Uus-Meremaa loots uputab Nõukogude reisilaeva „Mihhail Lermontovi” (1986)
1986. aasta veebruaris tšarterdas Inglise kompanii Tscarter Travel Company Nõukogude reisilaeva Mihhail Lermontovi kruisireisideks. Sydneyst väljus laev järjekordsele reisile. Pühapäeval, 16. veebruaril, reisi kümnendal päeval väljus alus Uus-Meremaa Lõunasaare Pictoni sadamast. Lootsiks oli nõukogude meremeeste vana tuttav Donald Jan Jeimison, keda kutsuti lihtsalt Doniks. See kogenud meremees oli täitnud lootsi ülesandeid Aleksander Puškinil, Maksim Gorkil ja teistel nõukogude laevadel ning tulnud oma tööga alati suuepäraselt toime. Seekord tuli tal aga üheaegselt olla nii kapteniks, lootsiks kui ka giidiks. Don juhtis laeva sadamast välja ning seejärel hakkas alus liikuma piki rannikut. Uus-Meremaa skväärid on muinasjutuliselt kaunid ja kordumatud, kuid ka ohtlikud, eriti aga ranniku lähedal. Seepärast jäi loots sillale ka pärast seda, kui ta oli laeva sadamast välja juhtinud. Don oli oma sõiduvees ja rääkis temperamentselt mikrofoni kõigest sellest, mis oli seotud nende imeilusate paikadega. Peale lootsi viibis sillal veel kapteni vanemabi S. B. Stepanitšev, kes vaatamata oma noorusele oli ametiredelil kiiresti edasi liikunud. Peale nende oli sillal vahitüürimees, kapteni teine abi S. Gussev ja kaks madrust – tüürimees A. Burinin ja vahimadrus A. Fedorov. 48-aastane V. A. Vassiljev, kes asendas puhkusel viibivat kapten A. M. Oganovit, oli läinud oma kajutisse ning jätnud enda asetäitjaks vanemabi.
Kell 17.10 jõudis Mihhail Lermontov Ship-Kovi lahte. Nüüd oleks tulnud muuta kurssi, pöörata paremale ning sõita avamerele, et vältida kalda lähedal varitsevaid veealuseid karisid. Kuid Don tahtis turistidele näidata kaunist loodust ning otsustas laeva juhtida läbi kahe suure skääri vahele jääva kitsa väina. Olgu märgitud, et kogenud loots oli ennegi sealt laevu läbi viinud, kuid kõik need alused olid tunduvalt väiksema süvisega kui Mihhail Lermontov. Kuid selgusetuks jäigi, mis ajendas kogenud lootsi, kes oli juba palju aastaid juhtinud laevu kohalikes fjordides, valima just seda, ka väiksematele alustele ülimalt ohtlikku teed.
Vahimadrus kandis vanemabile ette, et laev liigub kalju Wolker Rocki suunas ja et kursist vasakul on näha murdlaineid. Kell näitas 17.34. Katastroofini oli jäänud neli minutit. Veel oleks olnud võimalik muuta kurssi ja viia laev sügavamasse vette, kuid loots jätkas laeva juhtimist endisel kursil. Kapteni vanemabi Stepanitšev oleks pidanud võtma juhtimise lootsilt üle, kuid ta ainult kordas lootsi korraldusi. Kiirusega 15 sõlme tunnis liikus laev vastu oma hukule.
„Näen otse ees murdlaineid!“ hüüdis äkki madrus Burov, kuid oli juba hilja. Kell 17.38 põrkas laev vastu veealuseid karisid. Keresse tekkinud lekkide kaudu hakkas vesi voolama nelja veetihedasse sektsiooni. Seega oli alus määratud uppumisele. Jäi üle ainult loota, et õnnestub laev madalikule juhtida. Lõpuks ometi kaptenisillale ilmunud kapten B. A. Vassiljev andis korralduse: seni kuni masinad töötavad teha kõik võimalik jõudmaks lähima lahe supelrannani. Sinna oli poolteise tunni tee. Seal oleks olnud võimalik laev liivale juhtida, päästes sedasi aluse ja reisijad. Wellingtonist telliti puksiir, ent sinna oli oma 25 miili ning polnud sugugi kindel, et abi õigel ajal kohale jõuab.
Masinaruumis toimus sel ajal see, mida sõidudokumentides nimetatakse „võitluseks olemasolu eest”. Pealetungiva vee eest kaitses masinaid vaid õhuke vahesein, mis oli juba kaardus ja nagises, kuid pidas veel vastu. Kord siin, kord seal tekkis vooluringi lühis. Osa seadmeid langes rivist välja, põhiagregaadid aga pidasid veel vastu. Kuid mingil hetkel jõudis vesi peajuhtmispuldini ja laeva diiselmootorid seiskusid. Tuul hakkas juhitavuse kaotanud Lermontovi kaldast üha kaugemale lükkama. Poolteist tundi kestis meeleheitlik üheteistkilomeetrine mereretk. Viimaste energiavattidega läks Vladivostokki teele telegramm: „Alus upub. Asume reisijate evakueerimisele…“
Kaatrid ja päästepaadid lasti vette. Kõik 409 reisijat lahkusid rühmiti laevast. 329 meeskonnaliikmest hukkus üks – külmuti mehaanik Paia Zageljadimov, kelle töökoht oli seal, kuhu laeva tabas löök…
Kell 22.55 vajus Mihhail Lermontov paremale pardale kreeni ja vajus merepõhja, kus sügavus oli kõigest 33 meetrit.
Wellingtonis toimunud kohtuprotsessil võttis loots kogu süü enda peale. Teine kohtuprotsess viidi läbi Leningradis. Kohus mõistis endiselt kapteni vanemabilt Stepanivetšilt välja 20 000 rubla. Kapten Vassiljevilt võeti aga kaptenipatent. Need administratiivsed karistused ei saanud muidugi minimaalselgi määral heastada tekkinud kahju. Laeva hukkumine ja meeskonna kodumaale toimetamine läks maksma rohkem kui 15 miljonit rubla.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Nõukogude reisilaeva „Admiral Nahhimov“ hukkumine (1986)
Hakklihamasin Volga jõel – kuidas lõbureis muutus õudusreisiks (1983)
Vene jõelaeva „Bulgaria“ hukk (2011)
