkohol minust.
* Seda olen ma õppinud: ära kunagi anna alla! Ära kunagi anna alla! Ära kunagi anna alla! Mitte, mitte, mitte kunagi! Mitte milleski, ei suures ega väikeses, ei rohkem ega vähem olulises ei tohi kunagi alla anda! Välja arvatud siis, kui seda nõuab mõistus või au. Ära kunagi anna alla võimule! Ja ära kunagi anna alla vaenlasele tema silmanähtava ülekaalu tõttu!
* Kui Hitler põrgusse marsib, teen ma alamkojas kuradile endale komplimendi.
* Meie päevil on sõda kõle – kasutu ja igasugusest aust ilmajäetud. Kadunud on selle varasemate aegade toredus ja hiilgus. Sõda ei ole midagi muud kui vaev, veri, surm ja valelik propaganda.
* Sõjaväelase aupaistet ei ole enam olemas. Sõdurid on paremini kaitstud kui tsiviilisikud, kuigi neil rahuajal samasugust mugavust ei ole.
* Kui ma konteksti sulandumata vaatan tulevikku, usun ma, et ajalooratas on hakanud aegamisi pöörduma ja inimlikkusel tuleb läbi teha rikkuse ülim katsumus.
* Parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga.
* Seal, kus on sõnavabadus, öeldakse alati välja palju rumalusi.
* Ma olen alati arvanud, et päev, mil hobune vahetati välja sisepõlemismootori vastu, on väga kurb verstapost inimkonna arengus.
* Minu elu kõige hiilgavam saavutus on see, et sain oma naiselt nõusoleku minuga abielluda.
* Ma eelistan maalida maastikke. Puu ei kurda selle üle, et ma ei ole seda õiglaselt kohelnud.
* Minu elus on pühaks rituaaliks sigarite suitsetamine ning alkoholi tarbimine enne ja pärast söögikordi ning vajaduse korral ka nende ajal ja vahel.
* Kui ma noore mehena allohvitserina Lõuna-Aafrikas teenisin, ei kõlvanud vesi joomiseks. Maitse parandamiseks lisasime sellele viskit. Läbi vaeva ja valu õppisin ma seda armastama.
* Ema säras mulle ehatähena. Ma armastasin teda väga – kuid ainult eemalt.
* See oli maa ja tema rahvas, kellel oli lõvi süda. Mul oli õnn olla see, kellel paluti möirata. Loodetavasti pakkusin lõvile välja ka kõige õigema koha, kuhu küüned sisse lüüa.
* Keegi ei väida, et demokraatia on täiuslik või eksimatu. Pigem öeldakse, et demokraatia on kõige halvem valitsemisviis pärast kõiki teisi aja jooksul läbiproovitud valitsemisviise.
* Ma kujutan surma endale ette sametise pimedusena. Tunnistan, et võin selles ka eksida. On mõeldav, et ma sünnin uuesti hiina kulina. Sel juhul esitan ma protesti.
