30. oktoober 1961 – maailma võimsaima vesinikupommi plahvatus

10 minutit lugemist

17. oktoobril 1961 ütles Nikita Hruštšov NLKP XXII kongressi avapäeval peetud aruandekõnes: „Kõige tipuks me tõenäoliselt paneme plahvatama vesinikupommi, mille võimsus on 50 miljonit trotüüli.” (Kiiduavaldused.) „Oleme rääkinud sellest, et meil on olemas pomm võimsusega 100 miljonit tonni trotüüli. Ka see on õige. Kuid me ei hakka niisugust pommi lõhkama, sest isegi kui me tekitame plahvatuse mõnes kõige kaugemas paigas, ka siis võime sellega purustada omaenda aknad.” (Tormilised kiiduavaldused.) „Sellepärast me esialgu hoidume selle pommi lõhkamisest. Kuid tekitades 50-miljonilise pommi plahvatuse, me katsetame sellega ühtlasi ka 100-miljonilise pommi plahvatuse tekitamise seadet…”

30. oktoobril 1961, „ajaloolise” XXII kongressi eelviimasel päeval pandigi Novaja Zemljal plahvatama kõigi aegade võimsaim vesinikupomm. Venelaste superpommi plahvatusel tekkinud radioaktiivsed ained saastasid suure osa põhjapoolkerast.

No Images found.

Lõhatud vesinikupommi ametlik nimetus oli AN602. Paljudes allikates on kasutatud ka nimetust PH202 või RDS220 (РН202, РДС-220) ja hüüdnimeks „Vanja“.  Hüüdnimi „Tsaar-pomm“ võeti kasutusele alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Rahvasuus sai pomm venelaste hulgas pilkenimeks ka „Кузькина мать”. Pomm oli kolmeastmeline. Esimese tuumalaengu võimsus oli 1,5 miljonit tonni trotüüli, selle plahvatus kutsus esile termotuumareaktsiooni teises astmes (võimsus 50 miljonit tonni trotüüli). Kolmanda astme võimsuseks oleks olnud veel 50 miljonit tonni. Seega oleks pommi plahvatuse võimsuseks olnud hinnanguliselt 101,5 miljonit trotüüli. Piltlikult oleks selline kogus trotüüli mahtunud 60 000 ešeloni, milles igaühes oleks olnud 30 vagunit. Siiski otsustati vähendada pommi võimsust 50 Mt võrra. Pommi pikkus oli 8, läbimõõt 2 meetrit ja kaal 26 tonni. Pommi valmistamiseks kulus kõigest 112 päeva. Ainuke lennuk, mis suutis nii rasket pommi sihtmärgile toimetada oli nelja turbopropellermootoriga pommituslennuk Tu-95.

Vesinikupommi RDS220 lõppmontaaž.

Kuna pomm ei mahtunud pommišahti, eemaldati šahti luugid ja lennuki keresse lõigati pommi ülaosa kujuline avaus. Ka tuli eemaldada osa pommituslennuki keres asunud kütusepaake. Ja ikkagi jäi rohkem kui pool pommist lennuki šahtiavast välja! Tu-95 kandevõime oli kõigest 11 340 kg. 26 tonni kaaluva pommiga startimine oli võimalik ainult tänu sellele, et võeti peale kütust nii palju kui oli vaja sihtmärgini ja sealt tagasi lendamiseks. Lennuki komandör meenutas hiljem, et nii piiratud kütusevaruga poleks lennuk suutnud reaalse lahingulennu korral mitte mingil juhul USA-ni lennata. Selleks et vähendada valguskiirguse mõju, värviti kogu lennuk ja isegi propellerid valgeks.
Et superpommi transportinud lennuk jõuaks ohutusse kaugusesse, tuli pommi langemist aeglustada tohutu langevarjuga. Sellist langevarju koos 26 tonni kaaluva maketiga katsetati Krimmi poolsaarel, kuid juba esimesel katsel rebenes hiiglalangevari ribadeks. Seejärel katsetati süsteemi mis koosnes neljast 400 m² pindalaga langevarjust, kuid ka need rebenesid tükkideks. Pärast arvukaid katsetusi jõuti lõpuks toimiva süsteemini.

Vesinikupommi RDS-220 ehitus on tänini salastatud. Nagu pildil näha, on suurem osa pommist tühi. Teada on see, et pommi kest oli valmistatud pliist. Kui sama laeng oleks paigutatud looduslikust uraan 238-st valmistatud kesta, siis oleks selle plahvatamisel vabanenud energia, mis oleks olnud ekvivalentne 100 Mt trotüüli plahvatusega.

30. oktoobril 1961 kell 9.27 juhtis major Andrei Jegorovitš Durhovtšev raske lennuki stardirajale. Pärast õhkutõusmist võttis lennuk kursi Novaja Zemlja suunas, täpsemalt Lõuna- ja Põhjasaart lahutava Matotškin Šari väina kohale. Lennuki järel lendas lendav laboratoorium Tu-16 ja hävitajad kaitseks. Kahe tunni pärast katkes raadioside lennukitega. Selle põhjuseks oli „Vanja“ plahvatus, mis atmosfääri ülakihte ioniseerides häiris raadiosidet. Pärast plahvatust katkes Novaja Zemljal raadioside 40 minutiks. Raadioside oli tugevasti häiritud isegi mitmesaja kilomeetri kaugusel.
Pomm heideti alla 10 500 meetri kõrguselt. Kõigepealt avanes väljatõmbelangevari, siis see eemaldus ja avanesid kolm 42-ruutmeetrist langevarju. Kui pommi kukkumise hoog oli juba piisavalt vähenenud, eemaldusid ka need kolm langevarju ja avanes pealangevari, mille pindala oli 1600 m². Kogu langevarjude komplekt kaalus 800 kg. Peaaegu kogu tollane nõukogude kapronivaru kulus selle langevarjukomplekti valmistamiseks.
„Vanja“ langes 189 sekundit ning plahvatas kell 11.33 Moskva aja järgi (8.33 Kesk-Euroopa aja järgi) 4200 meetri kõrgusel merepinnast (4000 meetri kõrgusel maapinnast). Selleks hetkeks jõudis Tu-95 eemalduda 39–49, saatelennuk aga koguni 54 kilomeetri kaugusele. Sellegipoolest raputas lööklaine TU-95-t päris korralikult, nii et lennuk langes 800 meetrit, enne kui sai jälle n-ö tuule tiibadesse. Kohati kõrbes värv Tu-95 kerel, lennukikabiinis tõusis temperatuur ja piloodid tundsid tugevat kõrbelõhna. Pomm pandi plahvatama 4000 m kõrgusel, et vältida paikkonna saastumist. Selles osas eksiti ilmselt meelega. Asi on selles, et väikseim kõrgus, mille puhul tuumaplahvatus loetakse õhus toimunuks, peab ületama tulekera maksimaalse raadiuse. Näiteks 10 Mt tuumapommi plahvatuse minimaaalne kõrgus maapinnast peab olema 2800 m, 20 Mt tuumapommi puhul aga 3800 m. Järelikult oleks „Vanja” optimaaalseks „ohutuks” plahvatuskõrguseks pidanud olema 6800 m. Arusaadavalt ei olnud sellisel kõrgusel plahvatuse läbviimine mõeldav, sest sellisel juhul oleks lööklaine purustanud nii pommitus- kui ka saatelennuki, sest need ei oleks jõudnud piisavalt kaugele eemalduda.

Tu-95 tõuseb õhku. Lennuki kerest väljaulatuv vesinukupomm on selgesti näha.

Erinevate metoodikate järgi hinnates oli plahvatuse võimsus ligi 58 Mt (projektvõimsus 51,1 Mt) – 4000 korda võimsam kui Hiroshimale heidetud Little Boy! Plahvatuse võimsus ületas kümnekordselt kõigi Teise maailmasõja ajal toime pandud plahvatuste koguvõimsuse ja põhjustas plahvatuse epitsentris 5-pallise maavärina. Lööklaine oli nii tugev, et see tegi kolm tiiru ümber maakera (esimese tiiru maakerale tegi lööklaine 36 tunni ja 27 minutiga) ja oli mõõdetav ka kolmandal korral. Tõsi, kolmandal korral oli lööklaine mõõdetav ainult ülitundlike barograafidega. Plahvatuse müra kuuldi isegi Diksonis, 780 km kaugusel, sama kaugele oli näha ka tulekera (teistel andmetel purunesid Diksonis ka majade aknaklaasid). Tohutu tulekera, läbimõõduga 9,2 km, tõusis suure kiirusega kõrgusesse, muutus 40–45 km kõrgusel kobrutavaks pilveks ja jätkas sellisena tõusu umbes 65 km kõrgusele.
35 minutit pärast plahvatust oli seene „kübara“ läbimõõt 90–95 km, seene jala (ehk plahvatuse samba) läbimõõduks 26–28 km ja seene „jala“ läbimõõt maapinnal 70 km. Muide, tulekera puudutas maapinda, kuigi teadlaste arvutuste järgi ei oleks seda tohtinud juhtuda. Selle tagajärjel saastus tohutu hulk pinnast radioaktiivsete lõhustumissaaadustega, mis tõusis koos plahvatuspilvega suurde kõrgusesse ja langes maha sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Lööklaine purustas plahvatuskohast 400 km kaugusel ühes mahajäetud külas puitmajad, kivimajadel aga lendasid minema katused, purunesid aknad ja uksed, veel 500 km kaugusel plahvatuskohast purunesid majadel aknaklaasid. Norras klirisesid aknaklaasid – 900 km kaugusel plahvatuskohast! Esimest lööklainet oli tunda isegi Pariisis, mille peale Prantsusmaa esitas N. Liidule protestinoodi.
Mis puutub sellesse, kui tugev oli radiatsiooni tase pärast plahvatust, siis on venelased selles osas tänini vassinud ja andmeid moonutanud, tegelikke tõeseid andmeid ei ole kunagi avaldatud. Nii olevat kõigest 2 tundi pärast plahvatust olnud radioaktiivse kiirguse tase 2–3 km kaugusel epitsentrist 1 mR/h, mis on äärmiselt ebatõenäoline. Pealegi tekib nii võimsa plahvatuse korral tugev radioaktiivne saastatus ka allatuult. Kuid sellest vaikib ajalugu…
Pisut teooriast. Paikkonna radioaktiivne saastumine õhus toimunud tuumaplahvatuse puhul praktiliselt puudub, sest radioaktiivsed plahvatussaadused tõusevad koos tulekeraga väga kõrgele ega segune pinnaseosakestega. Et radioaktiivsed aineosakesed on väga väikesed ja kaaluvad väga vähe, siis jäävad nad kauaks õhku hõljuma ega lange maapinnale; seepärast on nende radioaktiivsus maapinnale langemise momendiks inimestele ohutu. Jah, see kehtib tuumaplahvatuse puhul, kui tulekera ei puuduta maapinda. Teiseks, õhus toimunud plahvatuse põhitunnuseks on, et plahvtussammas ei ühine plahvatuspilvega. „Vanja” plahvatusel on aga filmis ja fotodel selgelt näha, et plahvatus tõstis maapinnalt üles tohutu koguse pinnast (hinnanguliselt vähemalt 100 000 tonni).  Kui tulekera puudutab maapinda, siis tunduv osa pinnasest ja kivimeist aurustub ning tulekera haarab need endaga kaasa. USA korraldatud katseplahvatuste põhjal on välja arvutatud, et 1 Mt võimsusega tuumaplahvatusel haarab tulekera kaasa umbes 20 000 tonni aurustunud pinnast. Pärast plahvatuspilve stabiliseerumist hakkab radioaktiivne pilv tuule mõjul kindla kiirusega kindlas suunas liikuma. („Vanja” puhul see ei kehtinud, filmis on näha, kuidas plahvatuspilv hakkas alguses igas suunas laiali vajuma.) Suuremad osakesed sadestuvad pilvest ja sambast enne, kui pilv jõuab maksimaalsele kõrgusele, seega saastavad nad paikkonda plahvatuskeskme vahetus läheduses. Kergemad osakesed sadestuvad pikema aja vältel ja saastavad suuri maa-alasid. Radioaktiivsed osakesed, mille mõõtmed on 5 kuni 1 mikronit, sadestuvad maapinnale 2–3 ja enam nädala jooksul. Seda sadestuse liiki nimetatakse ka poolglobaalseks ehk kontinentaalseks sadestuseks.
Muide, „Vanja” plahvatuse tagajärgede kohta on siiski üks salajane maakaart „välja imbunud”. Kaardile on märgitud radioaktiivsete lõhustumissaaduste levik pärast plahvatust. Selgub, et suurem osa lõhustumissaadustest jõudsid mere- või maapinnani alles 500–1500 km kaugusel plahvatuskohast, põhjustades Kara mere tugeva saastumise. Radioaktiivsete plahvatussaaduste kandumine nii kaugele on seletatav „Vanja” ebatavaliselt kõrgele tõusnud plahvatuspilvega ja neis piirkondades puhuvate tugevate tuultega.
Teatavasti lõhkas USA oma kolmanda vesinikupommi 6. aprillil õhus Eniwetoki atolli lähedal.  Radioaktiivsed ained levisid aastaga merevees üle 3,5 miljoni ruutkilomeetri! Veel üks näide: 5. märtsil 1966 tungis Nevada polügoonil maa-aluse tuumaplahvatuse ajal radioaktiivne pilv läbi kivimitekihi maapinnale. Suurenenud radioaktiivsust registreeriti isegi veel 3500 kilomeetri kaugusel. Ainult „Vanja” plahvatus oli „eriti tervislik” ega põhjustanud mingit saastumist! Vahemärkusena olgu öeldud, et Novaja Zemlja lähedal pandi toime ka veealuseid tuumakatsetusi. Maa all lõhati aga kuni 3,5-megatonnise võimsusega tuumalaenguid. Üldse pandi Novaja Zemljal toime 132 tuumaplahvatust. Venelased on kõikvõimalikes allikates väitnud et „Vanja” puhul oli tegemist „puhta pommiga”, mis ei põhjustanud olulist radioaktiivset saastumist, sest 97% pommi võimsusest kulus termotuumareaktsioonile ja ainult 3% sütikuna kasutatud tuumapommi plahvatusele, mille võimsuseks oli „kõigest” 3 Mt. Tõsi, termotuumareaktsioon ei tekita radioaktiivseid saastaineid, sest deuteeriumituuma ja tritiiumituuma liitumisel moodustub heeliumituum. Kuid ei saa kuidagi mööda vaaadata sellest, et vesinikupomm pannakse plahvatama küllalt võimsa tuumapommiga. „Vanjas” kasutati selleks nagu öeldud 3 Mt tuumapommi, mille plahvatus on igal juhul suureks radioaktiivsete saasteainete allikaks. Oh seda vassimist! Novaja Zemlja polügoonil töötanud ja hiljem Moskvas erihaiglas kiiritustõve ravil olnud sõdurite haiguslugudesse oli märgitud küll 19, 23, 24 röntgenit. Kuidas oli võimalik nii väikest kiiritusdoosi sellise täpsusega määrata. Vastus on üllatav ja lihtne: võimude salajase korraldusega oli keelatud märkida tuumapolügoonidel viibinud sõjaväelaste haiguslugudesse suuremat kiiritusdoosi kui 25 röntgenit.
Vene supervesinikupommi plahvatuse poolt loodusele tekitatud kahju oli tohutu. Veel aastaid hiljem püüti Põhja-Jäämerest nälginud kiusvaalasid, kes olid radioaktiivselt saastatud planktonit neelates haigestunud kiiritustõppe ja kaotanud suus asuvad kiused. Vene allikatel suri kiiritustõppe vähemalt 1700 jääkaru, rääkimata kümnetest tuhandetest teistest loomadest ja lindudest…

NB! Vt ka YouTube:

– Tsar Bomba Full Documentary Царь-бoмба [4k Enhanced] (Väga hea kvaliteediga värvifilm 40 min, vene keeles. Kui tegemist on ka koloreeritud filmiga, siis on see tehtud meisterlikult.
– 50 Megaton Tsar Bomba Declassified • Ivan RDS-220 Hydrogen Bomb. NB! See variant on varustatud inglisekeelsete subtiitritega.
Või vaata ka: Tsar Bomba (АН602) – Test of a clean hydrogen bomb with a yield of 50 megatons. [English subtitles]
– SOVIET 50 MEGATONS TSAR BOMBA TEST. DECLASSIFIED FOOTAGE (6,56 min, ainult plahvatus ja lennukilt filmitud plahvatuspilve hajumine).

Nõukogude esimese vesinikupommi katseplahvatust 22. novembril 1955:
– RDS-37 Soviet hydrogen bomb test (1955)
– Росатом рассекретил документальные кадры испытания «Царь-бомбы»
– Испытание чистой водородной бомбы мощностью 50 млн тонн
– Как работают Атомная и Водородная бомбы за 10 минут
– АТОМНЫЕ БОМБЫ С ТЕРМОЯДЕРНЫМ И БУСТИНГОВЫМ УСИЛЕНИЕМ
– 10 ЯДЕРНЫХ ВЗРЫВОВ СНЯТЫХ на КАМЕРУ – Хиросима и Нагасаки
– “ВМФ vs Атомная бомба”, Операция Перекрёсток 1946 год
– “Атомные солдаты” в учениях “Desert Rock”
– САМЫЙ МОЩНЫЙ ПОДЗЕМНЫЙ ЯДЕРНЫЙ ВЗРЫВ “CANNIKIN”
– САМЫЙ МОЩНЫЙ ПОДВОДНЫЙ ЯДЕРНЫЙ ВЗРЫВ “WIGWAM”
– ПЕРВАЯ ВОДОРОДНАЯ БОМБА “МАЙК”
– Взрывы водородных бомб
– Как испытывалось ядерное оружие в СССР – ч.3, (1956-1957 год)
– Первый подводный ядерный взрыв в СССР (21 сентября 1955 года, 3,5 кт, Новая Земля)
– Ядерные Взрывы Великобритании (часть-1)
– ЧП на Семипалатинском полигоне 7 августа 1962 г. – Радиоактивное загрязнение местности
– ТОП 5 МОЩНЕЙШИХ ЯДЕРНЫХ ВЗРЫВОВ
– 280-мм АТОМНАЯ ПУШКА
– 4K DeOldify Colorization | 1946 Underwater Atomic Bomb – DeOldify

 

©Peter Hagen

0

Your Cart