Kuidas Mike Tysonit vägistati

Kohtu totter viga rikkus maailma suurima poksija elu

Mike Tysonit süüdistati vägistamises valelike ja puudulike tunnistaja ütluste alusel, ja nagu me praegu tõestada saame, oli see süüdistavale poolele teada. Vähe sellest – me oleme arvamisel, et süüdistajad ise püüdsid vandekohtunikke eksiteele viia, varjates nende eest tõde. Teadnuks vandekohtunikud seda, mida me praegu teame – ja mis meie veendumust mööda oli süüdistajatele teada algusest peale –, oleksid nad Mike Tysoni õigeks mõistnud. Tõepoolest – vähemalt viis vandekohtunikku teatasid 1994. aastal, et Tysoni süüasja peaks uuesti läbi vaatama, tema süüd tõendavad endised valetunnistused korrigeerima ja esitama seni toimikule lisamata faktid vandemeeste uuele koosseisule läbivaatamiseks.
Ühe vandekohtuniku ütluste järgi „meile näis, et mees oli vägistanud naise, aga tegelikult vägistas see naine mehe“, Teine vandekohtunik, miss Roza Pride, arvab, et Desiree Washington, kes Mike Tysonit (tollal 25-aastane) nii värvikalt enda vägistamises süüdistas, on „sooritanud kuriteo“. Uue informatsiooni põhja, mida vandemeeste eest saladuses hoiti jõudis miss Pride järeldusele, et Washington „ei ole sugugi nii süütu tütarlaps (tollal 18-aastane), nagu teda kohtule esitleti“. Ja veel üks vandemees teatas avalikult, et ka tema oleks hääletanud Tysoni õigeksmõistmise poolt, teadnuks ta tollal seda, mida teab nüüd.

Mõistmaks, miks need vandekohtunikud praegu oma verdikti õigsuses kahtlevad, peame me protsessi juurde tagasi pöörduma ja vaatama, millisena Desiree Washingtoni kohtule ja kogu maailmale esitleti. Tuletame meelde, et protsessi ajal varjas ta nii oma nägu kui ka nime. Teda kujutati ujeda noore kogenematu, sügavalt uskliku kooliplikana, kes ei soovi muud, kui et temaga juhtunud tragöödia kiiremini unustataks. Tema perekond palkas advokaadi, et too „kaitseks tütart massiteabevahendite eest“, kuna ta ei tahtvat, et see asi suure kella külge riputataks. Ta kavatses Tysonit aga kiusata ja muidugi palkas ka advokaadi hoopis sellel eesmärgil. Kui tema perekonnaliikmetelt küsiti, kas nad olid advokaadiga sõlminud lepingu temale honorari maksmiseks „olenevalt olukorrast“ – see on advokaadiga sõlmitava lepingu tavaline vorm, kui kavatsetakse esitada hagi tekitatud kahju hüvitamiseks –, siis ütlesid nad kõik, et ei saa sellest terminist arugi. Kui vande all tunnistusi andvalt Desiree emalt küsiti, kas advokaatidega nende honoraride üle „nõu peeti“, vastas ta eitavalt ja vandus, et „nendevahelist kirjalikku lepingut ei ole olemas“.
Seetõttu, nagu märkis hiljem üks vandekohtunikest, „jäin Desiree ütlust, et temal pole mingisugust raha tarvis, uskuma ja arvasin, et me oleme vastu võtnud õige otsuse“. Teine vandekohtunik nõustus temaga, öeldes, et kohtus oli neiu paistnud „täiesti usaldusväärsena“, kuna tal polnud põhjust valetada, kuivõrd Tysoni süüdimõistmine ei pidanud talle tooma mingit materiaalset või muud kasu, Vooruse etalon – Desiree Washington.
Lisaks portreele süütust ohvrist, kelle ainsaks eesmärgiks oli, et Mike Tyson saaks, mida ta on ära teeninud, kujutati Desiree Washingtoni – mitte ilma süüdistaja abita – enne Tysoniga kohtumist kogemusteta tüdrukuna. Ta väitis, et on innukas kristlane, süüdistaja sõnul ka „süütu, peaaegu naiivne“ piiga. Ta oskas „naabripoistele nina pihta anda“, kui need söandasid tal „tükki küljest võtta“, ja tuli kohtumistelt tagasi „samasuguse tütarlapsena“, seega niisugusena, kes ei teadvatki, mis on hellitused ja kallistused.
Süüdistaja esitas vandekohtunikele isegi „seksile mittevastava riietuse“ teooria variandi, mis nüüdisajal on enamiku kohtute poolt tagasi lükatud. Ta ütles neile, et Washington oli läinud Tysoniga kohtuma „roosades mummulistes püksikutes“, mitte aga „Hollywoodi Fredericu“ pesus, see tähendab – ei pannud selga sedalaadi erutavat pesu, mida naised tavaliselt kasutavad mehega intiimkohtumisele minnes.
Ja lõpuks kinnistas Desiree Washington pilti endast kui absoluutselt aseksuaalsest, platooniliselt häälestatud neiust, – kes oli tahtnud Tysoniga kell kaks öösel ainult jalutada – jutustades vandemeestele, kuidas ta oli reageerinud Tysoni katsele teda suudelda limusiinis teel mehe hotelli: „Ta tahtis mind suudelda, aga mina hüppasin muidugi eemale“.
26. märtsil 1992 mõistis kohus Mike Tysoni vägistamise eest kuueks aastaks vanglasse.
Nõnda näidati kohtule ja üldsusele jumalakartlikku noort ja naiivset tütarlast, kes ei suudle ega kallista ega kanna sekspesu. Pole siis ka imeks panna, et klassikalises väitluses „mees ütles – naine ütles“ usaldasid vandekohtunikud viimast. Mingit alust Desireed mitte uskuda poleks nagu olnud. Kuid praeguseks on juba päevselge, et Washington, tema perekond ja advokaat petsid nii kohut kui ka üldsust. Inimesed jäid uskuma tema ja süüdistaja loodud kuju ning valetamismotiivi puudumist. Nüüd on tõde hakanud pinnale kerkima ja on selgunud, et tegelikult näeb see lugu hoopis teistsugune välja, kui see paistis vandekohtunikele süüdistava poole sõnade põhjal.
Desiree Washingtoni tegelik pale ja tegelikud motiivid, mis ärgitasid teda Mike Tysonit vägistamises süüdistama, on kohtu ees kujutatuga nii suures vastuolus, et lausa imesta. Desiree Washington mängis kohtus andeka stsenaristi kirjutatud rolli. Ja selle rolli täitmise eest oleks talle võinud küll Oscari anda kui Kõige Osavamale Kohtu Petjale.
1994. aastal selgus, et Washingtonide perekond oli palganud advokaadi mitte selleks, et „kaitsta tütart massiteabevahendite eest“, vaid just vastupidi – et Desiree lugu suurte rahade eest üldsusele teatavaks teha, Desiree isa Donald Washington on juba avalikult tunnistanud, et oli arutanud filmimise õigust just sellesama advokaadiga, kes pidi perekonda nagu kaitsma levikanalite eest. Ühes hiljuti temaga salvestatud intervjuus esineb niisugune tähtis ülestunnistus: „Ma kavatsesin teenida filminäitamise pealt, seal liigub palju raha.“ (1994. aastal väitis Washington, et kordas advokaadi sõnu ega öelnud seda enese poolt, kuid kui see nõnda ongi, tuleb ikkagi välja, et nad olid advokaadiga filminäitamise õigust arutanud.)
Selgus ka, et avaldus, mis eitab honorari maksmise fakti „olenevalt olukorrast“ ning kirjalikku kokkulepet üldse, ei vasta tegelikkusele. Siin ilmnes huvitav lugu. Usaldusväärsest allikast on teada saadud, et kohe pärast Desiree Washingtoni kohtumist Tysoniga tegi tema perekond visiidi ühele mõjukale advokaadile nende koduosariigis Rhode Islandis. Advokaat kutsus kohale ka teise, mitte vähem mõjuka juristi, ja koos arutati, kuidas Desiree kohtumisest Tysoniga rohkem raha teenida. Räägiti õigustest filminäitamisele ja publikatsioonidele ajakirjanduses seoses multimiljonilise kohtuprotsessiga. Advokaat selgitas üksikasjalikult, mis asi on maksmine „olenevalt olukorrast“ – et ta võtab mingi osa, tavaliselt on see üks kolmandik, sellest summast, mille kohtuprotsess perekonnale sisse toob. Perekond nõustus nende tingimustega – Desiree kirjutas alla ja isa-ema tõendasid ametlikult kokkulepet honorari maksmise kohta „olenevalt olukorrast“. Perekonnale jäi sellest kokkuleppest üks eksemplar.
Viimaste andmete põhjal oli süüdistav pool teadlik lepingu olemasolust Washingtonide ja nende volinike vahel, aga vande all antud kirjalikes tunnistustes eitasid seda kõik süüdistajad, tehes hoopis kõik mis võimalik, et tõde varjata ning ilma veenva põhjuseta ei lastud Tysoni advokaadil selgitada kohtule „olukorrale vastava“ kokkuleppe küsimust. Hiljem organiseeriti asi nõnda, et Washingtoni perekonda küsitleti kohtus ajal, mil nende advokaati seal ei olnud. Ilmselt kartsid süüdistajad, et advokaat võis eetilistel kaalutlustel ümber lükata Washingtonide tunnistuse selle kohta, et nad pole temaga kirjalikku lepingut sõlminud.
Süüdistajate taktika oli edukas, kuid see edukus osutus ajutiseks. Rhode Islandi advokaat sai varsti teada, et tema kliendid ei olnud vandekohtunikega avameelsed. Teda jäi vaevama mõte, kuidas peavad toimima juristid juhul, kui nende kliendid annavad valeütlusi. Käitumisjuhiste saamiseks pöördus ta Rhode Islandi distsiplinaarküsimuste juriskonsuldi poole, kes on kohustatud jälgima juristide eetiliste normide järgimist.
Juriskonsult soovitas advokaadile hankida kohtuistungi stenogramm. Selleks ajaks oli kohtuprotsess lõppenud ja Tyson süüdi mõistetud. Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist vaatas distsiplinaarkonsult kohtu stenogrammi läbi ja jõudis järeldusele, et „jurist on kohustatud kohtule teatama lepingu sõlmimise faktist honorari maksmise kohta „vastavalt olukorrale““.
Sama kordas ülemkohus oma pretsedenditus avalduses, konstateerides, et lepingu olemasolu fakt oleks võinud vandekohtunike otsusele mõju avaldada. Seejärel kohustas Rhode Islandi kohus advokaati Indiana kohtule üle andma Washingtonide poolt varjatud informatsiooni.
Nõnda advokaat tegigi, aga Indiana kohtunikud keeldusid laskmast Tysoni advokaati honorari lepinguteksti juurde.
Tõepoolest – Tysoni süüdi- või õigeksmõistmisest olenes, kas Desiree Washington saab miljoneid dollareid või ei saa: kui Tysonit ei oleks süüdi mõistetud, oleks tal ju raske olnud rahalist hüvitust taotleda või oma lugu massiteabevahenditele müüa.
Teine tähtis informatsioon, mida vandekohtunike eest varjati, puudutab Desiree Washingtoni moraalset palet ja tema käitumist sel ööl. Selgus, et Desireed võib vaevalt küll kehastunud süütuseks nimetada. Tema uus usaldusmees lõpetas paljumiljonilise kohtuprotsessi ettevalmistamise, et saada Tysonilt vägistamise ja suguhaigusesse nakatamise eest hüvitust. Ta andis ka korrespondentidele mõista, et Washingtoni on kontrollitud veneeriliste haiguste olemasolu suhtes, teatades, et kuu aega enne Tysoniga kohtumist oli ta läbi teinud täieliku meditsiinilise järelvaatuse ja et selle lühikese ajavahemiku jooksul polnud ta „suguelu elanud“. Kuid selles tõestuses puudus selgitus, miks noorel ja kogenematul neiul oli vaja teha juba enne Tysoniga kohtumist veneeriliste haiguste kontrolli. (Kui usaldusmehele see küsimus esitati, hakkas too kohe vingerdama ja ütles, et ei olnud mõelnud Washingtoni kontrollimist AIDSi või mõne muu sugulisel teel edasiantava haiguse suhtes. Kuid tavaline meditsiiniline läbivaatus ei selgita alati välja veneerilise haiguse olemasolu.)
Vandekohtunikke desinformeeriti mitte ainult Desiree seksuaalelu suhtes, nendeni ei jõudnud ka nende tunnistajate otsustavad ütlused, kes olid tema käitumist jälginud vahetult enne seda, kui nad Tysoniga tolle hotellituppa läksid. Tuletage meelde, et Desiree eitas Tysoniga flirtimist limusiinis teel hotelli. Tõepoolest, ta teatas, et ei olnud lasknud ennast suudelda ja „põrganud temast eemale“, mille peale Tyson olevat öelnud: „Jaa, sina ei sarnane kõigile nendele linnatüdrukutele. Sa oled tõeline kristlane.“ M. Tysoni ütlused on otse vastupidised. Ta vandus, et kui ta oli Desireed suudelnud, „oli ka tema vastu suudelnud“ ja et teel hotelli olid nad Washingtoniga „teineteist suudelnud ja silitanud“. Muidugi jäid vandekohtunikud uskuma Desireed, kuna Tysoni ütlusi ei olnud millegagi tõestada ja neid peeti vaid ennastõigustavaiks. Ometi selgus, et on olemas kolm tunnistajat, asja vastu ükskõikset isikut, kes sel ööl olid juhuslikult hotelli läheduses viibinud ja näinud, mis limusiini sees ja väljaspool seda oli toimunud enne Tysonj ja Washingtoni hotelli sisenemist. Üks oli näinud teineteise embuses paarikest („nad surusid endid tihedalt teineteise vastu“), teine oli näinud, kuidas nad olid käsikäes kõndinud. Kolmas kinnitab nende ütlusi, (Desiree eitab nii embusi kui ka seda, et nad oleksid Tysoniga käsikäes käinud.)
Ei ole välistatud, et Desiree võis sugulist kontakti mitte soovida. Mõistagi võib naisterahvas igal hetkel katkestada flirdi, mis muide eelneb tavaliselt aktile. Tal on selleks õigus ja kui mees pärast seda sunnib teda astuma sugulisse vahekorda, on see vägistamine. Kuid kolme tunnistaja ütlused võimaldavad kindlaks määrata kolm olulist fakti: et Washington valetas, eitades eelnevaid hellitusi Tysoniga; et Tyson ei valetanud nendest hellitustest rääkides ja et vahetult enne hotellituppa siirdumist tegelesid Washington ja Tyson seksuaalaktile eelnevate armumängudega.
Vaatamata kolme kõrvalise tunnistaja ütluste tähtsusele (nad oleksid saanud ju aidata välja selgitada, kes väärib suuremat usaldust selles paljasõnalises vaidluses „mees ütles – naine ütles“) ei lubanud Tysoni kohtunik neid vandemeestele teatavaks teha. Ta kartis, et süüdistav pool – kes tunnistas nende ütluste „otsustavat“ tähtsust – satub täbarasse olukorda seoses tunnistajate hilise ilmumisega (nad ilmusid välja alles siis, kui protsessi süüdistusega seotud osa hakkas lähenema lõpule, seega – kui neile sai teatavaks, et Washington eitab Tysoniga flirtimist, ja protsessi kaitsmisega seotud osa ei olnud veel alanud). Nõnda ei saanudki vandemehed õiget pilti Washingtonist vahetult enne hotelli.
Kohtuniku käitumine on hõlpsasti seletatav: Patricia Cifford on elukutseline süüdistaja vägistamisega seotud kohtuprotsessides, tema arvel on neid juba 50. Tema sümpaatia kuulub alati hagejale, iseäranis niinimetatud „kohtumisvägistamise“ juhtudel.
Võib tunduda kummalisena, et süüdistajatel Tysoni protsessis kohtunikuga nõnda vedas. Ometi ei ole tegemist vedamisega. Indianapolise seaduste ja kohtupraktika põhjal võib süüdistaja valida kriminaalasja kohtuniku. Niisugust määrust ei ole kuskil mujal, see on kehtiv ainult Indianas. Ja süüdistav pool ei lasknud märgist mööda, kuigi sellist valikut ei saa päris ausaks nimetada. Kohtunik Cifford tegi praktiliselt kõik temast oleneva, et Tyson kaotaks protsessi, kaasa arvatud nende kolme tunnistaja taandamine, kes oleksid aidanud poksijal ennast õigeks rääkida.
Mõned tuntud kommentaatorid – nende hulgas ka William A. Kerr, keda tunnistatakse kui Indiana juhtivat autoriteeti kohtumenetluse küsimustes – on teatanud, et kolme tunnistaja taandamisega tegi Cifford tõsise kohtuvea. Sellest kirjutati ka juriidilistes ajakirjades „The American Lawyer“ ja „New York Law Journal“. Kasutades seadusele tuginevat kannatajapoolse kaitse õigust lülitas Cifford kohtuprotsessist välja kõik tunnistused, mis viidanuksid Desiree Washingtoni tõsistele põhjustele otsida abi vägistamise versioonilt, isegi kui suguühe toimus vastastikusel nõusolekul.
Ja lõpuks ei lubanud kohtunik pärast Tysoni süüdimõistmist teda kautsjoni vastu vabastada edasikaebamisele kuluvaks ajaks, võttes aluseks süüdistaja totrat väidet, et kuulus poksija võib põgeneda riiki, millega Ühendriikidel puudub leping kurjategijate väljaandmise kohta, ja ta võib jätkata seal oma sportlasekarjääri.
Kohtunik Ciffordi eelarvamuslikud määrused kallutasid kaalukausi süüdistuse poolele, kuigi esialgu olid šansid võrdsed. Isegi ilma kohtualust õigustavate tunnistusteta oli vandemeeste häälte suhe kuus-kuus. Vähehaaval suutsid süüdistuse poole asujad veenda ülejäänuid selles, et neil ei ole põhjust Desiree juttu umbusaldada. Kuid neiu ütlused on, iseäranis uue saadud informatsiooni valguses, täiesti ebaveenvad. Kui Tyson saavutab korduskohtu teistsuguse vandemeeste koosseisuga ja ausalt valitud kohtunikega, mõistetakse ta kindlasti kiiresti õigeks.
Isegi Desiree enda ütlustes on hulgaliselt vasturääkivusi. Nendest nähtub, et tüdruk ergutas Tysonit ja käitus nagu tavaline „groupie“ s.o. neiu, kes otsib kontakte kuulsustega.
Sellest ajast alates, kui Desiree Washington ühel showl kohtus kuulsa poksijaga, istus ta tihti tema põlvedel ja laskis ennast kallistada. Ta demonstreeris Tysonile oma supelkostüümis tehtud fotosid, andis oma hotellitoa numbri ega olnud kohtumiste vastu. Ta vastas mehe helistamisele kell 1.45 öösel ja nõustus temaga autosõitu tegema. Enne kohtumisele minekut kasutas Desiree hügieenilist tampooni – tal algas just menstruatsioon. Tampoon mõjub mitu tundi, Desircel oli seljas kallis kleit, mida ta ei tahtnud määrida, kuid Tysoni numbritoas läks ta kõigepealt vannituppa ja eemaldas tampooni, seda uuega asendamata. Kuidas ta siis kavatses säilitada oma 300 dollarit maksvat riietust oletatava kauakestva sõidu ajal? Tema tegevust võib seletada ainult sellega, et ta valmistus suguaktiks, mis pidi toimuma vastastikusel nõusolekul. (Desiree ütles, et ei asendanud tampooni sellepärast, et oli unustanud endaga vannituppa kaasa võtta oma käekotti ja oli arvestanud, et hiljem õnnestub lai seda teha.)
Lõppude lõpuks – kui ta ei soovinud suguühet, võis ta end rahulikult vannituppa luku taha panna ja sealleiduva telefoni teel abi kutsuda. Vannitoa uksel on tugev riiv ja telefon töökorras. Kuid selle asemel tuli ta vannitoast välja, möödus hotelli koridori viivast uksest ja läks Tysoni magamistuppa tagasi.
Vastavalt Washingtoni tunnistusele oli Tyson temalt nende lembekohtumise ajal küsinud, kas ta tahab „lõpuni minna“ ja tema oli vastanud „jah“, kuna olevat arvestanud, et saab veel kõrvale puigelda. Pärast suguakti lõppu (ejakulatsioon toimus tupeväliselt, kuna Desiree oli öelnud, et ei soovi rasedaks jääda), oli Tyson temalt küsinud: „Noh, kas sa nüüd armastad mind?“
Mitte keegi peale Tysoni ja Washingtoni ei tea, mis hotellinumbri suletud uste taga tegelikult toimus. Videolinti selle kohta ei ole. Ei ole ka asitõendeid, mis kinnitaks Washingtoni ebatõepärast juttu.
Vastupidi – kõik asitõendid lükkavad tema jutustuse ümber. Tal oli olnud seljas litritega kleit, mille Tyson oli Washingtoni sõnade kohaselt tal seljast „maha kiskunud“, kui ta oli „tema voodisse paisanud“. Olnuks see tõsi, pidanuksid litrid mööda kogu tuba laiali lendama. Tegelikult hakkasid litrid kleidilt pudenema alles kohtusaalis, kui see oli esitatud asitõendina. Aga Tysoni numbritoas leidus pärast väidetavat vägistamist üksainuke litter. Washingtonil ei olnud ka kehalisi vigastusi, ei väliseid ega sisemisi, mis võinuksid kinnitada, et Tyson oli teda vahekorraks sundinud.
Desiree teatas, et Tyson „paiskas ta voodile“, kukkus talle peale ja käega rinda surudes ta vägistanud. Kui 230 naela kaaluv atleet Tyson oleks midagi niisugust teinud 105 naela kaaluva hapra Washingtoniga, oleks tema kehale jäänud kindlasti muljumisjälgi, siniseid plekke ja verevalumeid, asi oleks võinud lõppeda isegi roidemurruga. Aga kui Washington mõni tund pärast kohtumist haiglasse läks, ei avastatud tema kehalt ainsatki sinist plekki. Arstid leidsid ainult kaks tühist marrastust, mis juhtivate ekspertide arvates tekiksid ka vabatahtliku suguakti ajal – iseäranis siis, kui mehe peenis on tavalisest suurem või naise tupp liiga kitsas. Niisuguste väikeste kriimustuste tekkimine on veelgi tõenäolisem siis, kui partnerid astuvad seksuaalvahekorda esmakordselt ega ole veel teineteisega harjunud. Süüdistus ignoreeris seda teadet.
Mike Tysoni ütlused ei ole olemasolevate asitõenditega vastuolus, ent on täielikus kooskõlas laialttuntud faktidega sportlaste ja „groupiede“ elust üldse ja Mike Tysoni kohta iseäranis.
Esimesel kohtumisel Tysoniga käitus Desiree Washington nagu tavaline „groupie“. Samal Õhtul, kontserdil, tegi show direktor ise Washingtonile märkuse liiga pealetükkiva käitumise eest (sel momendil Tysonit läheduses ei olnud). Staarikütid pakuvad endid kuulsustele, saades vastu õiguse kiidelda, et on maganud „tšempioni“ või „staariga“. Mõned, nagu Washingtongi, loodavad, et „staar“ armub temasse ja teeb ta rikkaks ja kuulsaks.
Tõepoolest – mitu Desiree sõbratari, kes olid temaga sellel alal võistelnud, ütlesid, et Desiree oli pärast Mike Tysoniga tutvumist korduvalt kiidelnud oma edusammudega. Ühele sõbratarile oli ta öelnud sõna-sõnalt järgmist: „Mike Tyson on rikas, aga nürimeelne. Sa ju tead, kui palju Robine Giwcns temalt välja pressis.“ (Robine Giwcns on Hollywoodi näitlejanna, Tysoni eksabikaasa, kes pärast lahutust sai endale suure varanduse.) Teine oli temalt kuulnud, et „Robine Giwens võttis ta, ja ka mina saan ta kätte… Niikuinii on ta nürimeelne.“. Toakaaslane meenutas Desiree niisugust lauset: „Mike ei pea oskama ilusasti rääkida. Tema teeb raha, aga rääkima hakkan mina.“ Veel üks sõbranna oli kuulnud Desiree kommentaari Tysoni füüsiliste omaduste kohta: „Ohoo, seal on, millest kinni hoida“ – seda rääkis ta tema tuharate ja peenise suuruse kohta.
Tyson väidab, et ta oli andnud Washingtonile otse ja ühemõtteliselt mõista, mida ta temalt ootab. Kui ta tunnistajate juuresolekul kutsus naist endaga kaasa, tegi too ettepaneku minna kinno või restorani. Poksija oli vastu vaielnud: „Ega ma seda ei mõelnud… Ma tahan sind. Ma tahan sinuga keppida.“ Tunnistaja, laulja Johny Hill, väidab, et ta oli just nõnda öelnud: „Tahan keppida.“ Hill oli pärast Tysonilt isegi küsinud, kuidas ta saab naisterahvaga nii avameelne olla, ja Tyson oli seletanud, et on harjunud ütlema, mida mõtleb.
Igaüks, kes Mike Tysonit tunneb, ütleb teile, et see oli eks tšempionile väga iseloomulik. Ta räägib alati just nimelt seda, mis tal meelel, ja küsib just seda, mida ta tahab. Tõepoolest – mõni aasta enne Washingtoniga kohtumist oli Mike’lt võtnud tunnistaja ütluse üks naisjurist, kes varem oli olnud minu õpilane. Keset vestlust oli Tyson tema poole kummardunud ja küsinud, kas naine ei tahaks temaga keppida. Tema oli vastanud „ei“ ja sellega oli asi lõppenud. Kuigi käesolevas Tysoni protsessis oli see naine vastasrinnas ja kuigi mees naisjuristile üldse ei sümpatiseeri, ei ole tai ausalt mingil kahtlust, et Tyson oli Desiree Washingtonile öelnud, et tahab teda „keppida“. „See on just tema stiil,“ ütles ta.
Tysoni hotellituppa mindi kell kaks öösel. Desiree Washington teadis väga hästi, mida mees temalt tahab.
Ometi tuleb tema jutust välja, et tal ei olevat olnud sellest tollal vähimatki aimu. Kas saab ükski kaine mõistusega inimene seda uskuda, iseäranis selles valguses, mis nüüdseks Desiree kohta teada on saadud?
Tõde seisneb selles, et ta oli tahtnud astuda mehega seksuaalkontakti, et teda hiljem ekspluateerida, nagu seda tegi Robine Giwens. Desiree lootis, et kui poksija on temaga maganud, tahab ta teda uuesti näha ja kohtumised jätkuvad. Aga kui mees käitus temaga kui „groupiega“, üheööpartneriga, kui selgus, et pikemaajalisest romantilisest sidemest ei tule midagi välja, tundis Desiree end petetuna ja solvatuna.
Ta sai aru, et tal ei õnnestu mehe kiindumust pikemalt ära kasutada, nagu seda tegi Robine Giwens, ja kohkus mõttest, kuidas reageerivad tema sõbratarid ja perekond, kui need saavad teada, et Tyson oli teda võtnud kui üheööpartnerit. Algul ta ütles, et Tyson oli „katsunud“ teda vägistada Ja eitas sugulise kontakti fakti ennast. Hiljem teatas ta, et „see“ oli toimunud põrandal. Lõpuks kinnitas ta kohtule, et teda oli vägistatud voodis, kusjuures ta varem ei olnud avaldanud mingit valmisolekut suguaktiks.
Kuigi puuduvad asitõendid, mis kinnitaksid Washingtoni juttu, Jäid vandemehed teda lõpuks uskuma, kuna ei näinud mingit põhjust kahelda noore, jumalakartliku ja kogemusteta neiu sõnades, kellel ei paistnud olevat mingit tahtmist osaleda selles piinavas vägistamisprotsessis. Kuid nüüd on selgunud väga tõsised põhjused vastupidiste järelduste tegemiseks.
Ainukeseks päevakorda jäänud küsimuseks oli see, kas Mike Tysonil õnnestub saavutada uut kohtupidamist või tuleb tal kogu oma karistusaeg ära istuda, kuigi tema süütus on ilmselge ja korduvprotsessiks on täiesti piisavalt alust. Praeguseks on materjalid üle antud Indiana Apellatsioonikohtule ja peagi on oodata verdikti. Õigusemõistmine teeb ränga vea, kui ta ei anna Mike Tysonile võimalust toestada oma süütust ausalt valitud kohtu ja vandemeeste ees, kes kuulavad ära kõik tunnistajad ja saavad dokumentaalsed tõendid selle kohta, et Washington oli materiaalselt huvitatud Tysoni süüdimõistmisest, mida esimese vandemeeste koosseisu eest sihilikult varjati.
Aga samal ajal kurdab Desiree Washington intervjuude seerias, mille talle on organiseerinud tema uus tsiviilasjade volinik, kibedalt oma skandaalse tuntuse üle, mille tema nimi on pärast avalikku kohtuistungit saavutanud. Ta räägib, et tunneb ennast samuti nagu „vangis“ ja et „kuni Tyson ei ole vabaks saanud, ei saa ka tema vaba olla“. Kuid süüdistada pole selles kedagi: Desiree ise paljastas oma inkognito seisuse, ilmudes „BarbaraWaltersi showle“ ja ajakirja „People“ kaanele (enne kohut ja kohtu ajal hoiti ta nimi saladuses), ja tema „vanglat“ ei saa kuidagimoodi võrrelda Tysoni olukorraga: Desiree käib edasi ülikoolis, elab kodus ja võib teha seda, mis talle meeldib. Kui ma Mike’i esimest korda kambris nägin, olid ta kätel ja jalgadel ahelad. See oli kohe tema vangipõlve alguses: arestanti karistati mõne väikese eksimuse eest. Juba esimesel päeval, mille ta veetis parandusasutuses, palus valvur temalt poja jaoks autogrammi Ja Mike kirjutas automaatselt oma nime. Vanglamaailmas peetakse seda distsipliinirikkumiseks, kuna ühelgi vangil ei ole õigust anda valvurile „midagi, mis kujutab endast mingit väärtust“. Paari nädala pärast teatati Mike’ile, et talle on tulnud külaline. Kuna Mike kohtumine külastajatega oli piiratud mõne tunniga kuus, küsis Mike valvurilt, kes see on: kas ema, keda ta ootas, või keegi teine, kelle peale ta ei tahtnud oma kallihinnalist aega raisata. Valvur ei vastanud ja Mike sõimas ta läbi. Selle korrarikkumise eest saadeti arestant isolaatorisse ja pandi raudu.
Sellest ajast peale hakkas Mike vanglaeluga enam-vähem ära harjuma. Kuid tal ei õnnestu ennast kunagi lõdvaks lasta. Isegi valvur hoiatas teda, et ta kunagi kellelegi selga ei pööraks. Kuulus Tyson on loomulikult teistele vangidele märklauaks, kes võivad proovida tõsta oma reputatsiooni, näidates, et on tugevamad või kavalamad kui tema, või teenida ülemuste ees kannuseid, pakkudes Mike’i välja süüdlasena mingis korrarikkumises. Mike veedab oma aega raamatuid lugedes.
27. oktoobril 1992 suri Mike’i isa. Poega isa matustele ei lubatud, ka ei saanud ta avalikult oma leina välja näidata, kuna nutmist – isegi lähedaste omaste surma korral – peetakse nõrkuse tundemärgiks, aga pisimgi nõrkusetunnus võib saada ettekäändeks julmadele mõnitustele.
Mike, kes on väga valiv toitude suhtes, on kaalus kõvasti alla võtnud, kuna piirdub ainult mõnikord kättesaadavate värskete puu- ja juurviljadega. Mõni päev ta paastus – mitte protestimärgiks, vaid oma tervise huvides. Ta püüab oma vormi säilitada, kuid kuna Indiana vangalates on poks keelatud, siis tuleb tal piirduda ainult kükkide ja teiste võimlemisharjutustega.
Oma tulevikust ei armasta Mike rääkida: „Praegu olen ma vanglas, ja vanglaelu ei ole kerge. Mul tuleb pidevalt mõelda sellest, mida tehakse siin, aga mitte sellest, mis saab siis, kui ma siit välja pääsen.“
Indiana Noorte Parandusasutus ei ole muidugi mitte niisugune põrgu nagu New Yorgi oma. See on vana kvaliteetne hoone, kus püütakse kindlustada maksimaalne julgeolek. Kuid nagu enamikus vanglatest, ei ole ka siin ohtudest puudus ja iga hetk võivad käiku minna noad, žiletid ja muud relvad.
Mike saab terveid mägesid kirju – austajatelt ja tavalistelt inimestelt, kes on nördinud ebaõigluse pärast, mille ohvriks kuulus poksija langes. Kirjutavad ka naised, soovides temaga tutvuda. Mõnd kirja ei lase vanglatsensuur läbi. Kuid neid, mis temani jõuavad, Mike loeb ja tihti ka vastab.
Oma visiitide ajal küsisin Mike’ilt, millest ta kõige rohkem puudust tunneb. „Mitte seksist,“ vastas ta kohe. „Puudu on üksioleku võimalusest, võimalusest teha, mida ta ha n, süüa tervislikku toitu, kallistada ema, visata sõpradega nalja, toita oma tuvisid ja magada oma voodis.“
Mike küsib endalt pidevalt: „Kuidas ta võis mulle seda teha? Ta ju teab, et ma ei vägistanud teda, et ta ise oli nõus anduma. Kuidas ta võis teisele inimesele midagi niisugust teha?“ Ta väärutab hämmeldunult pead Ja silmitseb sünget hoonet, kuhu tal tuleb pärast meie jutuajamist jälle tagasi minna.

Mike Tysoni vanglahaarem

1992. aastal kuueks aastaks vanglasse mõistetud eksmaailmameistril, raskekaalupoksijal Mike Tysonil on vanglas naiste juures rohkem edu kui paljudel meestel vabaduses. Ta sai üle tuhande kirja nädalas ja võttis päevas vastu kolm külastajannat. Naised saatsid talle oma fotosid, tihti ka aktifotosid, palvega helistada neile ükskõik mis kellaajal päeval või öösel. Mike oli kihlatud Geraldine Eklestoniga, kes elas tema eramus, kuid see ei takistanud teda kollektsioneerimast oma austajate fotosid ja kõige sümpaatsemaid kohtamisele kutsuda.

©MAAJA, 1994