Must surm – katku ajaloost
Mitte ükski teine epideemia ei ole nii palju inimelusid nõudnud kui must surm ehk katk. Oma nime on see ohtlik nakkushaigus saanud mustadest plekkidest nahal, mida põhjustavad sisemised verejooksud või nakatunud kirpude hammustuskohad…
6. sajandil puhkes Egiptuses, Süürias, Väike-Aasias ja Euroopas esimene suur teadaolev katkuepideemia, mis võttis elu umbes sajalt tuhandelt inimeselt. Rohkesti ohvreid nõudis 14. sajandi keskel möllanud katkuepideemia, mis sai alguse Kesk-Aasiast. Tõenäoliselt olid esimesteks haigusekandjateks hiina kaupmehed, kes tõid Kesk-Aasiasse koos karusnahkadega kaasa katku nakatunud kirpe. Issõk-Kuli ääres asuvad kristlaste hauakivid tõestavad, et katk võttis Kesk-Aasias matti juba 1338. aastal. 13 aastaga levis katk kõigisse nendesse Vana Maailma maadesse, kellel oli kaubavahetus Kesk-Aasia riikidega. Paljudes maakohtades suri kümnest nakatunust üheksa. Täpseid arve pole võimalik nimetada, sest on säilinud ainult mõned kirjalikud ülestähendused, pealegi levis epideemia piirkonniti väga erinevalt.
Esimene sõnum sellest peaaegu globaalsest katastroofist jõudis Euroopa sadamatesse 1346. aastal. Hakkasid liikuma kuulujutud inimeste massilisest suremisest Aasias. Räägiti, et India on inimtühjaks muutunud ning Edela-Aasia laibahunnikutega kaetud. Aja jooksul levis katk Krimmi ja tõenäoliselt just sealt jõudis katk Lääne-Euroopasse. Tolleaegse itaalia krooniku sõnul tabas katk tatarlaste vägesid, kes piirasid 1347. aastal Krimmi sadamalinna Kaffat (praegune Feodossia), kus elasid põhiliselt itaalia kaupmehed. Lootuses nakkushaigust oma huvides ära kasutada käskis tatari väepealik Janibeg heita katku surnute laipu hiiglaslike katapultidega üle linnamüüride, et nakatada Kaffa elanikke. Seega olid tatarlased esimesed, kes kasutasid – kuigi väga primitiivsel viisil – bakterioloogilist relva.
Kui linnas hakkas katk levima, põgenesid paljud itaallased oma laevadele, et purjetada tagasi Genovasse, Messinasse ja Veneetsiasse. Nii saidki nendest linnadest 1347. aasta lõpus ja 1348. aasta alguses esimesed katkukolded Euroopas. Messina elanikud sattusid paanikasse, nad ajasid nakatunud meremehed linnast välja ja kes sai, see põgenes. Kahjuks ei õnnestunud neil haiguse käest pääseda. Vastupidi, nad viisid katku endaga kaasa ning nakatasid paljude teiste linnade elanikke.
1347. aasta lõpus registreeriti esimesed katku haigestumised Sitsiilias. Sealt levis katk laevade kaudu Korsikale, Sardiiniale, Põhja-Aafrikasse ja Lõuna-Itaaliasse.
Mõne kuuga kandus surm edasi kogu Euroopasse. Lühikese ajaga levis see Põhja-Aafrikasse, Itaaliasse, Hispaaniasse, Inglismaale, Prantsusmaale, Austriasse, Ungarisse, Šveitsi, Saksamaale ja Baltimaadesse. Veidi enam kui kahe aastaga suri selle mustaks surmaks kutsutud haiguse tõttu, mida on nimetatud ka „kõige julmemaks demograafiliseks katastroofiks, mida inimkond on eales kogenud”, enam kui neljandik Euroopa elanikkonnast, umbes 20–25 miljonit inimest. (Tol ajal elanud inimesed nimetasid seda suureks taudiks või epideemiaks.) Kulus tervelt poolteist sajandit, enne kui rahvaarv saavutas 14. sajandi keskpaiga taseme.
1348. aasta juunis jõudis katk Pariisi ja mõni aeg hiljem Prantsuse sadamate kaudu üheaegselt mitmesse Lõuna-Inglismaa sadamalinna. 1349. aasta alguses tabas katk Londonit ja detsembris Šotimaad. 1350. aastal kandus epideemia Skandinaaviasse. Sealt levis katk itta ja lõunasse, kuni jõudis uuesti tatarlaste asustusaladeni Volga ääres. 1352. aastal hakkas epideemia raugema.
Selle haiguse eest ei olnud keegi kaitstud. Kuid ka need, kes eluga pääsesid, olid lähedaste kaotusest muserdatud. Nakatumishirm ja purunenud tulevikulootused jätsid oma jälje igasse inimesesse ning lõppkokkuvõttes kogu ühiskonda. Paljud ühinesid gruppidesse ning hakkasid askeetidena elama üksildastes paikades. Terved põgenesid haigete eest, vanemad jätsid haiged lapsed maha.
Paljude maade kirjanikud on andnud oma teostes edasi katku kulgu. Kuulsa „Decameroni” autor Giovanni Boccaccio kirjeldas „kasvajaid” nakatanute kaenla all, kubemes, kaelal ja mujal, millest mõned olid õunasuurused, teised jällegi nägid välja nagu munad. „Mustad või sinakad plekid ilmusid äkki kogu kehale,” kirjutas ta. Muidugi ei teadnud Boccaccio, et nende muhkude puhul oli tegemist lümfisõlmede mädase põletikuga.
Katastroofi eellugu
Musta surma kurblugu hõlmab aga enamat kui vaid haigust ennast. Mitmed tegurid, nende hulgas usuline innukus, muutsid selle katastroofi veelgi suuremaks. Üheks näiteks on puhastustule õpetus. „13. sajandi lõpuks usuti puhastustuld kõikjal,” ütleb prantsuse ajaloolane Jacques le Goff. 14. sajandi algupoolel kirjutas Dante oma mõjuka teose „Jumalik komöödia”, milles ta kirjeldab värvikalt põrgut ja puhastustuld. Kujunenud religioosne õhkkond tegi inimesed katku suhtes üllatavalt ükskõikseks ja alistunuks, nii et nad võtsid seda haigust kui Jumala enda karistust. Nagu hiljem näeme, aitas niisugune pessimistlik suhtumine tegelikult haiguse levikule kaasa. „Miski muu poleks saanud katku levikule paremaid tingimusi luua,” märgib Philip Ziegler oma raamatus „The Black Death”.
Peale selle ikaldus mitmel aastal Euroopas viljasaak. Selle tagajärjel kannatas mandri rohkearvuline elanikkond alatoitluse all, mis kahandas nende võimet haigusele vastu panna.
Katk levib
Paavst Clemens VI ihuarsti Guy de Chauliaci sõnul tungis Euroopasse kaht liiki katku: kopsukatk ja muhkkatk. Ta kirjeldab üksikasjalikult neid haigusi: „Esimene neist kestis kaks kuud, sellega kaasnes pidev palavik ja vereköhimine, ning inimene suri sellesse kolme päevaga. Kogu ülejäänud aja möllas teine katk, millega kaasnes samuti pidev palavik, ent lisaks veel mädapaised ja -muhud kehal, peamiselt kaenla all ja kubemes. Sellesse suri inimene viie päevaga.” Arstid katku levikut peatada ei suutnud.
Paljud inimesed põgenesid paanikas ja jätsid maha tuhandeid nakatunuid. Muidugi olid esimeste põgenejate seas rikkad aadlikud j а ametimehed. Põgenes ka osa vaimulikke, kuid paljud usukogukonnad peitusid oma kloostritesse, lootes sel moel nakkusest pääseda.
Keset seda paanikat kuulutas paavst aasta 1350 pühaks aastaks. Palveränduritele, kes teevad rännaku Rooma, lubati tagada otsene sissepääs paradiisi, ilma et olnuks vaja läbida puhastustuli. Sajad tuhanded palverändurid võtsidki kutset kuulda – ja levitasid katku paikades, kust nad läbi rändasid.
Viljatud pingutused
Pingutused musta surma levikut peatada ei kandnud vilja, kuna keegi ei teadnud tegelikult seda, mil moel see edasi kandub. Enamik inimesi sai küll aru, et haigega – või isegi tema riietega – oli ohtlik kokku puutuda. Osa inimesi kartis isegi nakatunu pilku. Itaalia Firenze elanikud aga süüdistasid katkus oma kasse ja koeri. Nad tapsid neid loomi ega aimanudki, et seda tehes annavad nad hoopis vaba voli neile loomadele, kes tegelikult nakkust edasi kannavad – rottidele.
Kui surmajuhtumid sagenesid, pöördus osa inimesi abi saamiseks Jumala poole. Nii mehed kui naised andsid kirikule kõik, mis neil oli, lootuses, et Jumal neid haiguse eest kaitseb – või annab neile vähemasti tasuks
taevase elu siis, kui nad peaksid surema. Kirikusse voolasid tohutud rikkused. Samuti olid populaarseks vastumürgiks talismanid, Kristust kujutavad pühapildid ja -kujud ning amuletid. Oli neidki, kes lootsid terveneda ebausu, maagia ja pseudoravimite abil. Räägiti, et selle haiguse tõrjuvad eemale lõhnaained, äädikas ja erilised nõiajoogid. Aadrilaskmine oli veel üks soositud ravimeetod. Pariisi Ülikooli erudeeritud meditsiiniõpe tajad panid katku koguni planeetide seisu süüks! Ent niisugused võltsselgitused ja „ravimid” ei aidanud mingilgi moel selle tapva katku levikut peatada.
Kestev mõju
Möödus viis aastat ning lõpuks näis, et must surm on vaibunud. Kuid enne sajandi lõppu tuli see tagasi veel vähemasti neljal korral. Musta surma järelmõju on võrreldud lausa Esimese maailmasõja tagajärgedega. „Tänapäeva ajaloolased on praktiliselt täiesti ühel meelel selles, et pärast aastat 1348 jättis endeemiline katk sügava jälje nii majandus- kui ka ühiskonnaellu,” märgib 1996. aastal välja antud raamat „The Black Death in England”. Katk viis hauda suure osa elanikkonnast ning mõnel piirkonnal kulus toibumiseks sajandeid. Töövõimelise rahvastiku vähenemise tõttu kallines muidugi tööjõud. Kunagised rikkad maaomanikud läksid pankrotti ning keskajale nii omane feodaalkord varises kokku.
Katk andis seega tõuke muudatusteks nii poliitika-, usu- kui ka ühiskonnaelus. Inglismaa haritlaskond näiteks oli kõnelnud enne katku omavahel tavaliselt prantsuse keeles. Kui aga paljud prantsuse keele õpetajad surid, sai inglise keel Suurbritannias prantsuse keele suhtes ülevõimu. Muutustest ei jäänud puutumata ka religioon. Nagu märgib prantsuse ajaloolane Jacqueline Brossollet, määras kirik sobivate preestrikandidaatide nappuse tõttu liiga tihti ametisse „harimatuid ja ükskõikseid inimesi”. Brossollet väidab, et „allakäik [kiriku] õppe- ja usukeskustes oli üks reformatsiooni põhjusi”.
Kahtlemata jättis must surm oma jälje kunsti, sest valdavaks sai surma teema. Kuulsast surmatantsumotiivist, mille juurde kuuluvad tavaliselt luukered ja surnukehad, sai populaarne viis allegooriliselt surma väge kujutada. Ebakindlusest tuleviku suhtes hülgasid paljud katkust pääsenud kõik piirangud. Moraal käis kohutavalt alla. Mis kirikusse puutub, siis kuna see polnud suutnud musta surma ära hoida, „tundis keskaja inimene, et kirik oli ta lootusi petnud”. („The Black Death”.) Mõned ajaloolased ütlevad veel, et musta surma järel toimunud ühiskonnamuutused soodustasid individualismi ja ettevõtlikkust ning suurendasid sotsiaalset ja majanduslikku liikuvust mis on kõik kapitalismi eeltingimused.
Samuti kannustas must surm valitsusi sanitaarkaitsesüsteeme rajama. Kui katk vaibus, korraldati Veneetsias linnatänavate puhastamine. Prantsusmaa kuningas Jean II lisanimega Hea käskis samuti tänavad puhtaks teha ning sel moel epideemiaohu kõrvaldada. Teda ajendas seda sammu ette võtma ühe muistse Kreeka arsti eeskuju, kes oli päästnud Ateena katkust, puhastades ja pestes linna tänavad. Paljud keskaja tänavad, mis olid ühtlasi kanalisatsioonikraavid, tehti lõpuks puhtaks.
Arstid olid jõuetud. Tohtrid soovitasid haigetele kasututa aadrilaskmist või käskisid juua äädikat. Veneetsias peitsid arstid end oma majadesse ning saatsid haigete juurde õpipoisid. Linnavõimud andsid välja määrusi katku leviku tõkestamiseks: haigestunute majad tuli lukustada, tänavad prahist puhastada ja välismaalt saabuvad laevad kontrolli alla võtta. Kui aga ka kohalikud võimumehed haiguse ohvriks langesid, tabas piirkonda tõeline anarhia. Haigete jaoks loodi hooldekodud (haiglateks ei saanud ju neid nimetada) ning surnuid lubati matta ainult öösel. Kroonikud on jäädvustanud kohutavaid lugusid.
Itaalias tegi katk kõige suuremat laastamistööd Firenzes. Linnaelanike saatust kirjeldab Boccaccio „Decameroni” eessõnas. Ta jutustab, kuidas inimesed tänaval surnult ümber kukkusid või märkamatult oma majades hinge heitsid. Alles mõne päeva pärast levima hakkav laibalehk juhtis naabrite tähelepanu toimunud kurbmängule. Inimesi maeti massiliselt, kuid väga vähe oli matuselisi. Surnumatjad vedasid vankritega terveid katku surnud perekondi lähima kiriku juurde. Seal juhatas preester matjad esimese ettejuhtuva vaba hauaplatsi juurde.
Oletatakse, et Firenze elanikest surid kuue kuu jooksul rohkem kui pooled katku. Katk nõudis palju ohvreid ka Sienas, kus epideemia tõttu tuli katkestada toomkiriku ehitamine. Suur hulk külasid ja kloostreid jäid inimtühjaks.
Luuletaja Petrarca vend Gherardo, kes elas mungana Marseille lähedal Montreux’ kloostris, mattis üksteise järel kõik oma usuvennad. Kloostris jäid ellu ainult tema ja üks koer. Inglismaal jäid tühjaks paljud külad, majad lagunesid ning lõpuks ei mäletanud enam keegi, kes seal elanud oli. Rochesteris suri piiskopi palees neli preestrit, viis aadlikku, kümme teenrit, seitse noort kirjutajat ja kuus paaži. Ainsana jäi ellu piiskop ise.
Halvasti läks aga Torino piiskopil, kes 1349. aastal sai selles linnas katku esimeseks ohvriks. Õige varsti kõlasid Torinos hingekellad hommikust õhtuni.
Marseille’s võttis katk elu 56 000 inimeselt. Perpignanis jäi kaheksast arstist ellu ainult üks. Avignonis jäi tühjaks 7000 maja ja paavstil ei jäänud muud üle, kui õnnistada Rhone’i jõge, et laibad võidaks vette heita. Ühes Pariisi kirikus peeti üheksa kuu jooksul 419 hingepalvet – 40 korda rohkem kui enne epideemia algust. Katk sundis isegi sõjajalal (saja-aastane sõda) olevat Prantsusmaad ja Inglismaad vaherahu sõlmima. Ühe reisija kirjelduse järgi hulkusid nii mõnegi linna tänavatel omaniketa jäänud koduloomad omapäi, veinikeldrite uksed olid valla ja põllud söötis.
1348. aasta lõpuks oli katk levinud suuremale osale Saksamaale ja Austriasse. Igas linnas loendati surnuid tuhandetega ja näiteks Viinis suri ühelainsal päeval 960 inimest. Saksamaa kaotas ühe kolmandiku vaimulikkonnast ning paljud kloostrid ja kirikud tuli sulgeda. Katk röövis ka Bütsantsi keisrilt ühe poja. Splitis tungisid hundid elavatele inimestele kallale. Norrasse olevat katk jõudnud kaldale triivinud laevalt, mille kogu meeskond oli surnud. Katku suri ka Kastiilia kuningas Alfonso. Teistel Euroopa monarhidel oli aga rohkem õnne.
Flagellantide sekt
Kristlased nägid katkus Jumala karistust oma pattude eest ja nad palusid halastust. Flagellandid kergendasid Jumala suurt töökoormust ning nuhtlesid ennast ise. Patukahetsejad seadsid eesmärgiks ennast 33 päeva järjest kolm kord päevas piitsutada – üks päev iga Kristuse eluaasta eest. Flagellantide kolonnid, milles oli kuni 1000 meest, rändasid lauldes läbi linnade. Turuplatsidel tegid nad peatuse, moodustasid ringi, paljastasid oma ülakehad ja nüpeldasid üksteist metallist otstega nahkrihmadega. Seejärel piitsutasid nad iseennast ning laulsid sealjuures vaimulikke laule. Kuna nad olid loobunud pesemisest, siis surid neist paljud oma haavadesse. Flagellantide liikumine oli levinud juba enne katku ning eriti Saksamaal.
Mida kujutas endast flagellantism?
Enesepiitsutajate puhul oli usuline fanatism segunenud väärastunud seksuaalse rahulduse saamise viisidega. Piitsutamine kui seksuaalse erutuse ja rahulduse saamise viis on sama vana kui maailm. Enesepiitsutamist tunti juba piibli aegadel. Flagellantism oli ja on levinud erinevate rahvaste hulgas, olemuslikult on enesepiitsutamine tihedalt seotud sadismi ja masohhismiga. Flagellantide ehk enesepiitsutajate vennaskond, kus arvati olevat kuni 800 000 liiget, oli kõige populaarsem just musta surma ajal. „Enesepiitsutamine oli üks väheseid viise, mille kaudu hirmust meeletu rahvas end välja sai elada,” märgib raamat „Medieval Heresy”. Flagellandid paistsid silma ka selle poolest, et nad mõistsid avalikult hukka kiriku vaimulikkonna ning õõnestasid rahva seas kiriku tulutoovat autoriteeti patte andeks anda.
1349. aastal keelas paavst Clemens VI flagellantide liikumise. Sajad enesepiitsutajad heideti vanglasse, neid piinati või koguni hukati. Lõpuks, kui must surm möödas oli, lakkas liikumine iseenesest…
Kõiges on süüdi juudid
Kuna inimesel on tavaks oma hädades süüdistada mitte ainult taevasi jõude või põrguväge, siis tehti ka seekord katku levimise eest vastutavaks rassilised vähemused. Küürakad, leeprahaiged, palverändurid ja vabamüürlased kristlikus Hispaanias langesid kui mitte tagakiusamise alla, siis said neist vähemalt sõimuobjektid. Kõige rohkem rünnati aga juute. Antisemiidid levitasid kuulujutte, nagu oleksid juudid mürgitanud kristlaste kaevusid.
1348. aastal korraldati Provence’is juutidele veresaun. Baselis suleti juudi rahvusest kodanikud puumajja ning see süüdati põlema. Novembris tapeti juute kõigis Saksa linnades. Speyeris topiti juutide laibad veinitünnidesse ning veeretati Reini jõkke. Strasbourgis hukkusid pogrommide läbi umbes 2000 juuti veel enne, kui katk linna jõudis. Inimelusid nõudnud juudipogromme korraldati ka Flandrias. Saksamaa linnades Mainzis ja Kölnis hävitati juudivähemus 1349. aasta augustis. Kaks aastat hiljem oli Euroopas kokku hävitatud 60 suuremat ja 150 väiksemat juudi kogukonda. Mõnel pool põletati elusalt ka pidalitõbiseid, kuna neid peeti juutide kaasosalisteks.
Prantsuse abt ja kroonik Gilles Li Muisis oli 14. sajandil juutide tagakiusamise tunnistajaks: „1349. aastal püüti kõik juudid kinni, aheldati ja viidi vanglasse. Seda tehti igal pool, kus nad elasid,“ kirjutas ta. „Põhjuseks oli laialt levinud kahtlus, et juudid püüavad hävitada kristlasi mürgiga, mida nad on kallanud kaevudesse, allikatesse ja ojadesse, kust kristlased joovad.”
Katku sotsiaalsed tagajärjed
Prantsusmaal märkis paavsti isiklik ihuarst Guy de Chauliac, et katku esines peamiselt kahes vormis: üks oli koos palaviku ja veresülitamisega ning viis inimese hauda kolme päevaga, teise vormi puhul ilmusid kehale muhud ja plekid ning surm saabus viie päeva pärast.
Tänapäeval me teame, et selle haiguse vormid on muhk-, kopsu-, naha-, septiline ja kõhukatk. Katkupisikuid levitavad katkuhaigetelt närilistelt verd imenud kirbud, inimeselt inimesele võib ta levida ka piisk- ja puutenakkusena. Epideemia levib mööda ahelat rott-kirp-inimene.
Alles 1894. aastal avastas Šveitsi arst Alexandre Yersin ja jaapani bakterioloog, Robert Kochi õpilane Shibasaburo Kitasato teineteisest sõltumatult katkubakteri, millele pandi nimeks Yersinia pestis. See bakter on kõigi katkuvormide tekitajaks. Kulus veel kolm aastat, enne kui selgus, et katkubaktereid levitab rotikirp Xenopsylla cheopis. Katkuhaiget looma hammustades nakatub kirp ning bakterid paljunevad kirbu organismis edasi. Iga uue hammustusega satub närilise vereringesse üha uusi katkubaktereid. Närilised on teatud piirini katkubakterite suhtes immuunsed, kuid nad surevad, kui kirbud neid liiga tugevalt nakatavad. Siis peavad kirbud otsima endale uue peremeeslooma.
Kesk-Aasia teatud piirkondades levisid katkupisikud juba ammustel aegadel. Kuid hõre asustus ning vähene rotipopulatsioon hoidsid ära katku epideemilise leviku. Miks olid aga 14. sajandil Euroopat tabanud katkuepideemial nii katastroofilised tagajärjed?
14. sajandi keskel elas Euroopas umbes 70 miljonit inimest. Üha rohkem talupoegi siirdus maalt linnadesse. Linnaelu tõi endaga kaasa suuri sotsiaalseid ja kultuurilisi muudatusi, kuid tekitas ka arvukalt sotsiaalseid probleeme. Suurejooneliste katedraalide naabruses asusid uskumatult räpased vaestekvartalid. Sillutamata tänavatele visatud praht ja maha valatud heitvesi lõid ideaalsed tingimused rottide ja kirpude massiliseks paljunemiseks. Pärast epideemia puhkemist sai katk takistamatult levida. Veoloomade ja laevadega veeti Aasiast vürtse, Inglismaalt villa, Venemaalt karusnahku ja vaha, Flandriast rätikuid ja Burgundiast veini loendamatutesse linnadesse. Iga koorem või laadung võis olla saastatud katku nakatunud rottide või kirpudega.
Kuigi kaubavahetus hakkas majanduselus üha suuremat rolli mängima, domineeris Euroopas endiselt põllumajandus. Ikaldused põhjustasid suuri näljahädasid. Üks suuremaid neist leidis aset aastatel 1315–18 ning nõrgendas tunduvalt inimeste vastupanuvõimet nakkushaigustele. Lisaks 14. sajandil möllanud katkule nõudsid arvukalt ohvreid sellised nakkushaigused nagu gripp, tuberkuloos, rõuged, düsenteeria ja tüüfus. Olukorda halvendasid ka arvukad sõjad, mille pidamisest valitsejad ei väsinud.
Katk ruineeris Euroopa põllumajandust, sest just väiketalunike ja talupoegade hulgas olid kaotused kõige suuremad. Näiteks Saksamaal jäi umbes üks neljandik põllumaast aastateks sööti.
Ellujäänud talupojad taipasid aga peagi, et nende puhul on tegemist nõutud tööjõuga, ning nad hakkasid nõudma suuremat palka ja väiksemat renti. Kui mõisnik või maavalitseja nende nõudmistega ei nõustunud, siis naabermõisnik kindlasti. Nii aitas katkuepideemia kaudselt kaasa feodaalsüsteemi kokkuvarisemisele. Linnades oli see protsess juba alanud. Pärast katku saavutasid väiketalunikud suurema sõltumatuse maavalitsejatest. Valitsejad püüdsid muudatuste lainet tagasi hoida ja nende vastuseis viis arvukate talurahvarahutusteni. Kuid nii 1358. aastal Prantsusmaal kui ka 1381. aastal Inglismaal toimunud talupoegade ülestõusud suruti julmalt maha.
Seoses ravimatu ja seletamatu haiguse puhangutega pöördusid paljud inimesed kiriku poole, lootes palvetega, patukahetsusega ja rahaliste annetustega pääseda halvimast. Tuhanded jõukad katkuohvrid pärandasid oma vara kirikule ning suurendasid sel viisil jumalasulaste varandust. Kuid mitte kõik ei otsinud lohutust ja abi kristlusest. Kiriku prestiiž langes kõvasti, sest kirik oli katku ees võimetu ning ka vaimulikud ise langesid epideemia ohvriks. See oli ka üheks põhjuseks, miks järgnevatel sajanditel ilmalik maailmakäsitlus üha rohkem poolehoidu võitis. Inimesed tahtsid elada täisverelist elu, aga mitte raisata aega nende arvates mõttetute liturgiate peale. Miks nad ei pidanud elu nautima, kui see võis iga hetk lõppeda?
Kuna keegi ei teadnud, mis põhjustab katku, ei osanud arstid haigust ravida ega selle levimist takistada. Sellest hoolimata leidus inimesi, kes juhuslikult sattusid probleemi lahenduse jälile. Muide, kõik suured avastused on tehtud kas juhuse või eksituse läbi. Paljud uskusid, et haigusetekitajad levivad õhu kaudu ning olid seega tõele üsna lähedal. Nende lõppjäreldus oli loogiline: katkust on võimalik pääseda ainult isolatsiooni läbi. Seda ideed polnud aga kuigi lihtne realiseerida, sest ei õnnestunud isoleerida nakkuse tegelikku kandjat – kirpu.
Milano linnavalitsus andis korralduse müürida katkuhaigete majade aknad ja uksed kinni ning lasta haigetel surra. See äärmuslik abinõu võis olla üheks peapõhjuseks, miks kaotused olid selles linnas suhteliselt väikesed.
1374. aastal saadeti kõik nakkuskahtlased reisijad Veneetsiast välja. 1383. aastal jäeti kõik Marseille sadamasse saabunud reisijad, kes võisid olla nakkushaiguste kandjad, laevale 40 päevaks karantiini. See oli paraku poolik abinõu, sest ei suudetud takistada nakatunud rottide ja kirpude maalepääsemist.
Pärast keskaja suurimat epideemiat toimus hiljem veel mitu suurt katkupuhangut, kusjuures eriti äge oli epideemia 17. sajandil Prantsusmaal ja 18. sajandil Inglismaal, Austrias ja Ida-Preisimaal. Kuid need epideemiad nõudsid tunduvalt vähem ohvreid kui 14. sajandil möllanud katk.
Hiljem pääses Lääne-Euroopa katkuepideemiatest tõenäoliselt tänu kivimajadele ja parematele sanitaarsetele tingimustele, mis aitasid rottide ja kirpude populatsiooni vähendada.
Vähemarenenud riigid nagu Egiptus, India ja Hiina kannatasid ka 19. sajandil katkuepideemiate all. 1890. aastatel levis suur katkuepideemia Hiinast Lõuna-Ameerikasse ning 1922. aastal esines katkupuhang isegi Floridas.
Suur katkuepideemia puhkes 1910. aasta detsembris Hiinas, levides Mongooliast ja Mandžuuriast riigi lõunaossa. Tegemist oli selle nakkushaiguse kõige ohtlikuma vormi kopsukatkuga. Lühikese aja jooksul suri Hiina keisririigis katku 60 000 inimest. Hiinlased hakkasid massiliselt põgenema riigi põhjaprovintsidest lõunasse.
1920. aastatest alates on õpitud katku levikut kontrolli all hoidma. Kõigist abinõudest hoolimata haigestub igal aastal ikka veel sadu inimesi katku, kuid neist sureb ainult mõni tosin. Üllatavalt ulatuslik epideemia puhkes 1994. aastal Lääne-Indias, kus inimeste madal hügieenitase soodustas katku levikut. Ühest riigist teise leviv katkuepideemia on aga tänapäeval täielikult välistatud.
Kuid 2020. aastal karistas Jumal inimkonda uue nuhtlusega. Hiinast alguse saanud kopsuhaigust COVID-19 tekitav koroonaviirus SARS-CoV-2 levis lühkese ajaga kogu maailmas.
Tunnuspildil: Tohter Euroopas möllanud katku ajal. Tohter kannab vürtside ja rohtudega täidetud linnunokakujulist maski ning kasutab haigete puudutamiseks keppi.
NB! Loe ka:
1918.–1920. aasta gripiepideemia
©Peter Hagen
