Kojanarrid

Õukondades üle kogu maailma oli kojanarril oluline roll. Ta nimelt hoidis valitsejaid õnnelikuna. Ta rääkis tõtt, kui kõik teised valetasid, ja oli valmis oma isanda eest ka elu andma. Kojanarrid mängivad tähtsat rolli paljudes näidendites ja ooperites. Näiteks oli kojanarr üks Shakespeare’i lemmiktegelasi.

Kojanarri amet eksisteerib siiani. Saareriik Tonga oli esimene tänapäeva riik, mis ennistas õukonnas narri ametikoha. 1999. aastal määrati sellesse ametisse ameeriklane Jesse Bogdonoff, kes samal ajal töötas ka Tonga valitsuse finantsnõunikuna.
Ka naised võisid olla kojanarrid. Kuningas Henry VIII naistel Anne Boleynil ja Catherine Parril oli mõlemal sama naissoost õuenarr nimega Jane Foole. Ka kurjategijad võisid olla kojanarrid. Kui inglise lambavaras Archie Armstrong jooksus oli, pakkus kuningas James I talle narri ametikohta, päästes seeläbi tema elu.
Šoti kuningas James VI allkirjastas sageli ametlikke dokumente ilma neid läbi lugemata. Tema narr George Buchanan aitas kuningal halvast harjumusest vabaneda, ulatades Jamesile dokumendi, mis nimetas järgmiseks 15 päevaks Buchanani kuningaks.

Kuhu kadusid kojanarrid?
Kui Inglismaa parlament 1649. aastal kuningas Charles I hukata lasi, kadus koos temaga ka viimane kuninga kojanarr. Võimu üle võtnud Oliver Cromwellile ei meeldinud, kui keegi tema üle nalja viskas, ja ta kaotas selle vana ameti. Teised riigid võtsid temast eeskuju ja 18. sajandi jooksul kadusid narrid Euroopa valitsejate õukondadest. Kojanarride poolt omal ajal esindatud poliitilise satiiriku rolli võtsid üle rändnäitlejate trupid, kelle esinemisi talusid paljud valitsejad üksnes siis, kui toon ei muutunud liiga jultunuks.

Kojanarr
KEEP Enamik kojanarre kandis keepi, mis oli valmistatud karedast vildisarnasest materjalist. Keebi ülaossa olid õmmeldud kangaribad, et narr oleks äratuntav ja eristuks teistest õukonnaliikmetest. Mitmevärvilised ribad tulid moodi alles hiljem.
NARRIMÜTS Kojanarril on läbi aegade olnud eriline välimus. Keskajal ulatus müts õlgadeni, kattes kaela, ja selle külge olid kinnitatud „eeslikõrvad“, mistõttu sarnanes see teatud tüüpi jõulumütsidega. Kõigil mütsitüüpidel olid kellukesed.
VAMMUS Kuigi enamik kojanarre riietus samamoodi, nagu teisedki õukonnaliikmed, kandis mõni eristuvat vammust, mis sageli oli mitmevärviline.
NARRISKEPTER Enamik narre kandis kaasas keppi või skeptrit, mida nimetati ka marotte’ks ning mis oli tihti kaunistatud väikese narripeaga. Keskaegsetel portreedel asendati skepter sageli relvaga, kas siis mõõga või kaikaga.
KINGAD Jalas olid narril sageli kostüümiga sama või siis kontrastset värvi jalanõud. Ainult mõnes õukonnas kandis narr pika ninaga jalavarje, et muuta kostüüm naeruväärsemaks.

Kõik võisid hakata narriks
Kojanarrid olid kesk- ja renessansiaja riikides harva ühtmoodi riides, kuid ühine oli neil see, et töökoha võisid saada igasugused inimesed.

Puudega isikud
Õukond armastas inimesi, kes olid sündinud moondunud jäsemetega, küürselgsena vms. Kuningate südameid võitsid ka vaimse puudega inimesed, sest nad avaldasid oma arvamust otsekoheselt.

Kääbused
Kesk-ja renessansiajal võeti sageli narrina tööle liliputte, ja nende isandad armastasid neid. Üks parimaid näiteid on kääbus Pietro Barbino, kellele Firenze valitseja lasi kuju püstitada.

Trikitegijad
Mõni narr kasutas härraste lõbustamiseks žongleerimist, gümnastikat ja isegi tort-näkku-nalju. Laulmine, tantsimine ja näitemäng kuulusid samuti paljude repertuaari.

Teravmeelitsejad
Kõige hinnatum oli aga teravmeelne narr. Ta oli intelligentne ja humoorikas ning pääses sageli ausa arvamuse avaldamise eest kergelt, kui oskas selle naljaks pöörata. Kui õuenarr solvas oma isandat, võis ta riskida elu kaotamisega. Seepärast pidi ta oma keelt teritades oma piire tunnetama.
* * *
Prantsuse kuningas Louis XIV kurtis kord õhusöögil, et riigikassase laekub vähe makse. Kojanarr võttis jäätüki ja palus selle käest kätte kuningale edasi anda. Kuningani jõudis lõpuks imepisike jäätükk.
„Nii juhtub ka maksudega,“ kommenteeris narr.
* * *
Kuningas Louis XIV narr istus kord peolauas ja lõõpis ühe külalisega.
Kuningas küsis: „Mida te seal jälle valetate?“
„Teid ülistame!“ vastas kojanarr.
* * *
Kuningas küsis kord, miks on kristluses nõnda palju eri teid ja usulahke.
„Kui kõik inimesed ühte teed mööda jumala juurde hakkaksid minema, tekiks suur tunglemine ja rüselemine,“ seletas kojanarr.
* * *
Kuningas küsis kojanarrilt: „Milline minu headest tegudest on kõige parem?“
„Teie jaoks – lõunauinak. Vähemalt sel ajal ei kurna te inimesi,“ vastas õue narr.
* * *
Kuningale öeldi, et tema heldusest jõuab abivajajateni ainult see, mida ta ametimehed ära võtta ei jõua.
„Niisutuskanal joodab põldusid alles siis, kui ta ise on vett täis,“ vastas narr.
* * *
Kuningas küsis narrilt: „Mis sa arvad, kui vahetaksime osad?“
„Ei, teie kõrgeausus!“ vastas narr.
„Miks mitte? Kas sul oleks häbi olla kuningas?“
„Ei, kuid ma häbeneksin, et mul on selline narr!“
* * *
Inglise kuninga narr oli ühte rüütlit rängalt solvanud, nii, et too lubas ta esimesel võimalusel läbi pista. Narr kaebas seda kuningale, kes püüdis teda rahustada, öeldes: „Kui ta julgeks sind tappa, lasen ta järgmisel päeval üles puua!”
„Ah!” vastas narr, „mulle oleks armsam, kui ta päev varem üles poodaks!”
* * *
Šotlane Archie Armstrong tegeles vargusega 16. sajandil, ajal, mil selle kuriteo eest oli ette nähtud, surmanuhtlus. Ta tabati lambavarguselt ning kohus mõistis ta võlla. Ent süüdlase õnneks valitses Šotimaal tollal kuningas James VI, kes lubas igal oma alamal tema poole pöörduda. Nii palus surmamõistetugi, et kuningas lükkaks ta hukkamise edasi seniks, kuni ta jõuab piibli läbi lugeda. Archie, kes oskas vaevalt veerida, teatas kohe, et ta loeb iga päev ühe rea. Kuningale kanti ette, kuidas asjalood on. Valitsejale oli niisugune nutikus meeltmööda ja otsuse täideviimine lükkus tõepoolest 300 aasta võrra edasi, et Archie jõuaks piibli läbi lugeda. Lisaks sellele võttis kuningas lambavarga oma õuenarriks.
* * *
Inglise kuningakojas etendas kojanarr Pace kuninganna Elisabeti ajal suurt osa. Aga tema suure jultumuse pärast juhtus, et ta ühel päeval soosingu kaotas ja ta lossist välja saadeti. Mõni aeg hiljem tohtis ta aga jälle tagasi tulla. Pace tuli alandlikult, kurvalt, kahetses ja langes kuninganna ette põlvili. Armulikult ulatas kuninganna talle käe ja palus tõusta.
„Noh, Pace,” ütles Elisabet, „kas pean ma nüüd sinu suust jälle kuulma oma nõrkuste piitsutamist?” Kojanarr raputas kurvalt pead.
„Ei, madame! Mina ei armasta rääkida asjust, millest räägib kogu linn!”

MAAJA