Kobe maavärin 17. jaanuaril 1995
Jaapan on oma ajaloo jooksul elanud üle arvukaid purustavaid maavärinaid. Arusaadavalt on tõusva päikese maa insenerid oma maa seismilistest ohtudest täielikult teadlikud ning püüavad projekteerida ja ehitada maailma kõige maavärinakindlamaid ehitisi. Pärast Northridge’i maavärina tagajärgede üksikasjalikku uurimist 1994. aastal jõudsid paljud Jaapani spetsialistid rahustavale tõdemusele, et nende mitmekorruselised maanteed ja sillad peavad sellise tugevusega tõugetele vastu…
Kõigest aasta pärast Northridge’i maavärinat tabas 1,4 miljoni elanikuga Kobet, Jaapani suuruselt teist sadamalinna, tugev maa-alune tõuge, mis demonstreeris kõige kahetsusväärsemal viisil inseneride arvestuste täielikku paikapidamatust.
17. jaanuaril 1995 kell 5.46:59 alanud ja kõigest 14 sekundit kestnud 7,2-palline maavärin purustas linnast umbes ühe kolmandiku. Ametlikel andmetel hukkus 5502 inimest (nende hulgas rohkem kui 140 välismaalast), umbes 26 500 sai vigastada. 19 000 ehitist purunes või sai kahjustada, 230 000 inimest jäi peavarjuta. Kõik 169 kaid Jaapani suuruselt kolmandas konteinerisadamas said tugevasti kannatada. Sadamarajatiste ja paljude vabrikute purunemine tekitas majandusliku šoki ning põhjustas börsil aktsiate järsu languse.
Kuigi epitsenter asus 24 km kaugusel linnast, suurendas purustusi nii see, et maavärina kolle asus kõigest 15–20 km sügavusel, kui ka see, Kobe on rajatud pehmele vesisele pinnasele. Ebatavaliselt tugevad horisontaalsed tõuked kulgesid piki kogu lahekallast. Kohati nihkus pinnas kuni 1,5 m, lõppkokkuvõttes liikus Kobe 8 cm võrra kagu poole Osaka suunas.
Mitmetasandilised teed ja viaduktid osutusid erakordselt rabedateks ehitisteks. Nende ebapiisava metallkarkassiga toed murdusid nagu tuletikud. Samuti varisesid kokku raudteesillad, nii et rööpad jäid õhku rippuma. Kõik suured liiklus- ja transpordisüsteemid, mis ühendasid Lääne-Jaapanit maa teiste piirkondadega, olid läbi lõigatud.
„See on esimene kord, et Jaapanis autotee kokku variseb. Me oleme üllatunud,” kommenteeris üks Jaapani ehitusministeeriumi töötaja. Muidugi esitasid pealinna vastutavad ametnikud endale küsimuse, mis juhtuks maavärina korral Tokyos, sest sealsed kiirteed on rajatud samade projektide järgi.
Spetsialistid on juba ammugi arvestanud, et maavärina korral oleks Jaapani pealinnas 100 000 inimohvrit.
Kobes hukkus kõige rohkem inimesi vanemate majade kokkuvarisemisel. Mõned moodsad betoonist ja metallist tööstushooned said raskesti vigastada, samuti paljud muud mitmekorruselised hooned, mis vajusid nagu mängumajad külili. Suurem osa 1980. aastatel ehitatud majadest pidas maavärinale suhteliselt hästi vastu ja kui mõni neist variseski kokku, siis seda tõenäoliselt sellepärast, et pinnas nende all andis järele. Üks kuuekorruseline pangahoone vajus viltu nagu Pisa torn. Kõnniteed ja tänavasillutised purunesid, vajudes mõnes kohas rohkem kui meetri võrra. Nii nagu teistegi maavärinate puhul, mis on toimunud piirkondades, kus põhjavesi on kõrgel, põhjustasid ka siin maa-alused tõuked veefontääne. Pehme pinnase ja hoonete nõrkuse tagajärjel purunesid maa-alused kommunikatsioonid. Veel palju päevi pärast maavärinat ei olnud enamikus majapidamistes ei vett, gaasi ega elektrit. Vee puudumine ei tekitanud mitte ainult ebamugavusi linnaelanikele, vaid soodustas ka tulekahjude levimist, mis möllasid Kobe rannarajoonis ja linnasüdames. Vähemalt tosin suurt tulekollet lõõmas ligi kaks ööpäeva, mille tagajärjel põlesid maha terved kvartalid.
Linnas valitses täielik kaos. Vähesed terveksjäänud haiglad ja ambulantsid ei tulnud toime abi andmisega 14 500 vigastatule, sest nappis nii ruume kui arstimeid. 350 hädapärases varjupaigas, milleks olid kas koolid või muud ühiskondlikud hooned, tunglesid tuhanded tekkidesse mähitud inimesed, kes ootasid abi. Võimude saamatust näitab seegi, et veel pool aastat pärast maavärinat oli 17 000 inimest ikka veel peavarjuta!
Kobe maavärina õppetund oli kainestav iseteadvatele spetsialistidele, kes endast liiga palju arvasid. Jaapani ehitistele esitatavad nõuded ja normid võivad ju olla maailma parimad, kuid sellegipoolest oli purustuste ulatus väga suur. Automaatne juhtimissüsteem katkestas maavärina hetkel kogu gaasi ja vee juurdevoolu. Nii pidi välditama tulekahjusid ja üleujutusi. Kuid nagu tegelikult selgus, leidis punane kukk toitu ka mujalt ja paraku puudus vesi, millega tuld kustutada. Müüt Jaapani alalisest valmisolekust loodusõnnetuste korral läks tol päeval lõhki nagu seebimull.
Arvukate kokkuvarisenud ehitiste ja teede tõttu kaotasid paljud insenerid usu võimalusse ehitada sildu, mitmetasandilisi teid ja teisi ehitisi nii, et need peaksid vastu näiteks 7,9-pallisele maavärinale, mis omal ajal hävitas Tokyo.
Kuid kõige tähtsam järeldus ei puuduta mitte ehitiste kvaliteeti, vaid nende asukohta. On päevaselge, et tuleb muuta eeskirju, mis lubavad püstitada kuivendatud või pehme pinnasega aladele suuri kaubandus- või tööstuskeskusi. Kui maavärina tagajärjel muutub pinnas pehmeks nagu puder, võivad ka kõige stabiilsemad ja tugevama konstruktsiooniga hooned kokku variseda või ohtlikult viltu vajuda. Paljud tihedalt asustatud linnad, nagu Kobe ja Yokohama Jaapanis või San Francisco ning Oakland Californias, on rajatud osaliselt lahesetetele, mis järjekordse maavärina ajal tõenäoliselt veelduvad. Kuna võib üsna kindlalt väita, et nende riikide valitsused mitte mingil tingimusel ei vii sadamaid üle kindlamatesse piirkondadesse, siis on tulevikus maavärinad nendes linnades vältimatult ohvriterohked.
Peter Hagen
