Kurnav positsioonisõda Verduni all

1914. aasta septembri alguseks oli Saksa väed saavutanud suurt edu ja lähenesid Pariisile. Viimasel hetkel õnnestus Prantsuse väejuhatusel tugevdada rinde vasakut tiiba, teostada haardepealetung ning lüüa sakslased tagasi. Marne’i lahing (5.–12. sept.) nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku…

Pärast vastastikuseid ümberhaaramiskatseid rinde loodetiival mindi kogu 720 kilomeetri pikkusel läänerindel üle positsioonisõjale. Kaevikud ulatusid Belgiast kuni neutraalse ëveitsini. Okastraattõkked ja kuulipildujad muutsid jalaväelaste rünnakud massiliseks enesetapuks. 1915. aastal hukkusid tuhanded liitlaste jalaväelased ainult selle nimel, et vallutada mõni ruutkilomeeter sakslaste käes olevat maad. Saksa kindralstaabi ülem Erich von Falkenhayn (1861–1922) uskus, et sellise veresaunaga on võimalik sõda võita. Kuna sakslastel ei jätkunud jõudu üldpealetungi alustamiseks, pidi löök antama prantslaste peatoele — Verduni kindlusele. Falkenhayn tahtis Prantsusmaad sundida kindlust kaitstes oma reserve ammendama. Verduni ajalooline tähtsus ja tema asukoht olid Falkenhayni meelest seda väärt, et Prantsusmaal poleks kahju mistahes ohvrist, et aga kindlust enda käes hoida. Kindral teadis, et Verduni kaitseb kolm suurt kindlustusvööndit Maasi jõe ääres paiknevatel metsaga kaetud küngastel. Kindrali plaan oli lühinägelik, samuti ei osanud ta arvestada varasemate kogemustega läänerindel.
1916. aasta algul alustati pealetungi (koodnimetus „Kohus”) ettevalmistamist. Sakslased koondasid sellesse rindelõiku tohutud väekontingendid ja hulgaliselt laskemoona. Päeval ja öösel toimetati kümnel spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud raudteel kohale raskesuurtükke. Kõigest 13 kilomeetri pikkusele rindelõigule seati üles 858 kahurit, millest 576 olid raskesuurtükid. Suurrünnaku tarvis oli varutud 2,5 miljonit mürsku, millest suur osa olid täidetud mürkgaasiga. Õhust pidi operatsiooni katma 168 lennukit ja mitu õhulaeva.
Kogu operatsiooni hoiti suures saladuses. Sügavale maa alla ehitati betoontunnelid, mis pidid varjama rünnakule asuvaid sõdureid. Maa peal võis vaenlasele jääda mulje, et mingit suurt rünakut pole oodata. Saksa lahingulennukid lendasid pidevalt rindejoone kohal, et Prantsuse õhuluure ei saaks avastada käimasolevaid ettevalmistusi suurrünnakuks.

Prantsuse luurepostid tegid aga geofonidega kindlaks, et vastane kaevab pingsalt maa-aluseid tunneleid. Ka sõjavangide ülekuulamine veenas Prantsuse vastuluuret, et sakslased valmistavad ette suurrünnakut Verdunile. Kahjuks ei võtnud Prantsuse armee ülemjuhataja Joseph Joffre neid hoiatusi tõsiselt ning käskis koguni tagandada Verduni komandandi, kes väitis, et kindlus on nõrgalt kaitstud. Prantslastel oli alguses ainult 263 kahurit ning nende kolme divisjoni vastas seisis kuus sakslaste oma. Liiga hilja märkas Joffre hädaohtu. Üheksa päeva enne rünnakut saatis ta kaks divisjoni eesliinile.
21. veebruaril 1916 alustas Saksa 5. armee Maasi idakaldalt seniolematult tihedaks koondatud raskesuurtükiväe toetusel pealetungi. See oli kanonaad, millist enne pole kuuldud. 150-meetriste vahedega suurtükid tulistasid maksimaalse sagedusega. Prantslaste kaevikud külvati üle mürsurahega. Samal ajal tulistas hiiglaslik 98 tonni kaaluv 16,8-tolline (420-mm) mortiir „Paks Bertha” Prantsuse forte. Mortiid võis tulistada 820 kg kaaluva meetripikkuse mürsu 14,5 km kaugusele. Suur meresuurtükk tulistas oma mürske otse Verduni linnale, teine aga koos välisuurtükkidega pommitas juurdepääsuteid. Ülejäänud suurtükid tulistasid šrapnellidega ning rohkem kui 500 miinipildujat heitsid metallitükkidega täidetud miine.
Kogu Prantsuse rinne vappus tihedates suitsupilvedes ja mullafontäänides, kui sakslased pommitasid, lastes tunnis välja 100 000 mürsku. Üheainsa päeva jooksul tulistati Verduni, Ornes’i ja Beaumont’i suunas 2 miljonit mürsku. Kogu maa oli üles küntud loendamatutest mürsulehtritest. Pärast kaheksa tundi kestnud turmtuld vaikisid Saksa kahurid ja rünnakule asus jalavägi, kasutades leegihetijaid, mis tekitasid algul prantslastes suurt hirmu. Näis, et sakslaste võit Verduni all on kindel, kuid prantslased panid vapralt vastu.
23. veebruaril niitsid prantslaste kuulipildujad ründavaid Saksa jalaväelasi. Seda päeva nimetati Saksa lahinguteates „õuduste päevaks”. Sama päeva õhtuks olid kaks Prantsuse divisjoni, milles oli ühtekokku 25 000 meest, kaotanud 16 000. Prantsuse rinne lõi vankuma. Järgmisel päeval ületasid sakslased prantslaste teise liini. Suurtükitulest kurnatud läbikülmunud alžeerlastest ja marokolastest abijõud lõid rünnaku tagasi.
25. veebruaril vallutas käputäis Saksa sõdureid ainsagi lasuta võimsa Douaumont’i fordi. Prantslased olid nagu halvatud, sakslased võisid iga hetk Verduni tungida. Linnas puhkes paanika. Verdunist väljaviivad teed olid põgenikest ummistunud. Kindral Henri Philippe Pétainil õnnestus paanikast jagu saada. Ta käskis avada suurtükitule Douaumont’ist põhja pool asuvate Saksa vägede pihta. Ta rajas ka nn. püha tee. Pioneerid hoidsid korras kitsa Bar-le-Duc’i viiva tee, mis sai Verduni ainsaks ühendusteeks tagalaga.
22. veebruarist kuni 7. märtsini toimetati selle tee kaudu 3900 veoautoga Verduni 190 000 sõdurit ja 25 000 tonni sõjavarustust. Veebruari lõpus sakslaste rünnakuhoog vaibus. 500 prantslaste raskesuurtükki tulistasid sakslaste positsioone. Sakslased hakkasid taganema. „Nagu nägemus põrgust,” kirjutas saksa kunstnik Franz Marc koju saadetud kirjas. Järgmisel päeval ta hukkus.
Sõjateatri järgmine vaatus algas 6. märtsil, kui Saksa ülemjuhataja Erich von Falkenhayn andis korralduse alustada rünnakuid Maasi läänekalda küngastel asuvate kindluste vastu. Esialgu oli sakslastel edu, kuid kõrgendik Homme Mort („Surnud mees”) oli oma nime väärt. Iga kord, kui sakslased üritasid tungida kõrgendiku paljastele nõlvadele, sundis prantslaste suurtükituli nad taanduma. Märtsi lõpuks olid prantslased kaotanud Verduni all 89 000 meest, sakslased 81 607.
Võitlus läänekõrgendike pärast jätkus ka aprillis ja mais. 9. aprillil üritasid sakslased vallutada „Surnud meest” ja kõrgendikku 304. Seekord õnnestus neil jõuda „Surnud mehe” ühe madalama künkaharjani. Seepeale võtsid mõlema poole suurtükid künka turmtule alla ja selle tipp plahvatas nagu vulkaan. Üks kõrgendikul 304 võidelnud prantsuse kuulipildur kirjeldas tulevahetust kui „kohutavat ja lõppematut”. Ta tundis, kuidas maa jalge all värises ning nägi, kuidas plahvatused inimesi õhku paiskasid. Ka ilm näis kaasa aitavat, et olukord veelgi hullem oleks. Kohe, kui sakslased rünnakule asusid, hakkas vihmasadu, mis kestis 12 päeva. Läbimärjad sõdurid sumasid põlvini vees. Kaitsekraavid ja mürsulehtrid ei pakkunud enam mingisugust kaitset. Palju sõdureid uppus. Mais hukkus Verduni all 120 000 sakslast ja 133 000 prantslast. Olukord muutus veelgi raskemaks, kui sakslased alustasid uut rünnakut. Veel mais vallutasid sakslased tormijooksuga „Surnud mehe” ja kõrgendiku 304.

10 000 prantslast oli langenud sellest mürskudest ülesküntud kuumaastikul. Mai lõpus üritasid Prantsuse 5. divisjoni üksused Douaumont’i forti tagasi vallutada, kuid kandsid vaid raskeid kaotusi.
1. juunil 1916 algas Verduni piiramise uus faas. Viis saksa divisjoni tulistasid endale tee linna vabaks. 2. juunil, pärast ägedaid lahinguid, vallutasid sakslased Vaux’i fordi, kust Verdunini jäi veel ainult neli kilomeetrit.
Kuid äkki sakslaste pealetung soikus. Suur vajadus elavjõu järele idarindel ei võimaldanud enam paisata Verduni alla reservvägesid. Verduni all sõdivad Saksa sõdurid olid sõjast väsinud ja demoraliseerunud. Prantslased olid aga tänu pidevalt saabuvatele abivägedele reipamad.
24. juunil alustasid inglased Somme’i jõe ääres 40 kilomeetri laiusel rindelõigul pealetungi sakslaste vastu, et anda prantslastele Verdunis mahti hinge tõmmata. Augustis kaotasid prantslased Verdunis 315 000 meest, sakslased 280 000. Uued Saksa ülemjuhatajad idarindel, Paul von Hindenburg ja Erich Ludendorff, ei tahtnud enam ammugi mõttetuks muutunud Verduni piiramist jätkata. 2. juunil olid venelased alustanud Galiitsias ja Volõõnias 300-kilomeetrisel rindelõigul pealetungi ning võtnud vangi 200 000 austerlast. Saksa väejuhatus oli sunnitud Verduni alt vägesid Somme’i rindele saatma, et vältida sealse rinde kokkuvarisemist.
Sakslaste rünnakud Verduni all lakkasid ja lahinguväljadel muutus ebaharilikult vaikseks. Kuid oktoobris puhkesid lahingud taas. 24. oktoobril vallutasid prantslased tagasi Douaumonti fordi. 2. novembril jätsid sakslased maha Vaux’i fordi ja lasksid selle õhku.
15.–18. detsembrini toimunud pealetungi ajal õnnestus prantslastel sakslaste kaitse murda. Lahingutes Verduni pärast sai sakslastele osaks suurim kaotus pärast Marne’i lahingut 1914. aastal.
Aasta lõpuks olid prantslased päästnud Verduni ja Prantsusmaa sõjalise au. Kuid millise hinna eest! Prantslased olid kaotanud 364 000 meest. Saksamaa kaotas 26 000 meest vähem. Pool Verduni oli varemetes, üheksa küla oli ligi 29 miljoni mürsuga maatasa tehtud.
Liitlaste suur pealetungioperatsioon Somme’i jõe ääres nõudis tohutuid inimohvreid. Pärast viis kuud kestnud lahinguid õnnestus liitlasvägedel ränkade kaotuste hinnaga edasi liikuda kõigest 30 kilomeetrit ning hõivata ainult 180 km2 suuruse ala. Prantslased kaotasid surnutena, haavatutena või teadmata kadunutena peaaegu 200 000 meest, inglased 556 000 ja sakslased 500 000.
1916. aastal toimunud lahingud jätsid ohvrite arvu poolest varju kõik minevikus toimunud sõjad. Samas mõjusid need lahingud äärmiselt demoraliseerivalt kõigile neile, kellel õnnestus sellest põrgust eluga pääseda.
Hilisem Saksa riigikantsler Max von Baden on öelnud: „Meie, nii nagu me vaenlasedki, valasime ojadena oma parimate poegade verd, kuid ei meid ega neid viinud need lahingud sammu võrragi võidule lähemale.”

Tunnuspildil: Sakslaste mortiir „Paks Bertha” (koloreeritud foto).

©Peter Hagen