Mamsel Ljudmilla: „Minult õpivad tüdrukud kõige kuumemaid trikke!”
Ljudmilla, sa pead juba ligi kümme aastat lõbumaja, kuidas see kõik algas?
Ljudmilla: Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis sai asi alguse õnnelikust juhusest. Tegelikult olen ma elukutselt juuksur. Juba üsna noorelt hakkasin maksujõuliste härrade kaasabil oma sissetulekut suurendama. Istusin sageli hotellibaarides ja ootasin, kuni mõni härra mulle oma visiitkaardi jättis, mille tagaküljele oli kirjutatud toa number. Mu äri õitses ja mul oli ka palju püsikliente. Ühel päeval ütles üks klient, et ma võiksin ise lõbumaja avada. Hakkasin ettepanekust kinni ja koos selle mehega panimegi äri käima.
Eesti tingimustes on lõbumaja pidamine vist üsna keeruline ettevõtmine?
Ljudmilla: Õige, peame vältima, et meie töötajate hulka ei satuks narkomaane ega vargaplikasid. Siis pole meil ka mentidega pahandusi. Pealegi, nagu öeldakse: käsi peseb kätt. Ma usun, et te mõistate, mida ma mõtlen.
Kuidas suhtuvad lõbumajasse läheduses elavad naabrid?
Ljudmilla: Püüame olla vaiksed ja mitte tähelepanu äratada, ka klientidel palume parkida oma autot meie majast kaugemale.
Keegi irvhammas on öelnud, et läbi aegade on olnud politsei ja prostituutide vahel on samasugune suhe kui koeral ja kassil.
Ljudmilla: Väga tabav võrdlus. Koer ajab kassi taga, haugub tema peale, üritab isegi hammustada, kuid päris maha ei murra. Samasugune suhe on ka politseinike ja prostituutide vahel.
Kes on teie kliendid?
Ljudmilla: Meie maja külastajad on 30–70 aastat vanad, enamus nii 40 ringis.
Võib oletada, et kliendid esitavad üsna kõrgeid nõudmisi. Kust te endale kvalifitseeritud tööjõudu hangite?
Ljudmilla: Alguses võtsin kampa paar tüdrukut, keda ma tundsin oma tegevuse algusaegadest. Hiljem olen neid leidnud ka ajalehekuulutuste kaudu. Püüame arvestada iga maitsega, kuid üldiselt on tööjõuga probleeme.
Kas teie maja töötab ka eesti naisi?
Ljudmilla: Neid ei võta ma tööle põhimõtteliselt. Eesti naine ei sobi teenindajaks. Müüjana või ettekandjana on ta külm, hoolimatu, lõbutüdrukuna aga nipsakas ja ülbe. Lõbumaja pole küll see koht, kus oma isekust välja elada. Venelannad on hoopis teisest puust – soojemad igas mõttes.
Milliseid nõudmisi sa oma töötajatele esitad?
Ljudmilla: Ma olen väga valiv. Eelkõige peavad nad vastama teatud põhinõuetele. Nad peaksid olema vähemalt 25–30-aastased. Nooremaid ma tööle võtta ei tahaks, sest nad kipuvad olema ebakindlad, lapsikud või nipsakad. Või nad ei oska klienti ära kuulata. Ka peavad nad olema atraktiivsed, oskama enda eest hoolitseda. Muidugi on need liiga kõrgendatud nõudmised. Tegelikkuses olen sageli sunnitud latti kõvasti allapoole laskma. Pealegi ei jää mul muud üle, kui pean ise tüdrukuid välja õpetama. Näitan neile, kuidas tuleb ennast erootiliselt riietada, minkida, istuda ja astuda. Ka räägin neile seda, mida klient voodis lõbutüdrukult ootab.
Sa tegeled siis mõnes mõttes täiendõppega?
Ljudmilla (naerab): Võib ka nii nimetada. Õpetan tüdrukutele, kuidas käte, rindade või kõigi kehaavadega külastajat pealaest jalatallani rahuldada. Nad peavad suutma mehe ekstaasi viima, ilma et nad sealjuures ise n-ö läbi põleksid. Ka näitan ma neile mõne mehe peal, kuidas teha suuseksi, nii et klient mõnust minestab.
Ja tulemus?
Ljudmilla: Kui äri õitseb, siis olen järelikult hea õpetaja olnud. Klientidest meil puudu ei tule. Umbes kaks kolmandikku külastajatest on püsikunded, kes ei hakka hinna üle tingima.
Kuidas sa suhtud sellesse, et naisõiguslased nõudsid omal ajal erootikatelefonide telereklaamide keelustamise?
Ljudmilla: Sellised pipardajad võiksid kogu oma kambaga kolida Lesbose saarele ja seal oma meestevaba koloonia teha, kui nad leiavad, et juba ainuüksi meeste tähelepanu on neile ahistav. Naine on mehe jaoks seksuaalsete ihade objekt olnud juba aegade hämarusest ja nii see ka jääb. Mingisuguste liikumiste, loosungite ja kaebuste abil seda ei muuda.
MAAJA
