Kui kuningal on igav

Härra de Treville astus julgelt kuninga kabinetti. Ta leidis Tema Majesteedi väga halvas tujus. Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. See aga ei takistanud sugugi de Treville’i ülirahulikult küsimast, kuidas Tema Majesteet ennast tunneb.
„Halvasti, härra, väga halvasti,” vastas kuningas, „mul on igav.” Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Sageli kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: „Härra see ja see, tundkem koos igavust.”

Nii kirjeldas Alexander Dumas Prantsuse kuninga muresid oma kuulsas romaanis „Kolm musketäri”.
Noil ammustel aegadel kees kuningakodades sündmusterohke elu: sepitseti intriige ja vandenõusid, võeti ette sõjaretki, õiendati arveid intrigantide ja vandenõulastega, lastes käiku mürgi või pistoda ning vahelduseks korraldati uhkeid balle. Oleks ekslik arvata, et see kõik on kauge minevik.
Vee tänapäevalgi istuvad seitsme Euroopa riigi troonil monarhid, kelle võimu on aja jooksul küll üpris tugevasti piiratud, nii et Louis XIII haigus – igavus – vaevas nii 2o. sajandi suverääne, kui ka praeguseid kroonitud päid. Seda suuremat elevust tekitas aristrokraatides 1981. aastal asetleidnud sündmus, mis tõi Londonisse praktiliselt kogu Euroopa kõrgaadli. Põhjuse andis selleks Inglise kuninganna Elisabeth II vanema poja prints Charles Philip Arthur George Mountbatten-Windsori ja leedi Diana Spenceri pulmad, mille toreduse kirjeldamisel Lääne bulvarilehed ei hoidnud kokku paberit, sõnu ega värve. Paljud ajalehed andsid koguni välja erinumbreid, mis tühisemaidki üksikasju unustamata valgustasid seda „aasta sündmuseks” tituleeritud pulmapidu.

Kuigi prints Charles on veel Kuningliku õhujõudude, Highlanderi korpuse ja veel kaheksa rügemendi vanemleitnant, ei oleks tanksaapad ja uljas barett nii piduliku sündmusega kuidagi sobinud. Ja kui siis leedi Diana Spencer altari ees oma „I will” ütles, ei olnud rahva vaimustusel piire. Tõsi, peomeeleolu tekitati londonlastel juba eelmisel õhtul, kui Hyde pargis korraldati noorpaari auks ilutulestik, mille ajal sai pudelikildudest (huligaanid loopisid rahva hulka tühje pudeleid) ja sädemetest vigastada 940 inimest, kellest 100 tuli haiglasse toimetada…
Pärast laulatust suundus uhke korteež St. Pauli katedraali juurest 3,6 kilomeetri pikkust tänavat mööda Buckinghami paleesse. Lossiesisele väljakule oli kogunenud tohutu rahvamurd, kusjuures paljud inimesed olid kohad sisse võtnud juba eelmisel päeval. Lõpuks ilmusid palee rõdule õnnelik noorpaar ja kuningliku perekonna liikmed, et vastata rahvahulga tervitustele.
On ju vana tõde: massidele meeldivad massid. Mida suurejoonelisem vaatemäng, seda rohkem pealtvaatajaid ja seda suurem vaimustus! 1969. aastal pärast kroonimispidu Caernarvoni lossis (teatavasti kroonitakse inglismaa troonipärija täisealiseks saamisel Walesi printsiks), tunnistas 20-aastane prints Charles lihtsameelselt ajakirjanikele: „Ma loodan, et selline tseremoonia aitab inimestel mõneks ajaks unustada oma majanduslikke muresid.”
Niisiis – panem et circenses! Lääne kõmumaiale ajakirjandusele olid need kuninglikud pulmad tõeliseks õnnistuseks: suurepärane teema, mille, ümber võis mitu kuud leierdada. Nii said uudishimulikud lugejad teada, et pruudi loor oli 7,5 meetrit pikk ja 2,5 meetrit lai ning et üks Londoni parimaid õmblejannasid joonistas teleülekande ajal pruutkleidi teleekraanilt maha, tegi 15 minutiga lõiked ja nelja tunniga õmblesid 20 õmblejat pruutkleidi täpse koopia, mis ka kohe müügile saadeti. 2500 aukülalist tegid noorpaarile üle 5000 kingituse. Kõik teised külalised trumpas üle Saudi Araabia kuningas Khalid, kelle kingituseks oli 301 briljanti koguväärtuses 25 miljonit Saksa marka. Veel said lugejad teada, et 30-toalises majas Londoni lähedal, kus noorpaar hakkas elama, olid kõigil akendel kuulikindlad klaasid jne. jne.

Millega siis üks tänapäeva prints endale peatoidust teenib? Ametlik maksuvaba sissetulek oli kroonprint Charlesil 1986. aastal 536 382 naela. Poole sellest andis ta vabatahtlikult riigile, ülejäänust maksis palka teda teenindavale personalile. Peale selle on troonipärijal veel mõned kõrvalsissetulekud. Nii kuuluvad talle arvukad üürikorterid Londonis, kuulus Oval Gricket Field, austrikasvandused, kivimurrud, vasekaevandused ja isegi kuulus Dartmoori vangla. Lisagem siia veel konservivabrikute, metallitehaste ja teemandikaevanduste aktsiad ning terved maakonnad Inglismaal (kokku 130 000 hektarit), mis annavad aastas 625 000 naela, pluss 3 750 000 naela loetletud ettevõtetest. Jääb üle vaid elust mõnu tunda ja seda raha kulutada, ilma et selle tohutu summa kokkuajamiseks pruugiks väikest sõrmegi liigutada.
1986. aasta 6. aprillist tõsteti riigi poolt kuninglikule perekonnale makstava summa suurust 4 protsenti, mis tegi aastas kokku 5,4 miljonit naela, millest 4,13 miljonit sai kuninganna Elisabeth II. Ilus kingitus kuninganna 60. juubeliks.
Kuninglikule perekonnale kuuluva seitsme lossi, viie lennuki, erarongi, 1953. aastal käiku antud mootorjahi Britannia (ja selle 250 madruse ja 21 ohvitseri), samuti kuninganna poolt nimetatud isikutele tasuta kasutamiseks antud elamute korrashoid võttis riigikassalt aastas ligi 22 miljonit naela. Kuninglikud jahid maksavad 500 000 naela aastas. (Jahtlaevast Britannia tuli kuningannal lausa pisaraid valades 1997. aastal loobuda, sest parlament polnud enam nõus finantseerima laeva remonti.)
Pruudi isa, krahv Edward Eearl of Spencer kuningliku perekonna liikmeks ei arvatud. Raha saamiseks avas vaene isa oma suguvõsalossi turistidele. Peale selle müüs krahv Spencer soovijatele oma veinikeldrist kurgukastet…

* * *

See kuninglik pulmapidu jääb aga üsna kahvatuks selle kõrval, mis toimus mõned aastad tagasi Abu Dhabis. Peiuks oli Araabia Ühendemiraatide šeigi Zayed ibn Sultan Nahayani poeg Muhamed, tema väljavalituks printsess Salama. Pulmapäeva hommikul ilmus emiir Muhamed valgel hobusel oma pruudi palee värava ette. Teda saatis 20 kaamelist koosnev karavan kohvritega, milles oli 4 miljoni dollari väärtuses kulda, teemante, smaragde ja rubiine. Mäenõlvale ehitatud laval lõbustasid 500 lauljat ja tantsijat 20 000 pulmakülalist. Nood paistsid aga üsna heas tujus olevat. Nii kinkis üks seik noorele lauljatarile luksusauto „Mercedes” ainult selle eest, et laul talle meeldis. Mõrsja sai kaasavaraks terve kaubanduskeskuse – kolm kõrghoonet, hotelli, kino ja 55 kauplust. Pulmade aegu kaunistasid tänavaid 10 miljonit Hollandist toodud lampi. Igal ööl korraldati Pärsia lahel ilutulestik. Seitse päeva ja ööd kestnud pulmapidu läks maksma 35 miljonit dollarit. Olgu veel mainitud, et islami traditsioonide kohaselt veetis mõrsja kogu pulmaaja oma ruumides suletud uste taga.
Siinkohal ei saa kuidagi mööda minna Aafrika isehakanud monarhist, kellel ei olnud küll aristokraatlikku sugupuud, kuid seda suurem himu saada vägevaks valitsejaks või mis veel parem – kroonitud monarhiks. Paraku kukkus Euroopa kuningakodade tavade ja etiketi jäljendamine musta mandri isehakanud keisri poolt välja totra veiderdamisena, rääkimata lugematutest kannatustest, mida nad tõid oma maa elanikkonnale.

* * *

Näib olevat rusikareegel, et kõik nee isevalitsejad, kuningad-kuningannad on endast väga heal arvamusel ja veendunud oma missiooni vajalikkuses ja selles, et rahvas neid palavalt armastab. Et monarhide sedalaadi arvamused võivad mõneti ekslikeks osutuda, tõestavad ülaltoodud näited üsna ilmekalt…
Tulles tagasi Euroopa rahumeelsete monarhide juurde, olgu märgitud, et lisaks seitsmele monarhile on Euroopa kuningriikides veel otsatu hulk kõikvõimalikke krahve ja krahvinnasid, hertsogeid ja hertsoginnasid, printse ja printsesse. Nii mõnigi tõusikust suurkodanlane soovib abielu läbi aadlikuga saada oma nime ette kõlavat tiitlit. Rahalised raskused sunnivad aga praegusaja aadlikke abielluma rikaste suurkodanlastega, et tulla toime oma losside ja mõisate pidamisega.
Kuid on olemas veel troonita monarhid, kelle nimed pääsevad harva ajakirjanduse veergudele ning kelle elu ja tegevuse valgustamine annab materjali ainult Lääne naisteajakirjadele ja kõmulehtedele. Need oleksid eksiilis elavad (või elanud) Jugoslaavia prints Alexander (1929–90), Itaalia kuningas Umberto II (1904–83), Bulgaaria kuningas Simeon (s 1937), Kreeka kuningas Constantine II (s 1940) ja teised. Kuigi sageli ei pakkunud kõneainet ka Jaapani keiser Hirohito (1901–89), kes vaatamata kaotatud sõjale säilitas võimu. Ja mida ikka inimesest pajatada, kes midagi ei tee. Kuid olgem ausad. Kord päevas liipas keiser Hirohito oma tudisevatel raugajalgadel keiserlikku kabinetti, et kümmekonnale eriti tähtsale dokumendile oma nimi alla maalida ja sellega oligi imperaatori tööpäev läbi.
Märkimisväärsete valitsejamuredega polnud koormatud ka Inglise kuninganna Elisabeth II, kui ehk lõputud vastuvõtud, arvukad välisreisid ja dineed välja arvata. Rohket vaba aega sisustas ta kosutavate jalutuskäikudega lossiaias või seab inkrusteeritud lauakese taga kokku mosaiikpilti. Sageli laskis ta end pildistada. Uue ja huvitava fooni leidmine 775-toalises Buckinghami palees ei valmistanud fotograafidele kunagi raskusi. Oma osa nõudis ka hobusekasvandus ja teised tavapärased kuninglikud harrastused ja meelelahutused. Printsess Diana tegeles aga heategevusega, nagu see ühele aadlidaamile kohane on. Rahulik on tänapäeva suveräänide elu, kuigi rangelt piiratud tobeda etiketi ja tühiste kohustustega.
Kui 1986. aasta 21. aprillil sai Elisabeth II 60-aastaseks, avaldati siin-seal arvamust, et ta peatselt troonist loobub ja Inglismaa saab kuninga. Kui nii, siis oleks ehk olnud oodata suurejoonelist nostalgilist kroonimispidu, millele kaasaelamine saanuks meeliköitvaks elamuseks jõudeelus igavlevatele monarhidele ja enam mitte kellelegi vajalikud ekskuningad ning eksprintsid , hertsoginnad krahvinnad ja parunessid, oleksid kuluaarides meenutanud vanu häid aegu, mis ei tule aga enam kunagi tagasi… Kuid kuninganna ei kavatsenudki trooni pojale üle anda ja valitses sõna otseses mõttes viimse hingetõmbeni 8. septembril 2022. Surm saabus kella 18 paiku Eesti aja järgi.

Loomulikult monarhid, printsid ja printsessid ei tööta tavapärases mõistes, nad ei tooda midagi, ega ole ka midagi loonud. Ei maksa arvata, et Elisabeth II võttis kordki hommikul kell 5 lüpsiku kätte ja läks lehmi lüpsma või et prints-abikaasa Philip võttis loorehaga heinamaal heina kokku. Unistage edasi. Sedasorti rahvas „täidab kuninglikke kohustusi”, nii tühised kui ka need ei ole – isegi mitte mainimisväärt. Põhliselt näidatakse oma nägu mõnel suuremal vastuvõtul, kohtumisel või mälestustseremoonial. Surutakse kätt võhivõõrastel inimestel ja poetatakse mokaotsast: „Pleased to meet you”, „How are you?”, „I like that”, „Goodbye, it was nice meeting you!” jne samas vaimus. Kui hästi läheb, õnnestub kõnetatul vahetada kuningliku kõrgusega veel mõned banaalsused. Näiteks 2019. aastal toimus Inglismaal ühtekokku 3567 vastuvõttu ja kohtumist. Töökas ja kohusetundlik prints Charles osales 521, printsess Anna 506, kuninganna Elisabeth II 295, prints William 220, tema abikaasa Catherine 106 vastuvõtul. Kuninganna enda „kohustusi” muutis kergemaks reegel, et keegi ei tohi teda ennast esimesena kõnetada, nii võis ta vastuvõtul vabalt inimeste vahel loovida, laskumata tüütutesse ja tühistesse vestlustesse. Saksa ajakirjanduses on pilatud, et kuninganna Elisabeth II oli tühiste jutuajamiste meister. Ja seda ta oli, sest mida on rääkida võhivõõra inimesega või mõne teise kuningakoja esindajaga, kellega kohtuti viimati ehk kümne aastat tagasi. Mõneti nukker oli prints-abikaasa Philipi saatus, kelle missiooniks siinses maailmas jäi käia oma kuningannast abikaasast kolm sammu tagapool ja kes oli sunnitud osalema üritustel, kus tal polnud isegi sõnaõigust. Tumm saatja…
Kuid inglased armastavad üle kõige monarhiat, vasakpoolset liiklust, galloneid, seebimaitselist Šoti viskit, tolle ja miile kui rahvuslikku identiteeti, ja lõppude-lõpuks annab just monarh väikekodanlasele võimaluse saada endale uhke kõlaga aadlitiitel, lasta ennast rüütliks lüüa. Ja siis veel need toredad rongkäigud, kuninglikud laulatustseremooniad. Juba Vana-Egiptuses meeldis rahvale vaadata preestrite rongkäike. Ja oh seda õnne, kui sai oma silmaga ka vaaraod ennast näha! Ja ei ole inimene selles osas aastatuhandete jooksul muutunud!

Goodbye, it was nice meeting you!

Tunnuspildil: Kuningas Louis XIII.

©Peter von Hagen, Kärevere krahv, Pilistvere parun ja Võhma suurhertsog

NB! Loe ka:
Homoseksuaalid Inglismaa kuningatroonil
Jean-Bedel Bokassa – hull aafrika ahv keisritroonil
Taimaa. „Vabade inimeste” valitsejad
Nikolai II perekonna juveelide saladus
Keisrinna Anna Joannovna ja narrid
Katariina II – armastuse ja kohusetunde vahel
Muinasjutukuningas Ludwig II