Kaspar Hauser – inimene eikuskilt

Vähe on Euroopa ajaloos selliseid inimesi, kes oleks nii palju tolmu üles keerutanud kui Kaspar Hauser. See näiliselt tähtsusetu sündmus leidis aset 26. mail 1828 Nürnbergi vanalinnas. Unschllitti väljakul majade 9–11 juures sattus kohalik kingsepp Georg Weickmann tundmatule umbes 16-aastasele noormehele, kes nägi välja mõneti ebatavaliselt. Ta oli paljajalu ja räbalates… Nooruk lohistas jalgu vaevu järel ega osanud isegi rääkida, oskas öelda ainult oma nime: Kaspar Hauser…

Euroopa vaeslaps

Noormees kõndis ebakindlalt, toetudes majade seintele. Kaua mõtlemata, viis Weickmann ta lähimasse politseijaoskonda, kus leidlast küsitlema hakati. See, et noormees on kohalik, oli selge kohe, kuid kust ta tuli? Politseinike küsimustele ei osanud noormees midagi mõistlikku vastata. Rääkis nagu väike laps, kuigi paistis välja nagu 16-aastane. Tema taskutes oli kaks kirja: üks oli kõige järgi otsustades emalt (selles teatati, et see laps oli korteris ühe Nürnbergi ohvitseri juures), teine – kelleltki poodnikult, kelle juures noormees olevat töötanud. Ei ühte ega teist politsei ei uskunud. Kuid noormehe kehalt leiti meditsiiniliste süstide jäljed. Hiljem meenutas Weickmann põgusat vestlust Kaspariga. Küsimusele, kust ta pärit on, olevat ta öelnud et Regensburgist. Kaasas oli tal kiri, mis oli adresseeritud Nürnbergi 4. ratsaväeeskadronile. Kui teda siis ratsaväe ülema Friedrich von Wessingi korterisse juhatati, ütles ta tollele: „A söchtener Reuter möcht i wern, wie mein Voater gwen is“ (Ma tahaksin saada samasuguseks ratsaväelaseks nagu mu isa oli). Poiss viidi politseijaoskonda tagasi. Seal kirjutas ta paberile „Kaspar Hauser“ ja näitas, et ta tunneb raha, palveid ja oskab isegi pisut lugeda. Ta vastas ainult mõnele küsimusele ja näis, et tema sõnavara oli väga piiratud.
19. sajandi alguses andis see tunnistust sellest, et politseinike ees ei seisnud lihtinimene. Nürnbergi linnapea andis avalduse linna ajalehte, mis seejärel trükiti ära paljude Euroopa riikide ajalehtedes: kas keegi teab poisslapse röövimisest ajavahemikus 1810–1814? Avaldusele ei vastanud keegi, kuid Euroopas hakkasid liikuma jutud salapärasest noormehest, keda kutsuti Euroopa vaeslapseks. Ta olevat elanud keldris ja maganud õlgedel.
Kui politseinikud püüdsid esitada küsimusi tema mineviku kohta, hakkas noormees nutma nagu väike laps. Korravalvurid loobusid alguses tekkinud kahtlustest, nagu mängiks noormees idiooti mingisuguse salajase halva eesmärgi nimel.
3. juunil 1828 oletas linna kohtuarst Karl Preu oma ekspertiisis, et Kaspar on metslase kombel metsades üles kasvanud.
Varsti selgus, et „vaeslaps“ näeb suurepäraselt pimeduses ning tal on lausa koera haistmismeel. Sõi ainult leiba ja jõi vett. Kaspari eest hoolitsemine tehti ülesandeks kohaliku gümnaasiumi õpetajale ja luuletajale, hilisemale religioonifilosoofile Georg Friedrich Daumerile, kes hakkas talle erinevate õppeainete tunde andma. Daumeri hämmastasid Kaspari võimed. Nii nägi poiss 60 sammu kauguselt ämblikuvõrgus siplevat kärbest ning suutis 180 sammu kauguselt lugeda majanumbrit. Hauseri ebatavaliselt teravat nägemist saab seletada sellega, et ta oli hämaras ruumis (tõenäoliselt keldris) oma 12 aastat kestnud vangistuse ajal puuduliku valgusega harjunud. Hauseri kõrvad olid nii tundlikud, et ta kuulis naaberpõllul vestlevate põllutööliste iga sõna.

Kaspar imes teadmisi nagu käsn. Aegamööda muutus tema kõne arusaadavamaks ja mõtestatumaks, ta õppis lugema ja kirjutama, vähehaaval hakkas mälu taastuma. Vaba aega veetis ta kahe puuhobusega mängides. Oma esimesel jalutuskäigul Nürnbergi kindlusesse hakkas Kaspar ootamatult kogu kehast värisema – äkki meenus talle, et ta oli varases lapsepõlves koos lapsehoidjaga ühes taolises hoones elanud. Kas Kaspar Hauser oli tõesti mõne vürsti poeg?
Nüüd suutis ta õpetajale rääkida, et elas kaua aega poolpimedas keldris ja magas õlgedel. Kui ta magas, tõi keegi talle tükikese leiba ja kruusitäie vett. Vahetevahel tuli tema juurde inimene mustas riietuses ja maskiga näol. Ta õpetas noormeest oma nime kirjutama. Kord viis ta Kaspari keldrist välja ning saatis läbi metsa Nürnbergi linnamüüri juurde. Seejärel, käskinud noormehel linna minna ja kadus. Rohkem ei mäletanud Kaspar endast midagi.
Salapärase noormehe aitamisest olid valmis osa võtma peaaegu kõik Nürnbergi elanikud. Varsti sai ta normaalse inimese välimuse ning osutus heatahtlikuks ja seltsivaks noormeheks, pealegi oli ta meeldiva välimusega. Kuid ei talle ega teda ümbritsevatele inimestele ei andnud rahu Kaspari päritolu saladus. Versioone selle kohta, vahel lausa ulmelisi, liikus suurel hulgal. Kord hakkas Kaspari saatuse vastu huvi tundma tuntud saksa kriminalist, Ansbachi linna apellatsioonikohtu peakohtunik Anselm von Feuerbach. Tema hoolikate uuringute ja arhiivitöö tulemusel sai hüpotees Kaspari suursugusest päritolust kinnituse.

Troonipärija või õukonnaintriigide ohver
Kõige kuulsam versioon oli see, et Kaspar Hauser oli Badeni suurhertsoginna poeg. Sellisel juhul võis Kasparit pidada küll mitte otseseks, kuid siiski Napoleon Bonaparte sugulaseks.
Õpetaja majas elades kohtus Kaspar harva teiste inimestega. Ta hakkas kasvatama lilli ja õppis klaverit mängima. Nende maja asus vanalinna ääres seda linnast lahutava kiirevoolulise Pegnitzi jõe lähedal. Vähehaaval vajus Euroopa vaeslaps unustusse ning ta jäeti rahule.

17. oktoobril 1829 keskpäeva paiku leiti Kaspar Daumeri korteri keldrist tugevasti veritseva lõikehaavaga laubal. Kaspar rääkis, et keegi tundmatu „kelle nägu oli must, nagu tahmaga määritud“, oli teda terava esemega haavanud tema laupa ja põgenemisel ähvardanud: „Sa pead surema veel enne seda kui sa Nürnbergist lahkud.“. Kaspar oli kindel, et hääl kuulus samale mehele, kes oli ta Nürnbergi toonud.
Hiljem on oletatud, et Kaspar vigastas ennast ise, kuna avalik huvi tema isiku vastu oli hakanud raugema.
Uurimine ei toonud edu. Peale atentaati käskis Baieri kuningas Ludwig I noormehe politsei valve alla võtta, mis andis omakorda alust oletada, et Kaspar on tõepoolest mingi Euroopa kuningakoja troonipärija. Atentaadi sooritaja tabajale lubas ta maksta tohutu summa – 1000 kuldnat. Ei juurdlus ega suur tasu kalletungija tabamise eest aidanud juhtumit lahendada. Julgeoleku huvides asus Hauser elama kohtuassessori Gottlieb von Tucheri majja.
Samal ajal jätkusid Kaspari ümber salapärased sündmused. 3. aprillil 1830 kõlas Kaspari toas Biberbachis asuvas majas püstolilask. Kaks valvurit leidsid peast veritseva Kaspari põrandal lamamas. Kaspar seletas hiljem, et ta oli toolile tõusnud, et riiulist üht raamatut võtta. Kui tool ümber läks, oli ta vastu seinal rippuvat püstolit kukkunud ja niimoodi kogemata lasu tekitanud. Haav oli tühine ja tekitas kahtluse, kas see oli üldse lasust põhjustatud. Igal juhul andis vahejuhtum Kaspar Hauseri kohta uuesti kõneainet. Kuna suhted perekond Biberbachiga olid vahepeal halvenenud, viidi Kaspar poolteise aasta pärast uue eeskostja Gottlieb von Tucheri hoole alla. Selles perekonna peeti rangemat järelvalvet ja igasuguseid uudishimulikke Kaspari juurde ei lastud. Hiljem elas ta veel õige mitmes perekonnas.
Hoolimata eestkostjate rangest järelvalvest õnnestus 1831. aasta lõpus tuntud inglise seiklejal Philip Henry Earl Stanhope’l Kaspari külje alla pugeda. Ta teatas, et hakkab tegelema noormehe harimisega ja kavatseb sellel eesmärgil teda lapsendada ja enda juurde Inglismaale viia. Nürnbergi linnavalitsus, kes maksis poisi ülapidamise eest juba kolme aasta vältel, oli valmis Kaspari inglase hoole alla andma. Inglane näitas Kaspari vastu üles ebatavalist huvi ja tegi talle kalleid kingitusi. Ta saavutas selle, et ta määrati Kaspari uueks hooldajaks. Kuna ta ise pidevalt ringi rändas, andis ta Kaspari 1831. aasta detsembris Ansbachis elava õpetaja Johann Georg Mayeri hoole alla. Selle tegelase kõrgendatud huvi Kaspari vastu oli enam kui imelik. Kas ta lootis tema kuulsust kuidagi oma huvides ära kasutada. Ilmselt, sest niipea kui ta hakkas Kasperi suursuguses päritolus kahtlema, kaotas ta noormehe vastu igasuguse huvi.
Lapsendamisest rohkem juttu ei olnud. Mõne aja pärast püüdis Hauserit Inglismaale viia juba teine lord.

1832. aasta jaanuaris kirjutas Feuerbach oma päevikusse: „Avastasin, et Kaspar Hauser on sünnipäralt tõenäoliselt Badeni suurhertsogiriigi prints. Kõik oma kaalutlused pani kriminalist kirja salajases memorandumis, mille saatis Badeni printsessile Caroline von Badenile. Memorandumis käis jutt sellest, et kui Feuerbach ei eksi, siis sündis Kaspar Hauser 29 septembril 1812 aastal Badeni suurhertsogi Karli ja tema abikaasa Stéphanie de Beauharnaisְ’ perekonnas. Stéphanie oli kindral Beauharnais’, Josephine Bonaparte esimese mehe õetütar.
Napoleoni soov Euroopa monarhidega sugulaseks saada ning selle tulemusel Prantsusmaa positsiooni maailma poliitilisel areenil tugevdada, muutis järsult neiu saatust. 16-ndal sünnipäeval sai Stéphanie oma üllatuseks teada, et imperaator ta lapsendab. Seejuures sai ta printsessi tiitli ning lisaks sellele veel ka peigmehe – Badeni troonipärija. Keisrinna tegi talle lühikursuse õukonna elu kohta ning varsti astus neiu tulevase peigmehe ette. Ilmetu noormees kenakesele Stéphaniele erilist muljet ei jätnud. Kuid see ei seganud teda hiljem mehele viite last sünnitamast: kolme tütart ja kahte poega.
Kõik Stéphanie ja Karli tütred olid suurepärase tervisega, samal ajal kui poisid surid väikelapse eas. Selle asjaolu üle tuleks mõelda. Kuid kogenematu Stéphanie ei kahtlustanudki, et oli sattunud rafineeritud intriigide keskele.
Valitseva Badeni suurhertsogi teine abielu Louise Haieriga oli seisusevastane ning selle tõttu ei saanud nende lapsed trooni pärida. Ainukeseks seaduslikuks pärijaks jäi esimesest abielust poeg – Stéphaniega abiellunud Karl ja tema järeltulijad. Kuid Louise Haier unistas troonil oma lapsi näha. Stéphanie esimene poeg, kes sündis 29. septembril 1812 aastal, kasvas absoluutselt terve lapsena, kuid külmetus äkitselt ning suri kohe, ühe ööga. Feuerbachi arvates rööviti Badeni trooni otsene pärija salaja ning asendati teisega, sureva lapsega, kelle surmast teatati alles mõne aja möödudes.
Teine poeg suri samuti ootamatult aasta vanuselt. Louise Haieri poeg oli juba valmis Badeni troonile suma – ja siis ilmus ootamatult ja valel ajal välja Nürnbergi leidlaps…
1832. aasta jaanuaris saatis Feuerbach pika kirja lesestunud Baieri kuningannale Karolinele. Ta väitis, et Kaspar Hauser ei ole keegi muu, kui tema surnud venna, suurvürst Karl von Badeni ja tema abikaasa Stéphanie de Beauharnais’i poeg. Liikusid jutud, et nende esimene poeg olevat lühikest aega pärast sündimist surnud, maetud olevat aga võõras laps. Karli kasuema krahvinna Hochberg olevat lapse kõrvale toimetanud, et pärast tolle surma oma poeg Leopold troonile upitada. 1830. aastal olevat Badeni vürstikoja esimene liin – sajandi alguses veel lasterikas perekond – pärast kõigi meessoost pärijate äkilist surma väljasurnud. Troonile tõusis Leopold Hochberg. Ka Anselm von Feuerbach sureb 29. mail 1833 ootamatult pärast pikniku.
Kuulujutud selle kohta, et Kaspar Hauser võib olla tema esimene poeg, jõuab ka suurhertsoginna Stéphanie kõrvu. 1832. aasta aprillis reisib ta inkognitona Ansbachi. Salaja jälgib ta Kaspar Hauserit aias ning on vapustatud tema sarnasusest oma kadunud abikaasaga. Kuid ta ei võta midagi ette tõe väljaselgitamiseks. Ränki etteheiteid tema sugulaste vastu pole kuidagi võimalik tõestada. Peale selle on Stéphanie de Beauharnais keisrinna Joséphine nõbuna Badeni vürstikojas mingit sõnaõigust ja vastavalt sellele teda ka koheldakse. Pärast oma abikaasa surma on ta täiesti isoleeritud ja ilma igasuguse võimuta…
Ansbachis liikus Kaspar parimas seltskonnas, kuid mingit suhet ühegi naisega tal ei tekkinud. 1932. aasta lõpus võttis Anselm von Feuerbach, oma aja üks kuulsamaid juriste võttis Kaspari apellatsioonikohtu kirjutajaks ja kopeerijaks. Mayersi arvates oli Kaspar paremat haridust nõudvate ametite jaoks sobimatu.

Salapärane mõrv või tahtlik enesevigastus?

14. detsembril 1833 sai Hauser kirjakese kelleltki tundmatult, kes tegi talle ettepaneku kohtuda ning lubas avaldada tema päritolu saladuse. Kaspar suundus kohtumisele Ansbachi lossiparki. Kuid seal sai ta loodetud informatsiooni asemel hoopis noahoobi. Verine, suure haavaga rinnas, jõudis Hauser oma majani ja suutis vaid öelda: „Aeda läinud… Mees… nuga omanud…kukru andnud… löönud… mina jooksma, mida teha…kukkur veel seal lamama.“ Hoolimata raskest haavast on Kaspar valmis sündmuskohale tagasi minema. Tõepoolest, seal oligi lillat värvi daamikukkur, milles oli sedel: „Hauser räägib teile üsna täpselt, kuidas ma välja näen ja kust ma pärit olen. Et vältida Kaspari vaeva, tahan ma teile öelda, kust ma pärit olen. Ma tulen… Baierist Gränzest… Jõe lähedal… Ma tahan teile isegi nime öelda: M.L.Ö.“
Hauser pidas vastu veel kolm päeva. Neil hetkedel, kui ta veel teadvusel oli, küsiti, miks ta sinna aeda läks. Ta vastas, et keegi mees oli tahtnud talle näidata uue kaevu puurimistööde asupaika. Mees olnud keskmist kasvu, umbes 50-aastane ja tal olid vuntsid.
17. detsembri õhtul 1833 Kaspar Hauser sureb. Kuni viimse hingetõmbeni üritab leidlaps oma mõrvari välimust kirjeldada: „Koletis – umbes sama kasvu mis mina.“ Kasparit lahanud arstid kirjeldavad tõenäolise tapariistana nn bandiidinuga. Nuga ei leitud. Nii nagu pärast esimest atentaati, jooksid ka seekord kõik otsingud liiva. 11. septembril 1834 avaldati uurimise tulemused. Leiti, et pole kindlaid tõendeid selle kohta, et Kaspar Hauserit oleks keegi võõras rünnanud. Politseinõunik Merker tegi veel eraldi avalduse, et Kaspar võis ennast tahtlikult ilma enesetapu kavatsuseta vigastada. Kaspar ise oli surivoodil pastor Fuhrmannile öelnud: „Miks ma peaksin inimeste vastu viha või põlgust tundma. Mulle pole ju midagi halba tehtud.“
Vaatamata sellele, et Baieri kuningas Ludwig I määras 10 000 tuhat kuldnat tapja pea eest, mõrtsukat ei leitud. Kellele oli noore mehe julm mõrv kasulik? Võib ainult oletada, et kui said teatavaks Feuerbachi uuringute tulemused, sai Kasparist kellelegi ohtlik konkurent nõudluses troonile. Meyer ja lord Stanhope selgitasid avalikult, et Hauser sooritas enesetapu, mida arstid pidasid ebatõenäoliseks, kuid mitte ka võimatuks.
Kaspar Hauser maeti 20. detsembril 1833 tohutu rahvahulga juuresolekul Ansbacheri linnakalmistule.
Mõrvapaika on püstitatud väikene sammas, millel asuvale mälestustahvlile on kirjutatud:
„HIC JACET CASPARUS HAUSER AENIGMA SUI TEMPORIS IGNOTA NATIVITAS OCCULTA MORS MDCCCXXXIII“
(Siin puhkab Kaspar Hauser, oma aja mõistatus, tundmatut päritolu. Salapärane surm 1833.)
Lossiaeda püstitati aga mälestuskivi samuti ladinakeelse tekstiga:
„HIC OCCULTUS OCCULTO OCCISUS EST XIV. DEC. MDCCCXXXIII“
(Siin tapetud salapärasel viisil. 14. dets. 1833.)

Pärast Kaspari surma levis teade tema oletatava tapmise kohta nagu kulutuli ja demokraatlikud pamfletistid ei jätnud juhust kasutamata, et alustada poliitilist võitlust Badeni vürstlike valitsejate vastu. Kaspari surm, nii salapärane, nagu ka tema ilmumine, tekitas uuesti huvi selle persooni vastu ega vaibunud ka veel 20. sajandil. 150 aastat pärast Kaspari surma avaldas kohtunik Walther Schreibmüller oma uurimuste kokkuvõtte: „Kui vaagida kalletungi ja enesevigastuse asjaolusid, siis ei saa olla mingit kahtlust selles, et Hauser vigastas ennast 14. detsembril 1833 ise, lootes sel viisil taastada kustuvat huvi tema isiku vastu.“ Schreibmüller põhjendab enesevigastus tekitamist: seoses oma soosija Feuerbachi surmaga oli Kaspari elukvaliteet oluliselt halvenenud, seda enam, et niigi pinev suhe õpetaja Mayeriga oli veelgi keerulisemaks muutnud. Hauseri hooldaja Stanhope ei olnud aga oma hoolealusega suhelnud juba alates 1832. aasta jaanuarist. Huvitav on see, et paljud uurijad näivad olevat lausa Kaspari mõtete lugejad, esitades oma seisukohti viisil, et vaat Kaspar mõtles ja arutas nii või naa.
Kaspar Hauseri kohta on oma arvamust avaldanud nii harrastusajaloolased, psühholoogid, psühhiaatrid, juristid. linvistid, esoteerikud ja ei tea kes veel, kuid kõik nende oletused ja argumendid tekitavad ainult uusi küsimusi, millele pole tänini selget vastust.
Ansbachis, tänaval, kus Kaspar oma viimased aastad veetis, on temale püstitatud mälestusmärk, millel Euroopa vaeslaps ilmub meie ette kahe figuurina: sellisena, nagu ta esimest korda meie ette astus, kaltsudes, ja sellisena, nagu nägi välja elu lõpul – satterkuues ja torukübaras.

Kas Kaspar Hauseri salapärane vangikong?
1981. aastal laskis uus omanik Pilsachi lossis ümberehitustöid läbi viia. Ehitustööde käigus leiti senini tundmatu ruum – madal ja kinnimüüritud, kitsas õhutamisšaht kui ainuke valgusallikas. Pimedas ruumis oli puust mänguhobune ja lapsejalats, mis oli pärit pärast 1800. aastat. Kas see oli Kaspar Hauseri salajane vangikong?
1981. aastal võeti pärast teist atentaati Kaspari aluspükstele sattunud verest proov, et võrrelda seda Stépahnie de Beauharnas’i omaga.
Kõigi kroonprintsi teooria suureks pettumuseks ei suudetud veresugulust kindlaks teha. Küll aga tekkis kahtlus, kas nende vereplekkide puhul on üldse tegemist Kaspar Hauseri omadega. Võimalik, et Ansbacheri muuseumikuraatorid üritasid eelmisel sajandil võõra verega pleekinud vereplekke värskendada. Ka 2002. aastal tehtud geenianalüüs ei suutnud Kaspari päritolusse selgust tuua.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Koos huntidega üles kasvanud