Kokkupõrge Saint Lawrence’i lahes (1914)
Kõigest kaks aastat pärast Titanicu olid Saint Lawrence’i lahe sünged kaldad tunnistajaks ühele ajaloo traagilisemale mereõnnetusele.
Maikuus, mil hiliskevadised soojad õhumassid puutuvad kokku jääkülma mereveega, on Saint Lawrence’i laht sageli uttu mähkunud. Tragöödia leidis aset ööl vastu 29. maid 1914 200 miili kaugusel Quebecist, Saint Lawrence’i lõunakalda lähedal, Rimouskist ida pool, kus jõgi laieneb, muutes navigeerimise kindlamaks ja ohutumaks.
Empress of Ireland, mis oli just Fahter Pointi lähedal lootsi maale saatnud, asus üsna kalda lähedal. Ka Storstad, oli peatunud kalda lähedal, et võtta Montreali sõiduks loots pardale. 29. mail umbes kella kahe paiku öösel oli mõlema laeva kaptenitel teinteteisega silmside. Empress of Irelandi kapten Henry Kendalli hinnangul asus vastusõitev aurik umbes kaheksa miili kaugusel, mis jättis talle küllaldaselt aega, et vastutulevast laevast kaugemalt mööduda, et siis avamerele suunduda. Kui kapten uskus, et ta on vastutuleva laeva kursist küllaldaselt eemaldunud, võttis Empress kursi lahe keskele. Juhul kui laev püsib ettenähtud kursil, möödub aurik vastusõitvast laevast paremalt ja piisavalt kaugelt. Kõigest mõni hetk pärast Empressi manöövrit, varjas aga tihe udu mõlemad laevad.
Kuigi aurikut Empress of Ireland ei saanud võrrelda Titanicu mõõtmete ja elgantsiga, oli alus Canadian Pacific Line’i uhkuseks. Empress vedas reisijaid marsruudil Liverpool–Quebec, kust paljud jätkasid teekonda rongiga. Empressi viimasel sõidul oli pardal vähe tuntud inimesi, kelle hulgas oli tollal näitleja Laurence Irving (tollal üsna tuntud näitleja Henry Irvingi poeg) koos oma abikaasast näitlejanna Mabel Hackneyga.
Samuti oli reisijate hulgas 170 Päästearmee liiget, kes sõitsid Londonisse, et osaleda seal toimuval suurel kongressil. Katastroofi hetkel magas nii enamik reisijad kui ka meeskonnaliikmeid.
Kapten Kendall, tundes rahutust udu ja teise laeva läheduse pärast, käskis anda udusireeniga kolm signaali, millega teatas vastutulevale laevale, et ta on andunud masinatele tagasikäigu. Varsti oli 14 191-tonnise aluse kiirus vähenenud sedavõrd, et ta liikus veel vaid vaevu edasi. Kendall hoidis laeva endisel kursil ning ootas silmsidet teise laevaga, mis pidi teda veenma selles, et laevad mööduvad teineteisest ohutul kaugusel. Äkki nägi ta kahte topituld, mis ilmusid tüürpoordis udust nähtavale ja tulid otse Empressi suunas. Vahemaa mõlema laeva vahel oli sel hetkel juba liiga väike, et kokkupõrget ära hoida. Kuid Kendall käskis tüüri järsult tüürpoordi keerata, lootuses, et laevad põrkavad kokku piki keret. Tegelikult pööras ta oma laeva vastusõitvale alusele ette.
Kokkupõrge oli petlikult pehme. „Storstadi vöör oli sujuvalt ja siledalt nagu mõrvari nuga tunginud laineri metallribidesse,” kirjeldas James Croall oma teates katastroofi kohta. Haav oli surmav.
Vesi tungis nii kiiresti laeva, et parema parda ääres asuvates kajutites maganud reisijatel polnud vähimatki šanssi pääsemiseks. Erinevalt Titanicu hukkumisest, ei olnud seekord enam aega peenutseda ja klassivahesid teha. Paljudele esimese ja teise klassi reisijatele said nende kajutid hauaks. Rohkem õnne oli vaheteki reisijatel ja meeskonnaliikmetel, kellest enamikul õnnestus laevast välja pääseda.
Kõigest mõne minuti pärast sai Empress tugeva kreeni tüürpoordi ning tohutud veemassid voolasid sisse illuminaatoritest, mis keelust hoolimata olid avatud. Kreen suurenes nii kiiresti, et vette jõuti lasta ainult viis või kuus päästepaati. Kümne minuti pärast vajus aurik küljeli. Tema kerel tunglesid sajad reisijad. Ühe eluga pääsenud reisija sõnade järgi oleks ta nagu rannas istunud ning vaadanud, kuidas tõusulained lähenevad. Impress of Ireland uppus kõigest neliteist-üheksateist minutit pärast kokkupõrget. Kui viimane külmast kange ellujäänu veest välja tõmmati, selgus selle katastroofi tegelik ulatus. 1477 pardal olnud inimesest uppus 1012, nende hulgas 840 reisijat – kaheksa rohkem kui Titanicu hukkumisel.
Mis siis tegelikult juhtus? Storstadi esimene tüürimees arvas veel enne seda, kui mõlemad laevad uttu kadusid, et Empress kavatseb pööruda pakpoordi. Tihedas udus sõites muutus aga tüürimees närviliseks ning ta pööras Storstadi üha enam tüürpoordi, et eemalduda reisilaeva oletatava kursist ning mööduda laevast vasakult poolt. See oli ränk eksitus, sest tegelikult sõitis Storstad otse reisilaeva suunas.
Empressi kapten pääses eluga ning vandus kuni oma surmani, et ta oli järsult kurssi muutnud ning seda säilitanud ka siis, kui lahele laskus tihe udu. Tema meelest oli süüdi Norra auriku esimene tüürimees. „Teie uputasite minu laeva!” olid tema esimesed sõnad tüürimehele, kui ta Storstadi pardale hiivati. Võimalik, et mõlemal aurikul hinnati teineteise kaugust valesti. Pole võimatu, et Norra auriku ohvitsere eksitasid reisilaeva arvukad tuled. Kahjuks jäigi selgusetuks kumb laevadest oli katastroofis süüdi. Kindel oli ainult üks: järjekordselt leidis tõestamist, et udu kujutab endast suurt ohtu laevaliiklusele.
Pisut rohkem kui kaks aastat pärast Titanicu hukkumist toimunud kahe laeva kokkupõrge näitas, kui raske on konstrueerida uppumatut laeva või siis vähemalt sellist, mis leki korral vajuks nii aeglaselt, et inimesed jõuaksid asuda päästepaatidesse. Kokkupõrkes sai saatuslikuks Storstadi jäämurdmiseks tugevdatud konstruktsiooniga vööriosa, mis tegi sellest tõelise surmarelva. Asjaolu, et Storstad oli täislastis, tähendas seda, et auriku vöör tungis Empressi pardasse allpool veeliini. Auriku vöör tungis vähemalt kaheksa kuni üheksa meetri sügavuselt reisilaeva pardasse, jättes sinna viie meetri suuruse leki. Empress vajus liiga kiiresti, et oleks jõutud päästevahendeid kasutada. Kuigi päästepaatides jätkus kohti kõigile reisijatele ja meeskonnaliikmetele, ei jõutud paate vette lasta. Vaheseintes asuvaid käsitsi suletavaid uksi ei jõutud laeva tugeva kreeni ja kiiresti sissetuungiva vee tõttu sulgeda.
Kuid hoolimata ohvrite suurest arvust, ei avaldanud Empress of Ireland‘ga toimunud katastroof inimestele nii tugevat muljet kui Titanicu hukkumine. Esiteks ei olnud Empress mingi laevaehituse šedöövr ja teiseks uppus ta kõigest mõni kuu enne Esimese maailmasõja puhkemist, nii et peagi köitsid avalikkuse tähelepanu sündumused Euroopa sõjateatris. Muide, selle katastroofi põhjuste väljaselgitamisega tegelevat uurimiskomisjoni juhtis toosama lord Mersey, kes oli juhatanud Titanicu ja Lusitania hukkumise asjaolude uurimist. Istungid toimusid aga Quebecis, mis asus maailma avalikkuse tähelepanu keskmest liiga kaugel. Kuid Empress of Irelandi hukkumine ei jäänud viimaseks valusaks õppetunniks udus sõitmisel. 1956. aastal uppus kokkupõrkel tihedas udus teise laevaga Itaalia reisiaurik Andrea Doria, mis andis tunnistust sellest, et hoolimata tehnika võidukäigust, on udus sõitmine endiselt ohtlik.
NB! Loe ka:
„Andrea Doria” ja „Stockholmi“ kokkupõrge (1956)
Nõukogude reisilaeva „Admiral Nahhimov“ hukkumine (1986)
©Peter Hagen
