Kiirgav stepp (N. Liidu tuumakatsetused)

Iga kord, kui kütt Kodjajev nägi taevasse kerkivat aatomiseent, oli tal põhjust rõõmustamiseks. Pärast iga tuumaplahvatust Semipalatinski tuumapolügoonil muutusid metskitsed, hirved ja hundid lausa sõgedaks ning olid kergeks saagiks. Hamstreid ei olnud eakas kütt enam ammu näinud, ka luiged olid kadunud. Kui maa värises, teadis Kodjajev, et oma järgmisel jahikäigul satub ta kindlasti mõne maa-aluse tuumaplahvatuse tekitatud uue künka või kraatri otsa. Kütti hoiatati, et metsloomade liha ei tohi süüa, kuid lihtsameelne looduslaps ei hoolinud ei keeldudest ega ohust…

Semipalatinski lähedal Kainaris elava Kodjajevi poeg tuli ilmale puuetega. Pea igal teisel külalapsel oli mingi kehaline või vaimne defekt. 1992. aastaks oli 3500 külaelanikust 201 surnud vähki. Arenguhäiretega sündinud laste arv aina kasvas, vahetult pärast sündimist surnud laste arv aga kolmekordistus. Iga viies laps sündis 1980. aastatel surnult. Jaapani arstid, kes külastasid Kainari, ütlesid oma kolleegidele: „Te ei tohi enam siin elada.” 100 kilomeetri kaugusel naaberkülas avastati üliohtliku strontsium-90 jälgi. Talupoegade veres, uriinis ja väljaheidetes ületas strontsium-90 sisaldus loodusliku nivoo 120 korda. Külaelanikud kannatasid leukeemia, aneemia ja astma käes. 111-lt võttis elu vähk, 97 lõpetas elu enesetapuga. 2300 külaelanikust oli 1992. aastal elus ainult kõige tugevamad talupojad, kes suutsid kiiritustõvele vastu panna.
Küla lähedal asub puurauk nr. 918, kus pandi toime maa-alune tuumaplahvatus. Puuraugust imbus radioaktiivseid gaase. Kord sõitis kraatri juurde maastikuauto kahe sõjaväelasega. Mehed mõõtsid dosimeetriga kiirguse taset kraatris. Pärast seda põgenesid nad nagu kurja vaimu poolt taga aetud.
Puuraugust nr. 1010 paiskus aga välja suur leek, mida käidi tervelt kolmel korral kustutamas.
54-aastane Melgis Metov oli haige ja nõrk. 30 aastat pidi ta vaikima, alles 1992. aastal julges ta rääkida sellest, mida tal sõdurina tuli läbi elada.
15 kilomeetri kaugusel tuumaplahvatuse epitsentrist jälgis Metov läbi mustade prillide katsetust. Valgus oli nii ere, et ta arvas nägemise kaotavat. Hetk hiljem aga vaimustas teda taevasse kerkiv tohutu plahvatuspilv. Noormees nägi, kuidas valge-kollane tulekera muutus oranžiks, siis hõõguvpunaseks ning aina kasvades täitis terve horisondi. Kõrgusesse kerkis tohutu valge suitsupilv, mille ülaosa loitis punaselt. Maapinnalt tõusis nagu aegluubis paks suitsu- ja tolmusammas, tõusis pilvedest kõrgemale. Ja siis saabus vaikus…
Alles nüüd jõudis kohale lööklaine, surudes stepirohtu maadligi. Hoolimata sügisesest külmast lõi korraks näkku lõkketule palavus. Lööklaine raputas pikaliviskunud Metovit ja purustas lähedalasuva baraki aknad, kuigi need olid avatud. Poole tunni pärast ulatati talle ja ülejäänud eripioneerirühma nr. 52605 viiekümne üheksale sõdurile kaitseriided ja kummisaapad. Veel anti neile gaasimaskid ja kästi minna tuumaplahvatuse epitsentrisse. Mitu kuud enne plahvatust ehitasid 20 000 sõdurit steppi neljakorruselisi maju ja paigutasid torustikke – ühesõnaga lõid illusiooni linnast. Nüüd kolas eriüksus varemete vahel, et mõõta hävitustöö tulemusi. Korjati kokku juba varem ülespandud dosimeetreid. Lõõmasid autod ja tankid. Majad olid kokku varisenud, lõhkenud torustikest purskus vesi. Metov ja tema kaaslased lähenesid põrgu epitsentrile. Neil tuli jõuda punkrisse, mille nad olid enne plahvatust mõõteriistu täis toppinud. Sõdurite riiete külge olid riputatud spetsiaalsed dosimeetrid, mille näitu neil endil polnud võimalik lugeda. Hiljem püüti Metovit veenda, et ta sai 41 päeva jooksul kõigest 3,05 röntgenit, mis oli muidugi täielik absurd!

Metovi ajateenistuse jooksul, aastatel 1961–62, pandi iga kahe nädala tagant toime maapealne tuumaplahvatus. Teadlased ja kindralid kiirustasid – käisid ju läbirääkimised aatomikatsetuste keelustamise kohta. 1963. aasta august oli kurb nii teadlastele kui ka sõjaväelastele – maapealsed tuumakatsetused keelustati. Ainult hiinlased ja prantslased jätkasid tuumakatsetusi atmosfääris. Venelased ja ameeriklased hakkasid korraldama maa-aluseid tuumaplahvatusi.
Semipalatinski polügoonil tõusis aatomiseen taevasse 166 korral, 343 tuumalaengut lõhati maa all. Kolmandik Kasahstanis korraldatud maa-aluseid tuumakatsetusi lõppesid äpardusega – radioaktiivsed gaasid tungisid läbi lõhede ja pragude atmosfääri ning saastained kandusid asustatud paikade kohale.
Mida lähemal polügoonile inimesed elasid, seda rohkem tuli ette enesetappe. 160 kilomeetri raadiuses ümber polügooni asuvates külades tuli 24 suitsiidijuhtu 100 000 elaniku kohta, lähemal kui 120 kilomeetrit 47 juhtu ja 40 kilomeetri kaugusel polügoonist juba 80.
Arnold Steigeri maja asus kõigest kolme kilomeetri kaugusel polügoonist. Ikka ja jälle viis tuumaplahvatuse lööklaine majalt katuse. Külaelanikke uuriti alati põhjalikult. Inimesi hoiti päevi Semipalatinski salajases 4. haiglas. Meedikud käisid dosimeetritega külades ringi ja mõõtsid kiirgust. Kogu tõde kiirguse tegeliku taseme kohta jäi aga saladuseks.
Semipalatinskis on tekkinud kunstlikud mäeahelikud ja sümmeetrilised ümmargused järved. 50. põhjalaiuskraadi ja 79. idapikkuskraadi vahel asub imeilus selge veega järv, millel on ilmetu nimi „1004”. Järve läbimõõt on 500 meetrit, sügavus 100 meetrit. Järveke sündis 15. jaanuaril 1965 kell 5.59 kohaliku aja järgi maa-aluse tuumaplahvatuse tagajärjel.
1965. aastal selgitasid nõukogude teadlased, et katse nr. 1004 puhul oli „juhuslikult” maapind mõranenud, nii et jood-131, tseesium-137 ja strontsium-90 pääsesid atmosfääri ja saastasid tohutu stepiala. Sellest hoolimata kasutati kiirgava järve „1004” vett põldude niisutamiseks ja kalakasvatuseks.
Tollal arvasid teadlased tõemeeli (ja mitte ainult Nõukogude Liidus), et kunstlikke järvi, sadamaid, kanaleid ja paisjärvi võib rajada tuumaplahvatusega, pruukimata karta radioaktiivse saastumise üliohtlikke tagajärgi.
Aastatel 1963–88 pandi Nõukogude Liidu erinevates piirkondades toime 122 „rahuotstarbelist” maa-alust tuumaplahvatust – küll jõgede ümberjuhtimiseks, küll maa-aluste õõnsuste rajamiseks.
Rängad tagajärjed olid juba venelaste esimesel tuumakatsetusel.

29. augustil 1949 kell 7 hommikul pandi 38 meetri kõrguse torni otsas plahvatama esimene Nõukogude tuumapomm, mille võimsus oli umbes 20 kilotonni. Tuule kiirus ulatus 70 kilomeetrini tunnis. Madalal kõrgusel hajuv radioaktiivne pilv jõudis 90 minuti pärast lähima külani. Ühtekokku sai kiiritada 70 000 inimest. Kiirguse tase ületas 10-kordselt kiirguse taseme, mis oli pärast avariid Tšernobõli aatomielektrijaama ümbruses. Järgnesid üha uued ja uued katseplahvatused.
Semipalatinski ohvrite nimekiri on pikk. 60% Semipalatinski lastest vajasid alalist ravi. Laste haigestumus selles linnas oli 1990. aastate algul kolm korda kõrgem kui terves Kashastanis. 70 protsendil naistest kulges sünnitamine komplikatsioonidega. Arstide tähelepanekud on juba ammu näidanud, et kiiritada saanud inimesed vananevad kiiremini – loomulik vananemisprotsess algab neil kümme aastat varem.
Kurtšatovis, katsepolügooni baaslinnas, elas 1992. aastal 20 000 inimest. Linna oli kontsentreerunud Kaitseministeeriumi ja Aatomienergiaministeeriumi hiiglaslik teadus- ja uurimiskeskus. Seal olid laborid loomkatsete jaoks, lennuväli ja raudteejaam. Katsepolügoonil tegutses 31 sõjalistööstuslikku kompleksi uurimis- ja konstrueerimisinstituuti ning 29 teiste teadusharude instituuti.
1957. aasta märtsis asutati kurikuulus 4. haigla, kelle ülesandeks oli uurida polügooni ümbruses elavate inimeste tervislikku seisundit ning jälgida Semipalatinski regiooni radioaktiivset situatsiooni. Selles haiglas uuriti aastate jooksul umbes 50 000 inimest, ilma et neid oleks püütudki ravida. Hiljem üritasid arstid rekonstrueerida radioaktiivset saastumist aastatel 1949–63. Paraku said kaastöötajad ainult ametlikku (seega ebapiisavat) informatsiooni. Polügoonile arste ei lubatud. Olukord muutus alles 1990. aastal, kuid selleks ajaks oli 20% tähtsamatest materjalidest, mis puudutasid inimeste tervisega seonduvat, salaja ära viidud.

Aastatel 1963–64 koostati polügooni salajane kaart, millele kanti andmed kõigi maapealsete tuumaplahvatuste radioaktiivse saastumise levikust. Hoolimata meedikute korduvatest nõudmistest, keelduti andmast kaarti nende käsutusse. Kaardi salastamise peapõhjuseks oli asjaolu, et 14 aasta jooksul olid radioaktiivsed ained saastanud maa-ala 500–600 kilomeetri raadiuses. Nende aastate jooksul said Semipalatinski (linn asub 150 kilomeetri kaugusel polügoonist) elanikud igal aastal 100–200 remmi (Tšernobõlis said inimesed kuni 25 remmi). Inimesed, kes asusid plahvatuskohast 300 ja enam kilomeetri kaugusel, said 5–10 remmi.
1989. aastal pandi toime 18 maa-alust tuumaplahvatust võimsusega 20–150 kilotonni. Siis aga juhtus midagi niisugust, mis aitas oluliselt kaasa polügooni sulgemisele.
12. veebruaril 1989 pandi polügoonil toime järjekordne maa-alune tuumaplahvatus võimsusega rohkem kui 70 kilotonni. Moskva uudistesaate „Vremja” teade oli tavapäraselt napisõnaline: „Semipalatinski polügoonil pandi toime maa-alune tuumakatsetus võimsusega 20 kuni 150 kilotonni. Radioaktiivsuse tase on normi piires.”
Jah, kuid 20 ja 150 kilotonni vahe on tohutu. Võimalik, et ka see katsetus oleks kulgenud nii nagu kümned eelmised. Paraku juhtus midagi ettenägematut. Pinnas maa-aluse õõnsuse kohal varises sisse ja kahe päeva vältel pääsesid radioaktiivsed gaasid atmosfääri. Nutikad teadlased olid valinud katsetuseks aja, mil tuul puhus asustamata alade suunas. Paraku jõudis tuul kahe päeva jooksul mitu korda suunda muuta ja puistas radioaktiivse saasta 120 kilomeetri kaugusel Tšadanis paikneva sõjaväeosa kaela. Üldse kandus saast maa-alale, kus elas 30 000 inimest. Nüüd oli kuri karjas! Kasahhid aktiviseerisid järsult oma protestiaktsioone venelaste tuumakatsetuste vastu.
12. aprillil 1989 plahvatas maa-aluses šahtis 50-kilotonnine tuumalaeng. See oli vene sõjardite vastus üha tugevnevatele nõudmistele Semipalatinski polügooni sulgemise kohta. Tuumakatsetus oli Moskva jõudemonstratsioon.
Vene militaristid kavatsesid jätkata katseid 1993. aastani. 1990. aastal polnud veel ükski laeng plahvatanud, kui juba plaaniti järgmiseks aastaks üheksa plahvatust. Katseplahvatuste jätkamist põhjendati vajadusega täiustada tuumarelva, mis kippus ameeriklaste omast maha jääma. Veel kolm plahvatust ja siis võivat Semipalatinski polügooni jäädavalt sulgeda. Kommunistide läbikukkunud putš kiirendas aga sündmuste käiku ka Kasahstanis.
29. augustil 1991 möödus 42 aastat esimesest aatomikatsetusest Semipalatinskis. Just sel päeval kirjutas Kasahstani president Nazarbajev alla polügooni sulgemise otsusele.

Tunnuspildil: Esimese nõukogude tuumapommi katseplahvatus 29. augustil 1949.

NB! Loe ka:
Kui ohtlik on inimesele radioaktiivne kiirgus?
Aatomivaimustus (2 galeriid)
Tähelepanu, õhuhäire!
Nõukogude tuumapommi katseplahvatus koodnimega „Snežok“ (1954)
Maailma võimsaima vesinikupommi plahvatus (30. oktoober 1961)

NB! Vt ka YouTubes
Ядерный Полигон: Здесь взорвали 500 бомб ядерного оружия / Лядов
Свидетель Ядерного Взрыва l The Люди
В СССР на ЛЮДЯХ испытали Ядерную Бомбу | Операция Снежок
Первая советская атомная бомба