Söödavaid puuvilju meenutades!

See juhtus ühel suvel, aastaid tagasi. Kolasin Tallinnas mööda Stockmanni kaupluse toiduosakonda. Äkki hakkasid silma korvikesed imeilusate virsikutega. Võimatu oli neid mitte osta…

Kodus oli aga pettumus suur – ilusa välimusega virsikud olid kõvad, absoluutselt ilma igasuguse maitseta ja kuivad. Olin šokeeritud ja mõtlesin, et ma ei tunne enam vanaduse tõttu maitset. Kuid siis tuli mulle kurikaval idee. Helistasin naabermajas elava tuttava pojale, kes oli tollal 14-aastane. Tegin hääle mesimagusaks ja kutsusin ta endale külla. Lollike tuligi! Tegin hääle veel magusamaks, et poiss mu alatut plaani ei aimaks ja pakkusin talle virsikut. Minu külalislahkuse kurja tagamaad mitteaimav kutt lõi hambad virsikusse ja hüüatas: „Sel pole ju üldse maitset!“
See oli minu senise elu suurim õnnehetk! Järelikult polnud asi selles, et mu keel ei tunne enam maitset, vaid meie kauplustes müüdavad virsikud on lihtsalt kaubanduslik mulaaž…

Öeldakse, et vanasti oli lumi valgem, suhkur magusam, varblased suuremad ja jne. Tõepoolest, oli küll! Mäletan, kui minu lapsepõlves müüdi tänaval Ungari või Moldova virsikuid, siis nende isuäratav aroom oli tunda juba mitmekümne meetri kauguselt. Ja maitse! Kuldkollase viljalihaga virsikut sai süüa ainult taldriku kohal, sest see lausa nõretas mahlast. Ja Krimmi juulikuised virsikud! Unustamatud mälestused.
Nüüdseks on see kõik kauge, noortele täiesti tundmatu maailm. Praegu tuleb meil leppida papist ja plastmassist puuviljadega, mida on küll värvi poolest kena vaadata, kuid mis kohe mitte kuidagi süüa ei sünni. Tõsi, ega nad ei tapa, kuid nende söömisel küll erilist mõtet ei ole.
Puu- või aedviljad on korjatud liiga vara ehk enne täielikku küpsemist. Paljud viljad, mida näeme toidupoodides, korjatakse tihti enne müüki panekut ära pooltoorelt. Teatud toodetes on vitamiinid end juba enne ammendanud, kui meie neid oma poeriiulitel näeme. Mõnikord koristatakse saaki nädalaid või isegi kuid enne ostmist. Pinnas on kunstväetiste kasutamise tulemusel muutunud toitainetevaeseks. Vastavalt USDA (United States Department of Agriculture) dokumentidele ja 2004. aasta ajakirjas „Journal of the American College of Nutrition“ avaldatud aruandele on puu- ja köögiviljade toiteväärtus tänapäeval madalam kui 1970. aastatel. Kommertspõllumajanduse ja kasutatavate väetiste tõttu sisaldab muld märkimisväärselt vähem elutähtsaid toitaineid ja mineraalaineid. Näiteks ei sisalda pinnased enam piisavalt mineraalaineid nagu seleen ja magneesium.
Tobedad arstid aga soovitavad ühtelugu: sööge rohkem puu- ja aedvilju! Andke andeks, totakad tohtrid, pilkate või lausa mõnitate? Ma söön parem vanu ajalehti kui Hispaania tomateid, Hollandi maasikaid või Itaalia virsikuid.
Kahju on inimesest, kes, endal enesekindla idioodi ilme näol, „asjatundlikult“ kastist kõige maitsvamat mangot valib. Huvitav küll, milliste tunnuste põhjal? Olen mitmel korral kaupluses mõnele naiivsele prouale öelnud: „Hea inimene, ärge ostke neid mangosid, need ei kõlba süüa!“ Ja minu argumendid ära kuulanud, on õnnetu tarbija ka ostust loobunud.

Ma olen käinud kaks korda Indias, kümme korda Tais, Brasiilias, Laoses, Kambodžas, Araabia Ühendemiraatides, Egiptuses, Marokos, Tuneesias, Indias, USAs, ja ma tean täpselt, milline söödav mango välja näeb ja milline lõhn küpsel viljal olema peab. Olgu vahemärkusena öeldud, et paljud maiasmokad meenutavad tänini heldimusega imehead viljalihaga India mangomahla (maksis 1.20 rubla purk), millist ei toodeta ega müüda enam ammugi – isegi mitte Indias. Praegusaegseid mahlu oleks õigem nimetada puuviljade vesilahusteks, aga mitte mahladeks.
Need inimesed, kes nooruse tõttu ei saagi mäletada nõukogude-aegseid puuvilju, pole kusagil käinud või kes pole eales õiget virsikut maitsta saanud, usuvad tõemeeli, et meie kauplustes pakutavad Brasiilia mangod, plastmassist Hispaania või Itaalia maasikad või virsikud peavadki sellised olema. Rumal eestlane ostab issanda rahus roosat värvi sisemusega pooliku arbuusi, teadmata, et küpse arbuusi viljaliha on tumepunane. Vähe sellest, inimesed ei tea ilmselt sedagi, et tõeliselt küps virsik lõhnab, on vajutamisel pisut pehme, aga mitte kivikõva.

Mäletan üht oma Tai-reisi, kus kohtusin Pattayas nelja tuttava eestlasega, kes ööbisid ühes teises hotellis. Kutsusin nad õhtuks enda poole külla. Nood õnnetud polnud mangodest midagi kuulnud. Sõitsin mopeediga kohta, kus müüdi eriti maitsvaid mangosid. Valisin kõige isuäratavamad ja küpsemad välja. Õhtul koorisin mangod ära ja kostitasin külalisi. Mingil hetkel lakkas vestlus, sugenes täielik vaikus: minu külalised – kaks abielupaari – sõid matsutades, unustades head kombed, ümbritseva maailma ja vist minugi. Pisut kurb oli vaadata, kuidas maiustasid täiskasvanud inimesed, kes on harjunud meie plastikust „turuandidega“ ega kujuta enam ettegi, mismoodi võiks maitsta tõeline küps puuvili. Kui külalised olid lõpuks pisut toibunud, tunnistasid nad, et midagi nii maitsvat polnud nad veel kunagi söönud. Kui ma aga pakkusin neile veel mangolõike jäätisega, pidid nad äärepealt otsad andma. Mul on see südamlik juhtum siiani eredalt meeles.

Aga mis saasta siis Eestis müüakse? Ilmselt jääb see meie aja üheks suurimaks mõistatuseks, kuidas on võimalik Hispaania või Itaalia kuuma päikese alla kasvatada täiesti ilma lõhnata ja maitseta tomateid, maasikaid, virsikud, pirne…
Mäletan, kui Nõukogude ajal käisid saksa turistid meie Tallinna keskturul ja ei jõudnud ära imestada, et tomatil on lõhn, et maasikas võib rikneda, et õun võib minna plekiliseks!
Meie ajal ei ole tähtis, et puuvili oleks söödav, vaid see, et ta kaupluseletil võimalikult kauem kena välja näeks, kuni tuleb mõni loll ja selle ära ostab.
Miks ei tooda meile virsikuid näiteks Ukrainast või Moldovast? Või mis on juhtunud Ungari virsikutega? Vanasti olid need imemaitsvad, kuid mis siis nüüd lahti on? Mille kuradi pärast tassitakse Eestisse tooreid, kuigi ehk igavese säilivusega puuvilju? Ja need Brasiilia mangod?

Nende müük tuleks seadusega keelata, sest need on täiesti söögikõlbmatud. Asi on selles, et mango ei ole järelvalmimisega vili (vähemalt mitte meie kahvatu päikese käes). Meil müügil olevad Brasiilia mangod on liiga vara ära korjatud. (Olgu vahemärkusena öeldud, et on olemas ka rohelisi mangosid, kuid need ei ole nii maitsvad kui kollased.) Olen paar korda eksperimenteerinud Brasiilia mangoga. Ostsin enamvähem puna-kollase mango ja panin aknalauale. Pikapeale hakkas mango kollasemaks muutuma, isegi mingi mango lõhn tekkis, kuid päris valmis ta ei saanudki. Jäigi kuidagi krimpsu ja kuivaks. Kui aga üritada mangot liiga kaua n-ö järelvalmida lasta, siis ta läheb lihtsalt käärima. Kuid mis siis ikka, kui keegi nii väga kõhulahtistit vajab, võib ju neid osta. Viimase 25 aasta jooksul on meil üles kasvanud terve põlvkond idioote, kellel pole uduaimugi söödavatest puu- või juurviljadest.
Paljud noored inimesed, kes on harjunud Euroliidu rämpspuuviljadega, ei tule selle pealegi, et õige puuvili (eriti virsik ja mango) peab ka lõhnama! Nabistage siis terviseks neid papist puuvilju, aga pidage meeles – endal peab ka aru peas olema!

Jääge hüvasti, maitsvad ja söödavad puuviljad, ma ei unusta teid kunagi!

Tunne kahjulikke lisaained
E102 (tartrasiin) – võib põhjustada allergilist löövet, naha ja limaskestade ärritust, migreeni, kõhuvalu, iiveldust, nägemishäireid ja liigesevalu.
E104 (hiniinkollane) – võib põhjustada hüperaktiivsust dermatiiti, allergilisi reaktsioone.
E110 (päikeseloojangukollane) – võib põhjustada vesist nina, ninakinnisust, allergilisi reaktsioone, iiveldust, oksendamist.
E122 (asorubiin), E123 (amarant), E124 (erkpunane 4R), E129 (võlupunane АС), E151 (briljantmust. BNl E154 (pruun FK), E155 (pruun HT), E180 (litoolrubiin BK) – kõik asovärvid võivad põhjustada allergilisi reaktsioone, hüperaktiivsust astmat.
E200 (sorbiinhape) – võib tekitada ülitundlikkust suu ümbruskonnas, E211 (naatriumbensoaat) – võib põhjustada ja süvendada allergilisi reaktsioone.
E210 (bensoehape), E212 (kaaliumbensoaat), E213 (kaltsiumbensoaat) – tõstavad laste hüperaktiivsust tekitavad peavalu ja maoärritust võimendavad allergilisi reaktsioone.
E251 (naatriumnitraat) – tekitab imikutel ja väikelastel hapnikupuudust.
E320 (butüülhüdroksüanisool ja E321 (butüulhüdroksütolueen) – suurendavad kantserogeenset toimet, võivad põhjustada allergilisi reaktsioone ja astmat.
E621 (naatriumvesinikglutamaat), E622 (kaaliumvesinikglutamaat), E263 (kaltsiumglutamaat) – võivad põhjustada südamepekslemist peavalu, lihas- ja liigesevalusid. Imikutele ja väikelastele keelatud. E951 (aspartaam) – võib tekitada peavalu, epilepsiat neuroloogilisi häireid.
E952 (tsüklamaat) – võib tekitada fotodermatilti, keelatud USAs ja Inglismaal.
E954 (sahhariin) – kantserogeense toimega.
E1520 (propüleenglükool) – suurema koguse sattumisel inimese organismi võib esineda iiveldust peapööritust nahaärritust.

Peter Hagen

NB! Loe ka:
Sa ei sööks neid toite enam kunagi, kui teaksid nende koostisosi