Ljudmila Zõkina – rahvalaulud ja kalliskivid

Ljudmila Georgijevna Zõkina (1929–2009) sai kuulsaks eelkõige vene romansside esitajana. Ta oli NSVL rahvakunstnik, sotsialistliku töö kangelane, sai suure hulga riiklikke autasusid, tundis Stalinit, Hruštšovi ja Brežnevit ning sõbrustas kultuuriministri Jekaterina Furtsevaga. Ebatavalise ja tugeva häälega tüdruk sündis lihtsas Moskva töölisperes. Isa rügas poole ööni tehases, ema töötas kahes vahetuses sanitarina. See-eest milline nauding oli õhtul või nädalavahetusel saada kokku sugulastega, sõpradega, naabritega ahtakeses köögis ja laulda koos mõnda ilusat laulu!

Ljudmila õrn lapsesüda pidi peaaegu purunema, kui isa teise naise juurde läks. Tütar hakkas teda sõna otseses mõttes vihkama. Vähe sellest, et isa naise ja lapsed hülgas, ta jättis nad peost suhu elama. Alles palju aastaid hiljem, nähes oma kontserdil elatanud meesterahvast lillekimbuga, leidis lauljatar jõudu isale andestada.
Teise maailmasõja ajal tahtis 13-aastane Ljudmila aidata kõigest jõust tööd rügavat ema ning asus tööle õmblejana. Pärast sai ta haiglasse sanitariks. Suurest koormusest hoolimata jätkas tüdruk õpinguid töölisnoorte õhtukoolis ja lauluharjutusi. Ükskord läks ta pärast tööd koos sõbrannadega koju ja märkas kuulutust: kuulus Pjatnitski-nimeline koor otsib uusi lauljaid. „Veame jäätise peale kihla, et mind võetakse!” pakkus Zõkina äkitselt.
Ehkki neljale kohale oli kandidaate poolteist tuhat, valitigi välja tema ja ta võitis kihlveo. See oli kutseline koor, mille liikmetele maksti palka. Esimese palga andis tüdruk rõõmuga emale. „Viimaks ometi saame osta head teed ja maitsvaid saiakesi, isegi ehtsaid kompvekke!” Hüvasti, näljapõlv!

Kultuuriminister stilistiks

Kaks aastat esinemisi, kontsertreise ja ovatsioone veensid Zõkinat, et tal on tõesti ainulaadne hääl, tänu millele temast saab staar. Siis aga varises ühe hetkega kõik kokku. Ootamatult suri ema, talle kõige lähedasem ja kalllim inimene. Vapustusest kaotas Ljudmila hääle. Lauljakarjääriga tuli hüvasti jätta.
Neiu asus tööle trükikotta. Ta elas praktiliselt autopiloodi peal, midagi tundmata ja lootmata. Aga siis tuli hääl tagasi, sama ootamatult kui kadunud oli. Umbes samal ajal Ljudmila armus. Moskva autotehase inseneril Vladlen Pozdnovil olid tõsised kavatsused. Nad abiellusid, kui mõrsja oli 22-aastane.
Abikaasad ootasid last, kuid selgus, et rasedus on emakaväline. Ljudmila viidi lausa kiirabiga ära. Pärast seda vapustust langes ta jälle sügavasse depressiooni, kuid mees suutis veenda ta lavale naasma. Ljudmila astus Üleliidulise Raadio akadeemilisse vene laulu koori. See oli prestiižne töö hea palga ja välislähetustega. Selles kooris lauldes tutvuski Zõkina NSVL kultuuriministri Jekaterina Furtsevaga. Neil oli ühine hobi – saunaskäimine.
Ükskord kontsertreisi ajal Pariisis käis Ljudmila Zõkina mööda poode ja külastas ilusalongi. Ta naasis kontskingadega, moodsas miniseelikus ja lahtiste juustega. Furtseva sõitles sõbrannat: „See on ju korralagedus! Kui tahad olla vene romansi kuningannana, siis olgu seelik maani ja juuksed krunnis”. Zõkina ei söandanud ministrile vastu vaielda. Miniseelikud jäid sellest hetkest ära. Ajapikku hakkas ta siiski õmblema oma rahvalike lavakleitide sisse kalliskive. Selle kohatu kire vastu oli Furtseva juba võimetu. Siiski hurjutas ta Zõkinat, kui see tüsenema hakkas, ja keelas sõita välismaa autodega – „Volga” oli hea küll!
Kontsertreisil Indias juhtus Zõkina tänaval ennustaja poole pöörduma. Oli ju kange soov oma tulevikku teada saada! „Sul särab otsaees täht! See tähendab, et saad kuulsaks,” lausus ennustaja, lisades sosinal kõrva sisse: „Aga isiklikus elus sul ei vea. Kodus ootab lahutus.” Ljudmila hakkas naerma. Kui ta üldse milleski kindel oli, siis abikaasa Vladleni truuduses. Moskvasse naastes kandsid naabrid aga kohe ette, et tema äraolekuajal oli korteris elanud teine naine. Zõkina korraldas mehele ülekuulamise, kuid see eitas kõike: „Sina oled mul ainuke!”
Otsustanud, et keelepeksjad levitavad kadedusest laimu, lauljanna rahunes. Ühtäkki helistas aga sõbranna ning tunnistas üles, et tal on Vladleniga suhe ja mees oli vandunud, et lahutab. Ljudmila võttis abielusõrmuse sõrmest ja lahkus kommunaalkorterist, kus nad mehega ühte tuba üürisid. Viieaastasel õnnelikul abielul oli kriips peal. Kogu oma valu ja häbi paiskas Ljudmila Zõkina välja lauludes. Truudusetu mehe hülgas ka sõbranna. „Kõik kolm läksid laiali,” laulis Zõkina kibedalt ja teda saatsid mõttes miljonid hääled Nõukogude Liidu eri nurkades. „Ma laulsin kõige paremini, kui kannatasin,” tunnistas Zõkina.

Nunnaks jääda ei õnnestu

Lauljatar tõotas endale, et enam ei armu, kuid noorus ja tormiline naiselik temperament nõudsid oma. Isegi kolmetunniselt kontserdilt koju jõudes ei unistanud Ljudmila unest ja puhkusest, vaid tugevast meheõlast, millele nõjatudes võinuks kõik unustada. Artisti, kes sai Jaapanis hüüdnime „heasüdamlik vägilanna”, ahvatlesid pikad laiaõlgsed mehed, sageli nooremad. Selline oli ka tema teine abikaasa, ajakirjanik Jevgeni Svalov, kellega ta tutvus… trollis.
Svalov oli fotograaf, kelle ülesvõtteid avaldati tuntud väljaannetes nagu ajakirjad „Sovetski Voin” ja „Iskusstvo Kino”. Räägiti, et Svalov abiellus vaid kasuahnusest. Igatahes elas ta kaua aega naise kulul. Et mitte haavata tema mehelikku enesearmastust, saatis naiivne ja heasüdamlik Ljudmila mehele postirahakaarte ja ütles talle: „Vaata, sulle makstakse artiklite eest. Küll sa oled mul andekas!”
Uue mehega omandas Ljudmila ka uue hobi: sai kirglikuks kaluriks, leides võimaluse lõõgastuda lõputute esinemiste ja ratastel elamise vahepeal. Paraku ei kestnud seegi abielu kaua. Uus truudusemurdmine, uus lahutus…
Kolm aastat kurameeris lauljannaga tõlkija ja võõrkeelteõpetaja Vladimir Kotelkin, kes kohtas Ljudmilat banketil ja armus esimesest pilgust, isegi teadmata, et tema ees seisab kuulus laulja. Zõkinal tema vastu erilisi tundeid ei olnud, kuid ta oli meelitatud tähelepanust ja tänulik, et mees oli kogu aeg tema kõrval ja toetas teda. Seni oli ta abiellunud armastusest. „Äkki selles ongi perekonnaõnne saladus, et lased ennast armastada?” mõtles ta ühel ilusal päeval ja nõustus austajaga ka sõrmuseid vahetama ja voodit jagama. See osutus veaks. Vladimir tahtis väga lapsi ning unistas hoolitsevast koduperenaisest. Ljudmilla ei suutnud aga vaiksete pererõõmude nimel oma kutsumust ohvriks tuua.
Just sel ajal hakkas Zõkina autobiograafiat kirjutama. Paraku ei osanud ta ennast kirjasõnas väljendada ega õigupoolest üleüldse vigadeta kirjutada. Kool oli tal ju lõpetamata jäänud. See-eest oli Kotelkin haritud inimene. Ta aitas Ljudmilal kirjutada raamatu „Laul”. Lahutuse järel kurtis Kotelkin, et naine olevat teda raamatu kirjutamiseks ära kasutanud ja selle eest mitte kopikatki maksnud.
Zõkina neljandaks abikaasaks sai kolleeg, bajaanivirtuoos Viktor Gridin, kes oli naisest 14 aastat noorem. See oli kõige pikem abielu, mis kestis 17 aastat, kuid ei pidanud viimaks ikkagi kuulsuse katsumustele vastu. Kadestades Ljudmila edu, hakkas Viktor aja jooksul jooma. Lahutuse põhjuseks ei olnud siiski pidevad joomingud, vaid Zõkina tabas mehe voodist noore lauljatariga omaenda kollektiivist. Truudusemurdmist Ljudmila ei andestanud. Oma tutvuste abil võinuks ta ühe telefonikõnega nii mehe kui ka armukese karjääri hävitada, kuid heast südamest ei hakanud seda tegema.

Poliitikud, kuid ilma poliitikata

Vaatamata populaarsusele ja riiklikele autasudele ei kiirustatud Zõkinat NLKP liikmeks võtma. Põhjuseks toodi „moraalset ebastabiilsust” (mitu abielulahutust). Veel pandi talle pahaks palvet vabastada viiuldajad sundkorras kartuleid võtma saatmisest – selline töö rikkuvat nende käsi. Kui lauljanna kirjutas parteisse astumise avalduse tušiga ja tal kästi see pastapliiatsiga ümber kirjutada, otsustas ta, et ju ei ole saatus talle määranud partei liikmeks saada, ja loobus.
Brežnevi ajastul käisid kuulujutud Ljudmila Zõkina ja peaminister Aleksei Kossõgini romaanist. Läänes usuti lausa, et nad on abielus, ja paluti lauljannal kodumaale jõudes Kossõginit tervitada. Tõenäoliselt nende vahel midagi füüsilist ei olnud, kuid Aleksei Nikolajevitš ei häbenenud kunagi tunnistada, kuidas ta rahvakunstnikku jumaldab. Ta oli nimelt melomaan ja armastas eriti just rahvamuusikat.
Peale Kossõgini omistati Zõkinale romaane ka teiste kõrgete isikutega, sealhulgas Jugoslaavia presidendi Josip Broz Titoga, Põhja-Korea „troonipärija” Kim Jong-iliga ja ühe USA valitsuse liikmega, kes olevat talle isegi oma kätt, südant ja USA kodakondsust pakkunud, millest Zõkina oma kodumaa patrioodina keeldunud.
Suhet tankiväe kindralleitnandi, Nõukogude Liidu kangelase Nikolai Filippenkoga eitas Zõkina palju aastaid, sest mees oli ju abielus. Alles pensionile minnes tegi kindralleitnant lauljannale ettepaneku. Ljudmila oli aga ilmselt juba ootamast väsinud ja keeldus.
„Minu jaoks oli esimesel kohal alati töö, teisel kohal töö ja kolmandal kohal samuti töö,” ütles Ljudmila Zõkina intervjuus natuke aega enne surma. „Tavalist naiselikku õnne ei ole välja tulnud.”

Hingelähedased aarded

Paljud pöörasid tähelepanu sellele, et lauljanna ustavaimaks kaaslaseks ei olnud sugugi meesterahvas, vaid väike must kohvrike koodlukuga. Seda kandis Zõkina alati kaasas, lahkumata temast minutikski. „Peidab deklareerimata väärtasju,” naljatasid kolleegid, aimamatagi, kui õigus neil oli.
Oma karjääri koidikul käis Ljudmila Zõkina mööda komisjonikauplusi ja ostis hõbedast kulinaid, makstes nende eest tihtipeale oma viimase rahaga, nii et pidi järgmise palgani kolleegide kulul elama. Kui honorarid tõusid, läks lauljanna üle kalliskivide peale. Kõige rohkem meeldisid talle briljandid. Ta orienteerus vääriskivides suurepäraselt ja eelistas osta selliseid, millel oli ajalugu. Igal suurema Moskva komisjonikaupluse direktoril oli Ljudmila Zõkina telefoninumber – kui vähegi midagi tähelepanuväärset müüki tuli, helistati kohe temale. Zõkina kollektsioonis oli ka eksklusiivseid ehteid, mis olid saadud kingituseks kuulsustelt nagu Leonid Brežnev, Geidar Alijev ja isegi Kim Il Sung. Räägitakse, et Zõkina oli nn. briljandimaffia liige ja KGB oli tema kohta toimiku avanud. Nii või teisiti kinnitavad kaasaegsed, et kuulus lauljanna ei hoidnud oma vara sugugi kiivalt endale nagu harakas hõbelusikaid, vaid võis mõnel vastuvõtul rahulikult astuda tundmatu noormehe juurde, kes talle sümpaatne oli, võtta kotikesest hinnalise sõrmuse ja kinkida lihtsalt niisama mälestuseks endast.
Kui Ljudmila Zõkina 2009. aastal 80-aastasena suri, oli tema pärandi väärtus fantastiline. Ainuüksi juveelikogu väärtuseks hinnati 3,7 miljonit eurot. Sellele lisandus kinnisvara ja muu.
Miks auväärses eas ja kehva tervisega Zõkina testamenti ei teinud, võime vaid oletada. Võib-olla ei saanud ta töö kõrvalt mahti või ei suutnud otsusele jõuda. Tema seadusjärgseteks pärijateks said lähimad sugulased, poolvenna lapsed Jekaterina, Georgi ja Sergei, kes elasid sel hetkel Pensa oblastis. Oma huvide esindamise tegid nad ülesandeks advokaat Georgi Levtšukile.
Selgus, et legendaarsed ehted olid kadunud! Advokaat esitas politseile kuriteoteate. Uurimine viis ansambli „Rossija” direktori Tatjana Svinkovani, kes oli ühtlasi olnud ka Zõkina koduabiline ja isiklik abistaja. Juba tükk aega enne surma oli Zõkina vormistanud Svinkova nimele suvila Mihhalevos. Sealt leitigi hulk ehteid ja muid Zõkina isiklikke asju. Svinkova väitis, et Zõkina teinud talle ülesandeks juveelid maha müüa, saadud raha eest talle mälestusmärgi rajada ja ülejäänu kirikule annetada. Tõendeid selle kohta paraku ei olnud. Pealegi selgus, et Svinkova oli mitu korda pidudel kandnud ehteid Zõkina kollektsioonist.
Pärast seda kui Svinkova oli näidanud kätte pangaseifi, kus oli veel pooleteise miljoni euro väärtuses väärtesemeid, „leidis” politsei, et vargust ei ole võimalik tõendada, ja lõpetas Svinkova suhtes kriminaalmenetluse. Ansamblist ta siiski vallandati ja elas erakuna selles kurikuulsas suvilas.

Lahendamata kaasus

Zõkina juveelide otsing jätkus. Seetõttu ei saanud Sergei Zõkin müüa isegi kättesaadud osa ehetest – prokuratuur oli need asitõenditeks kuulutanud. Tunnistajatena kuulati üle 30 inimest, nende hulgas rida kuulsusi – lauljad Jossif Kobzon, Tamara Sinjavskaja ja Valentina Tolkunova ning helilooja Aleksandra Pahmutova. Asjaga tegeles lisaks prokuratuurile ka FSB. Kurjad keeled räägivad, et uurijaid kimbutati alatasa survega „kõrgemalt poolt”. Üks lahkus töölt, teine suri saladuslikel asjaoludel. Kriminaalmenetlus kord lõpetati, kord uuendati. Protokolle kirjutati ümber… ja nii edasi.
Kokkuvõttes saadi kätte umbes 5 miljoni euro väärtuses ehteid, 3 miljoni väärtuses jäi ekspertide hinnangul leidmata. Mõni oletas, et Zõkinal oli aias salapeidik või et ehted olid üldse juba välismaale viidud. Täpselt ei teadnud keegi.
Georgi Levtšuk sai oma teenete eest 370 000 eurot. Zõkina kaasusega tegi ta endale nime ja avas Moskvas büroo.
Märtsis 2012 pandi 29 eset kollektsioonist oksjonile alghinnaga kokku 400 000 eurot. Nende seas oli noobel briljantpross „Korvike”, vanaaegne ehetekomplekt looduslike granaatidega ning käevõru ja sõrmus „Smaragdsaared”. Mõni ese müüdi alghinnast sada korda kallimalt. Olulise osa ehetest olevat omandanud lauljanna ammune austaja, kes soovis jääda anonüümseks.
Pärijate elu ei kulgenud roosiliselt. Aastal 2014 kaebas Jekaterina Zõkina oma venna Sergei peale politseisse, süüdistades teda osa väärtasjade varjamises. Kaks aastat hiljem menetlus ootamatult lõpetati. Georgi ja Jekaterina naasid kodukülla ja virelevat vaesuses. Sergei elab Moskvas, müüb tädi ehteid, sageli võileivahinnaga, ega suhtle ühegi sugulasega.
On väidetud, et kogu loo taga seisid teatud väga mõjukad inimesed, kes panidki lõviosale varandusest käpa peale. Kindlat tõde me aga ei tea ja on võimalik, et see ei selgu kunagi.

©Peter Hagen

Ljudmila Žõkina ehted

Ljudmila Žõkinale kuulunud ehded  müüdi 4. märtsil 2012. toimunud oksjonil 31,787 miljoni rubla eest (1,085 milj. dollarit). Suurem osa ehetest ostis laulja kunsti austaja, kelle nime pole avaldatud. Käevõru ja sõrmus „Smaragdi saar“ alghinnaks oli 45 000–65 000 rubla ja müüdi lõpuks 800 000 rubla eest. Kõige hinnalisemateks ehteks olid unikaalsed briljantidega kullast kõrvarõngad, mis müüdi 6,5 miljoni rubla eest.