Lasud Sarajevos
Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi ja tema abikaasa, krahvinna Sophie Choteki mõrva Sarajevos 28. juunil 1914 seostatakse kindlalt Esimese maailmasõja algusega. Suurriikide imperialistlik poliitika varjutas kahe inimese suure armastuse loo, kes olid saatuselt suure vaevaga välja võidelnud õiguse pereõnnele. Franz Ferdinand oli Austria-Ungari impeeriumi, Euroopa ühe suurema ja mõjuvõimsama suurriigi troonipärija, tema abikaasa õuedaam, tagasihoidlik, mitte enam väga noor ja isegi mitte ilus. Meest peeti süngeks, toorevõitu sõduriks, võimetuks õrnadeks tunneteks, naist tüüpiliseks vanatüdrukuks.
Kuuldusi, et nende vahel on romaan, esialgu ei usutud. Seda enam, et Prahasse, kus nad 1898. aastal Toskaana ertshertsogi õukonnas tutvusid, tuli Franz Ferdinand üle vaatamata järjekordset printsessi, keda talle sobitati. Keegi ei oodanud, et ertshertsog ära armub. Nii kõrgest seisusest isikute abielusid ei sõlmita ju mitte armastusest, vaid eranditult poliitilistel kaalutlustel. Aga kõik ootasid, et lõpuks ometi teeb Franz Ferdinand valiku, oli ta ju juba 34-aastane – aeg abielluda ja riigile järglane kinkida.
Ent ertshertsog ometi armus. Mitte printsessi, vaid õuedaami, kes ohverdas oma õukonnakarjääri, reputatsiooni, ühiskondliku staatuse, vastates talle samaga. Sellest, et ertshertsog temaga abiellub, ei osanud Sophie unistadagi.
Franz Ferdinand Carl Ludwvig Joseph, kes sündis Grazis 18. detsembril 1863, oli ertshertsog Carl Ludwigi ja Bourbonide suguvõsa printsessi, Ühendatud Sitsiilia kuninga Ferdinand II vanima tütre esiklaps. 8-aastaselt jäi ta emata, kes suri tiisikusse. Karl Ludwig abiellus uuesti. Maria Theresa osutus lastesõbralikuks ja sai tõeliseks emaks Franz Ferdinandile, tema kahele vennale ja õele. Ta pühendas lastele isegi rohkem tähelepanu kui oli seda teinud nende lihane ema, sünnitas ise kaks tütart, ent see ei seganud teda olemast hoolitsev kasvataja ja tõeline sõber oma kasulastele. Eriti soojad suhted olid tal Franz Ferdinandiga: nad pidasid kirjavahetust terve viimase eluaja.
Nagu ette nähtud, oli Franz Ferdinand sõjaväes arvel juba lapsena. Kui kasvas, teenis nagu kord ja kohus, kuigi omas küllalt palju eeliseid, ja mitte ainult sünnipäraselt. 12-aastaselt sai ta päranduse ema sugulaselt ja seega üksiti Austria-Ungari üheks rikkamaks inimeseks, aga väeteenistusest ei lahkunud. Sõjaväevorm sobis talle ja oli ka südamelähedane. Küllap teinuks ta sõjaväekarjääri, kui poleks olnud Habsburg. Franz Ferdinand mõjus sündinud sõdurina – oli kohusetruu, rohmakavõitu, armastas kõva sõna ja kogus pikantseid postkaarte.
Veel jumaldas ta jahilkäimist – temast kirglikumat jahimeest 19. sajandil vaevalt teati. Ta raiskas sellele tohutult raha – sõitis Indiasse elevandi-, Siberisse tiigrijahile, kord olevat oma mõisas Praha lähistel üheainsa päeva jooksul maha lasknud 2140 põldpüüd ja faasanit. Tube tema lossis ehivad tänini jahitrofeed, mis oma arvukusega turistidele hirmu peale ajavad.
Franz Ferdinand oli üsna tõre ja sageli väga agressiivne – tema meeletusehoogudes said kannatada kõik lähedased. Lisaks muule oli ta veel fenomenaalselt kangekaelne. Sophie Chotek pärines mitte kuigi aristokraatlikust suguvõsast. Ta oli õue peatallimehe, krahv Boguslav Choteki ja krahvinna Wilhelmine Kinski tütar. Mitme sajandi jooksul teenis Hoteki suguvõsa krooni, ent sellest ei piisanud pääsuks nn 14 nimekirja – aristokraatide kilda, kelle naisliini esindajail oli õigus abielluda kroonitud peade ja nende järglastega.
Sophie lapse- ja noorpõlvest enne Franz Fredinandiga kohtumist on teada üsna vähe. Ta ei äratanud tähelepanu, ei pidanud päevikuid, tema kirju pole ära trükitud ja pole sugulased temast jätnud ka mälestusi. On vaid teada, et Sophie oli armas, sõnakuulelik tüdruk, erakordselt naiselik ja õrn, ent kinnine, armastas üksindust, veetis kogu oma aja raamatukogus ja muusikasalongis. Luges palju, mängis klaverit ja kirjutas värsse, mis pole säilinud. Mõned mäletavad teda ebatavalise ja isegi teravmeelsena, ent kuna Sophie oli sõnaaher ja avas end ainult lähedastele, on sellest vähe tõendeid. Ent kõik on ühte meelt selles, et ta jumaldas väikesi lapsi.
Kui ta täiskasvanuks sai, hakati tal kosjas käima. Paljud tahtsid saada nii hästikasvatatud ja meeldivat, hea iseloomuga abikaasat, ent Sophie lükkas kõik ettepanekud tagasi. Tema tahtis abielluda ainult armastusest, aga armastust polnud. Vanemad hakkasid muretsema ja käisid peale, et Sophie võtaks järjekordse käe ja südame pakkumise vastu. Siis kutsuti tõsine ja vooruslik neiu õukonda, pakkudes õuedaami staatust. Ja tema oli rõõmuga nõus – peaasi, et pääseda kodust ja vältida pealesunnitud, armastuseta abielu.
Sophie polnud unistaja ega oodanud „oma printsi“, ent jõudis ta siiski ära oodata. Sellest, et Franz Ferdinadist saaks Habsburgide troonipärija, polnud juttugi. Keisriks pidi saama Rudolph, Franz Josephi ja Bavaria Elizabethi ainus poeg. Aga kui kroonprints sai 30-seks, armus ta 17-aastasse kaunitari Mariasse, ühe õuedaami tütresse, palus isalt luba lahutuseks oma naisest, Belgia printsessist Stephaniest, ja seisusevastaseks abiellumiseks armastatuga. Keiser läks raevu ja nõudis, et Maria õukonnast minema kihutataks. See viis tragöödiani: noored otsustasid koos elust lahkuda: 1889. aastal laskis prints oma Meierlingi lossis maha enne Maria, siis enese. Troonipärijaks määrati keisri noorem vend Carl, kes aga 1896. aastal suri ja ametlikuks troonipärijaks sai tema vanim poeg Franz Ferdinand. Sestpeale ei väsinud Franz Joseph talle kordamast, et ta peab enesele juba lähiajal valima pruudi – kõrgemast soost tütarlapse.
See oleks monarhiat tugevdanud. Pretendentidest polnud puudust – iga nädal esitleti ertshertsogile järjekordset preilit, ent too ei jäänud kellegi peale pidama. Kinnitas, et tema silmis on nood kõik ühte nägu, nimetas neid „hiirekesteks“, aga nende noorust (kõik olid 17-18-aastased) taunis kui puudust. Kui imestamisväärt see ka polnud, jahi- ja drilliarmastaja tahtis oma abikaasana näha elukogenud, tarka naist, sõbrannat, vestluskaslast. Keegi Habsburgidest ei osanud isegi kahtlustada, et tegelikult unistab Franz Ferdinand kohata oma tõelist armastust. Kõik arvasid, et ta lihtsalt ei suuda lahti öelda oma poisikeselikest meelelahutustest. Lähedased lõid juba kahtlema, kas troonipärija üldse kunagi abiellub ja järglased saab, kui kõik äkki muutus…
1898. aastal jäi Franz Ferdinand kord pikemaks Prahasse, kus kuulu järgi nägigi esmakordselt oma tulevast naist – uhkel balli, mille korraldas Isabella, Toskaana ertshertsogi Friedrichi abikaasa, lootuses anda oma vanim tütar naiseks Austria-Ungari tulevasele keisrile. Aga nooruke Maria Christina ei avaldanud Franz Ferdinandile rohkem muljet kui teised „hiirekesed“. See-eest võitis Isabella õuedaam Sophie Chotek otsekohe ta südame.
Hiljem meenutas Franz Ferdinand oma kirjas kasuemale, kuidas siis, kui ball juba lõppemas oli, märkas ta tantsijatest eemal tugitoolis istuvat neiut. Tolle armas nägu ja tõsine pilk lummasid sedavõrd, et ta ei suutnud teda mitte kõnetada. Keegi juuresolijaist ei omistanud sellele vestlusele erilist tähtsust – tulevane monarh oli kõigiga armastusväärne. Tõde tuli ilmseks oluliselt hiljem, ja sellest tõusis skandaal.
Oma kohustusi õukonnas täitis Sophie laitmatult – teda toodi teistele õuedaamidele eeskujuks ja ta hindas oma positsiooni väga. Seda kummalisem, kui kiiresti see küps, kasinate elukommetega, arukas naine unustas kohusetunde ja naiseväärikuse ning soostus saama ertshertsogi armukeseks. Õigustada võib seda ainult siira, isegi ohvrimeelse armastusega. Tulnuks nende suhe avalikuks, oleks ta kaotanud kõik.
Mõnda aega õnnestus neil seda tõepoolest saladuses hoida. Ent järgmise visiidi ajal Toskaana ertshertsogi majja käitus troonipärija ettevaatamatult, andes Sophiele adresseeritud kirja ühe Isabella teenija kätte, kes selle kohe oma käskijannale viis. Isabella lootis, et kiri on määratud tema vanimale tütrele, ja läks raevu, avastades, et ertshertsog on armunud hoopis õuedaami. Ta kihutas Sophie otsemaid välja.
Ja nüüd tegi Franz Ferdinand midagi õukonna meelest ilmuskumatut: nentides, et Sophie on häbistatud tema süü pärast, kuulutas ta preili Choteki ametlikult oma pruudiks! See ei vapustanud mitte üksi õukonda, vaid kogu Euroopat. Vihale aetud Franz Joseph nõudis troonipärijalt selle hullumeelse avalduse tagasivõtmist. Tema sõnad said varsti teatavaks kõigile: sellest kirjutasid ajalehed, tänavail arutleti, kas Franz Josephil õnnestub tõrksat ümber veenda…
Euroopa kuningakojad ruttasid Franz Ferdinandi hukka mõistma, ent leidus monarhe, kes teda toetasid, kusjuures avalikult. Näiteks Nikolai II (kes ise abiellus vastu isa Aleksander III tahtmist), Saksa keiser Wilhelm II ja paavst Leo XIII. Nemad veensid Franz Josephit selle abieluga nõustuma ja jätma Franz Ferdinandi tulevastele lastele troonipärimisõigus. Motiveerides seda nii, et selline samm vaid tugevdab monarhiat ja pälvib rahva heakskiidu.
Franz Ferdinand ise jätkas raevukat võitlust oma armastuse eest. Tegi isegi uurimuse, milles põhjendas ära, et kõik printsessid, keda talle püüti sokutada, on tema sugulased, seega – meditsiini seisukohalt võivad pooled tulevastest lastest olla „lollid ja idioodid“, šokeerides sellega oma keiserlikke sugulasi, kes kõik olid abielus oma tädide-onude lastega. Ent ei keiser ega sugulased muutnud oma suhtumist toimuvasse. Ainult kasuema ja tema tütred toetasid Franz Ferdinandi jätkuvalt, keelitasid käituma südame käsul. Kuni Franz Ferdinand lõpuks kuulutas: ta kas abiellub Sophie Chotekiga või jääb igavesti poissmeheks!
Niisugune olukord oli Habsburgidele vastuvõetamatu, ja lõpuks Franz Joseph siiski nõustus abieluga, kehtestades karmid nõuded: kui Franz Ferdinand troonile tõuseb, ei saa Sophie keisrinnatiitlit, vaid jääb pelgalt keisri abikaasaks, ja nende lastel pole troonipärimisõigust. Ainus privileeg, mis Sophiele jäeti, oli ükskord saada maetud mehega ühte hauakambrisse.
Pulmad toimusid 1. juulil 1900 Reichstadti linnas (Põhja-Bohemia). Mitte keegi Habsburgidest pulma ei sõitnud. Seda solvangut ei suutnud Franz Ferdinand kunagi unustada.
Mesinädalad veetis paar ertshertsogi mõisas. Päevade kaupa jalutasid nad aias käsikäes või imetlesid pingil istudes purskkaevusid. Franz Ferdinand kirjutas Maria Theresale: „Sophie on tõeline aare, olen nii õnnelik kui ei iial enne. Ta on alati minuga, hoolitseb mu eest. Hommikul äratab mind naeratusega, millest maailm imeliseks muutub. Tunnen end taassündinuna…“
Vaatamata sellele, et Sophiet ei saanuks pidada kaunitariks klassikalises mõttes, oli tema heasoovlikul näol eriline, malbe võlu, tema vaikne hääl ja sujuvad liigutused kütkestasid, tema kõrval muutus ägedaloomuline ja lärmakas Franz Ferdinandki rahulikumaks ja vaiksemaks. Inimeste seas Sophie naeratas alati ega väljendanud iialgi kuidagigi, nagu poleks ta millegagi rahul, kuigi solvumiseks oli piisavalt põhjusi. Näiteks pidi ta ballide ja vastuvõttude ajal sisenema saali ühena viimastest, pärast kõiki kuningliku perekonna liikmeid. Franz Ferdinand põlgas neid reegleid – sisenenud saali, jäi ta demonstratiivselt ukse kõrvale abikaasat ootama ja astus alles koos temaga edasi, mis vihastas kõiki sugulasi. Kui Sophie andis balli oma residentsis, määras mõni Habsburgidest oma balli samaks ajaks.
Armastatud abikaasa avalikust alandamisest nördinud Franz Ferdinand ei varjanudki oma viha. Ta katkestas suhted vendadega, viibis võimalikult harva Viinis, ametlikke asju ajamas käis seal ilma Sophieta. Ertshertsogi iseloom ei muutunud pärast abiellumist põrmugi, õigemini – kõrvaliste isikute suhtes. Perekonnas oli ta õrn abikaasa ja tavatult sentimentaalne isa.
„Parim, mis mu elus on olnud, on abielu Sophiega,“ kirjutas ta Maria Theresale, „ja üksiti on see mu kõige arukam tegu. Sophie on minu jaoks kõik: naine, sõber, nõuandja, doktor. Pulmadest on möödas juba mõni aasta, aga mina armastan teda ikka nagu meie esimesel kohtumisel. Ajuti tundub, nagu saaksin ma päev-päevalt aina õnnelikumaks, oleks ainult Sophie mu kõrval…“Aasta pärast pulmi kinkis Sophie talle tütre, kellele
Franz Ferdinand pani naise auks nimeks Sophie. Veel aasta hiljem sündis poeg Maximilian, 1904. aastal Ernst.
1908. aastal, neljanda raseduse ajal, soovis Sophie saata Franz Ferdinandi visiidil õukonda. Mees lootis, et aeg on Habsburgide suhtumist muutnud. Ent külm viisakus, millega keiserlik perekond neid vastu võttis, haavas Sophiet veel enam: nüüd ei põlatud mitte ainult teda, vaid ka tema lapsi, nii sündinuid kui alles sündimatut. Koju naastes Sophie haigestus. Arstid kartsid tema elu pärast, Franz Ferdinand ei lahkunud hetkekski ta voodi juurest. Sophie jäi ellu, ent vastsündinud poeg ei elanud päevagi. Ja selles õnnetuses süüdistas ertshertsog ainult oma sugulasi. „Kui nad poleks mu Sophiega niimoodi käitunud, poleks seda kõike juhtunud,“ kirjutas ta kasuemale.
Pärast seda lakkasid Sophie ja Franz Ferdinand seltskonnas käimast. Nende eraklikkus kutsus ühiskonnas esile tormilise heakskiidu. Sophiet ja Franzi hakati pidama armastava abielupaari musternäidiseks, aga ertshertsogi mõõdukalt konservatiivsed poliitilised vaated pälvisid niisama konservatiivse enamuse sümpaatia. Austria riigitegelane Ernst von Planer on märkinud: „Karm, võimukas, kärsitu, isemeelne, äge, ent vaatamata kõigile oma puudustele ei olnud see naudinguid taga ajav prints, elupõletaja. Franz Ferdinand oli ere isiksus, inimene, kelles hõõgus suur poliitiline auahnus.“
Et vähendada impeeriumis käärivat rahvastevahelist pinget, pakkus Franz Ferdinand välja trialismi-idee – ülendada slaavi osalusega monarhia Austria-Ungari-Slaavi monarhiaks. 1898. a. oli ertshertsog määratud austria-ungari armee ülemjuhataja asetäitjaks – sisuliselt imperaatori „sõjaväeliseks“ asetäitjaks, kes osales aktiivselt välispoliitiliste küsimuste lahendamisel. Iseenese ja oma perekonna õnnetuseks osutus just tema üheks initsiaatoriks Bosnia ja Herzegovina annekteerimisel 1908. aastal, mis saigi talle Sarajevos tehtud atentaadi põhjuseks.
25. juunil 1914 saabusid Franz Ferdinand ja Sophie sõjalaeval Bosniasse ja Herzegovinasse, kus ertshertsog oli määratud armeeõppuste peainspektoriks ja pidi üksiti kontrollima ametnike tööd. Õppused läksid edukalt ja 28. juunil saabus paar Sarajevosse. Linn oli ehitud ja vaatemäng tõotas tulla suurepärane. Aga neid ei oodanud mitte üksi juubeldavad rahvahulgad, vaid ka organisatsiooni Mlada Bosna aktivistid, austria ülemvõimu vastased.
Kui korteež möödus politseijaoskonnast, viskas terrorist Nedelko Cabrinovic nende autosse naeltega täidetud pommi. Kogenud sõjaväelasena taipas Franz Ferdinand otsekohe, milles asi, ja tal õnnestus masinast välja hüpata ning lõhkemata pomm eemale heita.
Kui korteež jõudis raekoja juurde ja linnapea kõnet pidama hakkas, katkestas Franz Ferdinand teda sõnadega: „Mina saabusin Sarajevosse sõbraliku visiidiga, aga mind tervitatakse pommidega. See on ennekuulmatu! Olen südamest tänulik elanikele ovatsioonide eest mulle ja mu abikaasale, sest need väljendavad rõõmu kallaletungi ebaõnnestumise üle.“
Hilisem uurimine näitas, et turvateenistus oli halvasti organiseeritud. Polnud ihukaitsjaid, kes võinuksid kõrgeid külalisi katta. Polnuks Franz Ferdinandi, kes kogenud sõjaväelasena sedamaid taipas, mis juhtus, lõppenuks kõik selsamal hetkel.
Seejärel soovis ta sõita haiglasse, et külastada haavatuid. Linnas valitses paanika, otsiti terroriste. Ertshertsog ei tahtnud, et Sophie temaga kaasa sõidaks ja püüdis saata raseda naise võõrastemajja, ent Sophie oli sellele kategooriliselt vastu, sest ei talunuks ärevat ootamist hotellis.
Haigla poole liikus korteež aeglaselt. Ertshersogi poolsel poritiival seisis paljastatud saabliga krahv Harrach, valmis troonipärijat katma. Aga korraga otsustati, et marsruut on ebasoodsalt valitud ja otsustati ümber pöörata. Auto tagurdas kõnniteele.
Müstilisel kombel seisis just seal terrorist Gavrilo Princip, pomm taskus. Aga ta ei jõudnud seda välja võtta ja haaras revolvri. Kell 10.50 kõlas lask.
Üks kuul läbis ertshertsogi mundrikrae, purustades kaelaarteri, ja jäi pidama selgroosse. Haav oli surmav, nagu Sophielgi – kuul tungis läbi korseti kõhtu ja purustas aordi. Naine kaotas teadvuse. Ertshertsog püüdis teda toibutada, anudes: „Sophi, Sophi, ära sure – laste pärast…“ Isegi seistes silmitsi omaenese surmaga, mõtles ta naisele ja armastatud lastele…
Sophie suri juba autos. Mõistnud, et naine enam ei hinga, Franz Ferdinand nagu lõtvus, soovimata enam elu eest võidelda. Ta suri, saabudes valitsuspalee ette, kus neid pidi vastu võetama kui impeeriumi kõrgesti austatud troonipärijaid.
Kohtu alla ja hukkamisele läks 25 terroristi. Keiser Franz Joseph suhtus troonipärija ja tema abikaasa hukku üsna ükskõikselt. Ja ei peljanud heitmast Sophiele veel viimset solvangut – asetas tema kirstule kaks valget kinnast, andes sellega mõista, et matab ainult õuedaami. Ja kasutas Franz Ferdinandi ja Sophie surma ära kui ajendi sõja alustamiseks. Keegi ei aimanud, et see kujuneb maailmasõjaks, ammuks seda, et see lõpeb Austria-Ungari kapitulatsiooniga.
Nagu ilmneb, nägi Franz Ferdinand ette, et tema ja Sophiega võib midagi juhtuda, sest hoolitses ette oma laste saatuse eest – palus oma sõpra krahv Jaroslav Ternat hakata nende eestkostjaks.
1919. aastal kolis krahv koos nendega Viini, jättes maha kogu oma vara. 1938. aastal tabas Franz Ferdinandi järglasi uus katsumus: nad sattusid Dachau koonduslaagrisse, kust vabastati 1945. aastal. Vanim poeg Maximilian von Hohenberg suri 1962. aastal Viinis. Ernstist, kes suri 1958. aastal, jäid pojad Ernst ja Franz Ferdinand. Ertshertsogi armastatud tütar Sophie elas pika elu ja suri 1990. aastal Tšehhimaal. Ta oli oma mehega abielus 50 aastat, aga lapsi neil polnud.
Et Gavrilo Princip oli atentaadi ajal seaduste järgi alaealine (19-aastane), siis mõisteti talle surmanuhtluse asemel 20-aastane vangistus. Principi tervis, mis oli juba varemgi vilets olnud, halvenes vanglas veelgi ja 28. aprillil 1918 suri ta tuberkuloosi.
©Peter Hagen
