„Kiirtee mõrvar” William Bonin
Ajavahemikul detsember 1972 kuni juuni 1980 tapeti California osariigi 7 maakonnas ühtekokku 44 noort meest ja last. Arvati, et nende surmas on süüdi tundmatu „kiirtee-mõrvar“. 11 ohvrit, kes olid tapetud enne 1976. aastat, olid tuntud või arvatavad homoseksuaalid, mistõttu oli põhjust eeldada, et ka mõrvar on homo.
Enamik ohvreid oli kägistatud, mõni tapetud noa või jää purustamise oraga, seejuures oli neid sadistlikult piinatud. Kriminalistide arvates kõigi mõrvade käekirjad kokku ei langenud, kuid 21 inimest oli ilmselt tapnud üks ja sama isik.
8. jaanuaril 1947 sündinud William George Bonin tappis aastatel 1978–1980 vähemalt 14 poissi (teistel andmetel koguni 36) vanuses 12–19 aastat. Kuna too homoseksuaalist veoautojuht ja Vietnami sõja veteran mattis oma ohvrid alati Lõuna-California maanteede äärde, sai veel tabamata mõrvar hüüdnimeks Freeway Killer. Kõiki ohvreid oli vägistatud, piinatud ja lõpuks nad nende endi T-särgiga kägistatud.
Uurimise käigus selgus, et Bonini esimeseks ohvriks oli 14-aastane Thomas Lundgren, kes rööviti 28. mail 1979 Resedast ja tapeti samal päeval Malibu lähedal. Mark Shelton (17) jäi 4. augustil Westminsteris teadmata kadunuks, tema surnukeha leiti nädal hiljem Cajon-Passist. Päev pärast Sheltoni kadumist rööviti Newportist 17-aastane Marcus Grabs, tema rüvetatud laip leiti 6. augustil Agourast – selsamal päeval oli ta Hollywoodist lahkunud. 7. septembril kadus La Miradast 17-aastane David Murillo, kelle surnukeha leiti 5 päeva hiljem Venturast. Robert Wirotseki jäänused leiti 27. septembril Banningi ja Palm Springsi vaheliselt kiirteelt, tema isik identifitseeriti alles 11 kuu pärast. 30. novembril leiti tundmatu surnukeha Kerni maakonnast ja kaks päeva hiljem tapeti Long Beachis 18-aastane Frank Fox. 13. detsembril 1979 avastati vägistatu ja tapetuna 15–20-aastane poiss, kelle isikut ei suudetudki kindlaks teha.
1980. aasta algas Lõuna-California jaoks kurjakuulutavalt. 1. jaanuaril rööviti Ontariost 16-aastane Michael McDonald, kes leiti kaks päeva hiljem San Bernardino maakonnast tapetuna. Charles Miranda (14) kadus Los Angelesest 3. veebruaril ja leiti samal päeval Hollywoodis mõrvatuna. 5. veebruaril rööviti Huntington Beachist 12-aastane James McCabe, kelle laip saadi kätte kolm päeva hiljem Garden Grove’ist. Ronald Gatlin (18) kadus 14. märtsil Van Nuysis, järgmisel päeval leiti ta Duartes surnult. 21. märtsil jäi Huntington Beachis kadunuks 15-aastane Russel Pugh, tema ja 14-aastase Glen Barkeri surnukeha avastati järgmisel päeval Lower San Juani telkimisplatsilt. Kolme päeva pärast teatati politseile, et Los Angeleses on mõrvatud 15-aastane Harry Turner.
10. aprillil langesid mõrtsuka ohvriks 16-aastane Stephen Wood Bellflowerist ja 18-aastane Lawrence Sharp Long Beachist. Woodi laip leiti 11. aprillil Long Beachist, Sharp aga jäi teadmata kadunuks 18. maini, mil tema jäänustele sattuti Westminsteris. 29. aprillil kuulutati teadmata kadunuks 19-aastane Daren Kendrick Stantonist, tema surnukeha avastati 10. mail Carsonis, seejuures leiti tema organismist kloorhüdraadi („nokaudi-tilkade“) jälgi. 19. mail kadus South Gate’is jäljetult 14-aastane Sean King, keda pole siiani leitud. Viimane ohver, 18-aastane Stephen Wells rööviti Los Angelesest 2. juunil ning tema laip avastati järgmisel päeval Huntington Beachis.
Politsei sai mõrvari jälile 10. juunil, küsitledes 18-aastast William Ray Pughi. Noormees väitis, et otsitav sarimõrvar on üks Downeys elav 32-aastane veoautojuht, Vietnami sõja veteran. Mehe nimi oli William Bonin ja tema toimikust selgus, et 1969. aastal oli teda Toorance’is süüdistatud röövimises, laste kuritarvitamises ning anaalseksile ja oraalseksile sundimises. Süüdistused hõlmasid nelja kuritegu, mis olid toime pandud ajavahemikul november 1968 kuni jaanuar 1969. Bonin saadeti vaimuhaige seksuaalkurjategijana Atascadero vaimuhaiglasse. Mais 1974 vabastati ta sealt psühhiaatrite soovitusel – lihtsameelsed tohtrid ei pidanud teda enam ohtlikuks.
Kahe aasta pärast sattus mees jälle vanglasse, süüdi mõistetuna ühe 14-aastase poisi röövimise ja vägistamise eest. Oktoobris 1978 vabastati ta vanglast enne tähtaega. See olit 7 kuud enne Thomas Lundgreni surma.
Politsei Boninit otsima ning tabas ta juba 24 tunni möödudes. Ööl vastu 11. juulit 1980 võtsid kriminalistid kahtlusaluse kinni, tabades ta otse teolt, kui ta hakkas oma autos ühte hääletajat vägistama. Politsei oli teda hakanud seostama Freeway mõrvadega pärast seda, kui oli läbi uurinud hulga homoseksuaalsete vägistajate toimikuid. Selleks et aega võita, võeti mees esialgu sodoomias süüdistatuna vahi alla. Ümberlükkamatute asitõendite survel tunnistas Bonin lõpuks, et tema ongi Freeway Killer. Veel ütles ta, et viimase 5 mõrva toimepanemisel oli tal abiks keegi Vernon Butts. Nimetatud kaasosaline võeti kohe vahi alla, kuid ta poos ennast vahetult pärast arreteerimist üles.
Talle seati 250 000 dollari suurune kautsjon ning ta viibis ikka veel vahi all, kui politsei tabas 25. juulil 22-aastase Vernon Buttsi, keda süüdistati kuuest „kiirtee-mõrvast“ osavõtmises. Ajavahemikul 26.–29. juulini esitati Boninile süüdistus 14 mõrvaepisoodis, 11 röövimises, anaalsele vahekorrale sundimises ja raskete kehavigastuste tekitamises. Butts, kellele pandi süüks 6 mõrva ja 3 röövimist, murdus peagi ja nimetas politseile veel mitme kaasosalise nime.
31. juulil vahistati Michigani osariigis James Michael Minro (19) ning viidi Stephen Wellsi mõrva uurimisega seoses Californiasse. Kolme nädala pärast, 22. augustil, võeti Texases kinni 19-aastane Gregory Miley, keda seostati Charles Miranda ja James McCabe’i tapmise ja kahe röövimisega, samuti vägisi anaalsesse vahekorda astumisega.
Orange’i maakond süüdistas 26. oktoobril 1980 Vernon Buttsi Mark Sheltoni, Robert Wirotseki ja Daren Kendricki mõrvamises ja 17 muus kuriteos (nt kuritegelikku ühendusse kuulumine, röövimine, anaalsesse ja oraalsesse vahekorda sundimine ning mitmesugused seksuaalperverssused. Greg Miley sai süüdistuse mõrva ja veel 7 kuriteo eest.
8. detsembril lülitati kahtlusaluste nimekirja 20-aastane hollandi päritolu Eric Wijnaendts, keda süüdistati Harry Turneri tapmisele kaasaaitamises.
California osariigi seaduste kohaselt võib erakordselt julmal ja piinaval viisil toime pandud mõrva, vägistamise või röövimise eest kurjategijat karistada surmanuhtlusega. Detsembris hakkasid Bonini armukesed rääkima. Nad tunnistasid üles mitmesuguseid kuritegusid, saades vastutasuks eluaegse vangistuse. Nad kirjeldasid ohvrite surmaeelseid piinu ja rääkisid, et Bonin oli nende piinlemist ja hirmukarjeid ilmselgelt nautinud.
11. jaanuaril 1981 kõneles Vernon Butts politseinikele Bonini „hüpnootilisest“ mõjust ja poos ennast siis oma kambris üles. Kinnivõtmisest saadik oli ta juba mitu korda üritanud endalt elu võtta. Orange’i maakonna kohus esitas uutele tõenditele toetudes Boninile süüdistuse veel 8 mõrvas, nendega seotud röövides ja seksuaalsetes vägivallategudes.
4. novembril 1981 algas William Bonini protsess, kus talle esitati süüdistus 12 mõrvas. Greg Miley ja James Munro olid süüdistuse tunnistajad ning kirjeldasid, kuidas Bonin oli pärast enda vahistamist sundinud neid edasi tapma, püüdes uurijatele jätta muljet, et „kiirtee-mõrvar“ viibib tegelikult ikka veel vabaduses. Vanglas antud teleintervjuus rääkis Bonin, et tema käsi oli mängus 21 mõrvas. „Ma ei saanud enam pidama,“ seletas veoautojuht. „Ja iga järgmine mõrv läks juba libedamalt.“
5. jaanuaril 1982 pidasid vandemehed 8 tundi nõu ja mõistsid Bonini süüdi 10 mõrvas ja 10 röövimises. (Thomas Lundgreni ja Sean Kingi tapmise süüdistuses mõisteti ta õigeks.) Kahe nädala pärast määrati maniakile surmanuhtlus, kuid see viidi täide alles 14 aasta pärast.
23. veebruaril 1996 hukati Bonin viimaks San Quentini vangla gaasikambris. Tema bridžipartnerid, samuti surma mõistetud Randy Kraft, Lawrence Bittaker ja Douglas Clark jäid ühest kaardimängukaaslasest ilma.
„Te usute, et minu surmaga on asi lahendatud! Kuid nii see ei ole! Küll te veel näete seda!” kinnitas Bonin lühikest aega enne oma hukkamist antud raadiointervjuus, pöördudes oma ohvrite vanemate poole.
©Peter Hagen
